Muusika
Minu lapsepõlve helitaust, lisaks moodsale muusikale, on ka helibarjääri ületavate lennukite plahvatused, õhubaasi reaktiivmootorite möirged ja signatuur “Õhtud Moskva lähistel”.
See muudab meie suveõhtud Vana-Pärnus vägagi romantiliseks.
Hardi Volmer
KOLLAAŽ ÜHEST MUUSIKAFILMIST, MIS ON AJASTUFILM: Kiur Aarma ettevõttel sündis portreefilm Hardi Volmerist, mis ei ole üldse portreefilm. Muusikat on siin kõvasti. Aga tegelikult võib linti nimetada ka Nõukogude Eesti andegraundkroonikaks. Kiur pajatab paari sõnaga, mis tal meeles mõlkus ja annab siis jutujärje Volmi sõpradele üle.
Eks meil see lugu sai tõuke asjaolust, et Hardi Volmer on ilmselt kõige enam ülesfilmitud tegelane Eesti riigis. Okupeeritud Eestis vähemasti – Hardi järel tuli filmituse mõttes tükk tühja maad, ja seejärel Georg Ots ja Johannes Käbin, ma pakun. Hardi tegi juba noorena ise oma põrandaaluseid lühifilme, aga tolknes kaasas ka oma isa Omar Volmeriga, kui too koos Mark Soosaarega ja ilma Soosaareta liikuvate piltidega toimetas.
Ning jäi kogu aeg kaadrisse.
Esimesed filmilindile võetud kaadrid pärinevad aastast 1970 – kuni meie loo lõpuni aastal 1994 välja. Ja me räägime filmilindile võetud materjalist, eks: 8-, 16- ja 35-millimeetristest filmilintidest.
Nii et terve selle tunnise dokfilmi tegemise juures panime me pirnid põlema vaid korra, päris lõpuosas, kõik muu on puhas ja loodussõbralik taaskasutus. Neid lõike vanadelt filmilintidelt näeksid muidu päris vähesed inimesed, nüüd loodetavasti näevad päris paljud.
Taaskasutust võiks filmide puhul muidugi rohkem olla – kirjanduse või muusika puhul pole ju küsimust, et – 40 aastat vana asi ju, mis sa tast loed või kuulad?… Filmiarhiiv – ja Eesti Telefilmi arhiiv, mis on samuti aastakümnete jooksul filmilindile võetud materjal – on puhast kulda täis.
Ja kuna Hardi lapsepõlvekampa kuulusid piisavalt tähtsad lapsed, kes said vanematelt kingiks filmikaamerad, oskas Hardigi ennast nii nende taha kui ette sättida. Aga ta polnud niisama vana aja tiktokker, vaid filmitavale oli ikkagi kavandatud ka kunstiline sisu.
Üks, mida ma olen mõelnud ja mis võib-olla nendes teistes juttudes siinsamal leheküljel ka näha on: Hardi ongi nagu kollektiivne olend, justkui omanimelise võrgustiku ühisnimetaja. Kõiksugu erinevad valdkonnad ja inimesed saavad tema läbi kokku – Mark Soosaarest Alo Mattiisenini, Johnny Lydonist Hovery Coveryni.
Ja kogu see lugu on ka selline ühe ajastu ühisnimetaja – Hardi filmib või laseb filmida justkui iseend, aga tegelikult on pildis kogu see tema esimene aeg.
Tulge palun meie filmi kinno vaatama, sest muidu filme ei tehta, kui inimesed neid vaatamas ei käi.
- lugu
Indiaanlased
Hardi Volmeri tagasivaade oma filmipõlve alguspäevadesse
“See, kes jutustab lugusid, valitseb maailma” – selle hopi-indiaanlaste mõttetera kirjutab mu isa neil päevil oma raamatusse.
Isa tuba on sigaretisuitsu täis, ta teeb parasjagu üht oma indiaaniraamatut. Ta on küll kujunduskunstnik ja muuseumidirektor, aga lapsepõlv ei lase lahti.
Mul on vanematega vedanud. Nad mõlemad suitsetavad ja nii pole neil mõtet mind nuusutada. Üleüldse kõik suitsetavad. Kui koolist tulles ema mind kohvikus ootab, et koos koju minna, ei saa kohe arugi, kes neist minu ema on.
Meil Vana-Pärnus lõpeb iga tänav paadisillaga ja kalurid on hommikul kalakastiga ukse taga.
Kohe jääminekule järgneb kevadekuulutaja – meritint. Üldse terve Pärnu lõhnab siis selle kala järele ja see lõhn on eriline – kurgi lõhn.
Randades puhuvad kevadetuuled. Ja mehed kibelevad võrgule. Pärnuranna kolhoosi lautrikividel miilab tõrvapada – et soolane meri võrke ei sööks.
Tõrvalõhnalist võrgulina venitatakse küllap viimast kevadet.
Viimast kevadet, jah. Kahjuks.
Suur pealik Gojko Mitič on just tegemas läbilööki Ida-Saksa vesternites.
Tänu kodusele teadustööle tean ainult mina, kuidas see värk käib – kogu meie kamp on indiaanlased.
Kommunaari saapavabriku õuelt varastame me praaknaha tükke ja ma teen neist mokassiine. Kajakasuled on meil peas ja putkest tehtud rahupiibus tossavad kodust leitud konid.
Ning loomulikult peavad põlema lõkked – et nende ümber sõjatantsu teha. Meie riitusele teeb lõpu tuul. Ühel hetkel on kogu ümbritsev kulu leekides. Õnneks leiab rahvakohus, et võrgud oleksid pidanud olema valvatud.
Edaspidi toimetab isa oma indiaanlastega ise edasi, mina otsin uusi väljakutseid.
- lugu
Nõutu näärisokk
Bioloog Heinrich Grasswald alias Indrek Rohtmets dokumenteerib Hardi ülesastumist rahvakommete maastikul.
Ükskord juhtus nii, et jõulud said läbi ja näärid olid ukse ees. Otsustasime seda olukorda tähistada ja kutsusime külalisi. Aga mõeldamatu on pidada nääre ilma näärisokuta. Eks tuli kaubelda.
Sulev Teppart oli alguses uue värske rolliga nõus ja hakkas juba kodus sokuks kehastumist harjutama, siis aga selgus aga, et ta ei saa tulla.
Ent ka kõige suuremas hädas ilmub ikka välja superkangelane, kes lahendab mured, olgu need millised tahes. Meil oli paarkümmend inimest koos, suuri ja väikeseid, näärisoku ilmumine aga oli võimsam kui Vana-Kreeka näitemängus, kus lavale laskus köitest tõstetud Jumal ja lahendas kõik hädad-mured. Kes oleks küll võinud arvata, et Hardile sobib soku roll nagu Carmen Kassile malemäng. (Kordan veel: sokk oli – omavahel öeldes – Hardi).
Meil oli Tiit Pääsukese tehtud soku peaga keppsokk. Hardi peamine atribuut oli aga ligemale meetri pikkune punakaslilla munn, mis kinnitus umbes sinna, kuhu need atribuudid ikka kinnituvad. Sokk asus kohe täitma oma kohust, poksis sokupeaga ja tonkas oma hiigelvändaga kõigi naisterahvaste tagumikke. Naised kiljusid ja tuju tõusis kõrgemasse sfääri.
Kui sokk korraks puhkama istus, et keelekastet võtta, astusid järsku välja kaks väikest poissi, meie pere lapselapsed, kuigi lavale ei tõuganud neid keegi, ise läksid. Poisid läksid, tegid kraapsu ja hakkasid salmi ütlema.
Sokk oli kenasti oma rolli sisse elanud, aga selline asjade pööre ajas isegi paljunäinud soku segadusse. Tema näolt peegeldus üllatusega segatud ehmatus. Ta vaatas abiotsivalt ringi ja kähistas: “Mul pole neile midagi anda!”
See on lugu sellest, kuidas auväärne Hardi sokuna kimbatusse jäi.
- lugu
Koera-nimeline kino ja Leninid
Toomas Tiivel (suursaadik Riias 1994–1998) Volmeri eksirännakutest Riias.
- aasta 19. veebruaril, kui olin veel tööl Riias Eesti saatkonnas, korraldasime seal Hardi Volmeri filmi “Minu Leninid” Läti-esilinastuse Riias resideerivatele diplomaatidele ja Läti kultuuriavalikkusele. Toimus see tolleaegses Riia Kinomajas Bergs Bazaaris, kus olid koos kino ja filmiinimeste restoran nimetusega “Andaluzias Suns” (“Andaluusia koer” – kuulus 1929. aastal valminud film, tegijateks legendaarsed Louis Bunuel ja Salvador Dali).
Olime Hardiga hommikul saatkonnas juba kokku saanud ning kokku leppinud saada selles koera nimega kohas enne filmi kokku. Koos saatkonna inimestega olime seal Kinomajas varakult, ruumid oli vaja ajastule iseloomulikuks kujundada.
Keda ei ole, on Volmerid. Jõudsid nad mõni minut peale väljakuulutatud algust. Kõik kokkuvõttes laabus, oli film, oli Hardi, oli Inessa Armand, oli ports Lenineid, oli viina ja sakummi. Järgmisel päeval, rääkides kohalviibinud Läti kunstnikega, kommenteerisid nad, et väidetavalt oli Hardi otsinud Riia linnas “koera-nimelist kino”, mille nimeks pakkus ta “Baskerville’ide koer”, aga kohale ta jõudis.
- lugu
Hardi seltsis raisatud elu
Hardi Volmer pihib, kuidas on elada Hardi Volmeriga.
Ei mäleta enam täpselt, millal ma Hardiga tutvusin ja kus see aset leidis. Pärnus muidugi, aga ei enamat. See oli nii ammu! Ma ei oska öelda, kas see on isegi tõeline sõprus või lihtsalt mingi aastatega väljakujunenud harjumus. Mis on see liim, mis meid seob?
Kõige kergemini avaneb inimene ikka kas kriisiolukorras või lihtsalt näiteks napsuklaasi taga. Kuna meile mõlemale meeldib, käsi klaasi küljes, maailmaasju paika panna, siis ongi tasapisi selgeks saanud, kõigi nende lõputute arutelude ja suisa kraaklemiste käigus, et küllap on see sarnane huumoritaju ja mingi perversne tung kõiksugu jaburusi teha. See vast on võimaldanud mul tolle, esmapilgul nii naljavaese ja kiusliku kiimakotiga koos olla.
Õnneks ei ole need vastasseisud ja ärapanemised kunagi füüsiliseks läinud. Ikka oleme kuidagi ilma vägivallata saanud omad erimeelsused lahendatud. Annan ju endale aru, et pole ma isegi mingi musirull. Olen minagi teinekord üks paras armastusväärsus, sest eks ole mulgi pika elu jooksul tulnud nii mõndagi läbi elada. See sunnib paratamatult sügavamaks eneseanalüüsiks, mistap tajud, et oled sagedasti teistele lihtsalt peksukotiks ja hüppelauaks olnud.
Hardile muidugi eriti. Talle kohe meeldib teiste inimeste abitust ära kasutada. Eks ta muidugi ole koreda kesta endale ümber kasvatanud. Võiks arvata, et selle all peidab end kurja ilma eest õrn ja tundeline olevus, aga võta näpust. Pigemini võib seal kükitada üks pelglik neurasteenik. Ma olen üsna kindel, et ta lihtsalt mängib sellist hellahingelist maailmavalulejat. Kogu tema emotsionaalse pidurdamatuse tagant paistab lihtsalt alakas või siis noorusalakas, nagu ikka. Mina tema pisaraid igatahes ei usu. Tühipaljas joodiku sentiment!
Kindlasti tekib küsimus, et mispärast ma sellisega siis nii tihedasti läbi käin? Vastus on väga hale – a kust ma parema võtaksin? Antagu mulle parem Hardi ja siis alles vaatame!
- lugu
Vanameeste bänd
Psychoterrori bassimees Lauri “Uims” Leis meenutab kainet võttepäeva.
Rokijanuse koolipoisina kuulsin vaimustunud sõbralt, et Tallinnas tegutseb bänd nimega Turist, aga isegi koolipidude jaoks olin siis veel liiga noor ja nende palju kõmu tekitanud kontsertidele ei pääsenud. Hardi Volmerit nägin laval esmakordselt Singer-Vingeri unustamatul esimesel kontserdil Tallinna Linnahalli jäähallis 1986. aastal.
Järgneva paari aasta jooksul üritasin mitte vahele jätta ühtki Singer-Vingeri etteastet.
1991 alustas tegevust Psychoterror ja aastal 1996 oli meil au olla kutsutud musitseerima Vahur Kersna telesaatesse, mis läks otse-eetrisse.
Selgus, et telestuudiosse oodatakse teistki bändi, äsja kümnendat juubelit tähistanud Singer-Vingerit.
Eelneval õhtul oli neil olnud juubelikontsert, seetõttu jõudis bänd kohale hilinemisega ja suhteliselt laialivalguvas olekus.
Esimese asjana marssis Vingeri helilooja-kitarrist Roald Jürlau Kersna juurde ja käratas talle: “Nüüd sa tood meile suure pudeli viskit, enne me esinema ei hakka!”
Seda palvet polnud ent võimalik täita. Singer Vingeri kamp võttis jõuvarud kokku ja teeskles fonogrammi abil paari pala esitamist. Ajaloolise tõe huvides olgu mainitud, et erinevalt Singer Vingerist esitas Psychoterror selles saates oma lood otse.
Kersna võttis lugude vahel Psychoterrorilt väikese intervjuu. Muu hulgas küsis ta meilt: “Mis te arvate, mis saab teist kümne aasta pärast?”
“Vaadake seda teist bändi!” vastasin seepeale ninatargalt. Pärast saadet tuli Kersna Psychoterrorit tänama ja ütles, et oli tõeliselt meeldiv ajada asju kainete inimestega nagu meie.
- lugu
Volmi kui tüüpiline nõukogude inimene
1980-ndate alguses Puhkeparkide direktsiooni mänguautomaatide sektoris insenerina töötanud Peeter Volkonski tunneb huvi Volmeri sissetuleku kasutamise vastu.
No kessse nõukogude ajal siis palgast elas! Kultuuriinimese palgast piisas ainult šveitserile pistise andmiseks, et restorani uksest sisse saada, aga prae ostmiseks pidi halturtsi ehk eraotsi tegema. Selleks võis olla ükskõik milline tasustatav tegevus väljaspool töökohta.
Olles paar aastat Volmist vanem, üritasin noort sõpra aidata – kui mu õde abiellus, oli tarvis pulmabändi ja ma pakkusin välja üliõpilasansambli Pära Trust. Hiljem selgus, et see oli bändiliikmetele esimene halturts elus. Sellest sai, niisiis, asi alguse ja jätkub suure hooga siiani, sest kõike peale teatrikujunduste (eks ole Volmi ju diplomeeritud stsenograaf) võib nimetada halturtsiks. Sinna kuuluvad nii filmide tegemine, tuuritamised bändidega kui ka riigikogus istumine.
Üks asi on aga mõistatus – kuhu paneb Volmi oma teatrikunstnikuna teenitud palga, sest šveitsereid ju enam ei ole?
- lugu
Kass Okse ja sokid
Luuletaja Villu Kangur arvab, et elu ongi pelk muuvi.
Ma ei ole Hardi eluloofilmi kahjuks veel näinud. Mõistagi aga on mu kallis sõbrake üks ilus armas eputis. Kes meist siis poleks? Mina ka poleks suutnud pakkumistele mitte alluda.
Tegelikult on meie sõprus aga koonukoosluse suurim õnn. Külm, nälg ja vaesus: vaid vähesed ühismärksõnad.
Tegelikult on asi nii, et hingelt omadega kestab mõttekaaslus igavesti. Nii palju on koos tehtud, aga… mis peegelub? Vaid episoodid. Või siis koostäius? Sellest saaks muidugi ka omaette seriaali. Kes aga viitsiks?
Kord magas mu kass nimega Okse seinakapis tema sokkide sees. Kusi neist osa täis. Hardi viskas ebavajalikud minema, aga meie sõprus kestab eeldatavalt surmani. Lihtne on olla, kui sul on sellised vanad sõbrad. Minul puudub tänini oskus oma elutööd jäädvustada. Kellele seda vaja?
Meid kahtlustas Hardi kadunud vanaema Helmi kunagi kaki-nokunduses. Asjata. Kui sa oled maganud oma sõbraga, seljad külmal talvel vastastikku koos, on see su elu suurim sõbra- ja algupärand. Ei kahetse! Andku taevas aga Hardile veel siin elus paari uut mängufilmi ka. Mina sinna isegi kõrvalrolli ei pretendeeri. Vaadake, mis vahel haruharva juhtub: kogu elu näikse olevat nagu pelk muuvi. Tänan Taevast, et mu sõber sellest osakesegi jäädvustas…
