KUST TULEVAD NEED, KES TEATRIT TEEVAD: Kultuuriminister Indrek Saar sai F-Hoone eest kätte oma lavakaaegse kursakaaslase Peeter Raudsepa, kes õpetab lavakoolis uusi jõude ning organiseerib septembrikuu Draamafestivali kolme tudengipäeva. Nüüd sattus minister ajakirjanikurolli. Pildistas Mark Raidpere.

 Indrek Saar (I.S): Räägime Draamafestivalist, ehkki – pean ausalt tunnistama, et mul ei ole välkideid, mida ma peaksin küsima. Või räägime koolist?

Peeter Raudsepp (P.R): Ma võin kõigepealt selle lugulaulu ette laulda. (Muigab) Ma võin muidugi kergelt ka mingisugust intriigi üles visata. Aga see on rohkem selline, et kas see on õige ministeerium, eks ole, kus intriigitseda, see kultuuriministeerium. Äkki peaks hoopis haridusministeerium olema? Et ma vale värava all oma palliga ei tribla. Alati jääb küsimus, kes teatriõppega peaks tegelema, kas kultuuri- või haridusministeerium. Seekordse Draamafestivali kolm esimest päeva, 7., 8. ja 9. september on teatritudengite päralt. Ehk poliitiliselt korrektselt öeldes, etenduskunsti õppivate tudengite päralt. Sinna kuuluvad mõlema teatrikooli näitlejad, lavastajad, lavaka dramaturgid, EMTA ooperilauljad, Tallinna ülikooli ja Viljandi tantsijad, Kunstiakadeemia stsenograafid ja Tartu ülikooli teatriteadlased. Need on kolm päeva, mille käigus siis…

I.S: (Võtab kokku) Tudengite teatrifestival, ühesõnaga.

P.R: Võib ka nii öelda. Tudengid näitavad oma töid. Neid on igal pool tehtud ja alati. 2000-ndate alguses oli ka Tartus üks selline teatritudengite festival, kus Viljandi ja Tartu näitlejatudengid näitasid oma lavastusi. Pärast seda taolist kokkukäimist ei olegi olnud. Kahe kooli vahel pärast 2000-ndate algust.

I.S: Loomulikult kõik koolid näitavad oma töid!

P.R: Jah, aga peale selle tehakse ka spetsiaalselt selle festivali tarbeks mitu projekti. On selline avamisüritus, 101 tooli ehk parlament, kus peetakse kõnesid, kutsutakse esinejaid ja kus on ka informatiivne element juures. Teatriüliõpilased räägivad seal ka ise. Siis on veel üks selline ekskursioon-lavastus, kus kolmes Annelinna korteris toimuvad etendused. Inimesed viiakse väikese grupina Annelinna ja muudesse kohtadesse ning siis toimub seal etendus. Veel on plaanis paroodialavastus, kus segatakse põhimõtteliselt kõiki Eesti teatrite stiile. See on üks osa nii-öelda superlavastusest, mille esimene pool peaks olema kokku pandud kõikide koolide huvitavamatest sketšidest. (Elavneb, Indrekule) Mis meenutab, et me tegime kunagi Viljandis ka midagi sellist!

I.S: Või nagu kunagi oli 13. lend, et „sorry, siit me tuleme!“

P.R: (Mõtlikult) Ega mina ka tea, kui revolutsiooniliseks tänapäeva hipsteripõlvkond osutub. Ma kogu aeg püüan olla nendega dialoogis ja mitte oma tahet peale suruda, vaid asju läbi arutada. Et ei tule mingi keskealine tüüp ega hakka seletama, kuidas revolutsiooni teha. Mis on toiminud hästi, on see, et juba jaanuarikuust, või varemgi, on need erinevate koolide inimesed omavahel suhelnud ja selliseid gruppe moodustanud, kes neid asju genereerivad ülikoolide vahel. Teisalt on ikkagi korralduslikult paras peavalu, et kõik need koolid ja nende inimesed kokku saada. Ja see ongi tegelikult see hetk, kuhu teravik sellel festivalil suunatud on. Teatriteadlased korraldavad teatrihariduse konverentsi, kus arutavad, mida peaks teatriharidus 21. sajandi alguses endast kujutama. Küsimus on selles, kas teatriharidus sellisel kujul, nagu Eestis praegu, on jätkusuutlik. Niipalju, kui me oleme vestelnud üliõpilastega, nad päris seda meelt ei ole, et kõik on väga hästi. Nüüd ongi haridusministeerium ka asjaosaline.

I.S: Ma sattusin olema praegu ajakirjaniku rollis ja peaksin provotseerima. (Rikub kohe ajakirjaniku kutsereeglit ja esitab mitu küsimust korraga.) Mul on kohe rida küsimusi. Kust see kõik alguse sai? Et teatrifestivali tegemisel ei oleks Eesti teater nii surmigav, et ei viitsi seda igapäevast teatrit enam kokku võtta; et see ei täida programmi enam niimoodi ära, et huvitav oleks. Et tuleb pool aega ära sisustada tudengitega või siis üldse sellepärast, et on üleval tõsine küsimus sel teemal, kas meil on vaja kahte teatrikooli. Et paneme nad võrdlusesse, et kaklevad omavahel või siis muidu ei saa omavahel suheldud, nii et nad tuleb festivali raames kokku kutsuda…

P.R: (Vahele) …Oota! Eelmise festivaliga tuli kriitikat, just välisvaatlejad ei saanud aru, miks selline malbe jutuajamine käib, aga publik oli kõik rahul, ma saan aru. Et selline hea kodanliku maitsega tehtud festival. Nüüd aga tuleb festival jagada kolmeks. Võib-olla tantsu jaotus on veel neljas. Põhimõtteliselt on vaja kuraator vabastada sundusest viia Lõuna-Eesti publik eelmise hooaja parimaid Eesti teatrite lavastusi vaatama. Kõik need nominendid ja pärjatud tulevad sinna kohale, keskklass ja vana kooli teatrihuviline saab kõik sealt kätte. Peale selle on ka draamamaa ja produtsentide pool, et kui välisprodutsendid tulevad, saavad nad nii Tartus kui ka Tallinnas Vabal Laval ja igal pool mujal valida asju, mida Eestist välja viia. Selline suund on.

Aga kas Eestis on vaja kahte teatrikooli? (Teeb pausi) Natuke demagoogiline vastandus, mis lõhnab sellise keskerakondliku retoorika järele, et kas Loomelinnak või Linnateatri lava. Pigem on küsimus selles, et me tahaks integreeritult kõiki erialasid õpetada. Mis puutub just tänapäevasesse teatritegemisse ja puudutab just lavastajaõpet. Minu enda lavastajapraktika oli täpselt samasugune, et koolis oma inimestega sai tehtud. Ja siis mauhti!, kohe teatrisse põmm!, suur lava, tee valmis, eks ole. Loomulikult olin ma seal täiesti käpuli, et mida te minust tahate. Et ma pean tegelema lavakujundusega ja siis tuleb mingi mees, kes ütleb, et see jubin on üle kuue meetri ning tuleb ära muuta. See vaheetapp on puudu, et lavastaja saaks proovida väiksemaid lavastuslikke etüüde teha. Ja seda koos kunstniku, valgustaja ja dramaturgiga.

I.S: Nüüd sa räägid sellest, et peaks olema õpilastel korralik teatrisaal… Äkki oleks suur samm edasi, kui keegi koolis räägib seda, mida praktiline elu toob. Et räägitakse teatriajaloost, aga… Aga suuremast pildist, et kui sa lähed teatrisse tööle, siis seal on mingid piirangud, et Exceli tabel on olemas. Mis on ka teatris tööriist.

PR: Dramaturgidel on see õppekavas, teatriliidu jurist käib, Rein Oja käib, Gert Raudsep on käinud rääkimas. Kõik, mis puudutab neid lepinguid ja esmaseid lavakujundamise oskusi. Aga see on kõik selline kaootiline tegutsemine, mõeldes tänapäevastele teatritegemise vormidele, mis on selline koostegemise teater: tuleme mingi ideega kokku, kõik koos küpsetame – dramaturg, lavastaja, kunstnik. Ja päris täpselt ei saagi aru, kas see on installatsioon, lavastus või tantsulavastus, sõnaetendus või… Selliste asjade tegemiseks oleks ikkagi hea, kui saaks inimesed ühte ruumi kinni panna ja siis neid hoida seal, niikaua kui vaja! (Naerab). Esmajärjekorras tähendab see õppekavade sünkroniseerimist etenduskunsti õpetavates koolides.

I.S: Aga omavahel kokku leppida pole ju nii keeruline.

P.R: Asi ei ole omavahelises kokkuleppes, vaid selles, et lavakool ja Viljandi kultuuriakadeemia teatriosakond töötavad ühes rütmis: üks aasta võtame, üks aasta ei võta. Me töötame nelja-aastase bakalaureuseprogrammiga, kõik teised koolid võtavad igal aastal. Nad ei ühildu. Nii ongi selline nokk kinni ja saba lahti seisukord. Peale selle, et me teeme sedasorti ühekordseid projekte, nagu see Draamafestival on.

Mingisugune sära sellel asjal ikka on! Tudengid teevad teatrit. Võib-olla oma uljuses ja maksimalismis näitavad midagi uuemat, kuhupoole teater liigub.

I.S: Arvad, et tudengid lähenevad sellele ka niimoodi, et küsimuse all on tehnilised võimalused ja õppekavad? Kui nende käest küsida, mis on 21. sajandi teatriõpe, siis kas nende jaoks on küsimus tehnilistes võimalustes ja selles, kuidas on õppekavad kokku pandud? Nende jaoks on ju mujal probleem, nad tahaks suurt revolutsiooni.

P.R: Nende asi ongi ütelda mingisuguseid suuri asju, vaat kui oleks nii ja naa. Mina lihtsalt arvutan selle kõige teostatavamasse vormi. Ma arvan, et sünkroniseeritud õppekavad ja ruum, kus saaks koos tööd teha, olekski miinimumprogramm. Ja siis oleks palju lihtsam edasi minna.

I.S: Mida see füüsiliselt tähendab, räägi, mida Viljandi ja lavakas koos teevad?

P.R: (Tõstab näpu) See on minu subjektiivne nägemus, see ei ole praegu kellegagi läbi räägitud, ma ei taha, et Viljandi pool saaks aru, et mina hakkan nende asja seal ajama. Minu nägemus on see, et etenduskunstide magistriõpe, mis tähendaks just eri erialade koostegemise projekte, võiks kuuluda Viljandisse. Viljandis on selles väikeses koosluses kõige suurem kogemus, kuidas ühes majas tantsijaid, lavatehnikuid, näitlejaid, kõiki koos õpetada.

Aga ikka on süüdistatud, et meil on selline elevandiluust torn, et me teeme seal oma Stanislavski meetodi järgi ja kõike seda. Minu enda arusaam on, et ikkagi esimesed kaks aastat kuluvad ABC selgeks saamiseks. Ja see tuleb õpetada nii hästi selgeks, et säilitab inimeses avatuse ning saab edasi minna teistsuguste teatrivormide peale ja hakata vaidlustama kõike seda, mida ta on kaks aastat õppinud.

I.S: Aga miks ei võiks siis kõik Viljandis olla?

P.R: Lihtsalt teistpidi reaalsus on see, et enamus nendest õppejõududest…

I.S: (Täiendab) Et seesama, miks ei saa Sisekaitseakadeemiat kolida Ida-Virumaale, kuna õppejõud ei tule kohale.

P.R: Jah, Tallinnas on praktiseerivad näitlejad-lavastajad, kes meil käivad õpetamas. Ja üldises teatriõppes on tudengil ikkagi vaja võimalikult mitmekesise publikuga kohtuda juba kooli ajal. Seda publikut saab ta ainult Tallinnas.

I.S: Et rohkem on publiku probleem kui see, et tudengil endal on võimalus Viljandis teatris käia piiratud. Mahud ka. Kas kontsentreeruda rohkem kvaliteedile ja kvantiteet ei ole enam oluline? Kui meil praegu on kaks kooli, kust tulevad näitlejad?

P.R: (Mõtleb mõnda aega) Seda meelt olen ma loomulikult, et näitlejate koolitamisel oleks vaja riiklikku tellimust. Aga ei saa olla, et riik tellib nii ja nii palju näitlejaid, midagi sellist ei ole. Loomulikult tuleb seda asja ajada ikkagi kvaliteedi kasuks. Eesti rahvastik väheneb, ma olen juba 10 aastat sisseastumiseksameid vaadanud ja kogu aeg jääb üks-kaks inimest vähemaks.

I.S: (Huviga) Kas stsenograafe peab ka koolitama Tallinnas?

P.R: Minu meelest võib neid koolitada mis tahes ülikooli alt, peaasi, et nad saaksid lavastajatudengitega ühte sammu astuda. Iga ülikool seisab oma õppekavade eest.

I.S: Ja lõpuks olete kogu asjaga selle taga kinni, et mis lõppkokkuvõttes üldse on riiklik koolitustellimus.

P.R: Mul oleks vaja… kasvõi mingisugust indikatsiooni, kui palju tööturul inimesi vaja on. Me ei ela sotsialismis, et riik peab garanteerima kõigile töökoha. Konkurents säilib nagunii. Küsimus on ka selles, et õppejõude läheb sama palju vaja, kui sa õpetad 10 inimest või sa õpetad 16 inimest.

I.S: Ehk siis – kui tahaks administreerimise ja õppejõudude pealt kokku hoida, siis peaks iga nelja aasta tagant vastu võtma hakkama ja suuremad grupid tegema.

P.R: Neli aastat on liiga pikk aeg. Vahepeal peavad inimesed kolm aastat ootama, et mingit asja õpetada, see läheb natukene liiga pikaks. See üle aasta võtmise rütm on juba praktikasse viidud ja end suhteliselt hästi õigustanud.

I.S: Ja kokkuvõttes, mis puudutab tehnilist baasi, siis seal on probleem ikkagi korralduses, et praktika võimalust ei ole, vaid kohe pingist suurele lavale suure mürtsuga.

P.R: (Naerab) Kohe lõuga! Ma saan aru küll, et see karastab inimesi. Aga kui lavastajatudeng ja stsenograafiatudeng on omaette kuskil koolilava peal ikka oma lollused ära teinud, siis ta tuleb teatrisse ega hakka sihukest asja kordama, vaid tal on olemas mingisugune plaan.

INDREK SAAR: Nüüd sa räägid sellest, et peaks olema õpilastel korralik teatrisaal… Äkki oleks suur samm edasi, kui keegi koolis räägib seda, mida praktiline elu toob?

 PEETER RAUDSEPP: Ega mina ka ei tea, kui revolutsiooniliseks tänapäeva hipsteripõlvkond osutub. Ma kogu aeg püüan olla nendega dialoogis.