VAT-i TEISITIMÕTLEJA: Mees, kelle keha teab tõde enne pead. Tanel Saar on VAT Teatris toimetanud eelmisest aastatuhandest saadik. “Enne meie aega,” ütleks GenZ. Usutlusi eriti ei anna. VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder siiski teab, et kui Saar vaiksesse kohta meelitada ja talle diktofon nina alla torgata, siis hakkab mees ikkagi viimaks arutlema ja selgitama. Ning räägib südame pealt ära.
Paljude ülesannete seas on Tanel Saar hakanud 2013. aastast VAT Teatris ka lavastama. Järgmine töö, Eduard Wiiraltist inspireeritud “Kabaree. Põrgu”, jõuab publiku ette septembris.
See artikkel aga ei keskendu uuslavastusele, vaid ennekõike just Tanel Saarele endale. Samas, Saar ei tundu eriline usutluse-mees olevat. Igapäevaelus paistab ta pigem silma lühilausete, summutatud ohete ja intensiivse žestikuleerimisega.
Seeder: Meie oleme olnud kolleegid üheksa aastat. Igal VAT-i koosolekul – olgu see kunstiline või organisatoorne – esindad sina alati teist vaadet. Oled meie teatri teisitimõtleja. Miks?
Saar: Ma pole põhimõtteline vastanduja. Olen VAT-is olnud juba mõned aastad ja seetõttu on mul kujunenud oma veendumus, kuhu suunas meie teatri-paati lükata. Ja ma püüangi seda vaadet teistele väljendada. Vahel jääb mulje, et minu ideed pole ehk väga selged, kuid need põhinevad minu kogemustel teatrit tehes ja vaadates. Seisan selle eest, et meie teater oleks füüsilisem ja kujundlikum. VAT-i legendaarsed lavastused nagu “Kalevipoeg” (lavastaja Markus Zohner), “Pal-tänava poisid” ja “Faust” (mõlema lavastaja Aare Toikka), uuemast ajast “Mesilane sinu peas” (lavastaja Ago Soots) ning “In memoriam Bellingshausen” (lavastaja Joel Väli) esindavad minu eelistatud tunnetust. Minu asi on selle eest seista, et see suund meil siin edasi areneks. Kõik need nimetatud lavastused on sündinud grupitööna, tekstist vabana, eksperimentaalsemalt. Mind selline töö vaimustab.
Seeder: Sa lähed pahatihti närvi, kui teised hakkavad sinult jõuliselt pommima, et millest su lavastus räägib. Mis sul loo vastu on?
Saar: Mul pole loo vastu midagi. Pigem häirib mind liigne fookus sõnadele. Mulle meeldib teatris peaasjalikult vaadata, kuidas mulle midagi näidatakse – mitte see, kuidas millestki räägitakse. Sõnad jäävad tihti tee peale ette.
Minu jaoks on küsimus protsessis. Lookeskne lavastusprotsess liigub seest välja. Trupp loeb näidendi läbi ja analüüsib tegelaste eesmärke. Siis tõustakse laua tagant püsti ja hakatakse tegelaste valikutele tegevuslikke katteid otsima. Psühholoogiline teater. Teater, mida ma olen suurema osa oma karjäärist teinud. Teater, mille vastu mul pole mitte kui midagi. Aga saab ka teisiti.
Lavastajana valingi teise tee. Liigun väljast sisse. Trupi jaoks on see raske, sest minu protsess on ähmane ja võtab maru palju aega. Me hakkame koos liikuma, tegutsema. Mina jälgin protsessi ja mõtestan, mis mind nende tegevuste juures kütkestab. Ja just nendest tähelepanekutest algab diskussioon trupiga ning ilmneb “lugu”.
Eriti hästi ilmutab selline protsess end minu jaoks siis, kui vaatan etendusi mulle võõras keeles. Korduvalt on juhtunud, et ma ei saa sisust tuhkagi aru, kuid laval toimuv ometi kütkestab mind. Mingil põhjusel saan ma nendest liikuvatest kehadest kõigele vaatamata aru. Ja juba moodustubki mu peas uus “lugu”. Enda proovides otsin samasugust lummust ja huvi. Ma otsin elamust.
Seeder: Lähtekoht on siis jõuda elamuseni?
Saar: Lavastajana lähtun üldiselt ideest. Vormilisest ideest. Visuaalsest ideest. Tunnetuslikust ideest. Näiteks kui hakkasin tegema “Aadamat ja Eevat”, siis oli ideeks lähtekoht, et teeme draamanäitlejatega balletti – mitte paroodiat, vaid tões ja hinges balletti. Esmalt plaanisin looks võtta kolm musketäri, kuid see ei tahtnud kuidagi tööle hakata. Järgmisena sattusin piibliloo otsa. See toimis.
“Tsaar Saltaani” lähtekohaks oli eesmärk, et mängime ise laval pille – seega pidi igaüks endale ühe muusikainstrumendi selgeks tegema. Lõpuks sai iga pill endale lavastuses oma iseloomu ja rolli ning mõjutas niimoodi kogu tervikut.
“Blow-Upiga” tekkis idee aga selle pealt, et absoluutselt iga minu tuttav tõlgendas Michelangelo Antonioni filmi erinevalt. Sain aru, et selles filmis on niivõrd palju kujundeid ja lahtisi otsi, et ma saan sellega vabalt ringi käia – saan sättida oma rõhke ilma selleta, et Antonioni story-line laiali laguneks.
Seeder: “Blow-upi” ja “Eine murul” puhul oli tegemist tugevate lähtematerjalidega. Keskne küsimus näis olevat: kuidas (joonis)filmi lavale panna. Aga “Oidipus. Antigone” puhul see lähtekoht ju ei kehtinud?
Saar: Seal mitte. “Oidipus. Antigone” puhul oli mu tunnetus pikalt peidus. Jooksin korduvalt ummikusse. Siis sain aga kätte lava – keerleva nelinurga – ja äkki oli nii mulle kui ka trupile selge, kuidas seda lugu jutustada. Minu idee leidis tänu pöördlavale viimaks väljundi.
Vahel on mul olemas nii algus- kui ka lõpp-punkt. Väljakutse on koos trupiga need punktid omavahel ühendada. Mulle ei meeldi lavastada ette, nii-öelda mõelda lavastus oma peas välja ja siis proovis lihtsalt liigutada nuppe malelaual. Lugu peab end ikka ise ilmutama, end ise looma. Selleks tuleb aga proovisaalis piire lõhkuda, tuleb end kurnata, tuleb metafüüsikasse välja jõuda. Aga kui keegi saab mu lavastusest elamuse ning tema peas vormub nähtu põhjal täiesti uus loogika, siis võin küll öelda, et töö oli vaeva väärt.
Seeder: Näitlejad kinnitavad su juttu. Kui neilt vahel koridoris küsin, et kuidas teil läheb, siis pillatakse märksõnu: väsitav, põnev, hämar, ei saa veel aru, kus oleme. Sa ikka ise tead alati, kus te proovis olete? On sul lavastajana kindel tööplaan või kreedo?
Saar: Lavastuseti see varieerub. Üldiselt, esimesed proovid pühendan sellele, et oma ideed võimalikult detailselt ja kogu oma eklektilisuses trupile näidata. Ma olen näitleja ja seetõttu ma tõesti näitan ette – vahel mängin isegi massistseenis iga rolli eraldi algusest lõpuni ette. Midagi pole teha, minu keha teab tavaliselt tõde mu peast kiiremini. Seepärast kõnelevad ka mu käed enne suud. Lõviosa trupist tunneb mind ju läbi ja lõhki ning ma ei peagi neile kõiki oma tundmusi ette nämmutama. Nad oskavad minust õiged vastused välja õngitseda.
Kui esimesed kaks, keerulist nädalat üle on elatud, siis hakkavad näitlejad ise katsetama ja kohe läheb kuidagi mõnusamaks.
Seeder: Mis imeviisil sa seda protsessi koos hoiad?
Saar: Seni on see koos püsinud. Ega mingit garantiid polegi. Kui näitlejad saavad üle sellest, et mina lavastajana ei võta kohe alguses vastu väga põhimõttelisi otsuseid ning mänguväli on neile avatud, siis hakkavad nad ise uudistama ja lõpuks saabub ka lavastuslik võti. Alati on saabunud. Piisab sellestki, kui võtme saab kätte üks näitleja, sest siis hakkab ta kogu kampa entusiastlikult kaasa vedama. Trupitööde puhul piisab sellisestki impulsist, et kõik ühtäkki nagu imeväel end õigel rajal leiaksid.
Mina olen muidugi alati kõrval, kommenteerin ja teen ettepanekuid. Mulle meeldib teatris leiutada. Selleks tuleb palju katsetada, proovida aina uuesti, proovida teisiti. Aga leiutamine tasub end ära. Ja trupp teab seda. Nad teavad, et jõuavad lõpuks rahuldustpakkuva tulemuseni ning see hoiabki protsessi pidevas liikumises.
Seeder: Varem tõid oma lavastused välja eksklusiivselt Rahvusraamatukogu Tornisaalis, mis oli brutaalne keskkond – paras väljakutse nii publikule kui ka etendajatele. Nüüd saad laiutada Eesti suurimas black box’is Sakala 3 Teatrimajas. Palsam sinu hingele?
Saar: Ruum on mulle ääretult oluline. Õigesse keskkonda jõudes kõlksub tihti kõik paika. Hea meelega jätaksin proovisaalis olemise vahele ja askeldaksin algusest peale õigel laval.
Muide, mulle Rahvusraamatukogu Tornisaal vägagi imponeeris. Ta kütkestas mind oma ekspressiivsuses.
Sakala 3 saal on samuti suurepärane. Me oleme VAT-is harjunud mängima intiimselt, olema publikule väga lähedal. Seda tunnetust ei taha ma kaotada ka suures black box’is. Tähtis on, et kehad hakkavad omavahel kõnelema ka ilma sõnadeta ja suurel laval.
Seeder: Sa oled kõva kultuuritarbija – käid ääretult palju etendusi, filme, näitusi, kontserte väisamas. Loed palju. Ahmid sisse uut infot. Miks nii suurtes kogustes?
Saar: Mulle meeldib hoida kõik aknad lahti. Ma vist lausa vajan seda. Mul on loomulikult oma maitse, kuid ma püüan hammustada tükikese siit ja sealt. Ajan aina elamust taga.
Seeder: Sa läbisid mõned aastad tagasi lavakas Jüri Naela füüsilise teatri magistriõppe. Mulle tundub, et õpingutest alates oled sa muutunud eriti rahutuks ja energiliseks. Mis tšakraid kool sinus avas?
Saar: Ma nägin, kuidas töötavad maailmatasemel etenduskunstnikud – igaühel on oma filosoofia, metoodika, igaüks on mingis aspektis kompromissitu. Kogu kursus süstis minusse enesekindlust. Varem ma tundsin tihtilugu, et minu mõtted ja ettepanekud on teiste jaoks veidrad ja hakkasin sellepärast kahtlustama, et äkki need ongi kuidagi poolikuid või mitte päris õiged. Jüri juures õppides sain kinnituse, et ajan õiget asja. Oma asja.
Ma olen muutunud kompromissitumaks ja samas ka avatumaks. Kui miski on mulle võõras või jääb esimesel hetkel tabamatuks, siis ei heitu ma enam. Olen õppinud endale ja teistelegi aega ja asu andma. Minu proovis on ju ebakindlus alati kohal. Nüüd ma oskan seda lihtsalt produktiivsemalt kanaldada.
Seeder: Üks filosoofilis-maailmavaateline küsimus ka: kas sellist teatrit, nagu sina viljeled, tuleks turundades avatumaks ja atraktiivsemaks muuta, et rahvas, nui neljaks, seda vaatama tuleks – küll siis saalis igaüks ise otsustab, kas see on liiga spetsiifiline või mitte? Või sinu teater peabki natukene rohkem ääreala poole hoidma – ei mingeid magusaid võtmesõnu ega lubadusi – lavastus kõnelgu ikka vaid iseenda eest?
Saar: Nojah… mina tean, millised lavastajad, autorid, etendajad, kunstnikud, muusikud mulle meeldivad. Mina niikuinii olen teadlik kunstitarbija ja reklaam mind eriti ei mõjuta. Aga kuidas turundada minu asju…
Ma ei taha enda loomingut nimetada nišitooteks. Ma mõtlen publikule väga palju. Ma tahan, et neil oleks põnev. Ma tahan, et neil oleks palju avastada. Minu eesmärk pole meeldida kõigile. Pigem on tähtis minna lõpuni enda stiili ja eesmärgiga. Loomulikult ma tahan, et saalid täis oleks. Aga veel enam tahan, et saalis istuks inimene, kes otsib sellist elamust.
Kindlasti on kuue lavastusega tekkinud mulle mingi äratuntav käekiri. Aga kas peab siis mu tööd reklaamima järjekordse Tanel Saare lavastusena?
Ja pealegi… rääkides “Kabaree. Põrgust”, ütleks mina, et see lavastus on nagunii üldisem. See räägib inimestest, kes on oma eluteel kuskile kinni jäänud, mingi paine, kriisi või trauma vangistusse. Ja need inimesed otsivad meeleheitlikult viisi, kuidas end murest vabaks kiskuda. See on lugu inimestest, kes pendeldavad peo ja põrgu vahel, rahu ja naudingu vahel. See on lugu üksikutest hingedest, kes ihkavad üle kõige lähedust. Nad peavad sisyphoslikku heitlust selle nimel, et leida oma elus üles tõeline plusspool. Selline lugu võiks ju ometi paljusid kõnetada või mis?
Seeder: Super! Räägime siis tõesti lõpuks “Kabaree. Põrgust”. Seda sa ju praegu küpsetadki. Mis on sellel lavastusel üldse pistmist Eduard Wiiraltiga? Päris autobiograafiat sa ei tee? Kadunud põlvkonda ei kujuta?
Saar: Absoluutselt mitte. Selle lavastuse ideeks ja tõukepunktiks on Wiiralti kaks 1930-ndatel valminud graafilist lehte, pealkirjadega “Kabaree” ja “Põrgu”, kust noppisime välja tegelased ning andsime neile individuaalsed teekonnad. Lavastajana mind intrigeerib, et mis toimus Wiiralti kujutatud maailmas enne ja pärast neid “jäädvustusi”. Paelub see, kuidas “Kabaree” muundub “Põrguks”. Selles protsessis on midagi traagilist ja võimsat.
Wiiralti elulugu me lavastuses ei kajasta. Loomulikult olen ma Wiiralti kohta lugenud. Kondasin ka Pariisis tema jalajälgedes.
Tegemist pole ajastulooga, kuid tunnetuslikult on miski kahe sõja vahelisest generatsioonist meie lavaloosse siiski imbunud – teatav hullumeelne eufooria võib-olla… suutmatus pidada piiri. Surma lähedus võib-olla.
Seeder: Galerii katkistest, poolikute eludega inimestest. Kuidagi sünge värk. Või viljeled sa selle lavastusega eneseabi propagandat?
Saar: Mina tegelen peo-situatsiooniga. Pidu on huvitav sündmus, kus väga negatiivsed tunded pööratakse ülevateks. Aga selline pidu läheb pahatihti üle käte.
Seeder: Et siis rahulolematus, asendustegevused, spliin, depressioon? Või siiski otsingulisus? Milline see inimeksistents sinu jaoks ikkagi on?
Saar: Minu arust elu just selline ongi.
Seeder: Kannatus? Lõputu eksirännak?
Saar: Endale tuleb aru anda, et elus juhtub igasuguseid asju. Juhtub head ja halba. Möödapääsmatult. Ikka jõuad vahel sinna, kuhu ei tahtnud jõuda. Eksled, eksid. Seda ei tohi liialt morbiidselt võtta. Ei elus ega teatris. Minu seisukoht on, et elu tuleb elada. Surivoodil ei kahetse inimesed kunagi oma tegusid. Nad kahetsevad asju, mis tegemata jäid.
Seeder: Nii et sinu surmapatt on igavus…
Saar: Ütleme nii. Mulle ei sobi torus elada, vaikselt, hillitsetult. Kui elu hakkab muutuma Kirde Saiaks, siis tuleb midagi kardinaalset ette võtta.
Seeder: Oled staažikas näitleja. Mina aga ennustan, et kätte on jõudnud aeg, kui lavastaja Saar üle võtab. Sellest mingit sisekonflikti pole tärganud?
Saar: Üldse mitte. Ma olen ka näitlejana proovis pigem osavõtlik, pakun palju ideid. Kui mulle lavastaja selle peale ütleb, et püsi rivis, siis ma loomulikult kuuletun. Kuid aasta-aastalt ihkab minu hing nii näitleja kui ka lavastajana rohkem koosloome poole. Tuleb leiutada. Kogu aeg. Ja tuleb rahulolematu olla. Nii näitleja kui ka lavastajana.
Seda ma rõhutan ka “Kabaree. Põrgu” trupile pidevalt: küsida tuleb, kuid kõik vastused ei tule minult, vaid sünnivad koos avastades. Mul juhtub proovis tihti, et ma usaldan lavastaja Saarest ja näitleja Saarest isegi enam truppi – nad üllatavad ja käivitavad mind. Minu ülesanne on neil siis hoog sees hoida ja pärast aidata tulemusi fikseerida.
Seeder: On sul lavastajana pikem plaan?
Saar: Olen täiesti intuitiivne. Eks mul tuksuvad mõned ideekesed juba kuklas. Ja kui nad ühel hetkel ei lase enam elada, siis ma laon need VAT-i kambale jälle lagedale. Nii on see seni käinud ja küll ka jätkub.
Seeder: Miks VAT? Pärast kõiki neid aastaid?
Saar: Ega mul selget vastust polegi, pigem kõhutunne…
Ma saan siin neid asju teha, mida ma tahan teha. Mulle sobib siin, nende inimestega. Ja praegu sellest piisab.
VAT Teatri lavastus:
KABAREE. PÕRGU
Wiiralt, Saar ja Purgatoorium
Kontseptsiooni autor ja lavastaja: Tanel Saar
Koreograaf: Hanna Maria Saar
Kunstnik: Joel Väli
Valguskunstnik: Rommi Ruttas
Helilooja ja muusik: Madis Muul
Osades: Karolin Jürise, Maria Paiste, Ago Soots, Meelis Põdersoo, Margo Teder, Rasmus Järvesaar, Hanna Maria Saar ja Tanel Saar
Esietendus: 20. septembril 2023 Sakala 3 teatrimajas
Foto: Tanel Saar (VAT), Leon Augustin Allik.
