ON SIGINENUD VALIMISETTEPANEK: Mart Nutt mõtles välja valimissüsteemi, mis võiks Eestile sobida: ehk oleks aeg muuta asjad veidi arusaadavamaks. Ja välistada mingid imelikud sellid, kes sattuvad parlamenti umbes 70 häälega.
Valimissüsteemi puhul tuleb arvestada mitme tõsiasjaga. Ei ole leiutatud universaalset ideaalset valimissüsteemi, mis kõiki rahuldaks ja millel ei oleks puudusi.
Valimissüsteem pole võlukepike
Seega võib valimistesse suhtuda samamoodi, nagu kunagi Churchill iseloomustas demokraatiat: demokraatia on väga halb valitsemisviis, kuid paremat pole suudetud leiutada. Nii on ka valimised üks halb meetod valitsuse ametisse seadmisel, kuid paremat pole olemas. Oluline on aga see, et valimissüsteem tagaks demokraatlikud, ausad ja läbipaistvad valimised.
Valimissüsteemi kõlbulikkust saab testida üksnes praktikaga. Seepärast toimivad paremini need valimissüsteemid, mis on stabiilsemad, st mida ei solgutata ega muudeta pidevalt. Kõige olulisem on, et inimesed saaksid aru, kuidas valimissüsteem töötab. Mida sagedamini seda muudetakse, seda vähem ka valimissüsteemi toimimispõhimõtetest aru saadakse.
Põhimõtteline küsimus peaks olema, et valimissüsteemi ei muudeta järgmisteks valimisteks, kuna sel juhul kipub parlamendienamusel olema kalduvus kohandada valimissüsteemi vastavalt oma huvidele. Niisiis, kui valimissüsteemi muutmine peaks käsile võetama, tuleks seda teha ülejärgmisteks valimisteks.
Kohati valitseb inimeste keskel usk, et kõik, mis ühiskonnas halvasti, on tingitud (halvast ja ebaõiglasest) valimissüsteemist. Paraku ei saa valimissüsteemi muutmisega korvata puudujääke poliitilises kultuuris. Valimissüsteem ei ole võlukepike, mis toob taeva maa peale.
Mujalgi ollakse rahulolematud
Rahulolematust kehtiva valimissüsteemiga võib märgata väga erinevates maailma paikades. Britid on aegade hämarusest kasutanud majoritaarset valimissüsteemi. Nüüd on nad sellega rahulolematud.
Majoritaarne ehk enamusvalimiste süsteem tagab küll selle, et inimesed valivad konkreetse kandidaadi poolt (seega on lihtne), kuid tekitab samas olukorra, kus suhtelist vähe hääli, kuid siiski konkurentidest rohkem saanud kandidaat osutub ühemandaadilises ringkonnas valituks hoolimata sellest, et näiteks 75% inimestest on talle vastu. Seega võib üleriigiliselt tekkida olukord, kus vähemuse häältest kogunud partei saavutab valimistel näiteks 60% kohtades ja moodustab üksi valitsuse. Seda saab tasandada kahevooruliste valimistega, mis aga osutuvad kulukaks, jooksutavad liigselt inimesi ja samas põhipuudust ei kõrvalda. Mitmed noored demokraatiad on rabedate ja pidevate valimissüsteemi muutmiste ja liigse usuga isikuvalimistesse suubunud autoritaarsusesse. Usk majoritaarsete valimiste headusse on kohati märgatav ka Eestis, aga kui seda teed peaks mindama, siis oleks pettumus kindlasti kiire tulema.
Proportsionaalse valimise nõrkus on tavaliselt see, et inimesel puudub side konkreetse kandidaadiga. Seda on ka Eestis ette heidetud. Seepärast on valimissüsteemide puudusi püütud tasandada segasüsteemidega – eeskätt tuues proportsionaalsesse süsteemi isikuvalimiste elemente. Seda on õigupoolest tehtud ka Eestis, mis aga omakorda on teinud valimissüsteemi liiga keeruliseks.
Rahulolematus Eestis
Eestis on selgelt märgata rahulolematust valimissüsteemiga. Mitmes aspektis on kriitika õigustatud. On pakutud mitmeid süsteemi lihtsustamise variante, näiteks Hollandi mudel, kus ei ole kohalikku nimekirja, on vaid üleriigiline; ja Soome mudel, kus jälle pole üleriigilist nimekirja, on üksnes valimisringkonna põhine. Hollandi süsteem võiks Eesti tingimustes kaasa tuua häälte väga ebaühtlase jagunemise isikute vahel nimekirja sees: näiteks võtaks Edgar Savisaar 95% kõigist Keskerakonna häältest, ülejäänud 5% aga jaguneks juhuslikult ja Keskerakonna fraktsioon oleks üpris ettearvamatu koosseisuga. Teistel kandidaatidel pole valimistel erilist rolli ja nad tuuakse sisse esinumbri häältega.
Soome mudelilt on ka Soomes endas kritiseeritud just üleriigilise nimekirja puudumise pärast, kuna see ei võimalda kompensatsiooni kaudu ringkondade ebaühtlust tasandada. Eesti oludes tekitaks see regionaalsed parteid, eriti kui 5% künnisest loobutaks. Samuti võivad tekkida suured häälte kaotsiminekud erakondadele. Näiteks kui mõnes valimisringkonnas jääb mandaadist üksnes mõni hääl puudu, on erakond jäänud ilma kõikidest selle kandidaadi häältest. Kasulik oleks see üksikkandidaatidele, aga riigikogu omakorda oleks palju enam killustatud ja valitsuse ametisse seadmine keerulisem.
Üleriigilise nimekirja täielik kaotamine koos 5% künnisega aga võib halva kokkusattumise tulemusena tõsta valimiskünnise 7–8%-le. Selline olukord tekkis 2002. a kohalikel valimistel Tallinnas, kus Isamaaliit sai ligi 8% häältest, aga mitte ühtegi kohta linnavolikogus.
Neli konkreetset ettepanekut
Eespool nimetatud asjaoludest lähtudes pakuks välja järgmised valimissüsteemi muudatused.
1. Muuta üleriigiline nimekiri avatuks. See tähendaks erakonna valimisnimekirja kantud isikute järjestumist vastavalt saadud häälte arvule, arvestades valimisringkonna suurust.
2. Järjestada valimisnimekiri tähestikulises järjekorras nii valimisringkonnas kui ka üleriigilises nimekirjas. See võrdsustaks „esinumbrid” ja teised kandidaadid.
3. Kaotada valimistulemuste arvestamisel d’Hondti astendaja. See arvestaks õiglasemalt valija antud häält ja kaotaks parima tulemuse saanud nimekirja preemiamandaadid.
4. Seada valimiskulutustele lagi, et vähendada raha mõju valimistulemustele.
Niisugustel muudatustel oleks valimistel järgmine mõju.
1. Kaob võimalus, et riigikogusse pääseb kandidaat tänu üleriigilisele nimekirjale väiksema häälte arvuga kui temast tagapool olev kandidaat. See suurendab valija hääle kaalu valimistel.
2. Väheneb erakonna juhtkonna võimalus sokutada riigikogusse käsutäitjaid, kellel avalikkuses on väike toetus.
3. Vähendab võimalusi välismaistel mõjuagentidel ja äriringkondadel määrata valimisnimekirja.
4. Paraneb kõikide erakondade sisekliima, kuna jääks ära närvesööv kemplemine ja sõpruskondade võitlus kõrge koha eest valimisnimekirjas.
Sellised muudatused ei too kaasa valimissüsteemi põhimõttelist ümbertegemist, kuid muudavad valimised tavakodanikule arusaadavamaks ja tervikuna ausamaks. Kõiki neid ettepanekuid saab rakendada ka eraldi, teineteisest sõltumatult, kui näiteks puudub valmisolek paketi järgi valimisseaduse muutmiseks, kuid mõned neist ettepanekutest on parlamendienamusele vastuvõetavad.
