JA NATUKE ELU PEHMEMALT JA ILUSAMALT POOLELT: Aiad on eriilmelised, nagu on nende omanikud. Lähtudes mõttest, et iga aed saab olla elu hoidmise koht, laiendab Kaarin Hein aia mõiste haljasaladele laiemalt ning kutsub üles rikastama elu aias.
Kui uudistest käib taaskord läbi hoiatus, et elurikkus on languses, looduslikud elupaigad kadumas ning kui kohe midagi ette ei võeta, siis on väga halvasti, tekib enamasti tunne, et ise ei saa midagi ära teha, ja teema unustatakse. See on inimlik: tegeleda olukorraga, mis käes on, juhul kui see otseselt mõju avaldab.
Õnnelikumad inimesed
Paraku: looduse taandumine inimtegevuse tagajärjel toimub nii märkamatult, et negatiivsed mõjud jõuavad kohale sageli alles siis, kui neid enam ümber pöörata ei saa. Iga inimene saab aidata kaasa elurikkuse hoidmisele, kui ta jätab oma aias loodusele vabadust või toetab lahendusi, mis avalikus ruumis loodushoidu edendavad.
Väga paljudel on kokkupuude mingil kujul aiaga. On suurte kortermajade ühised õuealad, uusarenduste hekiga piiritletud krundid, vanade põlispuudega taluaiad, linnaaiad lopsakate lille- või köögiviljapeenardega, ürditaimede kastid rõdudel, botaanikaaiad… Kus inimese käsi on maastikku kujundanud, seal saab rääkida aiast ja selle rollist nii looduse kui ka inimese jaoks. Igal väiksemalgi rohealal on potentsiaal olla elu saareke keset inimeste rajatud taristut.
Uuringud näitavad, et rohealade läheduses elavad inimesed on õnnelikumad, võrreldes rohelusest kaugemal elavate inimestega. Seejuures pole niivõrd oluline roheala suurus kuivõrd selle kvaliteet. Värske Eesti inimarengu aruanne rõhutab, et vahetu kontakt loodusega tugevdab vaimset tervist. Kui nüüd koduaia peale mõelda, siis kas sile muruplats ja elupuuhekk aitavad luua kontakti looduslikkusega? Iga aed võib rõõmu tuua, kui seal viibimist nautida. Aias olemine iseenesest suurendab heaolutunnet. Kui aias olemine tekitab tahtmise midagi paremaks teha, siis tehes midagi head aia jaoks, teeme head nii enda kui ka looduse jaoks.
Laiskuse kaitseks
Igaüks saab tõepoolest suurt pilti mõjutada ning seda väga lihtsate võtetega. Kortermajade ümbruses laiutavad muruplatsid ei pea sellised olema. Ilmestame linnamaastikke! Puudele lisaks võiks ka põõsaid istutada, leida koht kivihunnikule või väikesele veesilmale, õuesolemist soosida ronimisatraktsioonidega.
Huvitaval kombel pole alati tarvis midagi teha, vahel piisab hoopis millegi tegemata jätmisest. Teatav laiskus aia hooldamisel tuleb looduslikule elu-olule kasuks. Näiteks lehehunnikud aianurgas või vanad, lagunevad istumiseks jäetud puupakud pakuvad varjupaika ja süüa paljudele putukatele, seentele ja muule elule. Elurikkusele saab võimalusi luua lihtsate ja väga väikeste sammudega ning sama kehtib heaolutunde kohta. Lisaks rohelusele ja kõikvõimalikele elukatele, mis elurikkuse mõiste all esimesena meelde tulevad, loob elu aias ka inimene ise seda kasutades.
Aed saab olla elamuse koht. Üksik puu võib pakkuda sööki või varju nii loomadele kui inimestele. Kui puid on mitu, saab nende vahele paigaldada kiikesid või tasakaalulinte. Palavate suveilmade korral on puude varjus mõnus piknikku pidada või niisama molutada. Väikesed veesilmad on vajalikud pisielukatele, konnadele, vesilikele, lindudele ning pakuvad samal ajal silmailu. Isegi liivakast ei pea olema kast liivaga, vaid võib olla kivide ja kõrrelistega ümbritsetud mänguala, kus lapsed saavad ise maastikukujundamist harrastada. Minimaastike loomine muruplatside asemele väärindab kultuurmaastikke.
Ei ole mõtet pidevalt muudkui niita
Mõned aiad on avalikud, näiteks pargid, kalmistud või botaanikaaiad. Suured haljasalad on üliolulised elu hoidjad linnaruumis. Mida mitmekesisem haljastus, seda rikkalikum on sealne loodus tervikuna. Üks linnurikkamaid kohti Tartus on näiteks Raadi kalmistu.
Tahaksin aga juhtida tähelepanu nendele avalikele haljasaladele, mida esmapilgul aiaks või pargiks pidada tundub ootamatu, kuid mida kokkuvõttes on väga palju – eraldusribad. Näiteks sõiduradasid eraldavad mururibad, parkla ja kõnnitee vahel paiknevad mururibad, ja nii edasi. Need ei pea olema lihtsalt mururibad. Need ei pea olema alad, mida on vaja regulaarselt niita ja mis tegelikult kuuma suvega pruuniks kärssavad ning on looduse seisukohast eluvaesed kõrbed. Avalikke rohealasid võiks rikastada nii silmailuks kui ka praktiliste eesmärkide täitmiseks. Heaks näiteks on niinimetatud vihmapeenrad, mis kujutavad endast ala, kus võib kasvada palju erinevaid taimi kõrrelistest põõsasteni, ja mille ülesanne on koguda tänavatelt muruplatside poole valguvat vihmavett või ka vastupidi. Väga praktiline lahendus, mis samas rikastab linnaruumi.
Tartu kesklinnas, Riia tänaval eraldab sõiduradasid samuti mururiba koos seal kasvavate pärnadega, ent varakevadel, mil muru veel pole tärkamagi hakanud, kaunistavad seda kohati värvilaigud – tiheda liikluse keskele on istutatud krookused, mis tõeliselt üllatavad ja rõõmustavad. Soovitan julgemalt planeerida selliste mururibade asemele kujundatud maastikke: tihedaid põõsaid, kus saavad varjuda linnud; tuules lainetavaid lilleniite, mida ei pea iganädalaselt hooldama, kuid samal ajal rõõmustavad need oma õieküllusega ning loovad toiduallika tolmeldajatele; dekoratiivselt paigutatud kivikuhilaid ja lamapuitu, mille saavad asustada samblikud, seened ja muud väikesed eluvormid. Valikus ei ole ju vaid asfalt, tänavakivi või madala muruga plats.
Ei ole mõistlik enda lähiümbrust loodusest puhastada ning koos sellega minetada ka eluterve suhtumine ja teadmised, kuidas loodusega kooskõlas toimetada. Igaüks saab kevade saabudes selle pilguga oma kodukandis ringi vaadata, kus on võimalik mõni kammitsetud paik hoopis pilgupüüdjaks muuta.
Elurikkuse hoidmine
Esimene vastuseis metsikumale linnahaljastusele on enamasti hirm puukide või rästikute ees, teiseks aga esteetiline eriarvamus. Tegelikkuses on nii lihtsalt harjutud tegema ja miski ei takista tegemast uutmoodi. Muru madalaks pügamine ei aita puuke aiast eemale hoida, sest puugid satuvad igale poole näiteks hiirte, siilide või ringi hulkuvate kodukasside külge kinnitununa. Rästikud väldivad häiringut, hoidudes paikadest, kus inimesed aktiivselt tegutsevad. Madala muruga kaasnevad hoopis ajakulu niitmiseks, vajadus muru kastmiseks, et selle rohelus säiliks, ja suuremad veearved, või siis kõrbevad need muruplatsid sageli juba juuni lõpuks.
Enne kui valida rohelise muruplatsi kasuks, võiks vaadata ringi looduses või botaanikaaedades, käia külas taludes või osaleda retkedel ja töötubades, mis räägivad elurikkusest ja selle hoidmisest. Eesti teadlaste soovitused, kuidas igaüks saab olla looduskaitsja oma aias ja oma tegudes, on lihtsasti järgitavad.
Läheneva rohehooaja eel soovin mõtiskleda, kuidas elu ja elamust aeda tuua ning miks see tegelikult oluline on. Kutsun osalema Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia poolt ellu kutsutud Loodusfestivalil, mis ühelt poolt tähistab looduse olemasolu ja teisalt jagab praktilisi teadmisi, kuidas elu hoida. Loodusfestival toimub 7.–11. juunini üle Eesti ning sündmusi viivad läbi erinevad huvi- ja haridusasutused. Sel aastal on festivali raames toimuva loodusvaatluste maratoni tähelepanu pööratud aedadele ja maratonil osaledes on võimalus teha esimene samm elu hoidmise suunas, õppides märkama elu oma aias.
