---

SÜDAMLIK VANAINIMESTE ÕHTU KULTUURIMINISTRIGA: Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas kutsusid kultuuriminister Piret Hartmani õue mängima. Mängukohaks sai vanalinna veerel asuv Hinke torn, kuhu on kolinud Kuku klubi. Juttu veeretati ministriga päris mitme tunni vältel. Pildistas Mark Raidpere.

Piret Hartman on sotside ridadesse kuuluv kultuuriminister, kes üle mitme seda ametit pidava inimese tundub oma teemades kodus olevat. Aga otsustage ise.

Juku-Kalle Raid (J-K.R): Piret, alustame Püssist. Ida-Virumaa on selline koht, kus kunagi elas ilgelt palju venelasi pluss paar eesti punkarit. Aga nüüd selgub, et äkki on hakanud inimesed nagu tarakanid Ida-Virumaalt välja roomama, tähendab, kogu aeg olid seal kusagil olemas. Püssi on samuti väga kepsakas koht. Mismoodi sina seda mäletad?

Piret Hartman (P.H): Püssi oli ikka väga vinge koht, kui mina mäletama hakkan, mingi 1980-ndate teine pool. Sel ajal oli ta saanud linnaks, seal elas umbes 10 000 inimese ringis. Püssi oli nii popp koht, et ega meil seal väga suurt elamist ei olnud. Me elasime ema ja isaga barakkides, kus oli meil täpselt üks tuba. Ja korterit oli väga keeruline saada. Lõpuks kahetoalise korteri saime. Sinna suurde pikka Püssi majja, mida kõik käivad vaatamas kui Hiina imet. Püssi on olnud selline 60–40% vene-eesti-keelne linn. Mina lapsepõlvest mäletan ikka, et maja ees mängisid vene- ja eestikeelsed lapsed koos.

J-K.R: (Imestab) Tõsi või? Kas te ei kakelnudki?

P.H: (Enesekindlalt) Kaklesime küll! Me kaklesime siis, kui olid peod. Siis kui vene või eesti kooli juures oli pidu. Siis toimusid kaklused. Samuti siis, kui oli jaanituli. Siis pidi kindlasti kaklema!

Marek Reinaas (M.R): On sul see korter alles?

P.H: Ei ole. Põhjus on selles, et üle kümne aasta tagasi, kui Püssis läksid küttehinnad väga kõrgeks, siis minu vanemad otsustasid, et lihtsam on kolida majja. Ise oma küte osta, mitte sõltuda tsentraalküttest. Minu vanemad müüsid korteri Moskva venelastele. Oli aeg, kus väga paljud Venemaa kodanikud ostsid Ida-Virumaale kortereid. See oli ka selline mereäärne piirkond. 10 km merest. Peaaegu kuurort nende jaoks.

M.R: Püssis on see plaaditehas ja saan aru, et äsja tuli kurb uudis, et nad panevad oma uksed kinni… Sul ka kurb selle pärast?

P.H: Eks seal ole sellised kahetised tunded. Seda puitplaaditehast on juba mitmel korral tahetud kinni panna. Pandud ja müüdud ja tulnud uus omanik. Ta oli kunagi väga suursugune kombinaat. Mina mäletan neid aegu, kus seal olid suured restoranid, seal oli saun, juuksur, kõik-kõik, mis vanasti kuulus ühe kombinaadi juurde. (Mõtleb) Teisest küljest muidugi see, et kui sa elad Püssis ja tuul on vabriku poolt, siis kogu see Püssi kattub ühtlase sinise suitsuga. Kui sa tahad midagi väljas kuivatada, siis riided on ikkagi täiesti tolmused. Kahetine tunne.

J-K.R: (Röögatab baaridaami poole) Olge vait seal! Ma ei kuule mitte midagi, kui te niimoodi kisendate! (Piretile) Sinna ei olegi midagi teha, kui on vaid ühele tööstusele üles ehitatud asulad.

P.H: Sellistes olukordades tuleb kastist välja mõelda. Praegu on küsimus ka Lüganuse koolis, kus minagi käisin, kas ta läheb kinni või jääb lahti. Kui me sellised koolid ja asutused kinni paneme, eks ta siis lähebki kinni. Minu meelest peaks praegu tegema kõik, et hoida seda kogukonda seal paigas.

Aga Ida-Virumaal on mure selles, et keskendutakse rohkem omavahelisele valimisvõitlusele kui sellele, et hoida seljad koos. Seda teadmist on seal piiratult.

M.R: Kuidas sul Lüganuse koolis lõpuhinded olid? Sa näed niimoodi välja, et olid läbivalt viieline.

P.H: (On veidi aega vait) Pean tunnistama, et kuni 7.–8. klassini ma ei õppinud eriti… Mul ei olnud üldse head hinded. Ja meie õppealajuhataja ütles ka, et hea, kui see laps kutsekooligi saab. Ma ei olnud sihuke “noorus on hukas” laps, mul oli nii palju muid hobisid! Ma käisin teatriringis, lauluringis, kooris jne. Kool ei olnud minu jaoks prioriteet. Alles kuskil 8. klassis sain aru, et kui ma oma hindeid korda ei saa, siis hakkab see mõjutama minu tulevikku. Ja tekkis ka selline võitlusvaim, et kui õpetajad ütlevad, et sa ei ole millekski võimeline, siis… tahtsin näidata, et olen. Gümnaasiumi lõpetasin väga heade hinnetega.

J-K.R: Tavaliselt teevad need, kes koolis miskit ei viitsi, õues pahandust, aga sina käisid ringides.

P.H: Ei teinud pahandust ja olen öelnud ka oma kolleegidele, et mina kasvasin üles rahvamajas. Püssi rahvamaja on selline suur Stalini-aegne ehitis. Seal olid ägedad inimesed, kes neid ringe juhtisid ja jõlkusin seal kogu aeg. Kui parajasti mingit ringi ei olnud, siis istusime direktori toas ja muljetasime niisama. Gümnaasiumis hakkasin käima ka kunstide koolis.

M.R: (Uudishimulikult) Kus sa käinud ei ole?

P.H: Mul tekkis gümnaasiumis paanika, et mis ma edasi teha tahan? Sain aru, et kuna mul ei ole seda ideed, siis proovin tegeleda võimalikult paljude asjadega, et saada aru, mida ma tahan. Sellepärast ma neid erinevaid ringe läbi käisingi.

J-K.R: (Uskumatult) Sa mõtlesid nii varakult tulevikule! Meie Marekiga küll ei mõelnud.

P.H: Lüganuse koolis raiusid kõik õpetajad alates 10. klassist, et sa pead ülikooli saama. Tegema väga hästi eksamid ja saama ülikooli. Ma olin hästi matemaatikahuviline. Minu esimene valik oli tegelikult Tartu Ülikooli matemaatika. Sel ajal ei olnud väga palju online-võimalusi ja meil ei olnud ka kodus telefoni. Ja siis, kui tuli see päev, et teha otsus, olin kahte kohta sisse saanud. Tehnika Ülikooli IT-tehnoloogiasse ja Maaülikooli ettevõtlusesse-ökonoomikasse.

(Naerab) Aga minu vanaema, kellega ma lapsepõlves olin hästi lähedane, ütles, et mine ikka õpi majandust, siis oskad tulevikus raha lugeda. Ja otsustasingi tolleaegsesse Maaülikooli minna. Kui ma juba käisin seal ülikoolis, siis sain teada, et sain matemaatikasse samuti sisse ja olin väga kurb, et mis ma nüüd siin teen. Aga siis jäin ikkagi sinna, kus olin. Nüüd on juhtunud see, et eelmisel aastal läksin uuesti ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli IT-d õppima.

J-K.R: (Pistab vahele) Kui me vanaemadest räägime, siis mul tuleb kohe meelde, et nad on inimeste eludes väga suurt rolli mänginud. Meie teoloog ja filosoof Toomas Paul näiteks pajatas mulle, et tema tahtis saada raudteelaseks, aga vanaema keelas ära. Ja seetõttu on ta nüüd preester.

P.H: (Noogutades) Vanaemad on hästi olulised, minu vanemad olid hästi noored, kui ma sündisin, mis tähendab seda, et ma olin hästi palju koos oma vanaemaga, kes mind kantseldas. Ta oli sihukene heas mõttes proua. Ta ei viitsinud minuga mingeid mänge mängida, aga kuna talle endale meeldis väga käsitööd teha, siis möödusid meie õhtud sokke kududes. Sealt tekkis suur käsitööhuvi.

J-K.R: (Õpetlikult) Vaata, Marek, Piret on sündinud 1981. aastal, meie oleme mõnevõrra vanemad. Tema rääkis, et ta mõtles juba gümnaasiumis, mis temast edasi saab. Kas sina mäletad, et oleksid gümnaasiumis mõelnud, mis sinust edasi saab?

M.R: Ma võin Piretile avaldada väikese saladuse, loodan, et seda KesKus’is ära ei trükita! Ka mina ujusin Tartu Ülikooli siira teadmisega, et lähen matemaatikat õppima. Mulle ülimalt meeldib matemaatika! See on praktiliselt nagu filosoofia algkursus! Ja siis ma suundusin 1989 sisseastumispabereid andma aulasse. Marssisin uljalt uksest sisse ja kõige taga lõpus oli laud, kus pidid dokumente esitama tulevased matemaatikud. Aga seal istus sellise võidunud pruuni ülikonnaga vanamees, tõmbas suitsu. Ma vaatasin kohe, et oh, kurat, ilge jama. Mingi haisev pläru oli tal. Priima. Sihuke räsitud taat. Ja siis nägin, et õigusteaduskonnas on ilgelt pikk saba, hästi palju kauneid daame seisis seal ja siis ma vaatasin uuesti seda vanameest, kes mingit Priimat tõmbas… Ning vaatasin uuesti neid daame ja daamid tegid minu eest valiku.

P.H: (Omadel radadel) Mul on kahju, et lapsepõlves ühtegi muusikainstrumenti ei õppinud. Oma laste puhul olen nüüd julgustanud; mõlemad õpivad pilli. Üks laps tegi küll väikese pausi. Ja teisega õpime koos flööti. See on uskumatu tunne, et ise oma kätega saad mingisuguse loo ära mängitud. Mul võttis selle tavalise flöödiga kaks kuud aega, et sealt üldse mingi hääl välja saada.

J-K.R: Et me võime näha sind varsti laval flööti mängimas?

P.H: (Vehib käega) Ma kardan, et siiski mitte. Seda peaks kõvasti harjutama, esimene aasta olin hästi tubli. Aga praegu jõuan ainult minna koos lapsega kaasa. Üks kord nädalas võib-olla ka iseseisvalt harjutada.

M.R: Laps sul sokke ei koo?

P.H: Vanem laps koob ja heegeldab ka, on käeliselt üsna tubli. Aga ka sellise matemaatika kallakuga. Tundub, et matemaatika ja loovus ongi sellised kaks asja, mis mõnikord inimestes korraga esile tulevad.

J-K.R: Kui ülikooli ära lõpetasid, millega siis tegelema hakkasid? Kuidas üldse poliitikasse sattusid? Rahvaliit oli sinu kirg?

P.H: (Muigab) See oli nii, et keskkooli ajal olin alustanud õpilasesindusega ja me lõime üle-eestilist liitu. Kui jõudsin ülikooli, siis loomulikult astusin esinduse uksest sisse, et siin ma olen ja mida ma teha saan? Vaadati vähe imelikult, nägin välja nagu maakas – barett oli peas –, et sihukene tahab midagi ära teha. Siis kuidagi juhtus, et seal oli väga hea meeskond, kes siiamaani on mu sõbrad ja jõudsin üliõpilasliitu. Ja lõpuks ka vedasin seda.

Kui seal lõpetasin, siis arutasin, et mida ma edasi teen. Kolmas sektor oli nüüd läbitud, et kas lähen nüüd erasse? Või poliitikasse? Mulle tundus, et olin kaks aastat tegelikult poliitikutega võidelnud. Kuna Rahvaliidus olid sel hetkel mul head sõbrad ees, siis nad kutsusid mind riigikokku ja maandusin seal siis fraktsiooni nõunikuna. Aga lõpuks juhtus see, et kui minust sai Rahvaliidu arendusjuht, siis oli ikkagi arusaadav, et astun erakonna liikmeks. Kuidas sa teed mingi erakonna poliitikat, kui sa ei ole liige? Kuna olin väikesest kohast ja uskusin seda regionaalpoliitikat, mida Rahvaliit tegi.

J-K.R: (Üllatunult) Rahvaliidust sai EKRE, kas see tähendab, et sa oled praegu nagu ekrelane sotside ridades?

P.H: Ma ütleks, et tänane EKRE ikkagi ei ole see Rahvaliit, milles mina tegutsesin. Siis ma läksin pea 200 inimesega koos Sotsiaaldemokraatidesse. Alguses ei astunud ka erakonna liikmeks. Aga töötasin fraktsioonis ja olin erakonna tegevjuht. Tegevjuht ajal, kui sotsidel oli rekordtulemus, 19 kohta riigikogus. Juhtisin seda kampaaniat ja jäin sinna. Nii jõudsin kultuuriministri Indrek Saare nõunikuks.

M.R: Rahvaliidu parimad ajad olid ju legendaarsed, nii noorteorganisatsioon kui ka RL ise, praktiliselt veedeti kogu aeg saunas, olgem ausad.

P.H: Muidugi olid legendaarsed. Kui mõelda selle peale, et erakonnas oli 11–12 000 inimest, kõikides piirkondades oli organisatsioon. Sa läksid kohale, Rahvaliidu suvepäevadel, seal oli üle tuhande inimese. See oli selline tähistamine. Villu Reiljani organisatsioon Villu eestvedamisel toimis täielikult. See põhines usul. Inimestega poliitikas võib juhtuda, et see sööb su lihtsalt ära. Ühel hetkel pinge kasvab, on tunne, et kõik on võimalik ja sa ei taju päris olukorda enam.

J-K.R: Pole asja seestpoolt näinud, aga tundus ikka väga nõukaaegne koht. Just Reiljanite tõttu, palju neid oligi. (Arvutab) Ma ei tea, kui palju neid Reiljaneid oli, aga Indrek Tarand ütles ükskord, et seal on mitmereiljani-süsteem, et üks Reiljan on alati maal söötis, kui teine mõne pasaga hakkama saab.

P.H: (Kaalutlevalt) See võib juhtuda iga inimesega poliitikas, et poliitika sööb su ära. Minu jaoks olid sotsiaaldemokraadid väga põnev organisatsioon, seal olid väga tugevad ideoloogid… (Mõtleb) Aga sellist organisatsiooni juhtimist või eestvedamist, seda poolt ma väga palju ei näinud, kui mina sinna jõudsin.

M.R: Ja EKRE on sellest Rahvaliidu tugevusest tuule tiibadesse saanud, ega nad muidu ei asuks tabelites eales seal, kus nad on.

P.H: Ma arvan, et EKRE on ka väga tugev ja jõuline – oma avalikus kommunikatsioonis. Ta on väga selgelt aru saanud, kus meil see valu on. Ja ta oskab sellele väga selgelt rõhuda.

M.R: Kas sina arvad, et pärast 6. märtsi EKRE omab peaministritooli? Kas see hirm on olemas?

P.H: Ma arvan, et see hirm on täiesti olemas. EKRE tunnetab selgelt ebakindlaid aegu, ma usun, et nad võivad saada päris suure häältesaagi.

J-K.R: See on erakond, kus sitad ajad on veski nende veskile.

P.H: Ma ütleks küll.

M.R: See on ju tõsi, et kogu see liberaalne maailm on korralik morsijoojate kamp võrreldes selle n-ö konservatiivse maailmaga. Ja eks need vitsad löövad ühel hetkel väga valusalt.

P.H: Mis on huvitav, et tehti üks uuring: mis ühendab EKRE valijaid? Ja jõuti selleni, et väga paljudes asjades on nad vastuolus, kuid ühendavaks jõuks on viha. See on päris kurb.

J-K.R: Sa oled kultuuriminister ja ütleme, et selle valdkonna inimesed, kes sinuga kokku puutuvad, satuvad küllalt harva vihaparteidesse.

P.H: Kultuuriinimeste väga positiivne omadus on see, et nad suudavad süveneda. Ja nad vaatavad asjade sisusse.

J-K.R: (Karjudes baarileti poole) Merike, raisk! No misasja te jaurate seal leti ääres. Sihuke laamendamine, et… (Piretile) Kas sotsid pakuvad lahendusi?

P.H: Ma usun küll, et sotsid pakuvad lahendusi. Ei taha küll väga palju maksudest rääkida siin reede õhtul Kuku klubis, aga mure on selles, et praeguse maksusüsteemiga ei ole võimalik edasi minna. Tänaste kriiside juures ei saa riik olla õhuke. Kogu aeg oli riik õhuke, ettevõtja ise otsustab, mida ta teeb. Kui aga algas koroonakriis, siis pöördus ettevõtja riigi poole, et tal on vaja abi.

M.R: (Kurjalt) Kas sotsid tahavad otsustada, mida ettevõtja teeb?

P.H: Ma arvan, et sotsid ei taha otsustada, mida ettevõtja teeb. Aga sotsid seisavad selle eest, kui inimestel on mure, siis me tuleme appi.

J-K.R: (Vehib käega) Sa räägid lihtviisilisest ümberjaotamisest. Aga ega sa raha hulka ju ei suurenda.

P.H: Väga suur maksutulu tuleb nende inimeste käest, kelle maksutulu on kõige väiksem. Ma olen nõus sellega, et me ei saa siin rääkida ainult sellest, mida me siin toodame, meie majandus peaks suutma toota oluliselt suuremat lisandväärtust.

M.R: (Provotseerib) Kas kultuur on majandus?

P.H: (Kindlalt) No vot, kultuur ja sport on väga suur majandusharu. Ma arvan, et üks asi, mida me peaksime hakkama murdma, on see, et kultuur ei ole ainult kulu. Pidevalt räägitakse sellest, et kultuuriinimesed tahavad ainult raha ja see läheb kuskile musta auku. Tegelikult loob kultuur väga palju lisandväärtust. Ma alati toon näiteks filmifondi. Me paneme sinna 1 euro sisse, saame 7 tagasi. Kui paneme muuseumitesse 1 euro, saame 4 eurot tagasi. See on väga suur majandusharu, mida me ei teadvusta. Sest see raha ei tule tagasi kohemaid samal minutil. Ta tuleb hiljem majandusse tagasi. Mul on tunne, et kultuuriinimesed on tagasihoidlikud, nad keskenduvad sisule, aga ei mõtle, kuidas seda sisu müüa.

J-K.R: Ühiskonnal on jäänud kultuuriinimestest mulje, et nad jalutavad käsi pikal ringi: anna raha, anna raha.

P.H: Meil on ka sektoreid, mida riik peabki toetama. Kui rääkida riigi missioonist, siis Eesti kultuur ongi meie missiooniks. Kui seda ei oleks, siis meil ei oleks mõtet seda väikest riiki pidadagi. Ma käin päris palju erinevatel kultuurisündmustel.

J-K.R: (Noogutab) Tõsi! Sind on igal pool näha. Mina käin jumala harva kultuurisündmustel, aga iga kord ma näen sind seal!

P.H: Meie eesmärk on ju kogu aeg olnud, et see elu oleks hästi mitmekesine ja oleks palju tegijaid. Ja täna on eesti kultuur väga rikkalik. Ministeeriumi poolt vaadatuna on see tõsine väljakutse, kuidas seda rikkalikku kultuuri üleval hoida. Viimane “vau” kogemus minu jaoks on meie muusika- ja balletikool MUBA. Ma tean riigieelarve läbirääkimisi, kui keeruline on raha välja rääkida. Aga me teeme otsuse, et investeerime sellisesse majja nii väikese ühiskonna puhul. Ja me teeme maksimumi, millest oleme unistanud, et mis võiks olla muusika- ja balletikoolis. See on vägev.

M.R: (Ergastudes) Mul tuli meelde üks kultuuriminister, kes ütles, et mõtled kultuuri ja käsi haarab kellu järele. Sa räägid natuke sama asja, et kihvti maja ehitasid.

P.H: (Pareerib) Kui mina mõtlen kultuuri peale, siis ei taha kellu järele haarata, ma ikka mõtlen inimeste peale. Kui ka need eelarve läbirääkimised olid, siis põhirõhk oli inimeste väärtustamisel. Ja palkadel.

J-K.R: (Õiendab) Pooltel pole haigekassatki.

P.H: Ja 20%-l neist ei ole ka mingit kindlat sissetulekut, see seis on ääretult nukker seal.

J-K.R: No kuule. Kas me päris nii saame, et mina otsustan, et olen kultuuriinimene, võtan vineeritüki ja joonistan sinna lehma ja eeldan, et riik peaks selle kinni taguma. Haarama kellu ja ehitama maja, kuhu mina saan oma vineeritüki panna. See on ju jabur.

P.H: See on sama, mida ka mina olen küsinud oma kolleegidelt, et keda me toetama peaksime, et kultuur mitmekesisena säiliks. Ma arvan, et see on see vastus, milleni peaksime jõudma järgmisel aastal. Et kui palju kunstnikke ja keda peame toetama selleks, et Eesti kultuur oleks jätkusuutlik.

J-K.R: Maastikul on õitsenud täiesti jaburaid ideid. Karl Martin Sinijärv, vana kavalpea, mõtles siis, kui juhtis Kirjanike Liitu, et liidu liikmed peaksid riigilt saama mingit palka. Ma ise olen ka liige ja mõlesin, jeesus, päris segi läinud. Seal on mingi miljon kirjutajat ja äkki tahavad kõik palka.

P.H: Sel aastal toimus ikkagi suur muudatus, me tõstame neid autorihüvitisi. Ja kindlasti ka raamatukogude laenutustasusid kirjanikele. Millest on nii palju räägitud. Need inimesed, keda loetakse ja kelle raamatuid laenutatakse, ongi need, kes seda tasu saavad. Nad on teinud tööd, inimesed loevad neid ja me tasustame neid. Ma arvan, et see piir, kes siis on kunstnik või kirjanik ja kes mitte, tuleb hästi otse ja omadega läbi mõelda ja ma loodan, et loomeliidud saavad olema meile väga heaks partneriks.

J-K.R: (Naerab) See on küll huvitav dialoog, kes on kunstnik ja kes ei ole!

P.H: See ongi väga keeruline. Ma arvan, et sellises avatud debatis me võiksime selle üheskoos välja selgitada.

M.R: Viimasel kunstioksjonil müüdi üks tulbi pilt maha 40 000 euroga. Selle tulbi maalijale ei peakski nii väga toetust andma. Keeruline.

P.H: Ma olen nii ambitsioonikas, et ütlen, et kultuuriministeerium peab tajuma ära, kuhu me peame panama ressursse ja toetama, et mitmekesisus säiliks ja kuhu me ei pea. Et see peakski olema kultuuriministeeriumi ülesanne, et seda hinnata.

J-K.R: Kultuuriministeerium on nagu kaitseministeerium.

P.H: Vahel on mul tunne, et me oleme olulisemadki kui kaitseministeerium. Mulle on natuke jäänud see mulje, et kultuuriministeeriumist arvatakse, et ah, see on pehme ministeerium, kellest räägitakse kõige viimasena. Ta on kõige väiksem, me ise nimetame ennast butiikministeeriumiks. Kui sa aga mõtled haldusala üle, kes meil on? 51 asutust ning üle 4000 inimese. Ma arvan, et kultuurivaldkond ja meie ise kultuuriministeeriumis peame oluliselt rohkem hakkama rääkima oma rollist. Marju Lauristiniga suhtlesime mõned päevad tagasi ja siis ta ütles ka, et “Piret, kultuur ei ole mingi pehme asi. Vaata Ukraina sõda, tänu kultuurile võidavad ukrainlased praegu tagasi oma maad.”

M.R: Räägime süvariigist. Oled seda kohanud?

P.H: (Lõbusalt) Ma ükskord kirjutasin artikli, et minu jaoks on olulisem see, et meil ei tekiks suvariiki. See on minu jaoks tõsine hirm. Eks ametnikke ole erinevaid. Ma ei tea, kas me räägime täna süvariigist? Me räägime ametnikkonnast, kes oma riigist hoolib.

M.R: Kas sa enne ministriks saamist lugesid ka läbi raamatu “Jah, härra minister”?

P.H: (Naerdes) Ei lugenud, sest see ministriks saamine tuli väga ootamatult.

M.R: Kirjelda, kuidas see käis.

P.H: Ütleme nii, et kevadest saati oli üleval see, et võib tulla uus koalitsioon. Erakonnakaaslased, sealhulgas Lauri Läänemets, ütlesid, et kui koalitsioon tuleb, et siis ma hea meelega kutsuks sind pardale. Ma ei uskunud, et see koalitsioon tuleb, sest see ei olnud lihtne tulema.

Aga olin puhkusel, sõitnud perega Horvaatiasse. Siis Lauri helistas, et sul on 24 h aega otsustada. Mu pere oli täiesti vastu. Isa ütles alguses kohe kindlasti ei, et kas sul on seda vaja ja see ei ole lihtne. Siis ta oli istunud päeva oma töökojas, vaadanud koeraga vastamisi ja tegi kõne, et tead, Piret, sinu elutee on olnud selline, mis on andnud sulle oskused ja teadmised see amet vastu võtta. Kui sa ikka julged, et tee siis ära. Sain aru, et ma olen tegemas otsust, mis ei meeldi kas mu perele või minu meeskonnale. Ja ühel hetkel õhtu jooksul sain aru, et see on õige. Mu ämm ütles, et ma tean, et kui riik sind kutsub, siis sa lähed.

J-K.R: Ma vaatan siit aknast välja ja näen Estoniat. Kui panen silmad kinni, siis siia vahele peaks tulema üks suur kast ja natuke vasakule peaaegu sama suur Konstantin Pätsi pea. Kas see on adekvaatne mõte, mida teha?

P.H: Kunstikoolis õpetati mind kunsti vaatama, nii et kultuuriministrina ei tahaks ma öelda, milline objekt on ilus ja milline ei ole. See on libe tee ja ma ei hakka, las eksperdid teevad oma otsuseid, meil on Eestis neid väga palju ja häid.

Aga mul on ikkagi hea meel, et meil täna on selline võimalus, et saame suuri ja olulisi kultuuriobjekte teha. Mulle isiklikult läheb väga korda see, mis Narvas juhtuma hakkab. See näitab, et riigikogu teeb ka olulisi otsuseid piirkondlikus vaates. Ma väga loodan seda, et Narva Kreenholm ise saab aru, milline võimalus see on. Et nad suudavad selle võimaluse ära kasutada. Viimasel ajal on minu poole pöördunud inimesed ja ettevõtted, kes tahavad ise sinna minna, ütlevad, et me tahaks oma kontori avada Narvas, Kreenholmis – kuidas me seda teha saame. Mul on tunne, et teatud masinavärk on seal käima läinud.

M.R: Juku-Kalle, KesKus võiks ka oma toimetuse avada Narvas, kui sa, Piret, eraldaksid meile 200 ruutu hästi köetud pinda, kus on diivan.

P.H: (Naerab) Mina olen mõelnud, et kuhu järgmisena võiksin minna elama. No minu jaoks on Narva atraktiivsus ise. See on kuidagi kummaline, et ma olen püssikas ja minu jaoks lõppes Ida-Virumaa Toilas ära. Minu vanemad ei läinud Toilast kunagi palju edasi. Täna lähen ma Narva ja tunnen, et seal oli mingi ehedus. Ma ei tea, kas kultuuriminister võib seda öelda, aga ma tunnen ka ehedust, kui lähen Kalamajja Kolme Lõvi baari. Ma lähen sinna ja see on nagu minu koht. Ma lähen Narva ja seal on säilinud midagi, mis on ehe. Ma lähen Ro-Ro klubisse ja inimesed astuvad juurde ja räägivad, mille pärast nad südant vaevavad ning see on nii ehe.

J-K.R: Ega Katril seal poliitikuna ka kerge pole, ostab iga hommik lehe ja vaatab, kas ta on veel linnapea või üldse elus.

P.H: Ma ütleks, et Katri on tõeline kangelane. Ta on täna kahe tule vahel. Ma tahaksin näha inimest, kes on täna valmis temaga rollid vahetama.