RIIAKA LAKKEKRANTSI KROONIKAD: Saksa juurtega Ameerika kirjanik Charles Bukowski kinnitas elu jooksul ühtelugu, et ei salli kino kui arulagedat ja nüristavat ajaviidet. Sõpruses ekraanile paisatava retrospektiivi „Sõprus Bukowskiga“ koostaja Mart Rummo kirjeldab, mis siis ikkagi nihu läks, et Bukowski ainetel selline hulk filme vändati.

See, et kaltsakast ja maailmaklassikust kirjanik Charles Bukowski väitis end kino vihkavat, on üldteada. Mõistagi pole taoline mõtteavaldus, et keegi ei salli kino kui nüriduse tippu, kuigi originaalne ja üsna raske on seda vaidlustada.

Vanamees kõiksugu liialdustega

Kuid kõnealusel puhul tasub arvestada ütleja isikliku taustaga ja mitte unustada tema kommet laskuda kõiksugu liialdustesse nii tegudes, kirjutistes kui ka väljaütlemistes. Niisama raske kui selle riiaka lakkekrantsiga lähedast ja püsivat sõprust sõlmida oli pälvida millegagi tema ehedat tunnustust ja lugupidamist. Vahel läks see ometi korda ning põhimõttelisele trotsile vaatamata suhtus ta sooja soosinguga kõigisse oma eluajal tehtud ekraniseeringutesse.

Et romaani väljendusvahendeid ja väärtusi ei õnnestu kunagi täiel määral filmi üle kanda, vaatavad paljud kirjanikud entusiastlike režissööride peale viltu ja näiteks Gabriel García Márquez keeldus kellelegi müümast teose „Sada aastat üksildust“ ekraniseerimisõigusi. Bukowski leplikkus on ses osas veidi üllatav, kuid mitte põhjendamatu.

Muidugi ei asenda ükski film lugemismõnu, kuid sotsiaalselt kogetava kunstiliigina pakub kino seltskondlikke ja sünkroniseeritud elamusi, mis parimal juhul õhutavad vaatajat jahtima ka lugemisnaudingut. Bukowski teoste ekraniseeringute kohta leian tõsimeeli, et ükski neist pole algmaterjali kuritarvitanud, vaid sellele rohkesti austajaid juurde toonud.

Baarikärbes Tartus

1990. aastate algul, kui nõukogudeaegne kinovõrk oli kokku kukkunud, internetti veel sama hästi kui polnud ning telekast näidati päevad läbi „Metsikut roosi“ ja „Tahmanägu“, toitsid noore inimese filmijanu poolseaduslikud videoteegid oma ogaralt juhusliku, aga just selle võrra vaimustavama valikuga.

Tartus asunud Thalia-nimelise videourka kassetiriiulis leidus filmide „Rambo I–III“, „Briani elu“ ja „100 minutit pornot“ vahel ka tüüne ja vaimukas joomadraama, Iraanis sündinud Šveitsi režissööri Barbet Schroederi lavastatud „Baarikärbes“, millele Bukowski oli ise stsenaariumi kirjutanud. See kummaline teos, mis tundus Hollywoodi kohta liiga euroopalik ja Euroopa väärtfilmi kohta liig riivatu ja kergemeelne, mõjutas toona paljude tudengite suhtumist nii filmikunsti kui ka üleüldse elusse. Kui võtta tõsiselt viimasel ajal väljendatud hirmu, et raamat võib teha lugejast lapsepilastaja, siis ilmselt on just see film süüdi tollaste Tartu üliõpilaste joomarluses ja liiderlikkuses.

„Baarikärbse“ algustiitreis mainitud Bukowski nimi ei öelnud tollal enamikule vaatajaist midagi, ent kui kirjastus Tänapäev hakkas uue aastatuhande algul tema romaanitõlkeid välja andma, seostusid need paljude jaoks nimelt selle tugeva noorpõlveelamusega.

Tavalised ogarused

Hulljulge itaallane Marco Ferreri lõi elu jooksul mitu pöörast filmi („Suur õgimine“, „Käed eemale valgest naisest!“ jt), mille veider ligitõmme võrsub tihti esmasest eemaletõukavusest – seega passis Bukowski õlle, okse ja sperma järele lehkav lühiproosa talle nagu valatult. Kuigi filmis „Tavalised ogarused“ tsiteeritakse ja parafraseeritakse mitut novelli (neist suurimal määral lugu „Linna kauneim naine“) ja luuletusigi, ei saa seda pidada Bukowski ekraniseeringuks, vaid täiesti omanäoliseks teoseks, mis lisab kirjanduslikule ainesele iselaadi sünge tooni ja loomingulise üldistuse.

Peategelast kehastav Ben Gazzara ei matki Bukowski väljanägemist ega maneere, vaid loob rolli justkui jätkuks John Cassavetese tosin aastat varem vändatud filmile „Abielumehed“ – toonane noor ja äkiline mees on nüüd jõudnud keskikka ning säilitanud terava keele ja sooja naeratuse, kuid ühtlasi kibestunud ja endasse tõmbunud. Bukowskit väliselt jäljendamata on siin õnnestunud luua tema olemusega ehmatavalt sarnane tegelaskuju: ühtaegu jõhker ja äärmiselt haavatav.

Külm kuu

Bukowski skandaalseimat teost, sulnist laibarüvetamist kirjeldavat novelli „Venice’i kopuleeriv merineitsi“ on käsitletud koguni kahes täispikas mängufilmis.

Esimest korda rakendas seda juba 1987. aastal Belgia režissöör Dominique Deruddere võluvas musta huumoriga rikastatud filmis „Pöörane armastus“, mis kujutab armsa poisikese arengut täiskasvanud parmuks, ent seda filmi ei õnnestunud tänavu Tallinna rahva ette tuua.

Neli aastat hiljem valminud „Külm kuu“ erineb sellest nagu öö päevast ning siin pääseb maksma üdini prantslaslik lustakus ja paljusõnalisus, mis võib Eesti vaataja üpris ära kohutada. Võib vaid ette kujutada, kuidas ehmataks prantsuse publikut Veiko Õunpuu või Rainer Sarneti käsitlus Bukowski loomingust.

Siiski ei võta ka režissöör Patrick Bouchitey ainest sugugi kergelt ega pinnapealselt, vaid läheneb sellele teise serva alt ja valmistab vaatajat eesootavaks tasapisi ette.

Kurat oli kuum

Norra režissöör, võrratu komöödia „Köögilood“ lavastaja Bent Hamer võttis Bukowski romaani „Faktootum“ käsile alles kümme aastat pärast autori surma. Arvestades sellega, et romaani sündmused leiavad aset 1950. aastail, tegi Hamer julge otsuse mitte taastada ekraanil poole sajandi tagust Los Angelese miljööd, vaid tuua tegevus tänapäeva, seda ometi mitte ülearu rõhutades.

Jahmataval kombel ei kannata tulemus selle all sugugi, vaid näitab kenasti, et Bukowski alter ego Hank Chinaski pole mingi „oma ajastu laps“, vaid temasuguseid õrnatundelisi heidikuid leidub alati ja igal pool. Hoolega Bukowskit jäljendav Matt Dillon teeb kena ja tundliku rolli, aga eriti võimsa mulje jätab Lili Taylor tema kaassõltlasest kallima rämedas osas.

Bukowski-filmide vaatamine on just nagu ekskursioon loomaaeda, kus leidub kõiksugu veidraid olendeid (mõnigi neist õela pilgu ja teravate kihvadega), aga kõik nad on kenasti trellide taga kinni ega saa vaatajale miskit kurja teha. Kui tal just meel nii haledaks ei lähe, et ohutu moega loomakese puurist välja laseb – just selle vea tegi Bukowski novelli „Kurat oli kuum“ minategelane.

Ärge öelge, et teid pole hoiatatud.

Ajakava:

22. mail kell 21: „Baarikärbes“ („Barfly“, rež. Barbet Schroeder, USA 1987)

23. mail kell 21: „Külm kuu“ („Lune froide“, rež. Patrick Bouchitey, Prantsusmaa 1991)

24. mail kell 20: „Tavalised ogarused“ („Tales of Ordinary Madness“, rež. Marco Ferreri, Itaalia/Prantsusmaa 1981) NB! Filmile järgneb kinosaalis Bukowski teoste tõlkijate vestlusring, mida juhib Peeter Helme.

25. mail kell 20.30: „Bukowski: sellesse sündinud“ („Bukowski: Born into This“, rež John Dullaghan, USA 2003)

26. mail kell 21: „Faktootum“ („Factotum“, rež. Bent Hamer, Norra/USA/Saksamaa/Prantsusmaa/Itaalia 2005)

Kõik filmid linastuvad eestikeelsete subtiitritega.