KUIDAS KAARDISTADA KIRJANDUST: Kirjanik ja kriitik Peeter Helme küsib, kas kirjanduskriitika on üks järjekordne mõttetu riik või on sellel nähtusel siiski maailmale midagi pakkuda.
Kirjandus ja selle kriitika käivad ühest küljest justkui käsikäes, kuid samas näib, et kriitika rolli, ülesannete ja sisu osas ei valitse tänapäeval üksmeelt. Uurides „kollektiivse aju“ – maailmavõrgu – vahendusel, mis on lugeja ootused kriitikale, võib sattuda väga erinevate arvamusavalduste peale. Ühelt poolt on muidugi ka internetis akadeemilist materjali, kuid ei puudu ka rahvalikud, kus leitakse, et kirjanduskriitika näol on tegu „järjekindlusetu nonsensiga“, nagu netis väidab keegi, kellel on enda sõnutsi doktorikraad füüsikas. Nii et on põhjust küsida: kas kirjanduskriitika on lihtsalt üks järjekordne mõttetu riik, mida Hardo Aasmäe peaks oma KesKus’i artiklisarjas lahkama? Arvan, et siiski mitte.
Hindamine ja arvustamine
Definitsioonina äsjamainitu päriselt ei kõlba, kuid selleks, et saada paremini aru, milleks üleüldse kirjanduskriitika olemas on, oleks põhjust alustada definitsioonidest küll. „Eesti Keele Seletav Sõnaraamat“ ütleb, et kriitika on „arvustamine“, „kirjandus ja kunstiloomingu, teaduslike teoste vms kohta kirjutatud arvustused“. Päris pika, mitmeleheküljelise kriitika kui sellise definitsiooni esitab aga 1822. aastal Leipzigis välja antud „Real-Encyklopädie“, tänapäeva „Brockhausi“ eelkäija, mis ütleb alustuseks, et „selle kreeka sõnaga kirjeldatakse ühe nähtuse hindamist ja arvustamist, eriti kui see on põhjalik ja sisukas; samuti teatud esemete (Gegenstände – P. H.) hindamise kunsti või oskust; ning lõpuks ka hindamise enese teadust, või loodusest või esemeid kirjeldavatest mõistetest lähtuvate reeglite teaduslikku kirjeldamist, mille järgi tema tõde või otstarbekust hinnata saab.“ („Real-Encyklopädie für die gebildeten Stände“, Brockhaus, 1822. S. 515)
Kõige üldisemas mõttes vastab see kahtlemata tõele. Kuid kirjanduskriitika defineerimisel on siiski vajalikud ka mõningad kitsendused, sest väga laiade definitsioonide häda on selles, et nad käivad justkui kõige ja samas ometi eimillegi kohta. René Welleki ja Austin Warreni klassikalises teoses „Kirjandusteooria“ (1948, e. k. 2010, Ilmamaa; tõlkijad Urmas Tõnisson, Ene-Reet Soovik, Katre Ligi) esitataksegi mõningaid kirjanduskriitika spetsiifikat arvestavaid seletusi – päriselt defineerima need autorid ei kipu, ilmselt eelistades jätta lugejale võimalus erinevateks tõlgendamisvõimalusteks. Kuid üht-teist nad siiski ütlevad. Nii peavad Wellek ja Warren oluliseks eristada kirjandusteooriat kirjanduskriitikast (lk 52) ning püüavad seda vahetegemist kuidagi ka definitsiooniks vormida. Nad tsiteerivad selleks briti kirjandusteadlast Frederick W. Batesoni, kes ütles, „et kirjanduslugu näitab, kuidas A tuleneb B-st, samal ajal kui kriitika toob esile, mismoodi A on parem kui B“. Selle definitsiooni häda on „Kirjandusteooria“ autorite silmis selles, et opereerib mõistetega, mille sisu pole teaduslikus mõttes küllalt neutraalne ning apelleerib inimese maitseotsustusele. Sealt jõuavad Wellek ja Warren edasi nõudeni vaadelda kirjandusteost nii tema loomise aegsete kui ka järgnevate aegade väärtushinnangute taustal, sest „kirjanduslugu muutub kriitika jaoks väga oluliseks kohe, kui viimane hakkab ülimalt subjektiivse ’meeldib’ – ’ei meeldi’ asemel väljendama midagi enamat. Niisugune kriitik, kes lepib oma võhiklikkusega ajalooliste seoste valdkonnas, eksib otsustustes ühtepuhku õigelt teelt kõrvale.“ (lk 60)
Kuigi võib tunduda, et nõnda arutledes Wellek ja Warren kriitikat defineerida ei püüa, pole see siiski päriselt nii. Nendest soovitustest, õpetustest ja arutlustest tuli päris palju välja selle kohta, mida René Wellek ja Austin Warren kirjanduskriitikast arvavad ja milline peaks see nende meelest olema: meeldib – ei meeldi tasandit tagaplaanil hoidev või selle kasutamisel kirjandusloole ja kirjanduse teooriale toetuv ning teose loomise konteksti tundev ja arvestav. Siit omakorda näib johtuvat, et autorite meelest on hea kriitika komparatiivne – konkreetset teost teistega võrdlev ja kõrvutav.
Üks teine klassik, Susan Sontag on aga öelnud, et „kriitika funktsioon peaks seisnema sellele osutamises, kuidas fenomenid tekivad, isegi sellele, et nad eksisteerivad, mitte aga sellele, et neid tõlgendada.“ (Susan Sontag „Kunst und Antikunst“, Hanser 2003. S. 22).
Aga kriitikat saab defineerida ka lihtsamalt, päevakajalisemalt. Nii kirjutas Märt Väljataga 2009. aastal Eesti Päevalehes kirjanduskriitika kohta järgmist: „Raamatuarvustus on ajalehes põhimõtteliselt samasugune žanr nagu autoarvustus. Arvustus peab andma ettekujutuse, missuguse tootega on tegu: mida see sisaldab, milliseid meeldivaid ja ebameeldivaid üllatusi kaasa toob, kuidas erineb teistest sama liiki toodetest. Nii nagu autoarvustaja peab olema proovinud eri autosid, tundma nende kapotialust, erialakirjandust ja autoasjanduse ajalugu, peaks hea lehekriitik palju lugema, teadma, kuidas kirjandus on tehtud, tundma teooriat ja kirjanduslugu. Mõlemad peavad oskama asja kirjeldada ja andma usaldusväärseid hinnanguid. Kriitika peab diskrimineerima, eristama head halvast, sest tarbijal ei ole raha ja aega kõike ise proovida.“ („Kirjanduskriitika ja riskikapitalism“ – EPL, 21.04.2009)
Siit tuleb välja – ja seda ütlevad oma raamatus ka Wellek ja Warren mitu korda, kuid veidi teistsuguses sõnastuses –, et kriitikal on kaks vastandlikku ülesannet: tutvustada ja anda hinnangut. On selge, et see teeb kirjanduskriitikast erakordselt nõudliku ja palju keerulisema nähtuse, kui üks tühipaljas arvustus esmapilgul olla võiks. Ühelt poolt tuleks justkui olla objektiivne, mõistev ja õpetust, rahvavalgustust jagav. Teisalt peaks aga häbenemata ütlema oma arvamuse. Ja kolmandalt poolt ei teeks paha ka teatava kirjandusloolise või lausa kirjandusteoreetilise tausta tundmine.
Lugeda, lugeda, lugeda … ja konteksti tunda
Mingis mõttes on nende nõuete täitmine saavutatav lihtsalt kasvava kogemusega. Muidugi pole see vastus, millest oleks palju praktilist tolku, aga parim viis on ikkagi õppida meistritelt. Eesti kirjanduskriitika klassikute – nimetada võiks Ants Orast, kindlasti Ivar Ivaskit, Hellar Grabbi või miks mitte ka Friedebert Tuglast – loominguga tutvumine on kindlasti parem kool kui pelgalt teoreetiliste tekstide uurimine. Kuid nagu nii Welleki ja Warreni kui ka Väljataga tsitaatidest selgelt välja tuli, nõuab igasugune kriitika konteksti tundmist ning konteksti saabki kirjanduse kui allikate enda lugemise kõrvalt ka möödunud aegade – allikad needki – kirjanduskriitikat lugedes.
Laiemalt võttes on kontekst tähtis, sest selleta kipub nii kirjandus- kui ka kriitikateos olema singulaarsus, mis on täiesti mõttetu, ta on üks ja ainuke erandlik objekt kesk tühjust. Niisiis on kirjanduskriitikat kirjutades tähtis tunda ja avada teose enese ajalist, ruumilist ja vaimset konteksti – isegi, kui see avaldub vaid mõne vihje või väikese kõrvutusena.
Kuid kontekst on ka see, kus kirjanduskriitiline tekst ilmub. Niisiis on oluline tajuda, kuhu kirjutatakse. Mis väljaandele. See määrab ära formaadi – nii kriitilise teksti pikkuse kui ka tema stiili, ülesehituse ning selle, kas tegu on akadeemilise, viidete ja vahest isegi kasutatud kirjanduse ja allikate loendiga varustatud tekstiga või mitte. On ikka erinev, kas kirjutada ühest raamatust 140 tähemärki Twitterisse või 14 000 tähemärki Loomingusse.
Kuid on veel kolmas konteksti puudutav aspekt, mis on samuti oluline: kriitiku enda kontekst. Lihtsamalt öeldes: tuleb iseendale selgeks teha, miks kirjutatakse.
See küsimus võib näida esmapilgul naiivne, ent on ometi ülioluline. Enne klaviatuuri krabamist peaks olema selge, mida tahetakse öelda ja mis on selle kaugem motiiv. Kas rahvavalgustus – millegi uue ja senitundmatu või lihtsalt olulise tutvustamine? Või äkki hoopis soov keegi paika panna – tõestada talle (aga eelkõige ikka iseendale), milline jobu ja vääritu jätis ta on? Või siis mingi kirjandus- või kultuuriideoloogiline – Mihkel Kunnus ütleks ilmselt „kultuurieugeeniline“ – soov? Teisisõnu, tahe võidelda mingi idee, lähenemise, nähtuse, esteetika või filosoofia poolt või vastu. Soov edendada mingeid väärtusi.
Olgu see soov milline tahes – see peab olema selge. Mis aga ei tähenda, et üks käsitlus ei võiks sisaldada endas mitut erinevat soovi. Ei tohi ka unustada olulist asjaolu, et millestki kirjutamata jätmine võib samuti olla seisukohavõtt.
Kuid viimase asjaga on keerulisem. Ühest küljest ei tohiks keegi, kes otsustab tõesti kriitik olla, sellele alale pühenduda ning teha seda hästi, keelduda millegi arvustamisest põhjusel, et talle kas ei meeldi teos või ta ei soovi autorile haiget teha. Ometi on need Eestis ilmselt enimlevinumad argumendid, millega üks või teine autor otsustab loobuda mõne kirjandus-, muusika- või muu kunstiteose kritiseerimisest. Nii keeldudes ei mõelda, et on vaks vahet, kas kellelegi tahetakse lihtsalt lajatada või kas püütakse teha konstruktiivset kriitikat, mitte ainult kiruda, vaid pakkuda välja lahendusi või osutada ilmsetele möödalaskmistele autori keeles, stiilis, loo loogikas või tõlke puhul näiteks tõlkevigades. Ehk siis hiilitakse kõrvale vastutusest, mis kriitikul lasub.
Kriitikal ei ole muusat
Ühtlasi peaks ka mõistma, et kriitiku vastutus on palju suurem autori omast. Autorile on lubatud teatud kaemuslikkus, „häda faktidele“-hoiak – see, mille kohta Andrei Hvostov on öelnud, et kes soovib olla hea kirjanik, peab kägistama endas oleva teadlase. Kriitikule pole see aga lubatud, sest kui kriitikud ka lähtuksid vaid tunnetest ja fantaasiast, poleks tegu enam kriitika, vaid belletristikaga. Teisisõnu: kirjandusel on muusa, tal on terve parv kohe; kriitikal mitte.
Oluline on veel märkida, et kindlasti ei ole kriitika lihtsalt punktide panek, seesama ülimalt subjektiivne meeldib või ei meeldi, millest Wellek ja Warren räägivad. Muidugi ei mõelnud ka nemad, nagu poleks võimalik eristada head kirjandust halvast – on ikka küll. Naiivne oleks arvata, nagu oleks kogu maailma kirjandus lihtsalt mingil kummalisel viisil erinev ilma kvaliteedierinevusteta. Ei ole nii. Olemas on nii hea, väga hea kui ka halb ja väga halb kirjandus. Küll aga tuleb nähtustele läheneda nüansseeritult – kui tegu pole just tõeliselt mõttetu rämpsuga, mille peale ei maksa aega raisata.
Eks seegi tähendab jälle sedasama konteksti tundmist. Antud juhul seda, et hea autori keskmisest kehvemat teost on kriitikul suurem moraalne õigus maha teha kui tavaliselt väga näruse autori veidi paremat; ka seda, et debütanti pole vaja taguda nii suure vasaraga kui juba kirjandusväljal kogenut; et tuleb mõista teose enda konteksti, seda mis voolu, žanri ja stiili see autori taotluse järgi kuulub ja kuivõrd autori taotlus ka päriselt teostub.
Võib-olla viimane ongi kõige tähtsam ja samas kõige keerulisem: kriitika peaks püüdma mõista, kas teos tõesti vastab autori kavatsusele. Autori kavatsuse mõõtmine on muidugi komplitseeritud, seda eriti ajas ja ruumis kauge teksti puhul, kuid nii kaugele minemata võib vast nentida, et kriitik peaks suutma hinnata seda, kas raamatu kaanele kirjutatud žanrimääratlusele – romaan, novellikogu, jutustus – vastab ka kaantevahe ise.
Nii et võib-olla võib autori kavatsuse asemel rääkida hoopis teose autentsusest. Jällegi on tegu mitte just kõige objektiivsema mõistega, kuid olgu autentsuse all praegu silmas peetud seda, et teos püsiks usutavalt koos: et selle stiil, vorm ja sisu moodustaksid ühe terviku. Kui raamat püüab olla õudusulme, aga ajab lugeja irvitama, siis ilmselgelt ei ole teos autentne. Kui panna raamatus näiteks sarimõrvaritest vangid rääkima väga klanitud ja viisakat teksti, siis tõenäoliselt on teosel probleem autentsusega. Kui raamatus esineb räigeid loogikavigu, mille puhul on ilmselge, et autor pole püüdnud luua absurdihuumorit, siis pole teos autentne.
Autentsuse väljaselgitamine ongi kriitika üks olulisemaid, ent ilmselt ka tänamatumaid ülesandeid, sest autentsuse asemel võib kriitik ajada taga hoopis virvatulukesi. Paraku peab siingi nentima, et pole olemas kindlat retsepti – kurb tõde on see, et aitavad vaid kogemus ja vilumus.
Tekst põhineb 13. juulil Eesti Ulmeühingu suveüritusel EstCon 2013 peetud ettekandel.
Kes soovib olla hea kirjanik, peab kägistama endas oleva teadlase. Kriitikule pole see aga lubatud.
Hea autori kehvemat teost on kriitikul suurem moraalne õigus maha teha kui tavaliselt väga näruse autori veidi paremat.
