REGIOONI AINUS DEMOKRAATIA: 5. oktoobril toimusid Kirgiisias (Kõrgõzstanis) parlamendivalimised, millele rahvusvahelised vaatlejad andsid kõrge hinnangu. Andres Herkel viibis vaatlejana kohal.
„Kas saab tuua esile mingi ajaloolis-kultuurilise eripära, millega seletada, et kirgiisidel on oluliselt rohkem demokraatiat kui naabritel?“ Esitasin selle küsimuse Presidendi administratsioonis töötavale Mira Karibajevale, kelle igapäevateemaks on rahvusküsimused.
Ta ei kõhkle hetkegi, öeldes, et jah, kirgiisidel on selline tagapõhi. Muistsed nomaadid olid harjunud suure territooriumiga ning neil arenes individualism. Ka nüüdne asuala on mägede vahel ja kui kellelgi saab millestki villand, siis saab alati eralduda. Mägedes on raske, kuid vaade on ülalt alla. Autoritaarsel võimul on raske selliseid juhtida. Kirgiisid ei lähe iga jamaga kaasa.
Nurgatagune riik
Teisi Kesk-Aasia riike teatakse peamiselt eluaegsete presidentide järgi. Nemad lähevad jalad ees ega hinda parlamentaarset demokraatiat. Tõsi, ka Moskvas redutav Kirgiisia ekspresident Askar Akajev ja Valgevenesse varjunud Kurmanbek Bakijev ei loobunud võimust päris vabal tahtel. Aga nad on pärast võimult taandamist elus. Roza Otunbajeva* on praegugi kodus aktiivne.
Veel teame Kirgiisia kõikumisi selle järgi, et ameeriklased üritasid seal lennuväebaasiga kanda kinnitada, aga lõpuks tõrjusid venelased nad välja. Euroopa Liidu saatkondi Biškekis võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Vaene ja nurgatagune riik, nagu Kirgiisia on, ei pääse ta suhetest Venemaaga. Euraasia tolliliiduga liitumine pole kiiret kaubanduslikku edu toonud, küll aga paranes sellega Venemaale emigreerunud kirgiiside olukord.
Kuna tegemist on vaese riigiga ning kõrval on maavararikas, kuid autoritaarne Kasahstan, siis tekib küsimus, kas demokraatia tasub end ära? Kui visiooni ei ole ja elujärg ei parane, siis mis kasu on vabadest valimistest või parlamentaarsest riigikorrast?
Üks ekspert ütlebki, et vaadake, meie parteidel pole mingit pistmist ideoloogiatega. Kõige enam sarnanevad nad aktsiaseltsidega, mis on ellu kutsutud ühe eesmärgi nimel – et kokku tulnud seltskond saaks esinduse 120-liikmelises parlamendis.
Suur naiste roll
Kuna valimised käivad kinniste parteinimekirjade alusel ja kogu riik on üks valimisringkond, siis tekib küsimus, kuidas parteid oma nimekirju koostavad? Peamiselt tuntakse kahte viisi. Esimese puhul sõltub nimekirja järjestus sellest, kes kui palju kampaaniaks raha välja paneb. Teine võimalus on see, et partei esimees otsustab üksi kogu järjestuse.
Ahjaa, seadus paneb siin mingid piirid ette, näiteks peab iga kolmas kandidaat olema naine. Samuti nõutakse rahvusvähemuste esindajate kaasamist ning iga nimekiri peab sisaldama ka vähemalt kaht füüsilise puudega inimest. Nii oli parlamendi eelmises koosseisus pime naine.
Kohalik intelligents pelgab, et praeguse valimismudeli kriitika võib viia soovini taastada majoritaarne valimissüsteem. Jah, praegusel süsteemil on miinuseid ja paljudel juhtudel käituvad parteide juhid, nagu kuuluks kogu nimekiri neile. Aga siiski on praegusel süsteemil ka mitmeid plusse. Kasvõi naiste osalus: eksperdid on veendunud, et kui nimekirjanõue naisi poliitikasse ei tooks, siis jääksid paljud haridus- ja sotsiaalküsimused tõstatamata.
Mina panen tähele, et naiste roll valimiste administreerimisel on väga suur. Nad on valimiskomisjonide liikmeskonnas selges ülekaalus ning ka komisjonide juhtide hulgas on naisi rohkem kui mehi. Naised on selles töös täpsed ja stabiilsed. Täpsust nõudsid need valimised aga kõvasti, sest korraga viidi sisse kaks olulist tehnilist uuendust.
Biomeetriline registreerimine
Kõigepealt toimus valijate biomeetriline registreerimine nõnda, et oleks võimalik neid valimisjaoskonnas sõrmejälje alusel registreerida. Kõik toimis, jaoskondades ilmus registreerimisel suurele monitorile vastava inimese nägu ja nimi. Nii välistati eos võimalus, et keegi saab üritada teistkordset valimist, olgu siis samas või mõnes teises jaoskonnas. „Ma kartsin mehega jaoskonda minnes viimase hetkeni, et minu nägu ei tule ja süsteem kukub kolinal kokku,“ ütleb Mira.
Teiseks oli valimiskast kaetud skänneriga, mis neelas ja talletas iga sisse lastud sedeli. Päeva lõpus teadis masin täpselt, kui palju sedeleid peab kastis olema ja igasugune juurde toppimine välistati. Tegelikult luges skänner esialgu kokku ka häältejaotuse, kuid lõpliku tulemuse saamiseks tuli kõik käsitsi üle lugeda. Vaieldavalt täidetud sedeli puhul saab otsuse teha ikkagi inimene, mitte masin.
Mulle meenub, et Georgia rooside revolutsioon sai 2003. aastal alguse sellest, et üliõpilased tegid valimiskastide kõrval iga sinna pandud sedeli puhul kriipsu. Nad teadsid õhtul täpselt, kui palju sedeleid saab kastis olla. Kui arvud lõpuks ei klappinud, siis oli selge, et keegi üritab valimistulemuse ära varastada. Ma ei ole nii järjekindlat tööd pärast seda näinud, kuni 12 aastat hiljem tegid skännerid Kirgiisias sama.
Jään tahtmatult mõtlema sellele, kas mõne riigi areng võinuks minna teisiti, kui sarnased skännerid olnuks juba ammuilma kasutusel. Nüüdseks on autoritaarsed režiimid mitmes SRÜ riigis juba sedavõrd kinnistunud, et hääleloenduril oleks raske ajaloole tagasikäiku anda.
Valimiste õnnestumisest
Kuid miks ilmusid nad ühtäkki Kirgiisias? „Te ei kujuta ette, milline bardakk meil alles eelmiste valimiste ajal valitses,“ öeldakse mulle. Loomulikult oli skänneri- ja biomeetriaprojekt üpris kallis ning välisabita poleks Kirgiisia suutnud seda ellu viia. Õnneks ei kvalifitseerunud see toetus veel nn keelatud välisagentide tegevusena, millele SRÜ riigid on asunud Venemaa juhtimisel klaperjahti pidama.
Vaatlusvennad OSCE ja PACE ütlevad, et skänneri- ja biomeetriaprojekt on muidu tore, aga selle esimesel rakendamisel tekkisid probleemid valimisvabaduse ja valimissaladusega. Vabadust piiras see, et vaatamata suurele eeltööle polnud kõik valijad end sel moel registreerinud. Nüüd nad valida ei saanud. Saladuse riive tekkis aga tahtmatult, sest inimesed ei osanud sedelit skännerisse panna, pöörates paberit nii, et märgitud valimiseelistus võis ligidal seisjale nähtav olla.
„Meie jaoks oli nende valimiste suurim õnnestumine protsess kui niisugune,“ leidis Mira. Kirgiisid näeksid hea meelega, et Eesti neid rohkem tähele paneks. Nad tahaksid olla sellise eritähelepanu all, nagu on meie arenguabi eelisriigid Georgia, Moldova ja Ukraina. Kui see pole võimalik, siis sooviksid nad vähemalt pisut eristuvat tähelepanu teiste Kesk-Aasia riikidega võrreldes.
* Lugu Kirgiisi presidendist Roza Otunbajevast loe KesKus’ist 11/2011.
Kõrgõzstan, olulist
Kõrgõzstan on merepiirita riik Sise-Aasias. Piirneb Kasahstani, Usbekistani, Hiina ja Tadžikistaniga.
Riigi ametlik nimi on Kirgiisi Vabariik. Iseseisvumisest kuni 1993. aasta 5. maini oli ametlikuks nimeks Kõrgõzstani Vabariik.
Kõrgõzstan on vaene, domineeriva põllumajandussektoriga riik. 2004. aastal jäi 40% elanikest vaesuspiiri alla. 2005. aastal oli põllumajandusega hinnanguliselt hõivatud 48% tööjõust. Peamised põllumajandussaadused on puuvill, tubakas, vill ja liha, eksporditakse neist suuremas mahus vaid esimest kahte. Majandus sõltub olulisel määral kulla ekspordist.
Kõrgõzstan oli esimene SRÜ riik, mis võeti Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks.
SKT elaniku kohta oli 2010. aastal 2200 USA dollarit.
Umbes kolmandik majanduslikult aktiivsetest elanikest on suundunud töömigrandina välismaale, peamisteks sihtriikideks on Venemaa ja Kasahstan.
*
Kõrgõzstani territoorium ümbritseb kuut erinevat mõõtu enklaavi, millest neli kuulub Usbekistanile ning kaks Tadžikistanile. Suurima, Usbekistanile kuuluva enklaavi pindala on üle 300 ruutkilomeetri, elanikke on seal üle neljakümne tuhande. Kõrgõzstanile omakorda kuulub pisike, umbes 600 elanikuga eksklaav Usbekistanis Fergana lähistel.
Kõrgõzstanist saab alguse Sõrdarja. Riigi suurim järv on Õsõkköl ja kõrgeim tipp Hiina piiril asuv Džengiš. Suurem osa territooriumist jääb Tian Shani mäestikusse, mis jagab riigi kaheks kultuuriliselt erinevaks ja poliitiliselt kohati vastanduvaks piirkonnaks.
Riigi lõunaosa hõlmab viljaka Fergana oru idapoolse osa.
*
Kõrgõzstani ala läks Venemaa kontrolli alla 19. sajandi teisel poolel ning liideti Turkestani kindralkubermanguga. 1918. aastast oli tänapäeva Kõrgõzstani ala osa Turkestani ANSV-st. 1924 loodi Kara-Kirgiisi autonoomne oblast, mis 1925 nimetati Kirgiisi autonoomseks oblastiks. 1926–1936 oli samades piirides Kirgiisi ANSV. 5. detsembril 1936 loodi Kirgiisi NSV. Nõukogude ajal tõmmatud piirid ei järginud etnilise ega geograafilise sidususe loogikat.
Akajevi autoritaarne režiim kukutati tulbirevolutsiooni käigus 2005. aasta märtsis. 2005. aastal toimunud presidendivalimised võitis endine peaminister Kurmanbek Bakijev. Ta valiti 23. juulil 2009 toimunud presidendivalimistel tagasi teiseks ametiajaks. 2010. aasta aprillis Bakijev kukutati. 2010. aasta juunis kiitis rahvahääletus heaks presidendivõimu kärpiva põhiseaduse.
*
Riigikeel on kirgiisi keel, vene keelel on ametliku keele staatus. Enamik pealinna elanikest räägib vene keelt emakeelena, asjaajamine käib enamasti vene keeles.
CIA hinnang Kõrgõzstani rahvaarvule 2011. aasta juulis on 5 587 443. Rahvastiku mediaanvanus on 25. Linnades elas 2010. aastal 35% elanikest.
1999. aasta rahvaloenduse andmetel olid 64,9% riigi elanikest kirgiisid, 13,8% usbekid, 12,5% venelased, 1,1% hueid, 1% ukrainlased ja 1% uiguurid. 64,7% rääkis esimese keelena kirgiisi keelt, 13,6% usbeki keelt, 12,5% vene keelt, 1% huei keelt. Umbes 75% rahvastikust on muslimid, 20% vene õigeusku.