KUIDAS SAAVUTATI AADLISEISUS: Tallinna Rüütliordude muuseumis asub Vene impeeriumi Püha Neeva Aleksandri orden, mis kaunistatud vääriskividega. Leho Lõhmus tutvustab

Püha Neeva Aleksandri orden on üpris kõrge aumärk Vene ordenite jadas, millest eespool oli vaid Püha Vladimiri ordeni I järk ja Püha Andreas Esmakutsutu orden.

500 teemanti

Ordenil on kullast märk (rist), mida kanti punase lindiga üle vasaku õla paremal puusal ja vasakul rinnas kantav kullast ja hõbedast kaheksaharuline täht. Tähel on ordeni deviis “За труды и отечество” – Töö (tegude) ja isamaa eest.

Vääriskivid on siin lisatud nö väärtuse tõstjana keisri erilise auavalduse tunnusena ning see annetati tavaliselt isikule, kellel tavaline kaunistamata orden juba olemas oli. Välismaalastele võidi ka erand teha.

Sealjuures võis saaja selliselt kaunistatud ordeni asemel vastu võtta ka raha või selle hiljem riigile tagasi müüa. Muuseumis oleva ordeni märgil on 340 ja tähel 500 „vanas“ lõikes teemanti.

Orden on valmistatud 1899 aastal Peterburis Karl Hahni firmas selle peameistri Karl Blanki poolt ning selle eest maksti tol ajal 2759 kuldrubla.

Ordeni huvitav “elulugu”

Muuseumi ekspositsioonis oleval ordenil on aga väga huvitav „elulugu“. Nimelt oli see 3 septembril 1899. aastal algselt annetatud kõrgele haridusametnikule ja õigusteadlasele, tõelisele salanõunikule Mihhail Kapustinile (1828-1899).

Viimane aga suri peagi, orden tagastati keisrikojale ning annetati 19 detsembril 1900 eestlasest sõjaväearstile, tõelisele salanõunikule Gustav Reinhold Hirschile (1828-1907).

Kullamaal sündinud Hirsch oli lõpetanud Peterburi sõjaväemeditsiini akadeemia ja kaitsnud meditsiinidoktori kraadi Varssavi ülikoolis. Sai ta selle kõrge tunnustuse teenides Vene keisrite Aleksander III ja Nikolai II ihuarstina. Sama ordeni tavalised märgid oli ta saanud 1892 aastal.

Hirsch vahetas aga ordeni peagi raha vastu ning järgmisena (10 septembril 1901) annetati see Prantsusmaa riigimehele Paul Deschanelile (1855-1922).

Sellise kõrge aumärgi on veel saanud väidetavalt eesti rahvusest ratsaväekindral Johann von Michelson (1801 teenistuse eest) ning ema poolt eestlane jalaväekindral Gustav von Graffström (1848 Vene armee reformikava väljatöötamise eest).

Teistest rahvustest eestimaalastest väärib äramärkimist kindralfeldmarssal, vürst Michael Andreas Barclay de Tolly, kes sai ordeni Napoleoni sõdades 1813.a Toruni linna vallutamise eest ning tuntud meresõitja, Tallinna Toomkirikusse maetud  admiral Adam Johann von Krusenstern, kes sai ordeni 1839. aastal 50-aastase eeskujuliku teenistuse eest.

Lisame, et sellesama ordeni madalama, ilma briljantideta astme, oli saanud teine eesti soost sõjaväearst, Nikolai I ja Aleksander II ihuarst, salanõunik Philipp Jakob Karell, keda autasustati 1881. aastal.

Ekskursioon “aadlitabelisse”

Siinkohal oleks hea teha väike ekskurss Venemaa tiitlitesse ja auastmetesse. Eesti on demokraatlik vabariik, kus inimeste jagamine nende päritolu järgi on mõeldamatu. Loodetavasti nii see ka jääb.

Kuid… veidi rohkem kui sajand tagasi kuulusime Vene impeeriumi koosseisu. Tolleaegne Venemaa oli seevastu aga seisuslik ühiskond, kus inimesed olid jaotatud nelja seisusesse – aadel, vaimulikud, kodanikud ja talupojad. Kõik need jagunesid veel alamseisusteks. Eestlased kuulusid valdavalt kõige madalamasse, talupoja seisusse. Seisused olid tihedalt seotud auastmetega.

Juba tsaar Peeter I ajal, 1722. aastal, oli Venemaal kehtestatud teenistusastmete (nn rangide) tabel, mis mõningate muudatustega kehtis kuni 1917. aastani. See tabel, kus olid teenistusastmed nii tsiviilteenistusele kui ka sõjaväele, määras riigiametnikele auastmed ning kehtestas nende omavahelise vastavuse.

Tabel oli jaotatud 14-ks astmeks. Madalaim ohvitseriauaste oli praporštšik (lipnik) ja tsiviilametniku teenistusaste kolleegiumiregistraator. Viimane, nagu hea lugeja mäletab, oli lemmiktegelane Anton Tšehhovi novellides. Kõrgeim au- ja teenistusaste, olid vastavalt kindralfeldmarssal ja kantsler. Vastavalt astmele oli ka seisus. Vastava tabeli lisame allpool.

Eestlastest aadlikud

Nii Hirsch kui ka Karell omasid päritavat aadlitiitlit. Sõjakooli lõpetanud eesti talupoeg sai koos ohvitseri (alamporutšiku elik nooremleitnant) auastmega aukodaniku tiitli ning pääses sellega talupoja seisusest. Isikliku aadlitiitli saamiseks pidi ta aga jõudma staabikapteni aukraadini või saama mingi ordeni. Päriliku aadlitiitlini jõuti polkovniku auastmes või Püha Georgi ordeniga vääristamisel.

Kui rääkida tulevastest Eesti kindralitest, siis näiteks tsaariarmee alampolkovnik Johan Laidoner omas isiklikku, polkovnikud Aleksander Tõnisson ja „Vana Õkva“ Ernst Põdder, aga juba päritavat aadlitiitlit.

Kui näiteid otsida laialt Venemaalt, siis peab mainima, et päritavat aadlitiitlit omas ka töörahva juht Lenin, sest tema isa Ilja Uljanov oli tõeline riiginõunik.

Vastavalt saavutatud teenistusastmele, tuli ka selle omanikku tituleerida. Toon siinkohal välja venekeelsed, millele täpseid eestikeelseid pole paraku määratud, aga proovime. Nii oli:

1. ja 2. aste. Teie ekstsellents. Ваше высокопревосходительство
2. ja 4. aste. Teie ekstsellents. Ваше превосходительство

5.–8. aste.       Teie kõrgeausus Ваше высокородие

9.–14. aste.     Teie suursugusus Ваше благородие