VÕRGUS KINNI: Lavastaja Gerda Kordemets rääkis Triinu Sikule Iris Murdochist ja tema tähtsusest. Aeg-ajalt tuleb soojendada üles supp, mis läheb ajaga vaid paremaks. Kunagi meie kirjandusfriikidele kõvasti vastu pead lajatanud Murdoch jõuab Gerda vahendusel nüüd ka teatrilavale.
Põhjuseid selleks, et Tallinnast, Tartust või mõnest muust Eestimaa paigast sõit Rakverre ette võtta, on mitmeid. Ajaks, mil suvised pöörasused nagu Meeste Tantsupidu, Punklaulupidu või Ööjooks on talvepuhkusel, on oma uksed avanud Rakvere teater.
Reedel, 13. novembril esietendub Rakvere teatri suures saalis briti klassiku Iris Murdochi „Must prints“, esimene kirjaniku lavaversioon Eestis. Ent see lugu siin keskendub rohkem Murdochi tekstile.
Iris Murdoch oli tuntud ning tunnustatud inglise kirjanik. Paraku on see nimi paljudele noorema põlvkonna eestlastele üsna tundmatu. Mis teeb temast tähelepanuväärse autori?
Minu põlvkonnale on Murdoch väga oluline, sest tema esimesed romaanid ilmusid eesti keeles siis, kui meie inimesteks kujunesime. Hiljem olen aru saanud, et mõned Murdochi raamatud – „Must prints“, aga ka näiteks „Võrgu all“ – on oluline osa minu haridusest. Need on raamatud, mis näitasid ära, et ka lihtsasti loetav lugu võib olla väga hea kirjandus.
Murdochi tõelist olulisust ja suurust näitab tema koht briti kirjanduses – ta on klassik. Ja nagu geeniuste puhul vahel ikka juhtub, on Murdochi enda elu samuti peaaegu kirjandus. Suur ja põnev nagu kirjandus. Tulvil inimsuhteid ja kogemusi.
Kui tähtis on sinu jaoks Murdochi loomingu kõrval tema isiksus ja elukäik?
Tegelikult ei ole tema raamatute lugemiseks ja mõistmiseks ju vaja tema elu tunda. Aga kui tunned, annab see neile teostele lisatasandi. Sageli Murdoch otsekui katsetab lugeja taluvuspiiri, tema empaatiavõimet tegelasi mõista, neile kaasa tunda. Nagu „Mustas printsiski“. Ta paneb teineteisesse armuma 20-aastase tüdruku ja ligemale 60-aastase mehe. Mulle tundub, et siis ootab ta, et lugejal või vaatajal tekiks esiotsa tõrge. Aga ajapikku seab ta asjad nõndamoodi, et me hakkame seda armastust mõistma. Heakskiitu kõigilt Murdoch ei ootagi – sest alati on saalis mõned isad ja emad, kes samastavad ennast hoopis Juliani vanematega. See, et Murdoch ei eelda, et tema kirjutatu peab ilmtingimata kõigile meeldima, et tema peategelastega peavad kõik samastuma, et lõpuni võib jääda ebaselgeks, kelle poolt ma siis olen, on tema teoste üks suuremaid võlusid.
Iris Murdochi eluloo, ning eriti selle pikantsema osa tundmine, aitab mõista, mis annab talle moraalse õiguse lugeja selliste raskete eetiliste valikute ette seada: ta teadis, millest ta kirjutas. Tal oli 44-aastasena romaan oma üliõpilase David Morganiga, endast 20 aastat noorema mehega ning 60-ndate lõpus suhe ka teise naisega.
1956 abiellus Murdoch John Baileyga, kes jäi Irise kõrvale läbi kirjaniku Alzheimeri-aastate kuni Murdochi elu lõpuni. John Bailey on öelnud, et Iris oli „absoluutselt ebatruu“.
Sa oled öelnud, et „Must prints“ on olnud su lemmikraamat. Kas ei ole riskantne püüda lavale panna midagi, mis on pikka aega olnud isiklikult nii tähtis, nii omaks võetud?
Kui see „lemmikraamat“ oleks vähetuntud, siis mitte. Antud juhul… Ma olen endale kogu aeg andnud aru, et see võib olla lausa hukatuslik. Minu põlvkonna inimestest on väga paljudel „Musta printsiga“ omad mälestused. Neil on sellest loost oma pilt, neil kõigil on oma Bradley ja oma Julian…
Aga ma olen julgust ammutanud sellest, et näidendiversiooni, mida me kasutame, on loonud dame Iris ise. Ja tema on väga julgesti loobunud paljudest liinidest, mis romaanis on olulised. Ta on pannud oma nime alla näidendile, mis ei seleta lahti kõiki taustu, vaid jätab rohkem mõtlemis- ja tõlgendamisruumi. Seega, ta pidi uskuma, et ka nii võib. Meie töö oligi suuresti selles, et kanda endaga kaasas romaanist teada taustad ja mõtted, tegelaste psühholoogia ja motivatsioon. Usun ja loodan, et sellest lavastusele hinge andmiseks piisab. Alati ei pea ju kõike sõnastama, mõtlemises on samuti vägi sees.
Aga teisest küljest, nagu ütleks piimamees Tevje: kui me ei püüa edasi jutustada neid lugusid, mis on meie jaoks olnud elus kõige tähtsamad – milleks siis üldse elada ja raamatuid lugeda? Kas mitte nõnda pole maailm toiminud sellest ajast peale, kui kirjasõna veel ei tuntudki?
Kas seda maailma on lihtne elustada?
Kindlasti mitte. See tundub lihtne, sest ma arvan teadvat, mida need inimesed elult tahavad, kuidas nad mõtlevad. Ja samas tundub see raske, sest millestki loobumine on väga ränk – kõik tundub nii kohutavalt oluline. Aga ma õpin.
Briti filmiinimesed on välja mõelnud mitu loo jutustamiseks hädavajalikku õpetust. Kuldreeglit. Kahte neist püüan ma alati meeles pidada. Esiteks: K.I.S.S. ehk keep it simple, stupid („tee seda lihtsalt, loll“) ja kill all your darlings („tapa kõik oma kõige kallimad“). Mõlemad laused õpetavad loobumise kunsti.
Kas mõte „Must prints“ lavale tuua oli küpsenud su peas kaua? Kui palju on see visioon aja jooksul muutunud?
Nagu laulusalmis. See on üks vana-vana lugu. Algas umbes aastal 1980, mil „Must prints“ eesti keeles ilmus. Olin tollal Julian Baffini vanune ning nägin maailma veel tükk aega tema silmadega. Mind erutas ja vaimustas Juliani võime armuda endast nii palju vanemasse mehesse. Armuda vaimu, mitte kehasse. Mina armusin kohe ka. Distantsilt. Ühte tuntud Eesti kultuuriinimesse. Temast sai paljudeks aastateks minu „meheideaal“, nagu Julian ütleb. Kujutasin ette, kuidas minult küsitakse, milliseid omadusi mina meestes enim hindan. Et siis saan esimesena nimetada tarkust.
Nüüd, Bradley Pearsoni vanusena ja ennast hoopis temaga samastades, olen aru saanud: „Musta printsi“ saab ja peabki lugema nii noorena kui ka palju vanemana. Ma tahaksin, et meil õnnestuks lavastuses mõista näidendi kõiki tegelasi.
Minu esimene visioon oli kindlasti väga erinev sellest, mis nüüd lõpuks lavale saab. Minu esimene Bradley oleks olnud Aarne Üksküla. Kui ma umbes 15 aastat tagasi raamatut üle lugesin ja taas lavastusele mõtlesin, sain aru, et Üksküla on sellest east välja kasvanud. Aga kes siis? Ainsana tuli pähe Hannes Kaljujärv. Aga tema oli liiga noor. Jäin Hannest ootama. Ja ära ootasin.
Ei mäleta, kes oleks olnud esimene Julian Üksküla Bradley kõrval. Aga praeguste noorte näitlejate hulgast on Saara Kadak minu arust ainuvõimalik Julian.
Mis on see, mis kõnetab Murdochi romaanis nii, et teha sellest lavastust ajal, kui teater pöörab oma pilgu üha enam lugudelt tegevuslikkusele ning inimsuhetesse süüvimise asemel püütakse enam šokeerida?
Tegelikult tegeleb ju kogu kunstimaailm, teater sealhulgas, ikkagi eluga. Loodetavasti. Vaid väga üksikud inimesed suudavad elada täiesti üksi, erakuna. Enamik meist elab kesk inimsuhete rägastikku. Ja just need suhted ongi huvitavad. Kas neid serveerida väiksema või suurema efektiga, pole tegelikult enam oluline. Minule isiklikult meeldib napim ja askeetlikum vorm. Mõtte jõud. Sõna ilu. Suhete täpsus ja kirglikkus. Pluss muusika ja valgus.
Murdoch on mitmes mõttes „kihiline pirukas“ – päris raske on öelda ühe lausega: selle looga me tahame öelda seda… Mida aasta edasi, seda vähem ma tahan üldse kellelegi midagi öelda, midagi peale suruda. Aga olen rõõmus, kui inimesed minu töid vaadates või lugedes midagi tunnevad, ära tunnevad. Ennast. Võib-olla kõverpeeglis. See on triviaalsuste triviaalsus, aga ma olen tõesti nii edev, et mulle meeldib, kui publik etendusel julgesti naerab ning naerupahvakute vahel ka häbelikult pisaraid pühib. Üks mu sõber tavatseb öelda, et elu on parim meelelahutus. Olen temaga nõus. Aga kirjandus on ka elu. Ja teater ka.
