TUNDMATU KOPLI: Rotermanni soolalaos avatud näitus „Kopli sonaat. Vene-Balti laevatehas“ on esimene katse poolsaare ehitusajalugu kokku võtta. Näituse kuraator, arhitektuuriajaloolane Oliver Orro vastab mõnele Koplit puudutavatele ja korduma kippuvatele küsimustele.
Esimese maailmasõja eel võimalikuks relvakonfliktiks valmistuv Venemaa hakkas Tallinnast kujundama oma sõjalaevastiku üht olulisemat baasi, mille juurde pidid kuuluma ka suured laevatehased.
105 aastat tagasi, 1912, asutati Tallinna ka Vene-Balti laevatehas, selle tootmishooned ja tehase juurde kuuluv asundus paigutati Kopli poolsaare tippu.
Poolsaare mastaap, tõsine väljakutse
Prantsuse ja Belgia investorite rahadega tsaariimpeeriumi sõjaliste hiigeltellimuste täitmiseks rajatud ettevõte kujunes lühikese ajaga Tallinna üheks suuremaks tööstuseks. Ka selle hooned, mida projekteerima kutsuti tuntud Peterburi arhitekt Aleksandr Dmitrijev, olid Tallinna kohta erakordselt mastaapsed. Oma algselt kavandatud kujul sai tootmine toimuda vaid mõned aastad, 1917. aasta revolutsioonisündmused halvasid ettevõtte töö ning samal aastal asusid Venemaal tsaari kukutamise järel võimule tulnud uued jõud laevatehast tagalasse evakueerima.
1920. aastatel püüti tootmist jätkata, ent Eesti riik nii suurt sõjalist ettevõtet mõistagi ei vajanud ja loodetud suuri tellimusi välismaalt ei saadud, püüe kaasata Inglise kapitali ebaõnnestus. Lisaks läksid tehase aktsionärid, juhatuse ja nõukogu liikmed ning tegevjuhtkond omavahel hirmsasti riidu. Kõik see kokku põhjustas 1920. aastate keskpaigaks tehase tegevuse soikumise, kümnendi lõpuks oli Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika aktsiaselts maksejõuetuks kuulutatud ja sisuliselt likvideeritud.
Sellest alates on tehase hoonetele uue kasutuse leidmine olnud Tallinna linnale ja Eesti riigile tõsiseks väljakutseks. Kui tootmisala muudeti pärast Teist maailmasõda uuesti suureks ühtseks laevatehaseks ja tegutseb sellisena seniajani, siis tehase kunagine elamuala, eriti Kopli liinidena tuntud töölismajade osa, on jäänud läbi aastakümnete problemaatiliseks. Rotermanni soolalaos avatud näitus „Kopli sonaat. Vene-Balti laevatehas“ on esimene katse poolsaare ehituslik ajalugu kokku võtta.
Kas vastab tõele legend, et tsaar Nikolai II on käinud Vene-Balti tehases?
Jah, on selgunud, et kui tsaar Nikolai II külastas 1915. aasta sügisel lühidalt Tallinna ning vaatas üle sõjasadama ja Peeter Suure merekindluse ehitustööd, käis ta ka Koplis Vene-Balti tehases. Tsaarile näidati turbiinitsehhi, tagasiteel sõitis ta läbi naabruses asuvast Bekkeri laevatehasest.
Vene-Balti tehases töötas selle kõrgajal 1916. aastal üle 7000 inimese. Tuhandeid töölisi oli ka Bekkeri tehases. Kust need töölised nii äkki tulid ja kuhu nad hiljem taas kadusid?
Nn Vene tehaste tööliskonda ei ole tegelikult lähemalt uuritud. Tehase ehitajate ja hiljem ka laevaehitusega seotud tööliste seas oli palju noori vallalisi mehi, kes tulid suuresti Venemaa sisekubermangudest. Tööliste väljaõpetamiseks korraldasid tehased ise kiirkursusi.
Sõja ajal oldi siin töötamisest väga huvitatud, sest töö sõjatehastes oli võrdsustatud tegevteenistusega sõjaväes ja võis seega päästa rindele saatmisest. Sõda ja revolutsioon pillutas need inimesed hiljem laiali, kuna neil siin veel peresid ega muid isiklikke seoseid palju polnud, jäid Eestisse pidama vähesed. Arvamus, et tehase töölised olidki valdavalt kõik venelased ja läksid hiljem Venemaale tagasi, ei ole siiski päris tõsi. Nii tehase keskastme juhtkonnas kui ka tööliste seas on nimede järgi otsustades olnud küllalt palju ka eestlasi.
On räägitud, et 1930. aastail muutus elu Koplis väga kiiresti palju rõõmsamaks ja helgemaks. Kas see on tõsi?
1930. aastatel võttis endiste Bekkeri ja Vene-Balti tehastega seotud taristu üle selleks loodud Kopli Kinnisvara Valitsus, hilisem AS Kopli Kinnisvarad, mis oli tänapäeva mõistes riigiaktsiaselts. Linnaosa maine parandamiseks tehti tõepoolest palju, lisaks heakorra ja haljastusega tegelemisele remonditi põhjalikult elumaju, tühjaks jäänud tootmishoonetesse otsiti rentnikke. Näiteks kunagises Bekkeri tehases hakkas tööle Johannes Lorupi klaasitööstus. Kümnendi lõpul oli kavas kogu Kopli ulatuslik ümberplaneerimine, kuid sõja tõttu jäi see teostamata. Siiski ei tasu ka 1930. aastate Koplit idealiseerida, ka sel ajal oli siin siiski keskmisest rohkem sotsiaalprobleeme.
Miks kutsutakse Vene-Balti tehase asula üht osa Professorite külaks?
Lisaks kööktubadest koosnevatele töölismajadele olid tehasel tsaariajal olemas ka ametnikele ja inseneridele mõeldud suured korterid. Kui ettevõte pankrotistus, leidsid seal peavarju Tallinna Tehnikaülikooli professorid. Ülikool töötas ju aastaid tehase endises peahoones. Nii et see ei ole mingi tõusiklik uusnimetus või veider väljamõeldis, sellel on konkreetne ajalooline taust.
Nõukaajal oli endine Vene-Balti tehas vist salajane nn numbritehas?
Jah, oli küll. Algul tehas nr 890, hiljem postkast 1083, st sellel oli nime asemel number ja avalikes allikates ei tohtinud seda mainida. Juba 1941. aastal hakati tegema ettevalmistusi Bekkeri, Noblessneri ja Vene-Balti tehase taastamiseks ühtsete suurte laevaehitusettevõtetena ning sellega jätkati kiiresti pärast sõda, Noblessnerist sai näiteks tehas nr 7. Nõukogude merelaevastik taotles endale tegelikult peaaegu tervet Kopli poolsaart ja Pelguranna ala.
1948 kirjutas Nikolai Karotamm otse Jossif Stalinile, et Eestisse ja Tallinna kavandatud sõjaliste ning poolsõjaliste objektide hulk on nii suur, et ilma täiendava inim- ja raharessursita pole võimalik neid soovitud tähtajaks valmis ehitada. Ilmselt tõmmatigi kavasid Moskva poolt siis koomale, Bekkeri tehast näiteks suure sõjalise ettevõttena ei taastatudki.
Kas Vene-Balti tehase ülesehitamisel pärast Teise maailmasõja lõppu kasutati Saksa sõjavange?
Tehase taastamistöödel kasutati tööpataljonlastest koosnevat hiiglaslikku ehitusorganisatsiooni Baltvojenmorstroi, mis samas sai kasutada ka Gulagi süsteemi vange ning sõjavange, sama organisatsioon tegeles ehitustöödega ka suletud linnades Sillamäel ning Paldiskis.
Sakslaste osaluse kohta Vene-Balti tehase taastamisel on varem esitatud vastuolulisi väiteid, aga praegustel andmetel tundub, et neid kasutati küll.
Riigiarhiivis on säilinud ENSV kõrgema juhtkonna pöördumine otse Lavrenti Beria poole, milles palutakse, et nn „erikontingenti“ Tallinnast ära ei viidaks, sest siis ei ole võimalik tagada tehase nr 890 taastamistööde õigeaegset valmimist. Suuresti just repatrieerunud Saksa sõjavangidelt saadud andmete põhjal koostas Ameerika luureagentuur CIA taastatava laevatehase kohta hiljem põhjaliku salaraporti, mis omakorda näitab, kui tähtsaks seda ettevõtet külma sõja kontekstis peeti.
Rahvas räägib, et Koplis oli kunagi ka turg?
Koplis on juba tsaariajast saati korduvalt üritatud turgu pidada. Esimese turuhoone ehitamiseni jõuti alles 1940. aastatel, see oli puidust ja eksisteeris paar aastat, siis põles maha. 1970.–1980. aastatel üritati endises Vene-Balti asulas Sepa tänava ääres jälle turgu rajada. Praeguseks on sellest nn Sepa turust alles vaid tühi, terrassidena mere poole laskuv plats.
Ka tänapäeval ehitab BLRT Grupp Kopli poolsaare tipus laevu, Vene-Balti tehase territoorium on avalikkusele suletud ning enamik Tallinna inimestest ei teagi eriti, mis seal toimub. Kas vanad tsaariaegsed tootmishooned on alles?
Mõned on, mõned mitte. Kõige paremini on säilinud kunagine turbiinikoda ja katelsepatsehh. Turbiinikojas ehk laevaturbiinide ehitamise tsehhis on säilinud ka väga huvitav metallist katusekonstruktsioon. See-eest efektse saagkatusega šrapnellitsehh (tsaariaja lõpus toodeti tehases ka kildmürske ehk šrapnelle), mida näeb vanadel fotodel, on ammu hävinud.
Tänapäeval hindab BLRT Grupi juhtkond oma mitmekihilist ja mitmekesist ajaloolist pärandit väga, kuid veel 2000. aastal lammutati kaks pikka tsaariaegset betoonstaaplit (kaldtee, millel ehitatav laev seisab vettelaskmise eel kuival maal), nende väärtusest ei saadud lihtsalt aru. Õnneks on üks seesugune alles kunagises Bekkeri tehases.
Miks Kopli liinidega ikkagi nii halvasti läks?
Üheks põhjuseks on see, et Tallinna linn ei lasknud seal elanikel 1990. aastatel kortereid erastada, samas ei alustanud ka ise ala saneerimist. Ilmselt olnuks üks paremaid võimalusi see, kui praegu mujal Põhja-Tallinnas ning suuresti hoopis Lasnamäel teostatud linna sotsiaalehitusprogramm oleks vähemasti osaliselt realiseeritud Koplis, ennekõike liinidel, kuid sellest võimalusest loobuti.
Erainvestori leidmine sinna osutus paljude asjaolude tõttu väga keeruliseks ja võttis aega, Eesti ja Tallinna majanduse koguvõimsust ja mereäärsete kruntide atraktiivsust ilmselgelt hinnati üle. Kuni oodati „printsi valgel hobusel“, jõudis ajalooline struktuur peaaegu täielikult hävida.
Kas Kopli on uus Kalamaja?
Loodame, et mitte, sest Kopli on palju enamat kui Kalamaja. Tohutu arengupotentsiaal on Koplis, sealhulgas endises Vene-Balti asulas tõepoolest peidus, aga selle realiseerumine võtab veel aega. Kui viimastel kümnenditel Viimsi poolsaarele kolinud jõukate perede lapsed ja lapselapsed hakkavad endale tulevikus põnevat elukohta otsima, siis nende üheks võimalikuks valikuks võiks saada Kopli poolsaar…
Riigiarhiivis on säilinud ENSV kõrgema juhtkonna pöördumine otse Lavrenti Beria poole, milles palutakse, et nn erikontingenti Tallinnast ära ei viidaks.
Miks Kopli liinidega ikkagi nihu läks? Sest Tallinna linn ei lasknud seal elanikel 1990. aastatel kortereid erastada, samas ei alustanud ka ise ala saneerimist.
