VABANA VÕIB! Eesti barokiajastu skandaalseim ja andekaim kujur Christian Ackermann on meister, kes väärib tähelepanu mitte ainult Eesti, vaid kogu Baltikumi kontekstis. Triin Kröönström Tallinna Linnaarhiivist heidab pilgu 350 aasta tagusele punkarile ning räägib, kuidas ta Tallinna tuli ja tagakiusamisest hoolimata barokseid altariseinu tegema hakkas.
- aasta kevadel saabus Tallinna kujurisell Christian Ackermann. Tallinn, iidne ja uhke hansalinn, oli selleks ajaks lootusetult tolmunud ja vanamoodne. Siinsetele inimestele lihtsalt meeldis kõik see, mis oli ennast sadade aastate jooksul tõestanud, levinud ütlus „vanal armsal viisil“ (liebe alte Weise) iseloomustas tallinlaste elustiili ja ehituskunsti. Keskaegse väljanägemisega pakkhoone (Olde Hansa) ehitati vaid paarkümmend aastat varem – samal ajal, kui kerkis Narva kaunis barokklinn.
Inimesed ja ideed siiski liikusid, kuigi aeg näis püsivat paigal. Königsbergis sündinud, Stockholmis ja Riias õppinud puunikerdaja Ackermann saabus Tallinna, kuna teda oli tema sõnul siia kutsutud. Tõepoolest, just sel ajal hakkas linn vähehaaval muutuma. Tallinlased, kes olid ametis kindralkuberneri või kuninga juures, käisid sageli Stockholmis ja selle linna tormiline areng pani neid soovima uuendusi näha ka kodulinnas. Ühes kerkivate või plaanitavate uuselamutega (Rosenite palee, Phaleni maja jmt) tekkis vajadus moodsamaid stiile valdavate kunstnike ja käsitööliste järele.
Skandaalne kujunikerdajasell
Niisiis, 1674. aasta kevadel linna saabunud ja ajutise elupaiga leidnud noor puunikerdajasell Christian Ackermann kolis suve alguses puunikerdaja-tislermeistri Elert Thiele lese Anna Martensi majja ning seadis ennast sisse äsjasurnud meistri töökojas. Tolleaegsete tavade järgi pidi majaperemees olema meister, sellid tavaliselt ei abiellunud ja abilisi ega õpipoisse võtta ei tohtinud, vaid kuulusid meistri perekonda. Meister oli linnakodanik, maksis makse ning allus linna, gildi ja tsunfti reeglitele, mis kaitsesid nii tootjaid kui ka tarbijaid ületootmise, kehva kvaliteedi jms eest. Kehtiva korra järgi pidi linna saabunud sell ennast kirja panema käsitöögildis, andma teada vastavas tsunftis ja asuma sellina tööle mõne meistri töökojas.
Seda kõike Ackermann ei teinud. Tema elas sellina lahkunud meistri majas, kasutas sealset töökoda ning sõlmis meistrilesega sobimatud suhted – nagu oleks ta täieõiguslik meister ja majaperemees. Järgmisel kevadel astus ta kiirustades Tallinna kodanikuks ja abiellus juba jõulust saati lapseootel naisega, kelle eelmise abikaasa surmast ei olnud veel aastatki möödas. Lisaks keeldus ta otsesõnu kohalikku käsitööametisse astumast. Kõige tipuks pakkus kohalikele meistritele arvestatavat konkurentsi, just tema poole pöördus 1675. aasta suvel Niguliste kiriku eestseisja, et tellida kirikusse puunikerdustöid. Kui Ackermann nende tööde tarbeks abilist otsis, alustas tisleriamet tema vastu sõda, mis lähiaastatel Ackermanni perekonnale palju muret kaasa tõi.
Tüli tisleritega
Esimese relvana hakkas tisleriamet levitama jutte, et Ackermann on suvaline pööningujänes (Böhnhase). Nii nimetati käsitöölisi, kes töötasid tsunfti kuulumata ning see oli rangelt keelatud. Neilt oli lubatud konfiskeerida tööriistad ja valmis tööd ning neid võis isegi vangi panna. Samas ei olnud rae hoiak selles küsimuses täiesti ühene. 17. sajandi jooksul sooviti hakata lubama tegutseda tsunftimeistrite kõrval üksikuid vabasid meistreid, kes oma kunstiga kogukonda teenides tsunftireeglitele allumata peenemat käsitööd harrastada võiksid. Just sellise meistrina nägi ennast Christian Ackermann ja võttis tisleriameti vaenupakkumise sõjakalt vastu. Kui tisleriamet süüdistas Ackermanni, et ta on ülbe ja upsakas, peab ennast Pheidiaseks või Rhodose kolossi meistriks, siis vastas Ackermann, et kelleks nemad ise ennast peavad ning osatas, et neil ei ole kujunikerdamise kunstist üldse mingit arusaamist.
Sama aasta (1675) sügisel, septembris, sündis perekonda esimene laps, kelle kohta on kirikuraamatusse kirja pandud, et see laps sündis 22 nädalat ja 3 päeva pärast laulatust ehk ilmselgelt abieluväliselt eostatuna ja juba see üksi oli piisav patt, et perekond kogukonnast välja tõugata. Seegi asjaolu võis olla lisapõhjuseks, miks Ackermann tisleriametisse astuda ei soovinud, kuna just tsunftid olid need, kes sarnaste eksimuste pärast oma liikmeid karistasid. Liiga vara sündinud laps võis perekonnale kaasa tuua pikki kohtuasju ja isegi meistriseisusest välja heitmise, karistusi võidi määrata ka lapsele ning sageli keelati emal kogu edasiseks eluks osaleda tsunfti üritustel. Kui pidada silmas, et sel ajal olid tsunft ja gild peamine sotsiaalse suhtluse võimalus, siis oli see karistus vägagi karm.
Vabameister
Igal juhul ei soovinud Ackermann detailidesse laskuda ega hakata sobituma kohaliku tisleriametiga, vaid oli otsustanud vaba meistrina endale elatist teenida, kuna tema teada „kõikides kuulsates linnades on iidsest ajast ja üldiselt tavaks olnud, et kujurid on vabad inimesed ega allu ühelegi ametile, välja arvatud siis, kui nad ühtlasi tislerikäsitööd teha tahavad“.
Säilinud kirjavahetus jutustab meile mõlema poole seisukohtadest ning annab ilmeka sissevaate tolle aja inimeste mõttemaailma ja pisut ka Christian Ackermanni olemusse. Ta ei alistunud ka siis, kui tisleriameti meistrid tulidki tema töökotta ja võtsid ära tema tööriistad. Endale kindlaks jäädes jätkas ta võitlust ning 1677. aasta märtsis tegi Tallinna raad otsuse, millega lubas Ackermannil tegutseda vabalt, ilma tsunfti kuulumata, ka võis ta endale abilisi palgata – raad andis Ackermannile esimese Tallinnas teada oleva vabameistrikirja.
Päranditüli
Siiski ei olnud Ackermanni mured sellega lõppenud. Paralleelselt tislerite tüliga käis vaidlus Anna Martensi pärandi üle. Vara tuli jagada lese ja Elert Thiele eelmisest abielust sündinud laste vahel. Jäänud oli ka hulgaliselt võlgu, mis samuti ära tuli klaarida. Perekond elas Olevimäel (Olevimägi 4), Elert Thiele esimesest abielust oli elus kaks last, 1674. aastal 6-aastane Elert ja 10-aastane Catharina. Kõigi pärandisse kuuluvate asjade ja võlgade osas selguse saamiseks kutsuti kokku komisjon, otsuseni jõuti 1678. aastal. Tisleriameti meistrid sunniti Ackermannilt ära võetud tööriistad välja maksma, aga rohkem positiivset päranditüli lõppotsusega ei kaasnenud. Chrstian Ackermann oli sunnitud võlgade katteks maja ja töökoja maha müüma ja tööriistadest oli ta samuti ilma. Elert Thiele noorem oli saadetud laevaga Kopenhaagenisse isa sugulaste juurde, Catharina elas esialgu arvatavasti majas edasi ning abiellus hiljem isa selliga ning kolis elama Narva, kust ta Põhjasõja ajal Venemaale küüditati.
Olevimäe majale leidus ostja 1679. aastal, see oli sadamavaht ja prantsuse keele õpetaja Peter Claudius de Camps. Viimase tingimusena kästi Ackermannil ära lõpetada Elert Thielel pooleli jäänud orel Niguliste kirikus ning aasta lõpus kolis Ackermann koos perega Tallinna all-linnast üles Toompeale.
Ackermann Toompeal ja uued tülid
Tülid olid lõppenud, võlad selleks korraks makstud ning vabameistrikirjast tulenevad vabadused andsid Ackermannile võimaluse hakata ennast oma võimete kohaselt teostama. Sigines tellimusi, mille honorar ületas tavalise käsitöölise honorari suurel määral. Samas sündis juurde lapsi ja esimestel Toompea aastatel tuli sisustada uus töökoda ning taas tuli Ackermannil võidelda võlgadega. Lisaks puhkes uus päranditüli. 1680. aastal surid Anna Martensi ema ja vanem vend, kes mõistuse kaotanud isa kohustusi oli täitnud ja aasta pärast suri ka isa. Õdede-vendade vahel tuli õiglaselt ära jagada perele kuulunud maja Sausti mõisas, isa raha ja matusekulud ning taas puhkesid aastate pikkused pärandivaidlused. Ackermanni puudutasid need küll vähe, kuid siiski on tänu sellele võimalik Ackermanni elusaatust edasi jälgida.
- aasta talv oli väga külm ning sellele järgnes erakordselt soe ja kuiv kevad. Kui aprillis lumi ära sulas, läks soojaks ja oli nii kuiv, et juuni alguseks oli kõik pruuniks kõrbenud ja kaevud olid kuivaks jäänud nagu tavaliselt augustis. 6. juunil puhkes Toompeal tulekahju ning kogu ülalinn põles õhtuks maani maha. Alles jäi loss ja mõned üksikud majad. Kaotus tabas ka Christian Ackermanni. Tulle jäi tema töökoda ja muu vara ning oma sõnul pääses ta ise vaevu koos oma naise ja lastega.
Tõnismäel
Taas tuli alustada otsast peale: leida eluase oma suurele perele, rajada töökoda ja leida tellijad, kellele oma kunsti müüa ning jälle sattus ta võlgadesse.
Näib, et järgmine elupaik oli Ackermanni perekonnal Tõnismäel. Tõnismäe oli Toompea eeslinn, seal olid kirik, kalmistu, turuplats, kõrtsid, saunad ja muud teenused ja neid pakkuvad käsitöölised nagu rätsepad, kingsepad, habemeajajad jne. Tegutses mitu erakooli ning õppida sai ka kirikute juures, kusagil käisid koolis ka Ackermanni lapsed.
Uues elukohas oli Ackermanni kolmas töökoda. Tema majas oli üks soe tuba ja köetav töötuba. Kirjelduse järgi oli töötuba ligikaudu 6×5 meetrit. Lisaks oli majas üks väike kütteta tuba, maja oli palkidest, laud- või mätaskatusega. Seal elati vähemalt kuni aastani 1705. Kui arvestada Ackermanni tööde jaoks vajaliku materjali ja tööriistade hulka ning oletust, et ta töötas sageli kodus, võib arvata, et tema elamine oli esmajoones kujuritöökoda ning elamise ruumi pidi perekond leidma tööks vajalike esemete vahel.
Siiski, pärast Toompea põlemist hakkasid Ackermanni asjad kiiresti ülesmäge minema. Eks ta oli selleks ajaks tublisti tuntust kogunud ning nii mõnegi olulise tellimuse täitnud, kuid tehes taastatud toomkiriku kantslile uued kaunistused ja skulptuurid, sai ta järgnevateks aastateks peamiseks kujuriks, kes kõik olulised tellimused endale sai. Iga järgneva tellimusega tema tuntus kasvas. Simuna kiriku altar, Vigala altar ja kantsel, Märjamaa, Järva-Madise, Türi… lisaks hulgaliselt epitaafe.
Loominguline tipp ja kadumine
- aastal sai Ackermann tellimuse nikerdada kuninglikule toomkirikule uus altarisein. Christian Ackermann oli oma loomingulises tipus. Tema honorarid ületasid kümme korda tislermeistrite honorare ja sel ajal lõppesid probleemid võlausaldajatega. Paraku ei ole seetõttu ka tema elulool enam võimalik kuigi täpselt järge pidada. Hilisemast ajast on veel teada mitmed kirikud, millele ta altareid ja kantsleid valmistas (nt Rapla, Lihula, Juuru, Martna) ja tema 1705. aasta eluaseme kirjeldus, kuid muus osas tema kohta arhiiviallikatest kuigi palju enam leida ei ole.
Veel 1707. aastal on talle makstud Rootsi-Mihkli kirikule kantsli tegemise eest ning samal suvel on ta olnud oma ametikaaslase Heinrich Martensi lapse ristiisaks, kuid edasi tema jäljed kaovad. On veel arvatud, et 1710. aasta oktoobri alguses katku surnud Niguliste kiriku pastor Johann Gottfried Stecheri epitaaf on tema töö, kuid see näib (foto vahendusel, originaal ei ole säilinud) uurijatele eklektiline – et selle võis juhuslikest juppidest (sh Ackermanni tehtud) kokku panna kes tahes.
Selleks ajaks oli Ackermann umbes 60-aastane, tema perre oli sündinud 10 last, mõned neist olid surnud, neljast lapsest on säilinud hilisemaid teateid. Vähemalt 15 kirikus oli tema valmistatud altar ja/või kantsel, kuid Tallinna esimene vabameister ise on kadunud.
Ajastu lõpp
Rootslaste lahkumise ja venelaste sissemarsiga 1710. aasta oktoobris lõppes üks ajastu Tallinna kultuuriloos. Katku järel oli elanikkonnast alles vaid viiendik, vaibus kaubandus, seiskus ehitustegevus ning kadus vajadus käsitöö ja kunsti järele. 17. sajandi lõpul õitsele löönud kunstielu hakkas taastärkama alles paarkümmend aastat hiljem, aga kõrgbarokk oli siiski Christian Ackermanni käe läbi siia kohale toodud ja on tänapäevani arvukates Eestimaa kirikutes vaatamiseks alles. Säilinud on 20 kirikukunsti teost, lisaks hulganisti vappepitaafe.
Suur valik Christian Ackermannile omistatud töödest, kokku 60 skulptuuri, on kuni maikuuni Niguliste kirikus oleval näitusel, kus neid saab uurida lähivaates, võrrelda erinevaid loomeperioode ning näha oma silmaga Christian Ackermanni meisterlikkust. Hiljem lähevad kujud tagasi kodukirikute altariseintele ja kantslitele, et omas barokses ilus hoida aegade sidet ja avardada nii ajaloolist kui ka sakraalset kujutlusvõimet loodetavasti veel kümneid ja sadugi aastaid.
Uurimisprojekt „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ (2016–2020).
Niguliste kirikus eksponeeritava näituse kuraatorid on Hilkka Hiiop ja Tiina-Mall Kreem.
Christian Ackermannile pühendatud näitus sündis neli aastat kestnud uurmisprojekti tulemusena. Uurimistööd algasid 2016. aasta oktoobris, kui Tallinna toomkiriku altariseina ümber ehitati ajaloolise kunsti- ja arhitektuuripärandiga kaasaegsel moel suhestuvad tellingud. Tellingud võimaldasid Ackermanni töökojas valminud altariseinale lähivaadet mitte ainult erialaspetsialistidele, vaid ka laiemale publikule. Uuringud jätkusid teistes Eesti kirikutes, kus leidub Ackermannile omistatud teoseid.
Iga kirik, kuhu uurijad ning neid assisteerinud Eesti Kunstiakadeemia tudengid maabusid, muutus mõneks päevaks tõeliseks uurimislaboriks. Koos Maksu- ja Tolliametiga valgustati tööd röntgeniga läbi, et vaadata kujude sisse ja analüüsida meistri töövõtteid; koos Tartu Ülikooli ja Eesti Keskkonnauuringute Keskuse loodusteadlastega viidi läbi materjaliuuringud, mis avavad hilisemate värvikihtide alla peitunud barokse värvierksuse; koos Tartu Ülikooli geograafia osakonnaga määrati skulptuuride valmistamiseks kasutatud puidu liigid; koos infotehnoloogidega 3D-mudeldati kõik skulptuurid, mis annavad suurepärase võimaluse skulptuuride lähivaatluseks ja võrdluseks. See teadmine aitab kirjeldada ajaloolisi kunstipraktikaid, teha Ackermanni autorluse kohta senisest kindlamaid järeldusi ning leida hilisemate ajalookihistuste alt üles tegelik Ackermann.
Uurimistöö ja näituse eesmärk on äratada unustusehõlmast Christian Ackermann – Eesti barokiajastu skandaalseim ja andekaim kujur. Ackermann on meister, kes väärib tähelepanu mitte ainult Eesti, vaid kogu Baltikumi kontekstis – oma elu ja loominguga on ta sidunud ja seob siinse (kunsti)kultuuri läänepoolse Euroopaga. Tema töökojas valmisid aastatel 1680–1710 kõik Põhja-Eesti kaunimad altariseinad, kantslid ja vapp-epitaafid, krutsifiksid jt kirikusisustuselemendid.
Uurimise tulemused on avaldatud teadusprojekti kodulehel www.ackermann.ee ning peatselt ilmuvas monograafias.
