ISESEISVUSE SÜNNI HETKED: Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva järel tekkis idee otsida üles fotod toonastest ajaloolistest sündmustest. Jaak Juske pani kokku kolm olulist pilti ja hetke.
Endla saatuslik rõdu
Iseseisvusmanifesti ettelugemisest Tallinnas pole mitte ühtegi ülesvõtet. Või vähemalt pole neid siiani välja ilmunud. Küll on aga olemas foto, mis on tehtud 23. veebruari õhtul 1918 Pärnus Endla teatri rõdult. Teatriplatsil on näha rahvahulk, kes on tulnud kuulama iseseisvusmanifesti esmakordset ettelugemist advokaat Hugo Kruusneri poolt. 22. veebruaril teatas Pärnus paiknenud Eesti pataljoni ülem, staabikapten Feliks-Johannes Tannenbaum oma päevakäsus nr 41, et pataljon võtab koos omakaitse üksustega võimu Pärnu linnas ja maakonnas üle.
23. veebruaril andis pataljoni ülem välja uue päevakäsu nr 45, milles oli öeldud: „Eesti iseseisvuse väljakuulutamist täna 23-al Februaril 1918 aastal tähelepannes käsen hommen 24-damal Februaril kell 11-30 minutid kõiki roodusid ja komandosid numbrite järjekorras bataljoni stabi ees kokku koguda – hargnenud rivis ja sõjariistas, kust tseremonial marsil muusika saatel läbi linna mindakse. Kõigil sõjaväelastel käsen sinelites olla, karauli vormis, võimalikult pagunites eesti lindiga põigiti üle ehk eesti lindiga rindas.“
Teade toimuvast paraadist levis kiiresti kogu linnas. 24. veebruari hommikul luges iseseisvusmanifesti teist korda Pärnu Eliisabeti kiriku kantslist ette koguduse õpetaja Hasselblatt. Keskpäeval tuli Endla ette suur rahvahulk, kus pataljoni üksuste kõrval seisid kohalikud organisatsioonid, koolide esindused ja hulgaliselt uudishimulikke linnakodanikke. Kogu linn oli lipuehtes.
Teatri rõdult kõlasid kõned, orkestri saatel lauldi hümni ning samal ajal tõusis teater Endla lipuvardasse sinimustvalge lipp. Seejärel algas kaitseväe ja teiste organisatsioonide rongkäik läbi linna.
Peatus tehti raekoja ees, kus jälle kuulati päevakohaseid kõnesid. Seejärel siirduti tagasi Endla juurde. Ürituse lõpul mängiti hümni ja „Porilaste marssi“.
Järgmise päeva, 25. veebruari varahommikul jõudsid Pärnusse Eesti okupeerinud Saksa väeüksused. Neile vastu läinud Maapäeva liikmed Hugo Kuusner ja J. Lasn ning staabikapten Tannenbaum deklareerisid sakslastele Eesti iseseisvust ja Eesti riigi erapooletust käimasolevas sõjas Saksamaa ja Venemaa vahel.
Kuid sakslased ei tunnistanud Eestit iseseisva riigina. Võim linnas võeti üle ja kõikjale pandi välja Saksa valvepostid. Anti korraldus langetada Endla teatrihoonele heisatud trikoloor. Algas Saksa okupatsioon.
Endla teatri ilus juugendstiilis Georg Hellati projekti järgi 1911. aastal ehitatud hoone põles 1944. aasta septembris. Nõukogude võim ei pidanud võimalikuks kodanlise vabariigi sünniloos olulist rolli mänginud hoone taastamist. Varemed õhiti 1961. aastal. Asemele kerkis hotell Pärnu ilmetu hoone. Vabariigi 90. aastapäevaks ehitasid pärnakad hotelliesisele väljakule Endla ajaloolise rõdu koopia, kust igal aastal 23. veebruaril manifest rahvale ette loetakse.
Uus kalender, Jääretk ja Saksa väed
Eesti Vabariigi sündimisega täpselt samal ajal evakueeriti Tallinnast edukalt mitukümmend nõukogude merejõudude alust. Saksa õhujõud on samal ajal teinud Tallinna kohal foto, millel on näha sadamast lahkuv punalaevastik.
Nõukogude Venemaa laevastik oli koondatud 1918. aasta veebruaris Tallinna ja Paldiski sõjasadamasse. Kokku 62 alust, millest väärtuslikumad olid viis ristlejat ning 17 erineva klassi allveelaeva. Muide, 1918. aasta veebruari alguses mindi Mandri-Eestis üle uuele kalendrile. Nii järgnes 31. jaanuarile kohe 14. veebruar. Kui kalendrireformi poleks toimunud, olnuks vabariigi sünnipäev 10. veebruar 1918.
18. veebruaril 1918 tungisid saartel baseerunud Saksa väed Mandri-Eestisse ja liikusid kiiresti Tallinna suunas. Punaarmee taandus suurema vastupanuta, kuigi Tallinna kaitseks oli ehitatud ilmasõja ajal võimas Peeter Suure merekindlus.
Eirates Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu korraldust laevastiku uputamise kohta, käskis Balti Merejõudude ülem Aleksei Štšastnõi evakueerida Balti laevastiku Tallinna sõjasadamas olnud sõjalaevastik pealetungivate Saksa Keisririigi vägede eest üle osaliselt jäätunud Soome lahe Helsingisse ja sealt edasi Kroonlinna.
20. veebruaril väljus Tallinnast esimene eskaader laevu. Päev hiljem lähenesid Tallinnale esimesed Saksa eelväed ning 22. veebruaril anti üldine evakueerimiskorraldus kogu allesjäänud punalaevastikule.
24. veebruaril lahkusid Tallinna reidilt viimasena ristlejad Oleg, Bajan, Bogatõr, transpordilaev Evropa ning kaks allveelaeva Tigr ja Kuguar. Kogu linnas võtsid kontrolli üle Eesti rahvusväeosad. Mitu allveelaeva jäi aga evakueerimata ja need langesid 25. veebruaril Tallinna vallutanud Saksa vägede kätte.
Pärast laevastiku eduka päästeoperatsiooni lõppemist kutsuti kapten Štšastnõi autasu saamise ettekäändel Moskvasse, kus ta aga arreteeriti ja anti „ametialase kuriteo ja revolutsioonivastaste tegude“ eest kohtu alla. Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsioonilise Tribunali langetatud karistus – mahalaskmine – oli esimene kohtulikult vormistatud surmanuhtlus Nõukogude Venemaal.
Kuna Štšastnõi tegevus oli vastuolus Nõukogude Venemaa välispoliitiliste mängudega (sakslastega sõlmiti separaatne vaherahu, demobiliseeriti väed, laevastik pidi sakslastele üle antama, siis aga otsustati see hoopis uputada), kujundas Nõukogude propaganda Jääretke hoopiski punamadruste kangelasteoks. Nii püstitati Jääretke mälestuseks 1960. aastal Pirita tee äärde Maarjamäele 35 meetri kõrgune obelisk (Mart Port, Lembit Tolli), toona rahvasuus tuntud kui „M..i monument“.
1918. aastaga sarnane olukord kordus 1941. aasta augustis, mil samuti punalaevastik kiiresti pealetungivate Saksa vägede eest Tallinnast Kroonlinna evakueeriti. Erinevalt Jääretkest kujunes aga Teise maailmasõja aegne operatsioon Nõukogude mereväe jaoks täielikuks katastroofiks. Enamik aluseid uputati sakslaste poolt.
Päästekomitee maja saladus
Koos kunstiakadeemia vana hoonega lammutati ka selle sees peidus olnud veel vanem paekivist hoone, millel on otsene seos Eesti riigi sünnilooga.
Aga alustagem algusest. 1890. aastal ehitati aadressile Suur-Tartu maantee 11 (aastast 1938 Tartu maantee) vene tütarlastegümnaasiumi hoone. Pöördelisel 1917. aastal asus sellesse majja Tallinna Linna Kunsttööstuskool. Viis aastat hiljem ehitati hoonele peale kaks korrust. Kool vahetas ka nime. 1951. aastal loodi senise kooli baasil ENSV Riiklik Kunstiinstituut. 1968. aastal valmis selle juurdeehituse I järk. Seejärel tehti vanale peahoonele keerukas ümberehitus ja valmis koolimaja juurdeehituse II järk. Kõik need hooned lammutati siis 2010. aastal.
Nüüd aga Eesti riigi sünniloo juurde. 1918. aastal asus Suur-Tartu maantee 11 kunsttööstuskooli krundil neli hoonet: kooli kivist peahoone, väiksem hoone kantselei ja elukorteritega, kooliteenija ja pesuköögi maja ning veel üks väike, ühekordne puust majake. Selles väikeses majakeses asus tütarlastekooli ajal raamatukogu, hiljem elas seal kooli kojamees. Kui nõukaajal asuti ehitama ERKI uut hoonet, lükati see väike majake buldooseriga kokku.
1917. aasta lõpus olid Tallinnas võimul punased. Konstantin Päts viidi mitu korda ülekuulamisele ja pandi siis vangi. Tema vend Voldemar pidi lausa maja pantima, et vend enamlastelt välja osta. Kuna oli karta, et Konstantin uuesti kinni võetakse, hakati talle salakorterit otsima. Sobivaks osutus toosama kunstikooli krundil asunud majake. Siinkohal tasub meenutada, et aastatel 1914–1934 oli kunsttööstuskooli direktoriks Voldemar Päts.
Tartu maantee majakese salakorteris veetis kolmeliikmeline Eestimaa Päästmise Komitee öö vastu ajaloolist 24. veebruari 1918. Kahe väljapääsuga majas oli kolm tuba. Suuremas toas oli ümmargune laud, mille ümber peeti nõu. Suurest toast teise tuppa viiva ukse ette oli nihutatud kapp. Ühes väikeses toas nahkdiivanil magas tavaliselt Konstantin Päts.
Vabariigi 15. aastapäeval pandi Päästekomitee uhkelt ehitud majakesele valgest marmorist kuldsete tähtedega mälestustahvel. Pärast Nõukogude okupatsiooni algust see tahvel kadus. Hiljem selgus, et kunstiinstituudi meister Heindrich Särgsepp leidis tahvli kooli laost, viis selle oma koju ja peitis ära. 1989. aastal kinkis tema poeg Mati tahvli linnamuuseumile.
Uuemad andmed räägivad, et 24. veebruaril 1918 Tallinnas avalikult iseseisvusmanifesti ette ei loetud, küll aga nimetati Vene riigipanga hoones ametisse Konstantin Pätsi juhitud Ajutine valitsus. Oli küll plaan, et Jüri Vilms loeb manifesti ette õhtul Estonia teatris etenduse vaheajal, aga sellest loobuti. Nii luges Konstantin Päts Eesti riigi sünnidokumendi rahvale ette alles 25. veebruari hommikul reaalkooli trepilt.