MIDA KÕIKE ON VÕIMALIK KOGUDA: Eks see kollektsioneerimine on natuke nagu haigus. Mõnikord väga raske haigus. Tiit Pruuli tunnistab üles, miks ta peab meremaalide ja kõikide muude asjade kollektsioneerimise hobi. Kes tahab Tiidu kogu vaadata, siirdugu Kadriorgu Mikkeli muuseumisse.
Kodus pole tükki leiba, aga mees läheb pühapäeva hommikul Kadrioru gümnaasiumisse, mille koridorides temasugused kogunevad ja oma sabatit peavad – margid, märgid, postkaardid, medalid, ordenid, mündid, paberrahad, templid, ajakirjad-ajalehed. Mis kõik veel. Või kaob see mees suvel kaheks päevaks mõnele vanavara laadale nagu mutiauku. Samas ei maksa nende meeste naistel muretseda – see on valdavalt vanameeste seltskond, noori neide seal pole, mõni üksik noorem poiss (nii minuealine), satub sekka.
Meiesugustega tuleks käituda nagu alkohoolikutega, keda ei lubata kõrtsi, või mängusõltlastega, keda ei lasta kasiinosse. Tuleks lüüa sõltlase tempel passi ja seda kohe antikvariaadi ukse peal kontrollida.
Higiste näppudega flanellsärkides mehed
Ma tean, kuidas higiste näppudega flanellsärkides mehed taovad õhtuti arvutiklaviatuuri ja osalevad osta.ee või ebay.com või delcampe.net oksjonitel, ja teised, vähe peenemates särkides tegelased, lähevad igal kevadel ja sügisel pöördesse, kui saabuvad kunstigaleriide traditsioonilised oksjonikataloogid.
Aga need inimesed on õnnelikud. Isegi siis on nad õnnelikud, kui mõni hiina kollektsionäär nad sel õhtul üle trumpab. Mõnikord juhtub küll nii, et pärijad on õnnetud. Sest kogu suguvõsa teadis, et vanaisal oli uhke NSV Liidu markide kogu, mille asemel oleks omal ajal võinud osta Moskvitši ja nüüd, kui tahetakse see maha müüa, et uut külmkappi osta, selgub, et neid marke pole võimalik müüa kallimalt kui vanapaberi hinna eest.
Mõnikord on kollektsionääri surm traagiline. No surm on surm, aga ikkagi. Igaüks ju tahaks, et tema elutöö jätkub. Olen siiski näinud väga, väga palju kollektsionääre, kelle noored järeltulijad pole karvavõrdki huvitatud nendest vanadest postkaartidest või ümbrikest, mida nende koju aastakümneid kogutud on. Ja siis ei jää kollektsionääril muud üle kui eluloojangul ise oma kogu maha müüa või oodata, et sugulased pudistavad selle laiali pärast asjaosalise surma. Ja elutöö pudeneb laiali.
Ümber vanameeste tiirlevad raisakotkad
Kollektsionääri lahkumine võib olla ka tragikoomiline. Siis, kui juba enne surma hakkavad vanamehe ümber tiirlema raisakotkad – teised, veidi nooremad kollektsionäärid, kes keelitavad vanameest, et ta oma kogu just neile müüks või pärandaks. Kui kollektsionäär juhtub vastama eitavalt või ootamatult surema, siis on saakloomaks õnnetu lesknaine, kel pole aimugi, mida üks Pätsu pildiga mark või tsaari pildiga kupüür tänapäeval maksta võiks.
Suur elevus valitses kogujate hulgas 1990. aastatel, kui nad ostsid kokku plokkide kaupa uusi Eesti marke, tembeldasid ümbrikke, lõid ise tervikasju. Neid toonaseid “haruldasi” asju tehti tihti nii palju, et tänaseks on sellest suur osa lihtsalt makulatuur.
Suure dilemma ees seisavad sel sajandil filokartiast huvitatud ehk postkaardihullud. Postkaardid on ilusad, aga enamik neist on juba erinevate mäluasutuste või kogujate poolt arvutitesse skännitud ja ringlevad mööda internetti. Igaüks võib neid paari klikiga leida ja väikese tasu eest kasutada. Postkaardikogusid nimetati varem vaese mehe kunstikoguks, aga mõnegi kaardi hind teeb vaatamata digirevolutsioonile uskumatuid rekordeid. Ja nii ei teagi vaene kollektsionäär, mida teha – kas koguda edasi või on oht, et seegi kollektsioon muutub peagi sama väärtusetuks kui enamik N. Liidu postmarke.
Rist ja viletsus
Üsna kindel investeering tundub praegu olevat siiski maalikunst, mille hinnad rallivad juba mitu aastat oksjonitel väsimatult. Aga siin on tõsimeelsetel kogujatel jälle mure – noored IT-poisid, kes mingi arusaamatu vidina müügiga rikkaks saanud, on otsustanud ühe osa oma miljonitest kunsti investeerida. No kes jõuaks vasikatega võidu joosta!
Nii ongi kollektsionääride elu üks rist ja viletsus. Aga nende hinges on mingi arusaamatu õnn. Ja õhtul, pärast “Aktuaalset kaamerat” ja enne und, kui ta astub oma kollektsiooni ette ja vaatab noid haruldusi, on ta näol õnnis naeratus ja rahu.
Miks mu mees kogub meremaale?
Tiit kogub pigem elamusi ja lugusid, vähemalt nii see algas pärast tema ümbermaailmareisi jahtlaeval Lennuk. Mingid väga olulised asjad olid Suure Sinise ja Suure Halli seltsis paika loksunud. Tiidu abikaasa Maris Pruuli kirjeldab oma mehe kogumishaigust.
Juhan Saare/Arne Oidi lugu “Meri, mu tuhandenäoline sõber” omandas piltlikult öeldes isikliku varjundi. Lisandunud oli kirg ja huvi, kuidas see, mida tema oli kogenud, väljendub erinevate põnevate kunstnike nägemuses.
Ma arvan, et Tiidu merekunsti kollektsioneerimise üheks taustaks ongi soov taas läbi elada ja meenutada hetki merel. Meremaalide kaudu saab ta ka tajuda uusi omanäolisi lähenemisnurki isiklikele kogemustele. Mitmete tööde puhul, näiteks Richard Sagritsa “Pootsmani” või Karl-Kristjan Nageli “Seanina sadama” puhul on Tiit rääkinud lausa konkreetsetest hetkedest, mida need tööd talle meenutavad. Samasugune isiklik emotsionaalne tähtsus on tervele meie perele Julie Hagen-Schwarzi või mõne teise kunstniku Käsmu-ainelistes töödes.
Ja samas on tema kogus töid, mis on väga abstraktsed, kus merd tuleb tikutulega otsida, aga avastamisrõõmu on see-eest topelt. Näiteks Raul Meele “Vaikne ookean” I ja II pakuvad palju lõbu nii neile, kes on Vaiksel ookeanil seilanud, kui ka neile, kes seda näinudki pole.
Kuratlik säde silmis
Tiidu kollektsiooni rohkem kui 400 tööst on raske välja tuua kõiki, mis mulle meeldivad. On siiski ka paar sellist, mida ma ei tahaks oma toa seintel hoida. Ja ma ei räägi siin kunstilisest tasemest, vaid meeleolust, näiteks Saskia Järve “Viirastuslaev”, mis meenutab parvlaev Estonia hukku. Kaugemaks jäävad mulle ka mitmed graafilised lehed tööstuslikest sadamamaastikest, mis aga oma ajaloolise tõe poolest Tiitu just huvitavad.
Seoses nüüd avatud näitusega olen õppinud hindama veel üht esmapilgul vähetähtsat, aga siiski üliolulist detaili – teoste vormistus. Kuidas raamid ja paspartuud võivad teose sisu toetada või ka varjutada. Tiit ostis näiteks hiljuti Evi Tihemetsalt kaks tema tudengiaegset joonistust Kaliningradi sadamast. Sellised tagasihoidlikud algaja kunstniku katsetused. Ja kui neile said ümber korralikud ruumilised raamid, oskasin neid hoopis teise pilguga hinnata.
Ma näen, kuidas Tiit on kunsti süvenenud ja on lisandunud teadmised ning kasvanud inimeste ring, kes teda sel teemal harima on hakanud ja kokkuvõttes läheb elu kogu aeg põnevamaks. See pole küll väga süstemaatiline ja teaduslik lähenemine, Tiit teeb seda mõnu ja rõõmuga, naudib näitusi, kunstnike ateljeedes nähtut ja kuuldut, kunsti laiemalt ega kurvasta sugugi, kui mõni ihaldusväärne töö oksjonil käest libiseb. Ja väga sageli libiseb, sest kunsti hinnad on päris pööraseks läinud.
Kui Jaan Manitski oli varem lihtsalt hea sõber, siis nüüd on nende vestlustesse lisandunud kunstijutud. Aga olen näinud Tiidu silmis ka kuratlikku sädet, kui tal õnnestus Jaani eest üks Tiit Pääsukese maal endale osta. Õnneks on Jaan väga suuremeelne nagu suured kollektsionäärid ja suured inimesed üldse.
Nakatusin minagi
Olen naernud, et kohati on tunne, et me elame muuseumis või siis muuseumi laos, kui täpsem olla. Igatahes pole me kodu steriilsete külma valgusega klaasvitriinidega muuseum, vaid pigem Ahhaa keskuse tüüpi asutus. Siin on hoogu, liikumist ja muidugi väga palju ilusat. Mõned tööd saavad iseäranis armsaks ja ma ei kujuta oma kodu enam ilma nendeta ette. Kui osa neist nüüd Mikkeli muuseumisse näitusele läksid, tunneme neist eriti puudust. Igal hommikul, kui astun kööki, otsin pilguga üht oma lemmikut – Ilmar Kimmi “Pirita jahtklubi”. Aga see on nüüd sügiseni Mikkelis. Nii nagu ka mu teine lemmik, Arno Vihalemma “Vaade vallikraavile Pärnus”.
Tiidust on aastate jooksul saanud õige mitmete asjade kirglik kollektsionäär. Mulle meeldib, et need on elavad kogud, tal on eriline anne oma kogusid aktiivsena hoida, nende põhjal näiteks temaatilisi postkaardiraamatuid välja anda. Näiteks koostöös Tallinna Sadamaga ilmus eelmisel aastal väga esinduslik raamat “Sadamalinn Tallinn”. Kunagi ringles Eestis näitus erinevatest pühapaikadest saadetud postkaartidest, mille Tiit oma kogust kokku pani. Ta on nakatanud terve hulga meie sõpru-tuttavaid, kes on nüüd talle ja ka omavahel postkaarte saatma hakanud.
Nakatusin minagi, hakkasin koguma tuulelippe või täpsemalt öeldes fotosid erinevatest tuulelippudest. Asi sai alguse enne meie esimest Antarktika retke, kus kaamera ette jäi vaalakujuline tuulelipp maailma lõunapoolseimas linnas Ushuaias. Tiidu kogude kõrval on see muidugi marginaalne harrastus, aga tunnen sellest rõõmu ja mõistan Tiidu kogumiskirge päris hästi. Otsapidi on ju ka see minu tuulelippude kogu seotud mere(tuulte)ga, meie ühise suure armastusega.
