JUUSTUTÜKK, ÕNNE JA NEEDUSE SÜMBOL: Juust on Venemaal kõneaineks ning Vene juustus kahtlejad on mittepatriootlikud tõprad. See kõik pole Gyula Urbani mõnusalt topski lastenäidendi „Kõik hiired armastavad juustu“ järg, vaid puhas reality, kus tegelasteks patriootlikud ning vähempatriootlikud vene hiired. Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel ajas selga hiirekostüümi ning uuris juustumüsteeriumi lähemalt.
Lendasin Vladivostokist Moskvasse. Istusin lennukis, lugesin raamatut ja sõin pakutavat einet. Ühel hetkel tundsin imelikku kirbet lõhna – segu odavast taimeõlist ja tavotist. Samal hetkel hakkas mul kõhus keerama. Käisin kolm korda tualetis käsi pesemas, ent lõhn ei kadunud. Oli tunne, et hakkan oksele. Põhimõtteliselt olin sel hetkel manustanud mingi koguse palmiõli, mida sisaldas lennukieine praesoust, juust, või ja kook. See oli kolmas ja siiani viimane kord, kui mul Venemaal palmiõlist paha hakkas.
„Meile polegi võõrast vaja!“
Miks pole Venemaal juustu? Asja tehniline pool on lühidalt alljärgnev. 2014. aasta augusti alguses kuulutas Vene valitsus mäletatavasti välja nn vastusanktsioonid, millega keelati Venemaa-vastaste sanktsioonidega ühinenud riikidest toiduainete sissevedu.
Keelatud toiduainete nimekirjas tehti hiljem kõvasti parandusi, sest ilmnes, et Venemaa ei suuda ise toota sporditoitu, laktoosivabu piimatooteid ning Vene kalakasvatus sõltub sajaprotsendiliselt importmaimudest. Põhimõtteliselt tähendas see aga, et Venemaa elanikkond ei leia lähitulevikus poodidest hulgaliselt toiduaineid, millega aastakümnete jooksul oldi harjunud.
Kaotust pidi leevendama väide, et nüüd hakkab Venemaa põllumajandus ja toiduainetööstus arenema turbotempos ning varsti on kõikidele „vaenulikele“ toiduainetele leitud kodumaine „importaseaine“.
Vastusanktsioonid võeti Venemaal kohustuslikus korras vastu patriootilise eufooriaga: ühel hetkel teatasid kõik isamaaliselt meelestatud kodanikud, et neile pole võõrast vaja, tegelikult polegi Itaalia juustud ning Poola puuviljad neile kunagi meeldinud ja igasugust muud toredat.
Palmiõli ja palmisalu
Varsti olin jälle Venemaal käimas ning tegin muuseas ka treti poodi. Müügil oli veel „vaenulikku“ kaupa, ent märksa vähem. Selle eest olid aga lettidele ilmunud kodumaised asendusjuustud. Kaug-Itta Jakutskisse sattununa tegin ka ühe korraliku ostu ning võtsin ette importaseaine degusteerimise. Smolenski, Tuula ja Jekaterinburgi päritolu mascarpone, feta, gouda ja edam olid söödavad, ent mitte midagi üle mõistuse erilist. Mozzarella oli peaaegu täitsa okei, maksis aga kaks korda rohkem kui Eestis. Et hinnad olid üldse tõusnud, polnud seal midagi iseäralikku.
Juba mõne kuu pärast ilmusid Vene sotsiaalmeediasse esimesed murettekitavad signaalid. Rahvas kirus piimatoodete langenud kvaliteeti, eriti aga juustu oma. Kõlas arvamus, et juustu valik olla mitmekesine, ent kõik on ühe maitsega. Mõned kuud hiljem hakkasid inimesed kaebama või viskama sünget nalja palmiõli teemal. Näiteks lugu sellest, kuidas juustutükk kukkus maha ja järgmisel aastal kasvas sel kohal palmisalu.
Kangelaslik aseaine
Asusin asja uurima. Selgus, et umbes 70% Venemaal müüdavast juustust on võltsing. Ja võltsing selles mõttes, et nende koostis ei sarnanenud juustule riiklike normidega seatud koostisega. Nagu ma aru sain, seisnes peamine erinevus rohke palmiõli lisamises. Tuttavad ja sõbrad kaebasid järjest enam toiduainete langeva kvaliteedi üle ja vahetasid uhkusega uudiseid sellest, kes kust ja kui palju oma reisidelt juustu kaasa tõi.
Minu isiklik kokkupuude kangelasliku importaseainega toimus oktoobris 2015. Olin Moskvas sugulastel külas ja lauale pandi asi, mis väliselt meenutas ning pidi kujutama juustu. See asi tuletas meelde läbipaistvat kollast plastiliini ja oli ebamäärase maitsega. Järgmisel hommikul tundsin, et kõhus keerab. Pikapeale sain aru, et peale juustu tuleks mul näpud eemal hoida veel võist, piimast, keefirist ja hapukoorest. Kõigil neil on spetsiifiline ja kordumatu palmiõli kõrvalmaitse. Üldiselt, mul on tekkinud väike paranoia Vene päritolu piima- ja kondiitritoodete suhtes.
2016. aasta ametliku statistika järgi kasvas palmiõli import Venemaale veebruaris võrreldes eelmise aasta sama kuuga 60%. Venemaal on tänapäeval (kui uskuda asjast rohkem jagavat kolleeg Raivo Varet) päris mitu maailmatasemel tehnoloogiaga piimandusvabrikut. Probleem on aga selles, et piimatootmine ei tule järele. Pole kvaliteetset piima, sest enamik seda ollust toodetakse sisuliselt kiratsevates kolhoosides. Peale selle on kvaliteetsete piimatoodete hind Venemaal mitu korda kõrgem kui Eestis (puudub konkurents!).
Vaesema inimese jaoks jääbki palmiõliprodukt. Kusjuures rahva kasvava vaesumise juures peab ka see odav olema.
Seega tehakse suur osa juustu-piima-maiustusi tööstuse jaoks mõeldud palmiõlist, sest see on odavam kui söögiks mõeldud kraam. Ametlik statistika kõigub, kuid 69–90% Venemaal müüdavast juustust ongi „juustusarnane toode“ ja midagi rõõmustavat selle nimetuse taga ei peitu.
Hingekriipiv juustutükk
Asjal on aga ka teine pool. Just pärast esimest palmiõlipaha kohtusin Jakutskis ühe Moskva kolleegiga. No rääkisin talle ka oma loo, et lõpuks ometi proovisin nende kuulsat importaseainet – ilge jälkus. Kolleeg tegi grimassi ja vastas: „Selle eest müüakse nüüd Moskvas Argentina juustu! See on nii mai-i-i-tsev!“ Ma alles pärast mõtlesin, et huvitav, miks siis mu sugulased seda ülimaitsvat Argentina juustu ei söö, raha neil nagu peaks jätkuma?
Venemaalased suhtuvad tegelikult väga valulikult importaseaine läbikukkumisse ning eriti kriibib neil hinge juust. Poodides kaubapuudust küll pole, ent valik on kesine ja kvaliteet veel hullem. Kummalisel kombel on just juust Venemaal muutunud omaette sümboliks. Vaenuliku juustu fännamine võrdub enam-vähem ebapatriotismiga eputamisega.
Üldiselt on nii, et kui ma julgen vähegi nalja teha plastmassist juustu üle, siis tehakse vastuseks grimass ning järgneb lugu sellest, kuidas kusagil siiski müüakse muinasjutuliselt kvaliteetset kodumaist juustu. Selge see, kusagil seda tehakse ning ka televiisoris näidatakse nende ettevõtete „edulugusid“, ent minu nina alla pole need ülinõudlikke gurmaane rahuldavad gastronoomiaimed eriti jõudnud.
Oh tule, noor ja maitsev juust!
Ma vast ei pinguta eriti üle, kui väidan, et kodumaise juustu üle irvitamine on Venemaal muutunud üheks väheseks legaalse võimukriitika vormiks. Ning seda on taibanud ka lojaalne fraktsioon. Miks muidu kaitseb lojaalne meedia nii kirglikult kodumaise juustu reputatsiooni. Peagu iga kuu ilmub lehtedes vähemalt üks lugu, kus mõni kõrge riigiametnik teatab, et oma juustuga on nüüd kõik kombes, kvaliteet laes ja elu lill. Teise poole reaktsioonist ei maksa aga rääkida…
Lõpetuseks selline lugu: käisin Vladivostoki lähedal saarel ühe kolleegiga restoranis. Oli kena kohake, orgaaniline toit ja väike poeke, kus müüakse kohalikke tooteid. Oli menüüs ka juustuvalik kohalikust juustust. Kolleeg tegi ettepaneku selle prooviks tellida. Mina vastu: „Okei, võin tellida, aga kui see on palmiõlist, siis sööd ise ära.“
Kolleeg mõtles ja loobus.
See ongi kõik, mida teil on vaja teada Venemaast ja juustust.