VÄIKE NAINE JA SEGASE JUTUGA VISKIJOODIK: Martti Kalda andis välja oma Vikerraadio saadetel põhineva raamatu “Hommikumaa vägevad”. Nii saated kui ka raamat pajatavad idapoolsetest valitsejatest, kelle käitumismuster erineb meile harjumuspärasest üsna hoogsalt. Nüüd räägib Kalda, kuidas elukäik on teda isiklikult kahele “vägevale” üsna lähedale viinud. Juttu tuleb India sümbolist Indira Gandhist ning Nepali kuningapojast Paras Shahist.
Miks Hommikumaa vägevad mind köidavad? Sest see on inimlik. Inimeseks olemine on see, mis meid kõiki ühendab. Ning asjad ja sündmused ning kultuur, aeg ja ruum – see, millel on võime kas ühendada või lahutada. Võtame kasvõi ühte klassi sattunud õpilased. Neid ühendab aeg ja ruum, ühine õpe, vaevad ja rõõmud. Ent kui kõik see pärast kooli lõpetamist kaob, siis ei jää sageli järele mitte midagi. Sest inimestena ei sidunud neid miski. Ning side jääb vaid siis, kui teine huvitab meid isikuna, kui tema saatus, edulugu või allakäik meid köidab.
Säärane on ka minu side Hommikumaa vägevatega. Ma tunnen nende riiki ja kultuuri, olen astunud samadel teedel ehk käinud samades kuningakodades või võimu kantsides. Ma tunnen nende elulugu, olen elanud kaasa nende inimlikkusele, olgu see hea või halb, ent enamasti halenaljakas või jaburkurblik.
Arusaadavalt pole tavalisel inimesel, eriti välismaalasel nagu mina hõlbus pääseda selle ilma vägevate ligi, isegi idamaadel mitte. Sellegipoolest olen näinud surnuna näiteks nii Mao Zedongi kui ka Ho Chi Minhi nende mausoleumides. Samuti õnnestus mul novembris 2012 astuda läbi Norodom Sihanouki surnukeha juurest, kui see pealinnas leinamiseks välja oli pandud. Ent see pole tõeline kohtumine. Inimlik kontakt.
Olgu see siis saatus või juhus, paratamatus või ettemääratus – kuidas keegi soovib nimetada –, mis on viinud mind kahele Hommikumaa vägevale üsna lähedale. Neid lugusid tahaksingi teiega täna jagada.
***
Naine saris
Kõik minu mälestused lapsepõlvest on millegipärast mustvalged. Oli siis põhjuseks nõukogude reaalsus või on see lihtsalt aju vingerpuss. Ehk oli see mustvalge televisiooni, ilmetute sovetiaegsete riiete-raamatute-linnapildi mõju? Mine sa tea. Maailm muutus värviliseks alles millalgi 1980. aastate lõpus, 1990. aastate alul. Sügavat sümboolsust ei saa eitada: Eesti iseseisvus.
- aasta sügisel käisin ma Tallinna 1. keskkooli (nüüd Gustav Adolfi gümnaasium) prantsuse keele eriklassis. Millegipärast oli minust juba esimesest klassist peale saanud see poiss, kes kooli aktustel ja üritustel luuletusi loeb. Kes teab, ehk oli see vali ja selge hääl või täielik esinemishirmu puudumine, mis mind lavale lükkasid. Säärane needus saatis mind läbi terve kooliaja ning viis lõpuks kooliteatrisse, auditooriumi ette ning nüüdseks ka mikrofoni taha.
Igatahes oli tollal minu leivanumbriks prantsuskeelne paari-kolmevärsiline luuletekst, mis kõneles loomulikult “suurest ja laiast kodumaast” (Nõukogude Liidust). Aeg oli selline. Hägusalt mäletan ka luuletuse esimesi ridu:
Grande et belle est notre patrie
Grande et bon sont ces forêts et champs…
Oli hilissügis. Vananaiste suvi. Koolis käidi üksnes koolivormi väel. Sügis polnud veel oma esimesi kurje hambaid näidanud. Ühel päeval käsutas klassijuhataja mind kooli valges särgis. Öeldi, et tuleb luuletust lugeda. Kellele, millal ja kus jäi viimase hetkeni saladuseks. Mingil pärastlõunasel hetkel – käisime tollal koolis õhtupoolikuti – viidi mind meie Nooruse tänava (praegu Suur-Kloostri) koolimajast Eesti NSV Kultuuriministeeriumi hoonesse Pärnu maanteel Draamateatri vastas (Suur-Karja 23). Ilmselt viis mind sinna algklasside õppealajuhataja, kes oli kõigi juntsude jaoks justnagu juhtkonnast alla laskunud ingel. Kohutav ja vägev.
Ruum, kuhu meid suunati, polnud päris tavaline saal. Pigem mingi vastuvõturuum, mitte liiga suur ega väike. Mäletan, et sellel oli poolelt kaarjas sein. Samasse oli kokku kamandatud lapsi ka teistest koolidest. Igaüks pidi oma luuletust lugema. Eri keeltes. Kindlasti kodumaast. Meid oli neli või viis, aga kindlasti mitte enam kui seitse. Üks pikk patsidega tüdruk, siis veel üks vene tüdruk, üks poiss ja… mõni veel.
Istusime ja ootasime, kui äkki käsutati meid püsti ning öeldi, et NÜÜD. Uksest pidi tulema keegi külaline ja meie ülesanne oli lugeda reas talle oma luuletused ette. Keegi vist pidi andma ka lilled. Ning et autasuks on eeskujulik käitumine tunnistusel. Või suur tänu ehk mitte midagi.
Ning siis Ta tuli, väike vanaldane naine koos suure hulga ülikonnas onude ja kostüümides tädidega. Mäletan selgesti, et ta tundus olevat kõigi teiste täiskasvanute kõrval väga lühike. Tal olid tumedad hallisegused juuksed, mida läbistasid selged ja suured helehallid salgud. Juuksed olid kuklasse kinnitatud. Ta kandis veidrat sinakasrohelist kleiti. Hiljem sain teada, et seda kutsutakse sariks. Tal olid teravad ja läbitungivad silmad. Nagu vaataks ta kaugusse, ja ühtlasi sinust läbi.
Me lugesime kõik reas oma luuletusi. Esmalt keegi parempoolne poiss vist saksa keeles ja siis vene tüdruk ning siis too pikk patsidega neiu inglise keeles ja siis mina. Võimalik et poeesiat oli veel. Etlemise ajal kadus kogu maailm minu jaoks ära, ma ise ei näinud ega kuulnud mitte midagi. Järgmine, mida ma mäletan, oli plaksutamine. Siis anti Talle lilled ning Ta surus kõigi laste kätt. Käsi oli pehme ja soe. Mäletan, et ma mõtlesin, et Ta näeb välja nagu minu vanavanaema, ainult veidi väiksem.
Siis oligi kõik. Võis koju minna. Või pidi kooli minema. Ma ei mäleta enam.
Mäletan aga selgesti, et umbes aasta või paar hiljem lasti Ta kaugel maal maha. Ja kõikjal uudistes oli Tema pilt. Täpselt seesama nägu. Ja siis Ta põletati tuleriidal. Ja tuhk visati helikopterilt Gangese jõkke. Nägin seda uudistes. Ilmselt pärinesid nood kaadrid uudiste-(ja mitte nalja-)-saatest “Vremja”.
Teadmiseks. Indira Gandhi (1917–1984) oli pikalt India peaminister (1966–77 ja 1980–84). Võimukat naist peetakse India üheks parimaks, ent samas ka autokraatlikumaks riigijuhiks. Idaleerile sõbraliku valitsejana külastas ta korduvalt Nõukogude Liitu, 1982. aastal toimunud visiidi käigus koos oma poja Rajiv Gandhiga ka Tallinna (23.–24.09.1982). Sedaaegu podises India Vabariigis kriis, iseseisvusmeelsed sikhid Pandžabis ihaldasid oma riiki, või vähemalt laialdast autonoomiat. Mõned sikhi äärmuslased kindlustasid end sikhide kõige pühama paiga Amritsari Kuldtempli territooriumil. Juunis 1984 vallutasid India eriüksuslased operatsiooni “Blue Star” (03.–08.06) käigus Kuldtempli tagasi, lõhkudes ka pühapaika. Kõik äärmuslased hukkusid võitlustes. Kättemaksuks mõrvasid kaks sikhi ihukaitsjat Indira Gandhi 31.10.1984, tulistades tema kehasse 31 kuuli. Indira suri. Mitmes India paigas surmasid rahvajõugud vastusena eri andmetel 8000 kuni 20 000 sikhi.
***
Mees viskibaaris
Idamaad on minu mälestustes alati värvilised. Riided ja kuulutused hoonetel, sõiduvahendid, ning toit taldrikul. Värvide küllus on sageli isegi väsitav, vaimu kurnav, ühes ergava päikesega silmile valus vaadata, kisa-käraga tüütu ja häiriv, sõõrmeisse tungiva lõhnade tulvaga uimastav ja tuimestav. Samas on kesk seda värvide mängu, helide paabelit, lõhnade kaost mingi kummastav rahu. Justnagu tuuletus tormi silmas.
- aasta sügisel käisin ma reisijuhi-giidina Nepalis. Olen seda tööd vahelduva eduga teinud 2004. aastast, omaenda sõpradele-tuttavatele juba 1999. aastast. Miskipärast sobib mulle reisimine, orienteerumine ja ka teiste juhtimine-suunamine kaoses, mille nimeks on Aasia. Reis Nepali oli kombinatsioon turismireisist ja matkast, kuna sisaldas ka viie päeva jagu jalutuskäike maailma kõrgeima mäestiku Himaalaja eelmäestikus.
Kahjuks pole aga Nepalis miski lihtne. Vaesus, taristu nõrkus ja riigi haldussuutmatus kokku moodustavad idamaise segadiku, milles ellujäämine, ent veelgi enam suurema hulga inimeste elu, tervise ja vajaduste eest hoolitsemine pole lihtne. Lisaks sellele oli riigis äsja lõppenud kodusõda, mida peeti Hiina poolt relvastatud ja rahastatud maoistidega. 2001. aastal mõrvas kuningapoeg Dipendra oma kuningast isa ja veel kaheksa kuningaperekonna liiget, enne kui endale kuuli pähe lasi. Kuningaks sai tapetud monarhi ebapopulaarne vend Gyanendra (võimul 2001–2008). Tema autokraatlik valitsusstiil ühes kodusõjaga andis Nepali kuningriigile surmahoobi.
2006 võeti kuningalt võim, 2007 vara ning 2008. aasta alguses kirjutati kuninga institutsioon seadustest välja. Uus põhiseadus (2015) muutis Nepali vabariigiks. Ent vahepealne aeg oli täis segadusi: hoolimata rahvuslikust leppimisest kuningriiklaste ja vasakpoolsete vahel olid maoistidel endiselt relvad käes ning nende hilisem integreerimine Nepali sõjaväkke (2012) polnud veel teoks saanud.
See oli kummastav olukord. Maoistid korraldasid oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks kampaaniaid, mis häirisid tublisti turistide tegevust. Näiteks blokeeriti päevaks Kathmandu lennujaam ega lubatud lennukitel õhku tõusta ja maabuda. Ühel ja teisel päeval olid samal põhjusel suletud vaatamisväärsused. Kord korraldasid nad blokaadi tervele Kathmandu orule, kus asub kümmekond linna ja elab viis miljonit inimest. Samuti võis tol üleminekuajal näha kõrvu tegutsemas inimesi, kes veel paar aastat varem olid olnud verised vihavaenlased. Tuli hõõgus tuha all.
Pärast terve päeva väldanud rasket mägimatka Nagarjuni kaitsealal Kathmandu lähistel saabusin ühes grupiga väiksesse, ent luksuslikku mägihotelli. Administraatori laua taga vaatas vastu üleni musta riietatud, ent samas punase kaelarätiga endine maoist. Võtmed käes ja toad laiali jagatud, ootas ees vaba õhtupoolik, mille kõrgpunktiks oli kahtlemata programmi kuuluv õhtusöök hotelli restoranis. Toit oli külluslik ja turistid lasid hea maitsta.
Ootamatult tuhises minu nurgalaua äärde kohalik saatja Raja, pisike ja käbe vanamees. “Kas sa tead, kes meil siin on?” küsis ta uhkelt.
Vaatasin talle mõistmatult otsa.
“Kuningapoeg!” teatas ta püstipäi.
“Kus?” pärisin.
“Viskibaaris!” sain vastuseks.
Mul pole kombeks kuulsusi tülitada. Usun, et see on ülim viisakus, parim, mida saame teha. Pole tarvis igaühel nööbist kinni võtta, temaga pilti teha või autogrammi küsida. Pole minu stiil. Tõenäoliselt poleks ma läinud omapäi kuningapoega kaema. Ent kogemata mainisin endise troonipärija kohalolu ühele-kahele reisijale. Ning nüüd polnud mul enam kohtumisest pääsu.
Järgneva tunnikese veetsin Paras Shahi, tema tugitooli taga seisva karmiilmelise turvamehe, kahe Eesti ärieliiti kuuluva härrasmehe ja nende kaunite kaasade seltsis. Olgu öeldud, et tundsin end äärmiselt kohatuna. Matkapükstes ja kampsunis, pisut poristes saabastes. Kuningapoeg seevastu oli viigipükstes ja kuldnööpidega pintsakus. Lipsu siiski polnud, kaelusenööp oli avatud. Joodi I. W. Harperi 15-aastast viskit.
Kahjuks jättis Paras kõike muud kui kuningliku mulje. Tema pilk oli vilav ja jutt segane. Käsi tervituseks tihkelt niiske, lödi ja lõtv nagu lihata vorst. Kõik, mida tema kohta hiljem lugesin, jättis samuti halva mulje. Ilmselt oli talle paras, et ta troonile ei pääsenud… Ja Nepalile hea.
Teadmiseks. Maoistidega peetud Nepali kodusõda vältas 11 aastat (1996–2006). Selle käigus tapeti erinevatel andmetel 12–13 000 inimest. Tänu tapatalgutele kuningakojas võimule saanud kuningas Gyanendra valitsusajal oli tema ainus poeg Paras Shah (sünd 1971) troonipärija. Mõlemad olid Nepali elanike seas ebapopulaarsed: kuningas seetõttu, et lapsena oli ta olnud lühikest aega (1950–1951) diktaatorliku Rana peaministrite perekonna nukuvalitseja. Paras Shah aga oli tuntud joomar ja peoloom. 2000. aastal sõitis ta joobes peaga surnuks populaarse laulja Praveen Gurungi (1962–2000) ning veeretas süü ihukaitsja turjale. Joobes peaga juhtimise (ja isegi tulistamise) juhtumeid oli teisigi, samuti jäi ta 2014 Bangkokis politseile vahele narkojoobes. Narkootiliste ainete tarvitamine on ilmselt tema arvukate südameatakkide (2007, 2013, 2019) põhjuseks. Teisalt, mida on kukutatud kuningapojal, troonipärijal, kellest eales valitsejat ei saa, muud teha kui end surnuks juua?
