SISSEJUHATUSVÕIMALUSED KULTUURILUKKU: Peeter Olesk mõtiskleb hea kirjanduse ja hea õpetajate vahelistest suhetest üliõpilase pilgu läbi.

Paraku ma ei oska oma õpetajatest kirjutada nii, et ma ise jääksin pildilt täiesti välja. Kuid Tartu Riikliku Ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri dotsent Jaak Põldmäe oli rohkem kui meie, sealhulgas ka minu õpetaja. Temast sai Sirje Oleski kursuse- ja diplomitöö juhendaja ning meie perekonnasõber, kelle kodu Tähtveres oli vähemasti mulle avatud nõndasamuti kui meie oma Tallinnas Rahumäel talle. Peod, mitmekäigulised lõunasöögid, õlleõhtud ja kaardimäng puudusid täiesti ega olnud ka koduseid või kohvikutunde. Ei mälestusi ega pihtimusi või arutlusi värskeima ilukirjanduse üle. Ei anekdoote – ega ka mitte aasimist või armutut tagarääkimist, ehkki me teravaid nurki ei vältinud. Ühel pool imetletud õppejõud, kes ise oma väljavalitust kuidagi ei nautinud, vastas ja kõrval tüüpiliselt anarhiline üliõpilane, kes ei teadnud kuigi täpselt, mis tast saab ning mis üldse võib juhtuda.

1

Eristan „vastas“ ja „kõrval“ seepärast, et mõned korrad me läksimegi sihtpunkti Jaak Põldmäega kõrvuti. Kas kevadel või varasügisel 1976 oli tal asja Elvasse professor Karl Muru juurde Arbi järve kaldal. Ta ei helistanud ette ja pererahvast polnud kodus. Istusime kiigele kalda ääres ning rääkisime, nagu ikka, millestki filoloogilisest. Sattusin hoogu, unustasin ennast ja läksin märkamatult sina peale. Tagantjärele selle avastanud, vabandasin otsekohe ning pöörasin pöördumise õigeks. Temale polnud see rohkem kui keelekomistus, nii et me läksime kohe filoloogiasse tagasi.

Vastakuti olime koos palju kordi, viimati vististi siis, kui Jaak Põldmäe oli paigutatud „Across the River and Into the Trees“, Staadioni tänava haigla kinnisesse osakonda. Tundus loomuvastasena käia Tartus ja teda mitte näha. Nii ma teda seal osakonnas vaatamas käisingi ja kord lubati ta minu käendusel ka välja. Ebaloomulik oleks olnud siiski küsida, kuidas nii ja mis siis õieti juhtus. Nõnda tuli sügisel 1978 kergendusena teade, et ta on lubatud koju, doktorantuuri tõttu õppetööst vaba ja loeb kirjandusmuuseumi arhiiviraamatukogus varasemat luulet. Surmapäeva, 1979. aasta 12. novembri lõunal oli ta palunud panna järjekordsed köited õhtuseks lugemiseks valmis ning kavatsenud koduse söögipausi järel tööd jätkata. Ent ta ei tulnud. Ärevil Rudolf Põldmäe küsis Asta ja Jaak Põldmäeühelt naabrimehelt, Toomas Liivamäelt kaks tooli, millel seistes sai eest ära tõsta siseakna korteri välisukse kohal, ja sealt sissepoole roninud teine naabrimees, Jaak Sitska leidiski esikust eemal mehe, kes oli otsustanud, et teine ilm on parem kui see siin maa peal. Ma ei ole kunagi pidanud seda egoismiks ega allajäämistunde afektatsiooniks. See oli korduv hirm kohusetunde kui teatava absoluudi ees (toona mõtlesin ma muidugi teisiti).

2

Teadlasena liikus Jaak Põldmäe ühtaegu kahel rajal. Kateedrisisese tööjaotuse järgi tuli tal õpetada sissejuhatust kirjandusteadusesse ja kirjandusteooriat illustreerituna näidetega peamiselt eesti kirjandusest ning paigutades mõlemad esteetika suurde raamistikku. Karl Taevi moodi, käes Bernard Söödi „Kirjandusteooria lühikursus“ (1959), ümber jõupaber, et üliõpilased ei näeks, kust lektor maha loeb, ta õpetada nagu teda ennast oli õpetatud, ei tahtnud. Ta kasutas pedagoogilistele instituutidele mõeldud venekeelset õppevahendit „Sissejuhatus kirjandusteadusesse“, autoriks Grigori Abramovitš (1903 – ?), millest tal oli 4. trükk (1965; esmatrükk 1953, kokku vähemasti seitse trükki).

Kirjandusteooria ei olnud Jaak Põldmäel sissejuhatus kirjandusteadusesse kõrgemalt vaatekohalt, vaid poeetika areng üldistatuna esteetikasse. Niisugune lähenemisviis oli talle raske juba iseenesest, sest osa asju oli esimesel õppeaastal üksikasjaliselt läbi töötatud ja ülejäänu eeldanuks kogu senise kirjandusliku stuudiumi kokkuvõtet, kaasa arvatud tühikud ning alternatiivsed seisukohad – mida näiteks professor Harald Peep korduvalt muutis. Võib-olla ma eksin, aga minu äratundmise järgi eelistas Jaak Põldmäe õpetada nn aluskursust kui võtit kirjandusloo ja poeetika mõistmiseks. Vundamendile peale oleks ta ehitanud pigem komparatiivse käsitluse kui kirjandusteaduse ajaloo, kuid – värsiõpetus oli ju alles pooleli!

Õppeained ei ole ülikoolis ilmaski samaväärsed. Ajalooline foneetika oli meie aastail (1972–1977) selgesti vähemoluline kui ajalooline morfoloogia ja, põhjuseks õppejõudude inimlik köitvus, vene nõukogude kirjandus primaarsem kui eesti kirjandus papa Jannsenist August Kitzbergini. Valitud aastal 1966 juhatama eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedrit, otsis tollal veel dotsent Harald Peep kedagi enda kõrvale lugema eesti kirjandusest neid ajaloolisi peatükke, mis talle isiklikult lähedased ei olnud. Leenu Siimisker ning Rudolf Põldmäe ütlesid ära, kuid viimane pani ette oma vanema poja, kelle koormuse moodustasidki teoreetilised ained kuni realismiõpetuseni. Sealt arenguliselt edasi pidi sotsialistlikku realismi ja avaramalt kogu eesti nõukogude kirjanduse ajalugu lugema taas Harald Peep, kes tunnistas kohe esimeses loengus, et seda ta lugeda ei taha. Poeetilise materjali poolest (astroofiline vabavärss Toomas Liivil, assonantsriimiline mittemeetriline värss Uno Lahel, puhtvälteline värss Ain Kaalepi ja Ülo Torpatsi antiigitõlgetes jt) oleks see aga sobinud just Jaak Põldmäele ning nii lepitigi kokku, et alates 1970. aastate lõpust hakkab Harald Peep lugema vähemasti kirjandusteooriat ja Jaak Põldmäe eesti nõukogude kirjanduse ajalugu. 12. novembri õhtupoolik lõikas selle kokkuleppe läbi.

3

Jaak Põldmäe teiseks rajaks oli värsiõpetus esialgu poeetika osana, siis meetoditena luule rütmiliste osade kirjeldamiseks, siis värsi evolutsioonina ja viimaks eesti värsi ajaloona. Otsustades uurimuste valmimise järgi tosinkonna aasta kestel (1967–1979) töötas ta väga intensiivselt, olemata seejuures põrmugi rõhutatult segamatu.

Alguses jäi mulje, et ta otsib eesti värsi rütmilisele rikkusele mingit rangelt üht aksiomaatilist alust. Tagantjärele mõeldes oli Jaak Põldmäe loogika teine: leida esmalt teatav printsiip, seejärel selgitada, kuidas seda printsiipi on jälgitud ja alles seejärel uurida, kuivõrd on värsitehnika täiustunud. Algas too loogika uurimustest silbilis-rõhulisest värsisüsteemist ning päädis artikliga vabavärsi tüpoloogiast. Asjatundjate tähelepanu äratasid need tööd ruttu, sest nad rajanesid mitte hajamärkmetel, vaid tekstide süstemaatilisel analüüsil.

Jaak Põldmäe oli sõjaaja laps, sündinud 6. novembril 1942 Tartus. Ta oli ligi kolmeaastane, kui vangistati ta isa ning seitsme ja poolene, kui koos kahe väikese pojaga küüditati Siberisse Aino-Undla Põldmäe. Väliselt ei jätnud see ülekohus neist ühelegi välist painet, aga rahvusküsimustes, üldse hinnangutes teiste inimeste kohta oli Jaak Põldmäe tuntavalt delikaatne. Tema armastas südamlikku jäägitust. Võib-olla, et ta mõnel kriitilisel tunnil küsiski sisimas, kas tal endal jätkub seda nii palju, kui ta oleks tahtnud.