MÄLESTUSI RAAMATUPOE MINEVIKUST: Sirje-Mai Pihlak, kes töötas Pärnu maantee Rahva Raamatus 1990–2007, meenutab poe lähiajaloo keerdkäike. Raamatupood ise on samas kohas püsinud sada aastat järjest.
Mina olin Rahva Raamatus 1990. aastast. Siis oli seal veel küllaltki palju vana kooli töötajaid, kes müüsid poes raamatuid juba isegi 1950-ndatel. Nii mõnedki neist on tänagi täitsa elus ja tervise juures.
See oli põnev aeg. Tulin sellisest nõukogudeaegsest organisatsioonist nagu Raamatukaubastu, kus olin samuti juba paarkümmend aastat töötanud, ma arvan, et 1971. aastast peale.
Turust kui sellisest ei osatud loomulikult veel midagi arvata. Hakkasime tasapisi proovima, kuidas raamatut väärtustada. Raamat ise oli küll nii-öelda väga hinnas, aga hea raamat oli siiski nagu mingi Brežnevi pakike – letialune kaup. Aga see ei tohiks ju nii olla! Eks tiraažid olid meeletud, Mirabilia ja… entsüklopeediast rääkimata. Mäletan, et kui Mirabilia sarjas ilmus näiteks Agatha Christie, oli tiraaž 120 000, vendadel Strugatskitel 80 000, Mirabilia nn väike tiraaž oli kusagil 80 000.
Ent väärtustamine oli ikkagi peapeal. Inimesed küll ostsid massiliselt – raamat ju ei maksnud midagi – aga eks ikka rohkem poosetamise pärast, kuhugi sektsioonkappi, et oleks selline „kultuurse inimese kuvand“. Et oleks prestiižne. Palju sealt ikka loeti. Muidugi oli ka väga prestiižikas omada raamatupoes töötavat sõbrannat. Aga kirjanduse enda tähtsust see kõik kindlasti devalveeris.
*
Kui mina Rahva Raamatusse sattusin, oli sihuke raske üleminekuaeg. Rahva Raamatul oli veel 9 filiaali, kokku üldse 10 kauplust. Kogu Tallinnas oli siis 26 raamatupoodi. Ja minu kohustus oli filiaalid anda erastamisele. Eks tekkis ka kõiksugu huvilisi ja erastatud need said, praegu vast töötavad neist omaaegsetest kaks poodi – Nõmme raamatupood ja Nunne 1 asuv pood, Pika jala kauplus, mis on küll täna muusikapood. Ülejäänud kõik on kadunud.
Meenub veel, et kunagi oli sihuke direktorite perekond – Leida ja Olaf Laast, esimene juhtis Rahva Raamatut, teine Võitlevat Sõna, mis asus Pärnu maanteel ja kus on praegu see kõrts VS. Meil endal oli poliitosakonna nimi jälle Tõe Sõna!
Samas polnud meil midagi pistmist nõukaaegse Vojennaja Knigaga, üks oli Pikal tänaval ja teine Koplis, need allusid otse Moskvale ja valik oli seal ka tsiviilkaitsest propaganda ning riigijuhtideni.
*
Minu tuleku ajal tegutsesid meie poes veel mõned esimese vabariigi aegsed prouad, paar tükki. Nemad olid väga väärikad, rohkem sellised antikvaari tüüpi. Endal kodus suured raamatukogud – ehkki esimese vabariigi ajal oli ju raamat hirmkallis ja luksuskaup, kallim kindlasti kui täna – ning nad teadsid ikka näidata ja nõua anda. Poes olid ka erinevad osakonnad, ilukirjandusest, laste- ja poliitkirjanduseni, ent need müüjad ikka tundsid asja kohe päriselt.
*
1990-ndatel hakkasime tegema esimesena autogrammitunde. Üks populaarsemaid autoreid, kelle peale alati tormi joosti ja pikka järjekorda võeti, oli Albert Uustulnd, praeguse Lembit Uustulndi isa. Ta rääkis, et tahtis mitu korda Kirjanike Liidu liikmeks astuda, aga ei võetud. Kui inimesed aga massidena kohale tulid, siis olukord muutus ning teda olla ise liitu kutsutud. Siis ütles Uustulnd, et vaat nüüd enam ei lähe ka. Oli kibe või nii, jonni täis – Saaremaa mees. Näitas trääsa.
Jaan Kross käis autogramme andmas, ajas samuti inimesed hulluks. Millalgi kümme aastat tagasi oli kohutavalt pikk järjekord ja tal ei olnud enam tervis niiväga hea ning siis Ellen oli väga mures, et anna või ise allkirju, et Jaan väsib ära.
*
Kunagi saime Raamatukaubastus ikka regulaarselt keelatud kirjanduse nimekirju ka, osa neist olid üleliidulised, osa oli kohaliku GLAVLIT-i koostatud. Oht oli ikka, et eksid kuidagi, näiteks võtad komisjonimüüki midagi keelatut. Seda asja jälgiti täpselt, kõiki nimekirju hoiti seifis.
Aga eks sellega oli hiljemgi intsidente. Juba uuel ajal, kui Viktor Kaasik Rahva Raamatu peremees oli, siis ta ka süüdistas, et me oleme seal mingeid õudusi müünud, Mein Kampfe ja mida kõike. Ehkki sel ajal polnud ju enam mingit keelatud raamatut olemas.
*
Räägiti ka, et üks mees olla Rahva Raamatu ajaloo kohta kõvasti materjali kogunud, keegi Heino Laanmaa. Mina pole teda küll oma silmaga näinudki, ent temal oli olnud palju dokumente juba sõja ajast ja varemastki perioodist. Kuhu see kõik jäi, ei oska kahjuks öelda. See on kurb küll, et Rahva Raamatu 100-aastast lugu on ikka päris kõvasti laiali pillutatud.
*
1995. aastal tehti meist riiklik aktsiaselts ja müüdi 49% aktsiatest maha. Läksin ka seda oksjoni vaatama-kuulama. Kõik oli nii hirmsasti salajane ja tahtjaid oli igasuguseid. Ja ega ei avalikustatud, kes täpselt. Üks neist oli ka Tallinna Matusebüroo. Istusime ja kujutasime seda ette, et mis nüüd küll saab. Mõtlesime, et kuidas see välja näeb – esimese korruse aknal on kirstud ja teisel korrusel kultuuriministeerium.
*
Viktor Kaasik tahtis 2003. aastal poe kinni panna ja mingi riidekaupluse teha. Hiljem küll ütles, et ta lihtsalt arvas, et me ei suuda edaspidi renti maksta, et hakake parem aegsasti astuma. Ega olukord ju roosiline olnud, ega tänagi raamatupoodidel olukord roosiline ole.
Aga siis tulid Kaevatsi-poisid ja mõned hilisemast Uue Maailma seltsist ja ütlesid, et nemad hakkavad poe eest allkirju koguma. Hakkasidki. Võtsid meie käest kaks lauda ja läksid Draamateatri ette ja päev läbi kogusid. Õhtul tulid laudadega poodi ja kogusid edasi. Meie vaatasime algul, silmad suured, meie osalust polnud siin tõesti. Poisid ikka ise olid sellised noored ja väge täis. Siiani tänan neid, tegid kohe sellise rahvaürituse.
Aga kõige tobedam oli see, et kui juba allkirju netis korjati, oli kõige viimane allkiri keegi „Viki“. Ja meile öeldi mitmest allikast, et see oli Viktor Kaasik ise, kes viimase allkirja raamatupoe toetuseks andis. Räägitakse tänaseni, et Kaasik, aga mine sa tea, ehk tegi keegi nalja…
