FILMIKRIITIKU ÜLESANDED: Kristo Kaas pühendab oma aastalõpuloo filmikriitikale ja kriitikutele. Mida see kaader endast kujutab ja milline peaks olema kriitika, mida heaks võib pidada?
Igaüks oskab kritiseerida, karjuda ja möliseda – need on igapäevased asjad, mida on täiesti normaalne ja tervislik teha näiteks telekat vahtides suletud uste taga või ummikus istudes oma hermeetilises autokabiinis. Eneseväljendamine, ükskõik milline see ka pole, maandab pinget ainuüksi selle läbi, et see lükkab meie isikliku vaimse ebastabiilsuse kellegi teise kaela. See on osa balansseeritud eluviisist, mis aitab meie tšakrad puhtana hoida ja vähendab universumi üleüldist entroopiat: me säästame teisi oma läbimõtlemata hingeõhust ja naaseme ühiskonda rahuliku ja stabiilsema inimesena.
Ja siis on need, kes teevad seda avalikult veebis, trükimeedias või teles. Igas valdkonnas tekib päevast päeva lõputu arv uusi „eksperte“, kes arvavad, et nad oskavad millelegi oma vindi anda, kuid keda on tegelikkuses lihtsalt valus lugeda. Mis kõige hullem, nad käituvad häbitult – nagu nende analüüs omaks mingit objektiivset kaalu…
Ent kui kritiseerimine on sinu töö, siis kuidas teha seda stiilselt, efektiivselt ja mis kõige tähtsam, nii et sellest oleks kasu lugejale?
Kaal = massi*gravitatsioon
Probleem on selles, et isegi väikese massiga loll lause võib muuta seda, kuidas terve ühiskond millelegi reageerib, kui asetada see tugevagravitatsioonilisse keskkonda – mõttetu kriitika, mis ei saaks kinnises elutoas teleri pihta sajatatuna isegi parima tahtmise juures kellelegi viga teha, muutub surmavaks mürsuks, kui see asetada meedia häbitusse mõjusfääri. Ühtäkki tekib põhjus-tagajärg ahel, millel on väga reaalne ja käegakatsutav efekt: üksainus rumal kommentaar võib hävitada kellegi karjääri või viia mõne firma pankrotti – eriti (ja iseäranis), kui see on läbi mõtlemata või lihtsalt vale.
Kõik, mis jõuab meediasse, on (või peaks olema) millegi eest vastutav ning kujundama kellegi arusaama maailmast, inimestest ja elust. Piisab ühest vääritimõistmisest ja see võib viia laviinini, mis kasvab enneolematult kiiresti üle pea. Kui Einstein oleks patendiameti asemel Šveitsi Postimehes töötanud, poleks maailmas mitte midagi teistmoodi: E = mc² tähendaks lihtsalt seda, et destruktiivne energia (E), mis peitub ühes väikeses lauses (m), on liiga neetult suur (c²), et keegi meist suudaks seda ainuisikuliselt kontrollida.
Kriitika = arvamus = kokkuvõte
Enne kui asuda loo tuuma juurde, vaatleme lühidalt, mida kriitika ei ole ja mis on selle iseärasused meie multifunktsionaalses ühiskonnas.
Kriitika ei ole arvamus. Arvamus on subjektiivne seisukoht, mida ei pea toetama faktidega. Arvamuse eesmärk on provotseerida teisi inimesi oma seisukohta võtma või tekitada diskussiooni. Arvamus on eneseväljendusmeetod.
Kriitika ei ole kokkuvõte ega ümberjutustus. Ümberjutustusi tehti põhikoolis selleks, et näha, kas probleemi või ülesande sisu on lugejale kohale jõudnud. Ajakirjanduse esseistlikus keskkonnas implitseerib kriitika automaatselt sisu mõistmist. Lühikokkuvõttel on konkreetne funktsioon, kuid see iseseisvalt pole kunagi kriitika.
Kriitika võib olla neutraalne, konstruktiivne võid destruktiivne. Hea kriitika vaarub alati neutraalsuse piiril, tuues võrdse kaaluga selgelt välja nii konkreetsed head kui ka vead. Siinkohal tasub täheldada, et konstruktiivne kriitika võib vabalt olla negatiivne, samas kui destruktiivne kriitika ei pea sugugi alati olema negatiivne. Pigem tähendab „destruktiivne“ siinkohal midagi, mis ei saa kas probleemi tuumast aru või lahmib niisama, võtmata arvesse absoluutselt kõige tähtsamat asja, mis eksisteerib meedia üüratutes ookeanisügavustes.
Kontekst
Seoste loomine on oluline igal tasandil – mitte ainult see, kuidas kõnealune probleem seostub teiste sellelaadsetega, milline on probleemi ajalugu ja tulevik või millise probleemidehulga alamhulgaga on parasjagu tegemist, aga ka sellel tasandil, millised on kriitiku enese tõekspidamised, maailmavaade, kogemused ja teadmised ning millised on vaataja jaoks alatihti nähtamatud mõjurid.
Võtame näiteks filmi „Avatar“, mis teenis üsna kiiresti üle kahe miljardi dollari ja istub nüüd rahulikult kõigi aegade edukamate filmide edetabelis – samas kui kriitikud suutsid vahelduva eduga identifitseerida filmi head ja vead, tõid vähesed välja „Avatari“ pea ajupesule läheneva turunduskampaania, mis kestis kenasti üle poole aasta ning ulatus kinoekraanidelt sotsiaalmeediasse (1,3 miljonit fänni Facebookis + 800 000 MySpace’is + 25 000 Twitteri jälgijat), rääkimata ulatuslikust kampaaniast Youtube’is, interaktiivsest treilerist, oma vikist ja lakkamatust jutust, kuidas režissöör James Cameron töötas koostöös NASA-ga välja hunniku uut tehnoloogiat, et anda maailmale „enneolematu 3D-elamus“. Kas see muutis filmi paremaks? Ei. Kas see müüs rohkem pileteid? Absoluutselt! „Avatar“ on mustvalge näide sellest, et filmi kvaliteet ja kassatulu ei pea ilmtingimata olema tasakaalus, mis tähendab, et kriitikud ei teinud vähemalt osaliselt oma tööd korralikult.
Kriitika ülesanne on võtta sellised asjad selgel ja konkreetsel moel kokku ning luua lugeja jaoks lihtne ja arusaadav kontekst. Kriitika ülesanne ei ole rünnata või jumaldada filmi või üritada iga hinna eest kujundada vaatajas arvamust. Kriitik ei ole turundusvahend – kui ta pole just kinni makstud.
Ehk lihtsamalt – kriitiku ülesanne on hinnata seda, „mis film on“, mitte seda, mida „tema filmis näeb“. Palju asju näeb välja nagu šokolaad, kuid vähesed asjad on seda ka tegelikult.
Professionaalne kvalifikatsioon
Kriitiku töö mõjutab ümbritsevat keskkonda mitmes suunas: näiteks filmikriitiku seisukoht mõjutab ühelt poolt otseselt seda, milline on filmi kassatulu (ja sealt edasi võttemeeskonna, näitlejate, tootjafirma ja stsenaristi tulevik) ja teiselt poolt seda, millisesse olukorda võin sattuda mina kui potentsiaalne kinokülastaja. See on suur vastutus!
Olenemata erialast peab kriitik olema professionaalselt kvalifitseeritud. Filmi puhul tähendab see, et tal peab olema arusaam sellest, 1) milline on filmi tootmisprotsess ning millised on kõik selle etapid alates idee sünnist, casting’u, värvikorrektsiooni ja levitamiseni (à la mis vahe on DCP-l, filmikoopial ja nagu mõned meie kinod on korduvalt tõestanud – DVD-l); 2) millised olid filmi valmimise tingimused; 3) kuidas film sobitub sotsiaalselt ja ajalooliselt oma kultuuriruumi; 4) millega ja kuidas film on üldse võrreldav; 4) milline on hetke poliitiline ja sotsiaalne maastik ning kuidas film sellesse sobitub; 5) kui film on seotud mõne konkreetse ajastu või sündmusega, siis mis on selle tegelikud tagamaad, ja kui film põhineb raamatul, siis milline on raamat ning kuidas see filmist erineb; 6) millised on tavavaataja ootused ning miks või kuidas võib film nendele (mitte) vastata. Ja nii edasi.
Kriitika ei ole pingemaandamine, mida saab teha, kui käed hakkavad värisema ja tekib impulss kellegi peale karjuda – see on metoodiline protsess, mis eeldab tohutut kogemust, haritust ja intelligentsust. Tõsiasi on, et filmikriitik ei pea olema mõnda konkreetset filmi isegi näinud (lõppkokkuvõttes ei saa ju keegi olla kõike näinud!), kuid kriitik ei saa endale lubada seda, et ta ei ole teadlik millegi erialaselt tähtsa olemasolust. Ta peab hoomama oma valdkonda jäägitult ja kui ta arvab, et filmimaailmaga võib end suvaliselt möödaminnes kurssi viia, siis – palju õnne! – kinod on avatud iga päev. Probleem on selles, et kusagile eesriide taha on ära peidetud veel 115 aastat filmiajalugu, millele lisanduvad teater ja paar aastatuhandet kirjandust.
Kriitik peab vaatama filmi nagu tavavaataja, kuid ta peab suutma seda analüüsida nagu filmitegija. See pole lihtne asi, mida teha hästi või, nagu lähemal vaatlusel selgub – alatihti isegi adekvaatselt.
Konkreetsus
Semiootika õppimine või valdamine ei tähenda, et seda sisuliselt perspektiivitut kutsumust võiks suvaliselt ekspluateerida. Eesti kriitikutele meeldib semiootika. Kõik, mis on ridade vahel, tundub nagu soolane pihv, mis on peidetud maitsetu saia alla. Film pole hamburger. Kui see on kinolinal, siis „Idioot“ on Rainer Sarneti film, mitte Dostojevski romaan. Nii lihtne see ongi.
Semiootika võimaldab kriitikul peita end kaitsekilbi taha, mida on alatihti pea võimatu rünnata – see on samasugune mull, mida poliitikud kasutavad, kui neil pole päriselt midagi öelda. See loomulikult ei tähenda, et semiootika mõistmine ei tuleks kasuks. Sugugi mitte! Film võib sisaldada palju semiootilisi viiteid ja kriitiku ülesanne on neid mõista. See aga ei tähenda, et ta ülesanne oleks neid hinnata või üle interpreteerida. Selleks on mõeldud arvamusrubriik.
Arvustused eesti meedias kipuvad olema ka üsna pikad (umbes nagu käesolev artikkel) ning eksivad alatihti ära üleintellektualiseerimise ja hämamise metsadesse. Vahel on see hea ning Sirpi lugedes on tore õgvendada end mõnusalt tugitooli kumeruste vahele ja imada rahus endasse autori belletristilist vol de fantasie’d (mida on, muide, ütlemata keeruline ja ajakulukas kirjutada – rääkimata toimetamisest!). Ent kõik sõltub taas kontekstist: kui ma loen arvustust, siis ei tohiks see tunduda nagu blogisissekanne. Oma stiil on alati hea, aga seda ei tasu üle hinnata.
Mis toob meid Eestis sootuks võõra kontseptsiooni juurde.
Kriitik on persoon
Arvustus pole ainuüks pilk filmi- (või mis iganes teema), vaid ka kirjutaja mõttemaailma. Nagu iga raamatu või filmi puhul, on kriitiku esimeseks ülesandeks viia lugeja kurssi oma universumi reeglitega. Näiteks ei tuleks kriitikul tunda häbi selle ees, et kasutada mina-vormi ja olla aus oma subjektiivsuse vastu eeldusel, et ta teeb selle subjektiivsuse nüansid teatavaks ka lugejale.
Millised on kriitiku tõekspidamised? Millised on tema lemmikfilmid ja -raamatud igas žanris (tippkümme ei ole tingimata sama mis kümme suuremat lemmikut!)? Keegi pole üdini objektiivne, mistõttu minu kui lugeja jaoks on tähtis mõista, millised on kriitiku eelistused ja maailmavaade.
Näiteks veebileht rottentomatoes.com näitab hetkeseisuga „Videviku“ saaga viimase filmil kohta: kriitikute hinnang 51% (48% tippkriitikutelt) vs publiku hinnang 88%. Juhtumisi – publiku hinnang on see, mis filmile raha sisse toob, nii et mõnel (nt käesoleval) puhul kriitikute arvamus sisuliselt ei loe. Ei ole vaja geeniust mõistmaks, et fundamentaalselt on siin tegemist suure nihkega rahva ja „ekspertide“ arvamuste vahel. Miks ma peaks usaldama mingite kriitikute arvamust, kui rahvas (kõikide oma ennasthävitavate fangirl’ide ja hateboy’dega) tõestab veenvalt, et nende arvamus lihtsalt ei ühti kriitikute omadega.
Siinkohal tuleb mängu kriitik kui persoon – kui ma olen harjunud üht kriitikut usaldama, siis ma tean, et ka mu parimate sõprade soovitus on ilmselt halb, sest nende arvamus on üldjuhul emotsionaalne ja emotsioon on alati subjektiive (rõhk sõnadel „harjunud usaldama“). Kui minu jaoks usaldusväärne kriitik on oma ekspertiisi tulemusena jõudnud järeldusele, et „Videvik“ on saast ja ta tunnistab seda avalikult, siis tal 1) pole vaja enam raisata sõnu konkreetse filmi kirumise peale (ta seisukoht on selge) ja 2) iga kompliment, mida ta jagab, tundub nagu aus ja siiras respekt filmitegijate vastu.
Kriitik võib olla subjektiivne, kuid ta peab andma endast kõik, et seda subjektiivsust minimeerida – see on tema töö professionaalina. Kui ta otsustab kirjutada midagi negatiivset, siis sellega peab kaasnema põhjendus, miks – vastasel juhul pole see muud kui labane materdamine.
Kriitiku odav tee populaarsuseni
Hea kriitika on tõsine äri: enamik filme langeb kümne palli skaalal kuhugi nelja kuni seitsme vahele, mis on arvustamiseks enneolematult masendav vahemik. Kui film on tajutavalt hea või halb, siis on lihtne selle kohta midagi öelda. Ent kui film on lihtsalt keskpärane, siis on kriitiku ülesanne teha kliistrist moosi ja see pole sugugi lihtne. Siin hakkavad pinnale kerkima meie vanad vaenlased – liigne semiootika, destruktiivne analüüs ja üha kasvav subjektiivsus.
Probleem seisneb selles, et semiootika ei kipu tavalugejat üldjuhul kottima ning destruktiivne kraapimine ja subjektiivne latramine on pigem suurepärased vahendid, kuidas ennast müüa. Kuid see pole kriitika.
Kriitiku jaoks on tohutult lihtsam ja erialaselt kasulikum ohverdada oma professionaalne autonoomsus selle nimel, et rahvani jõuaks „põnev“ ja „kaasahaarav“ tekst. Iga põnev tekst nõuab aga draamat ning draama tekitamiseks on alati vaja mingit intriigi. Üldjuhul viib see varjatud ja salakaval sisemine vajadus pimeda materdamiseni, mis degenereerub asjatundlikuma lugeja jaoks laetud hämaks. Vähemasjatundliku lugeja jaoks on see kas hoomamatu või, mis veel hullem, mittemidagiütlev sõnadebarraaž. Samas, see kõik on intrigeeriv, sest keegi saab ju (vahet pole, et alatihti õigustamatult) materdada. Lisaks sellele on ambivalentse teksti sisse peidetud kõikvõimalikud seisukohad, mida lugeja saab endale sobival määral valesti interpreteerida.
Vähemalt filmikriitikast näib alatihti puuduvat mõõdukus, mis on asendunud polariseeritud arvamusega. Alati pole vajalik lisada teksti „agasid“ – mõnikord on asi täpselt nii hea või halb, kui see ekraanilt paistab. Lausel „Kõik on hea, aga see on halb“ ei ole tähendust, kui „aga“ mõte on anda filmile kümne asemel üheksa: parem oleks teha maksimumhindeks üheksa ja anda kümme ainult filmile, mis suudab lisaks tavaootustele tõeliselt üllatada – seda nii heas kui ka halvas mõttes.
Puust ja punaseks ei ole alati hea!
Kuna keskmine kinokülastaja satub kinno heal juhul kord paari nädala jooksul, siis on turvaline oletada, et tema seisukohta mõjutavad valdavalt pealiskaudsed tegurid. Nagu pealkirjad – kunst, mille Elu24 ja Buduaari meeskonnad on peagu täiuslikkuseni viimistlenud.
Arvustuse pealkiri pole vähimalgi määral vähem tähtis kui selle sisu ega tohi seetõttu olla polariseeriv. Krüptiline ja intrigeeriv? Miks mitte. Kuid arvustus, mis juba enne lugema asumist määrab mentaalse alatooni, ei ole enam arvustus. Lugejal on võimatu pealkirja vältida, mistõttu informatsioon, mis sellesse on peidetud, jääb otseselt kriitiku vastutusele.
Samuti ei saa kriitik lubada endale oletamist või nõrka mälupilti. Seega on hädavajalik, et enne paberit määrima asumist on kriitik filmi näinud rohkem kui ühe korra ja värskelt. Vaataja võib endale lubada abstraktseid ruminatsioone, kuid seda ei tohiks teha inimene, kes vastutab (või vähemalt peaks vastutama) oma sõnade eest faktidega.
Miks kriitik üldse kirjutab?
Vastus sellele küsimusele oli tegelikult artikli alguses: selleks, et aidata keskmist inimest, kellel ei pruugi olla oma kindlat arvamust, aga kes on piisavalt tark või uudishimulik, otsimaks endast kogenumate analüüsivõimet ja läbinägelikkust.
Näiteks minu maailmavaade on paljudes valdkondades (poliitika, sport jne) äärmiselt piiratud, mistõttu ma olen sunnitud pimesi usaldama teiste inimeste järeldusi. Samas, ma ei tea kunagi, kas see, mis minuni jõuab, on täisväärtuslik või mitte, ent mul pole ainuüksi ajapiirangute tõttu ka palju muid valikuid. Erinevus filmivaldkonnaga on see, et ma tean allikaid ja inimesi, kelle arvamust ma saan usaldada (ja kui ma tean, et need pole minu jaoks, siis mul on piisavalt oidu, et hoida end „puhtana“, kuni ma saan filmi ise ära vaadata).
Minult küsitakse tihti, mida ma mingist filmist arvan, ja mu vastus on alati kas midagi lühidat ja ausat või soovitus minna ja ise ära vaadata. Ma väldin kritiseerimist, sest ma ei pea end piisavalt pädevaks, kuid fundamentaalse alustalana kehtib minu jaoks seesama kaunis vaatepunkt ka kriitika valdkonnas: kriitik kirjutab selleks, et suunata õiged inimesed õigeid filme vaatama. Trikk on jääda seejuures ausaks iseenda ja teiste vastu.
PS. Tänan Mart Rauna mõtete ja stimuleeriva diskussiooni eest.
Filmi sisu on püha
SAAST VÕI ELU ELAMUS: Kriitiku ülesanne ei ole teha vaatajale filmist kokkuvõtet või sisuümberjutustust, on Kristo Kaas kindel.
Loomulikult on teatav info avaldamine hädavajalik selleks, et luua kontekst ja anda oma kommentaaridele sisu ja kaal, ent kokkuvõte ei tohiks kunagi ära anda tähtsaid narratiivseid pöördemomente (twist’e) ega filmi viimast vaatust või kulminatsiooni.
Kui peaks juhtuma, et filmil näiteks pole viimast vaatust või kõik pöördemomendid leiavad pigem aset vaataja soolestikus, siis pole ka kriitikul midagi ära rikkuda. Teiselt poolt võib tunda kaasa neile, kes pidid omal ajal kirjutama arvustuse filmile „Nutumäng“ (1992).
Üldjuhul piisab sellest, kui jutustada ümber treileri sisu ning kui tõesti on vaja kirjutada midagi, mis võiks mõjutada vaataja elamust, siis pole patt kasutada vanu häid SPOILER-tag’e, mis annavad lugejale selge ja konkreetse hoiatuse. Näiteks nii:
[SPOILER, „Videviku“ fännid]
Isegi filmi okseleajav esimene pool tundub nagu jumalik õnnistus võrreldes lõpuga, kui meie „lemmiktegelased“ üsna nauditavalt ära tapetakse. Kuni selgub, et see kõik oli üks suur unenägu.
[SPOILER]
Ükski asi pole kõigile
Kriitiku ülesanne on kohandada end vastavalt sellele, mida ta arvustab: näiteks võrrelda „Iron Skyd“ (2011) mõne Hollywoodi ulmekaga oleks jabur ainuüksi selle tõttu, kuidas see film valmis ning „The Blair Witch Projecti“ (1999) ei saa ainuüksi eelarve tõttu panna samasse patta „Vaimude väljaajajaga“ (1973), kuigi mõlemad on õudusfilmid.
Sama kehtib sihtgrupi kohta: arvustada „Thelmat & Louise’i“ (1991) samade standardite järgi kui „Euroretke“ (2004) või „Darjeeling Limitedi“ (2007), kuigi kõik on road movie’d, pole aus juba ainuüksi selle pärast, et need on suunatud eri tüüpi vaatajale. Samamoodi oleks vale teha maha „Transformereid“ ainult selle pärast, et need pole võrreldavad mõne kvaliteetfilmiga. „Transformerite“ kolm episoodi on nüüdseks teeninud 2,67 miljardit dollarit: labase meelelahutusena on Michael Bay saavutanud midagi, mida on siiani suutnud teha ühel käel loendatavad lavastajad. Omas kontekstis („reedeõhtune blockbuster“) ja sihtgrupis (lapsed ja tiinekad) on see frantsiis tohutu hitt ja võrrelduna teiste omalaadsetega („Kariibi mere piraadid“, „Kiired ja vihased“, Marveli koomiksifilmid jne) on tegemist täisväärtusliku meelelahutusega, mille bang-for-buck on äärmiselt aukartustäratav. Kriitik ei pruugi sellega nõustuda, aga ta peab seda mõistma ja, mis ehk veel tähtsam, austama.
See, mis on saast minu jaoks, võib olla elu parim elamus kellegi teise jaoks. Kriitiku ülesanne on üles leida need inimesed, kellele film on suunatud, ja asetada oma arvustus sellest tulenevalt õigesse konteksti. Juba ainuüksi žanri tõttu on väga vähesed filmid võrreldavad „Casablanca“ või „Shawshanki lunastusega“.
