Suur Argentina kirjanik Jorge Luis Borges kinnitas, et süžeesid on kirjanduses kõigest neli, ja liiatigi arvas ta, et kaht nendest on võimalik ühte liita, nii et järele jääb ainult kolm.
Mina aga kavatsen pajatada teile kakskümmend neli lugu, mis võiksid pretendeerida maailmakirjanduse neljanda süžee kohale.
NELJAS SÜŽEE: Jelena Skulskaja maailmakirjanduse sarja 15. lugu. Ainuüksi kättemaksule ei suuda me iial taandada ühtki vähegi mainimisväärset kirjandusteost enne või pärast Alexandre Dumas’d kirjutatud „Krahv Monte-Cristot“.
Maailmakirjanduses on rohkesti kangelasi, kes pühendavad oma elu kättemaksule. Vaim palub „Hamletis“ pojalt, et too tema hukkumise eest kätte maksaks. Hamlet leiabki tõendeid selle kohta, et Claudius on süüdlane, ent viivitab kättetasumisega. Talle avaneb suurepärane võimalus mõrtsukat karistada, kuid too palvetab parajasti, Hamlet lööb kõhklema ning otsustab jääda ootama olukorda, mil Claudius mängib kaarte või vannub kurja, et ta siis otseteed põrgusse saata…
„Kas nii ma tasun kätte, / kui rapsan tema hingepuhastuselt, / kus see end valmis sättis rännakuks? / Ei! / Kao tuppe mõõk, sul tuleb hirmsam raps, / kui põõnab joobnult ta või märatseb / või tunneb sängis lõbu verepatust / või mängib, vannub kurja või teeb muud, / mis lunastust ei too: sa raba siis / ta maha, nii et kannad vastu taevast – / siis neetud hing jääb mustaks tal kui põrgu, / kus paiga saabki…“
On täiesti selge, et kõnealuse monoloogi ülesanne on lõplikku lahendust edasi lükata – Hamletil on ju vaja ohtlikku mängu pikendada ja ootamist nautida… Hamlet hukkub kohe pärast seda, kui kättemaks on teoks tehtud, ja ta saab sellest ise suurepäraselt aru.
„Hamlet“ on kirjutatud 1601.–1602. aastal, „Krahv Monte-Cristo“ aga 1844.–1846. aastal.
Lisanditega tempimata tagasitegemine
Friedrich Dürrenmatti näidend „Vana daami visiit“ on kirjutatud 1956. aastal. Dürrenmatti kangelanna kulutas peaaegu kogu oma elu sellele, et maksta kätte kallimale, kes ta reetis. Ta oli tollal kuueteistkümnene. Ta alustas lõbumajast, sai miljardäriks, ostis ära oma lapsepõlvelinna ja sundis selle elanikke panema toime tapmist, millest ta oli aastakümneid unistanud. Unistused muutusid tema jalgade ette asetatud ehtsaks surnukehaks, elu eesmärk oligi saavutatud ja elu oli ennast seega ammendanud.
Võtkem siiski teada, et keegi ei nimeta „Hamletit“ näidendiks kättemaksust ja ka „Vana daami visiidi“ probleemide ring ei taandu sugugi ainult kättemaksule. Mõlemal juhul on see kõigest üks mitmest tegevusliinist ja üks nendest niitidest, mis aitavad lahti harutada jutustuse labürindis peituvate tähenduste lõngakera.
Ja ainuüksi kättemaksule ei suudagi me iial taandada ühtki enne või pärast Alexandre Dumas’d kirjutatud vähegi mainimisväärset kirjandusteost. Seda võib võrrelda ka Eugène Ionesco näidendiga „Ninasarvik“ – muidugi on võimalik arvata, et kõik ninasarvikuteks muutuvad inimesed on fašistid, ent veidigi ennast pingutav vaim keeldub nii lihtsat selgitust tunnistamast. Ninasarvikuks saamine tähendab, et hakatakse jagama ühtede või teiste asjaolude mõjul maad võtnud ühist vaadet maailmale, kui absurdne ja võigas see ka poleks.
Ja ainult prantsuse kirjanduse klassiku Alexandre Dumas’ romaani me nimetame puhtaks, lisanditega tempimata kättemaksulooks. Mida uut ja kordumatut selles teoses siis kuuldavale toodi?
Eesmärk ja võimalus
Peatsest abiellumisest ja kapteniametist unistav noor lihtsameelne meremees Edmond Dantès langeb laimu ohvriks. Ta satub vanglasse, kus saadab abee Faria käest tarkusi õppides mööda neliteist aastat. Pärast vabadusse pääsemist valmistab Edmond veel üheksa aastat ette kättemaksu, reisib ringi, naudib luksuslikku elu, täiendab oma teadmisi erinevates valdkondades ning allutab endale röövlid ja salakaubavedajad, kes on valmis täitma kõiki tema korraldusi. Ta mõtleb endale välja mitu erinevat välimust, palet ja tegelaskuju – need on maskid, mille tagant ei oska keegi teda ära tunda.
Mida ta loodab saavutada? Imekaunis Mercédès, kellega ta tahtis abielluda, on minetanud noorusvärskuse, kasvatanud üles poja ja elab mehega, keda ta ei armasta. Edmond Dantès võiks ta nüüd ju tagasi võtta, ent krahv Monte-Cristole ei ole Mercédès enam vajalik, sest tal on olemas noor imeilus orjatar, kes teda kogu hingest armastab. Üle jääb ainult arvete õiendamine vaenlastega, kes teda laimasid. Mis seal ikka – seiklusromaan ongi ju seiklusromaan selleks, et kättemaksu üksikasjalik ja teravmeelne stsenaarium viidaks täide koos kõikide üksikasjade ja repliikidega. Krahv Monte-Cristo jääb sellel rajal korraks seisma ainult hetkel, mil sisuliselt tema süü läbi sureb väike poiss, kelle tapab tolle kurjategijast ema.
Siis jõuab Edmond Dantès niisugusele järeldusele: „Ma olin pilgeni täis ainult üht asja – see oli lootus kättemaksu teostumisele. Ja otsekui tänutäheks pika lootuseta virelemise eest andis elu mulle mitte üksnes eesmärgi, vaid ka võimaluse seda saavutada. Kuid minu hinge ei jäänud enam ruumi ootamisele. Seda puuet mõistsin ma paraku alles siis, kui olin juba eesmärgile jõudnud. Ja elu karistas mind, ennast jumalaks pidama hakanud inimest, karmi õppetunniga, mis ei olnud põrmugi vähem ränk kui need õppetunnid, mida jagasin mina ise.“
Hävita oma vaenlane pikkamisi
Kas mitte seda Dantèsi mõtet edasi arendades ei valinud Lev Tolstoi 1878. aastal oma romaani „Anna Karenina“ motoks sõnu „Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte“ apostel Pauluse kirjast roomlastele (Rm 12: 19)? Rangelt võttes ei olegi see moto Tolstoi romaaniga seotud. Kes kavatseb seal hakata jumalat unustades ise kätte maksma? Kas Anna Karenina, otsustades ennast tappa, et maksta kätte Vronskile? Aga ta on ju haige, uimastitega mürgitatud poolhull. Kas Karenin, kes ei anna Annale lahutust kättemaksuks? Kuid ta oli ju nõus lahutama, Anna ise oli see, kes ära ütles, aga kui ta ümber mõtles, sulgus Karenin oma masendusse, loobus leebest ja kaastundlikust suhtumisest Annasse, haletses nüüd juba ainult ennast ega olnud nagu Annagi enam päris normaalne. Vronski ja romaani kõik ülejäänud tegelased ei kavatsenud üleüldse mitte kellelegi ega mitte millegi eest kätte maksta. Võib-olla mõeldakse seda, et ühiskond poleks pidanud Annat hukka mõistma ja temast ära pöörduma? Kuid siis oleks motoks olnud „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut…“ (Mt 7: 1).
Minu arvates on Dumas’ romaanis peidus varjatud mõte, mida kusagil ei mainita ega dešifreerita, mida loominguga seotud inimesed siiski aga tajuvad. Kirjaniku ainus seaduslik viis kätte maksta on hävitada oma vaenlane jutustuses, näidendis või romaanis. Kättemaks kirjutuslaua taga on kirjaniku üks suurimaid naudinguid – siin ei sega teda seadused ega ole vaja näha vaeva mürgi või püstoli soetamisega.
Ja lisaks näib mulle, et isegi kuulus kirjanik on solvunud. Solvunud lugeja peale, kes ei taha tunnistada kunstniku õigust inimlikele nõrkustele ja püüab mõista tema üle kohut nende seaduste järgi, mida kirjutab ette ühiskondlik moraal.
On üsnagi tõenäoline, et Hamlet on Shakespeare ilma geniaalse luuleandeta. Ja Jevgeni Onegin on muidugi Puškin ilma nende värsiridadeta: „Tal puudus kõrge, kirglik tahe / kõik ohverdada heli eest, / trohheuse ning jambi vahe / jäi talle täitsa segaseks.“
Niisuguse kirjeldusega tahtis Puškin lihtsalt jätta Onegini täielikult ilma loova algeta, et säiliks üksnes kest ehk inimese väliskoorik, milles ei ole üleüldse mingit sisu.
Ja eeldagem nüüd – minu meelest on see lausa silmanähtav –, et Edmond Dantès ehk krahv Monte-Cristo on Alexandre Dumas ilma loominguta. Neid asju, mida Dumas teeb kergelt ja vabalt paberil, sooritab Monte-Cristo tegelikus elus pikkamisi, vaeva nähes ja aastaid kulutades. Ta võib küll midagi välja mõelda, ent ei saa väljamõeldut tekstiks muuta ja jääb otsekui grafomaaniks, kes on looja pelgalt oma unistustes.
Kirjanik saab oma kangelase elu elada, saab temaks kehastuda, tema nimel tegutseda, armuda, kannatada ja hukkuda. Dantès aga üksnes õpib oma rolli selgeks ja avaldab lihtsameelsetele mõju. Tema kehastub lord Wilmore’iks, abee Busoniks, Sindbad Meresõitjaks…
Nii näiteks püüab ta abeeks rõivastunult varast ja kaabakat Caderousse’i, kes õigustab ennast ja katsub kaastunnet esile kutsuda:
„Puudus…“
„Jätke järele,“ ütles Busoni põlastavalt, „puudus võib viia almuse palumiseni, leiva varastamiseni pagari ukse juurest, aga mitte sekretäri lahtimurdmiseni majas, mis arvatakse tühi olevat. Aga kui juveliir Joannès luges teile peo peale nelikümmend viis tuhat franki teie teemandi vastu, mis ma teile andsin, ja teie tema tapsite, et saada endale nii teemant kui raha, kas sellegi põhjuseks oli puudus?“
„Vabandust, härra abee,“ ütles Caderousse, „üks kord te juba olete mind päästnud, päästke mind veel üks kord.“
„Ma ei tunne selleks mingit tahtmist.“
„Kas te olete üksi, härra abee?“ küsis Caderousse käsi risti pannes, „või on teil siin ka sandarmid kohal, et mind kinni võtta?“
„Ma olen täiesti üksi,“ vastas abee, „ja ma halastaksin veel kord teie peale ja laseksin teil minna, riskides uute õnnetustega, mida minu nõrkus võib kaasa tuua, kui te räägite mulle puhast tõtt.“
„Ah, härra abee!“ hüüdis Caderousse, pani käed risti ja astus ühe sammu Monte-Cristo poole, „ma võin tõesti kinnitada, et just teie olete minu päästja!“
„Te väidate, et teid päästeti sunnitöölt?“
„Caderousse’i ausõna selle peale, härra abee.“
„Kes seda tegi?“
„Üks inglane.“
„Mis ta nimi oli?“
„Lord Wilmore.“
„Ma tunnen teda. Ma saan teada, kui te valetasite.“
„Härra abee, ma räägin puhast tõtt.“
Vargaballaadi süžee
Jutuajamine on üsna segane ja imelik: kord krahv räägib, et tal pole soovi juveliiri tapnud Caderousse’i aidata, siis on ilma igasuguse üleminekuta nõus talle andestama (kuidas saaks siiski just nimelt tema juveliiri tapmist andestada?), seejärel aga rõhutab, et ta on siin üksinda ja kaitsetu, provotseerides niiviisi Caderoussse’i uut kuritegu üritama, ent kui Caderousse püüab krahvile noaga kallale karates teda tappa, väänab Monte-Cristo tal käe selja taha ja otsustab taas kord teda aidata… Kuid üksnes juhul, kui Caderousse siit elusana minema pääseb ja oma koju jõuab. Järelikult Monte-Cristo teab, et kuriteo kaasosalisest Benedetto varitseb väljas Caderousse’i, kuna Caderousse reetis kaasosalise ja endine sunnitöökaaslane tapab ta selle eest, nii et eluga Caderousse säärasest kimbatusest välja ei tule.
Käesolev katkend sarnaneb mõne vargaballaadi süžeega – need lihtsakoelised ja lihtsameelsed laulukesed jutustavad ebaõnne ohvriks langenud bandiitide kibedast saatusest. See on võimalik ainult unistustes – kasutu ja mitte millekski kõlblik inimene lesib diivanil ning kujutab mõnusas rammestuses endale ette, kuidas ta oma vaenlastega arveid klaarib, kuidas ta hakkab neid piinama, kuidas ta hakkab lõbu tundma, pannes neid sooritama kord üht, kord teist kuritegu, et nende hävingut ette valmistada. Iseenda kätega ei tee ta midagi, tema eest maksavad kätte teised inimesed.
Kujutlusvõime lihtsad käigud
Оi-oi, mõtleb säärane inimene ennast teisele küljele keerates, ma kirjutaksin vapustava romaani, kui mul selleks vaid aega oleks. Senimaani pean ma aga loometöö asemel unistustes või koguni tegelikkuses – käesoleval juhul pole sellel vahet – erinevaid maske kandes kõikvõimalikke seaduserikkumisi toime panema.
Need kättemaksmise süžeed, mida Mone-Cristo meile ette mängib, tekitavad väikekodanlases ikka ja alati vaimustust, sest just nimelt niiviisi talitaks oma vastastega ka väikekodanlane ise, kes on veendunud, et tal on täielik õigus kõiki oma ebaõnnestumisi rohkem kui kuhjaga tasa teha. On pisarateni mõnus hukutada vaenlasi Monte-Cristo meetodiga, tuua nende maas lamavate surnukehade kohal kuuldavale moraliseerivaid monolooge ja teada, et nende jaoks on kõik lõppenud, sinu jaoks aga ei ole – sind ootavad ju rikkus ja nooruke kaunitar. Ja sa jõuad veel elada terve uue elu, milles keegi ei vii sind lausa laulatuse eelõhtul vangimajja.
Pärast romaani ilmumist sadas Dumas’le kaela uskumatu kuulsus ja uskumatult palju raha. Ta hakkas elama oma kangelase pillavat elu ja mõned tuttavad kutsusid teda selja taga teatava põlgusevarjundiga Krahv Monte-Cristoks. See ei häirinud teda põrmugi – kuulsus mõjub võitjale üksnes harva koormavalt.
Romaan ei kutsunud vaimustust esile mitte üksnes bulvarikirjanduse austajates, vaid seda lugesid innukalt ka väljapaistvad kirjanikud. Ma olen veendunud, et kirjanikud kujutasid lugedes endale ette kirjanduslikku arveteõiendamist oma vaenlastega. Tahaksin arvata, et ennast mõnes tegelaskujus ära tundnud inimene ei julgenud seda tunnistada, sest siis oleksid tundnud ta ära ka teised, kes oleksid tema üle naernud ja hõisanud rõõmust seepärast, et neid endid ju just nagu polegi raamatus. See inimene, kellel on võimu sõna üle, valitseb maailma. Iseenda maailma. Seda maailma, mille ta on välja mõelnud, elamiskõlblikuks muutnud ja tegelastega täitnud. Ja mingisugusel imepärasel etteennustamatul viisil juhtub vahel, et sellesse maailma tahavad asuda koos autoriga elama ka tuhanded ja sajad tuhanded teised erinevatest maadest pärit ja erinevast rahvusest inimesed.
Igaühel on omaenda põhjus seda raamatut armastada – kes tunneb kaasa neljateistkümneks aastaks vanglasse suletud Dantèsile, kelles äratab vaimustust tema suutlikkus asjaolude kiuste teadmisi ja oskusi omandada ning suurepärast füüsilist vormi säilitada, kes aga – ja neid on enamus – kuulatab pingsalt elusid hävitava rafineeritud kättemaksu samme. Kes haarab pistoda, kes aga kirjasule.
Millise uue süžee Alexandre Dumas meile siis avastas? – See on nende salajaste unistuste süžee, mille olemasolu me mitte kunagi mitte kellelegi ei tunnista. Meie oleme ju head ja vastutulelikud, varmad kompromisse otsima ja andeks andma ning valmis vana asja mitte meelde tuletama ja uskuma, et eksimusega maha saanud inimene ei komista enam kunagi. Ja ainult Alexandre Dumas jõudis jälile sellele hambakriginast kaikuvale põrgule, mis meie sisemust kõrvetab ja meile öösiti rahu ei anna. Selles salapõrgus rebime meid solvanud inimesi tükkideks ja allutame neid kõige jubedamatele piinadele, nemad aga isegi ei aima seda, sest piinavad meid unetutel öödel ise oma unistustes.
