Suur Argentina kirjanik Jorge Luis Borges kinnitas, et süžeesid on kirjanduses kõigest neli, ja liiatigi arvas ta, et kaht nendest on võimalik ühte liita, nii et järele jääb ainult kolm.
Mina aga kavatsen pajatada teile kakskümmend neli lugu, mis võiksid pretendeerida maailmakirjanduse neljanda süžee kohale.
NELJAS SÜŽEE: Jelena Skulskaja maailmakirjanduse sarja 24. lugu
Armeenias on tavaks suurte kristlike pühade ajal mõni elajas ohverdada. Kord juhtusin nägema, kuidas jäära tapale veeti: teda hoiti tagajalgadest, ühed lohistasid jõuga eest, teised tõukasid tagant, tema peale karjuti; loom põtkis esijalgadega vastu, ja ma usun, et jäär teadis täpselt: tema elupäevad on kohe varsti lõppemas.
Julmuse mõiste kunstis
Seal, mäe otsas, templi ees, lõigatigi vaesekesel kõri läbi, ning kes soovis, võis tapariista teralt värsket verd noolida. Nähtud stseenis rabas mind üks kuratlik detail: tugevas haardes ja vaid esijalgadel edasi veditav ohvriloom küünitas oma pea maadligi ning ampsas rohututte. Muidugi võib rohusöömise oina rumaluse arvele kirjutada, aga seigast võib tuletada ka eksistentsialistliku metafoori: kuidas me käitume, kui meid ootamatult surmale määratakse, või millega tegeleme surma oodates? Me jätkame muru niitmist. Mul on selle kohta kaks võimalikku seletust: me kas oleme täiesti apaatsed olendid või tegeleme kuni viimse hingetõmbeni asjadega, mis meile ette on määratud.
Julmuse mõiste kunstis ei ole minu arvates seotud faktide, vaid detailidega. Paljudes dokumentaalfilmides näidatakse vaatajaile, kuidas surmanuhtlus elektritoolis või mõnel muul viisil täide viiakse. Hirmus on näha inimeste surmaeelseid kannatusi, nende vintsklemist kohutavates piinades, aga see pole kaugeltki nii mõjus, kui vaadata, kuidas tapetakse noort pulli: loom surutakse kaelapidi spetsiaalsesse “aknasse”, talle ei jäeta millimeetritki ruumi, et pead pöörata, ja nii ta vaatabki oma põhjatute veekalkvel silmadega otse kaamerasse ning ootab vältimatut. Kõik kaadrid inimese surmast taanduvad mälupildi ees, mis on jäänud meisse igaveseks tallele – needsamad, mitte milleski süüdi oleva looma pöörased silmad.
Kas see tähendab, et järgmisel päeval hakkame me kõik taimetoitlasteks? Kindlasti mitte. Õnneks ei mana meie kujutlusvõime alati, kui praetaldrik sööja ette pannakse, vaimusilma ette tapatalgustseene.
Miks neelata konksu
Eelnev on pikk sissejuhatus suurepärasele Lõuna-Korea režissöörile ja stsenaristile Kim Ki-dukile, kellest kirjutatud looga tahaksin oma raamatu lõpetada. Tema süžeekäikude uudsus põhineb sellel, et ta tõlgib emotsionaalsed kogemused maalilisteks piltideks, tõestades, et füüsilised kannatused on vaid viis uputada vaimseid kannatusi, mis erinevalt füüsilisest valust on lõputud ja väljakannatamatud. Füüsiline valu on alati ja muutumatult lõplik – mõõdupuuks on aeg. Kuid vaimne valu ei tunne aega, jutt, et aeg ravib, on vaid kõnekujund, millel puudub tegelikkuses vähimgi sisu.
Filmis “Saar” võtab Kim Ki-duk metafooriliseks aluseks hunniku õngekonkse. Konksu allaneelamine ei põhjusta – puhtteoreetiliselt – kalale suuremat piina, aga kui püüda konks tema kurgust kätte saada, rebib see suukoopa katki, vee-elukat sandistamata ning valu tegemata on konksust vabanemine mõeldamatu. Konksu otsa sattunud kala annab lõpuks alla.
Ka hinge katki rebivast armastusest piinatud inimene on valmis konksu alla neelama, aga ta on valmis selle ka välja tõmbama, et füüsiline valu hingepiinad summutaks.
Kinolinal neelab mees konksud alla, aga naine surub need endale tuppe, et tappa nii oma naiselikkus, lakata olemast ihaldusväärne ja atraktiivne ning et kaoks vähimgi vajadus mehe poole sirutuda.
Kim Ki-duk on erinevates intervjuudes korduvalt öelnud, et tema jaoks on kõige alus stsenaarium ehk kirjandus. Edasine oleneb juba kaamerast, kas suudetakse tabada ning üles võtta kõike, mida vaja ja kuidas vaja.
Rebane põues
Seitsekümmend aastat enne “Saart” kirjutas Andrei Platonov loo “Prügituul”. Selle kangelane lõikab oma jala küljest lihatüki, et toita õnnetut kahe lapsega ema. Paraku osutub ohverdus mõttetuks: naine ja tema lapsed surevad, verekaotuse tõttu sureb ka end sandistanud mees ning keedetud liha sööb ära hoopis politseinik. Aga see pole maailmakirjanduse kõige koletum näide.
Jaapani kirjanik Shūsaku Endō kirjeldab oma romaanis üksikasjalikult Ameerika sõduritega tehtud katseid: kui palju eluks vajalikke organeid ja jäsemeid on võimalik järk-järgult ära opereerida või amputeerida – veerand kopsu, pool kopsu, kolmveerand kopsu, vasak jalg – enne kui katsealune inimene sureb, ja see mõjub mitu korda õõvastavamalt.
Kui rääkida tõsielul põhinevast kirjandusest, siis kas õngekonksu saab võrrelda inimese nahast valmistatud lambivarjuga?
No ja miks mitte meenutada legendi spartalasest, kes peitis rebasepoja endale põue, ise aga oli sunnitud rivis seisma ning käsklusele “Valvel!” alluma. Vabadusse pääsemiseks hakkas rebane end noormehe kõhust läbi närima. Näris ja näris, noormees aga seisis, liikumatuna, kuni lõpuks surm ta võttis…
Armastusest kasvav vägivald
Põhiline erinevus Kim Ki-duki ja tema eelkäijate vahel seisneb selles, et korealase loomingus sooritasid nii iseenda kui ka teiste tegelaste kallal toime pandud vägivallateod kangelased, keda ei ajendanud selleks sadism ega masohhism, vaid puhas armastus, mida nad ühelgi teisel moel väljendada ei suutnud.
Kim Ki-duki tegelastele tähendab armastus ahastust, janu, põuda, mida tuleb kasta ja kustutada. Pole juhus, et raamatu tegevustik toimub keset vett, tillukestel pontoonsaartel, kuhu tullakse lõõgastuma, üksindust kogema, meelelahutust ja liiderlikkust otsima – aga see kõik ei oma mitte mingit tähtsust. Saarel saavad kokku asutuse perenaine – prostituut – ja mees, kes on tapnud oma naise ja tema armukese ning nüüd end õigusemõistmise eest varjab. Nad armuvad, ehkki kumbki ei tea, kuidas armastada, kui see tunne ei põhjusta valu, piina, õudust – ja ega nad teisiti armastada tahagi.
Vesi koos õngekonksudega loob omamoodi primitiivse ruumi, kus inimene on lihtsalt kala, kellel ei olnud aega areneda mõneks teiseks olendiks. Inimese embrüos on lõpused, me kõik teeme oma arenguteel läbi kala-staadiumi, kuid Kim Ki-duki kangelased tardusid ning jäidki sellesse staadiumisse kinni…
Kala mälu
Mind üllatab, et tunded, isegi armastus, on omased ka kaladele.
Teadusallikas ütleb: “Konksu otsa sattudes kogeb kala stressirohket erutust, mida võib nimetada hirmuks, kuid teadlikust valuaistingust pole juttugi. Hirmu põhjustab olukorra järsk muutus ning kalade instinktiivne reaktsioon sellele. Kuid kala mälu on lühike. Kui ta mõne aja pärast vette tagasi lasta, unustab kala läbielatud tunded kiiresti.
Kaasaegne Kasahstani kirjanik Ilja Odegov on kirjutanud järgmise episoodi: “Ta avab kala kõhu nii, et sisselõikejoon kõhuuimest mööda läheks. Kogenud käsi leiab lõpuste all kobades üles tillukese kalasüdame. Ta muljub seda kergelt sõrmede vahel – ja süda lõhkeb.
Sel hetkel tunneme me lausa füüsiliselt südamevalu…”
Üks silmapaistvamaid varakristlikke kirjanikke ja teolooge Tertullianus võrdleb oma traktaadis “Ristimisest” inimesi väikeste kaladega, Jumala Poega kalaga (Ichthys) ning Jumala riiki veega, kus saavad elada vaid kalad.
Mul ei ole sellist tunnet, et Kim Ki-duk püüaks meid oma filmiga kristluse poole kallutada. Autor kasvas üles budistlikus õhustikus, kuigi ka kristlik õpetus polnud talle võõras, nagu paljudele teistelegi Lõuna-Koreas. Erinevates intervjuudes on ta rõhutanud, et pole kunagi ühtegi kirikusse kuulunud – tema usk ja religioon on elu.
Vaated läbi valu
Ma ei ole kindel, kas kõikvõimalikud väljaütlemised ja intervjuud ikka suudavad selgitada, mida looja oma teostega öelda tahab. Kuid on siiski asju, millele Kim Ki-duk justkui pooleldi ning juhuslikult vihjab: “Ei, ma ei pea vägivalda nakkushaiguseks. Pigem on vägivald suhtlusvahend, mida kasutame siis, kui sõnadest ei piisa!”
Jah, ja see torkab tema armastusest kõnelevates teostes kohe esimesest hetkest väga selgesti silma.
Või autori repliik teisal: “Paljud inimesed ütlevad, et ma teen tumedaid filme. Tahan vastu vaielda ning tunnistan, et tegelikult üritan ma kõiges hoopis valgust esile tuua ega ole oma olemuselt sugugi kuri inimene. Kui te vaatate näiteks lauda enda ees, siis näete, et osa lauast on varjus, teine osa jälle valguses. Poleks varju, poleks võimalik näha ka valgust. Teen filme näitamaks, et pimedus ja valgus käivad käsikäes, on ühe nähtuse kaks poolust – pole halba ilma heata ega head halvata.”
Ning lõpuks: “Läbi valu on võimalik lahendada ka iseenda psühholoogilisi probleeme, ja muutuda julgemaks.”
Kim Ki-duki kangelased teavad, kuidas tappa, ja nad tapavad meelsasti. Iseasi, kas lahendamatuna tundunud probleem ikka laheneb, kui tappa takistuseks saanud inimene. Tapatöö jätab tegijad vaevlema: nad kannatavad, muretsevad, eriti kui ohvriks oli kellegi lähedane või kallis inimene, näiteks naine ja tema armuke. Kui kogetu muutub väljakannatamatuks, võib mõrtsukas ka eneselt elu võtta – see pole kuigi raske. Ja muidugi võib tappa ka lihtsalt äkkvihahoos: torgata nuga vastikule jätisele tagumikku, kui too parajasti parve serval kükitab ning pärasoolt tühjendab.
Kim Ki-duki kangelastele on iseloomulik, et nad surevad justkui ajutiselt, mitte igaveseks, lõplikult. Mingi aja pärast nad naasevad taas, justkui unustades oma surma ning mäletades, et nad on ikka veel elus. Kord juba surnud tegelased võivad ilmuda ka mõnes teises loos, et tappa uuesti ning otsida viisi, kuidas oma armastust läbi valu, vägivalla ja kannatuste väljendada.
- aastal, kui “Saart” erinevatel filmifoorumitel esitleti, oli tavaline, et keegi publiku seas õudusest karjuma hakkas, keegi saalist välja jooksis, paljud minestasid. Minu meelest on selline reaktsioon 21. sajandil režissöörile suur au, tõestus, et tema filmid on keeranud kinokunstis täiesti uue lehekülje, samuti kirjanduses, sest Kim Ki-duki jaoks oli stsenaariumi kirjutamine kõige olulisem ja ka kõige valulisem protsess. Ta on kurtnud, et kuna ta luges lapsena vähe, oli tee kirjutamisoskuse omandamiseni pikk ja käänuline.
Kim Ki-duk ja Salinger
Kim Ki-duk suri kuulsuse tipul. Režissööri filmidele omased piinapildid, julmus ning kius ei traumeerinud siis enam niiväga vaataja silma, tema visuaalse pildi taha peidetud mõtetest hakati aru saama, kuid šokeerivat elamust, mida autor “Saarega” pakkus, ei õnnestunud tal enam korrata.
Ma ei tea, kas Kim Ki-duk oli kunagi Salingeri lugenud ja teadis kirjaniku budistlikust maailmavaatest. Salingeri iseloomustab järgmine episood: “Me elasime järve kaldal. Seymour kirjutas Charlotte’ile ning kutsus teda meile külla. Ema andiski lõpuks loa. Tüdruk istus keset teed ning silitas meie kassi Boo-Boo pojakest, kui Seymour maast kivi võttis ning sellega tüdrukut viskas. Ja oligi kõik. Poiss oli siis kaheteistkümnene. Aga viskas poiss kivi seepärast, et tüdruk seal tee peal, kassipoeg süles, oli üle mõistuse ilus. Kõik said sellest aru, kurat küll! – nii mina kui Charlotte ise, ja Boo-Boo, ja Waker ja Walt – kogu pere.”
Charlotte ei tuletanud seda lugu poisile kogu elu jooksul mitte kordagi meelde.”
Kim Ki-duk unistas, et võiks oma elu viimased aastad veeta täielikus üksinduses, loodusega ühte sulandudes ning ise endale toitu kasvatades… Unistuse täielikust üksindusest tegi teoks Salinger, kelle kangelane viskas tüdrukut kiviga, sest too oli liiga ilus.
Kultuuri ühtne ahel
Millegipärast tundub meile vahel, et kõik suured teosed sünnivad justkui eimillestki, nullist, eriti kui nende autorid rõhutavad pidevalt oma diletantsust, ja sedagi, et nad pole kunagi midagi õppinud – nad lugesid vähe, nad ei saanud millestki aru ning toetuvad vaid omaenese intuitsioonile. See aga tähendab, et nad on pidanud tahes-tahtmata õppima: nad nägid kõike vajalikku erilise perifeerse nägemisega, neelasid varem saavutatut oma teadvusesse märkamatult, kogemata, salapäraselt. Kogemused ei saa kunagi olla nagu juurteta taimed, mis kanduvad juhuslikult läbi kõrbe, teadmata midagi sugulusest ning järjepidevusest.
Kogu maailma kultuur on lükitud ühtseks ahelaks, kus lüli järgneb lülile ja mille üksikuid osi ei saa ketist eraldada. Looja, kes ei taju neid õnnelikke seoseid, pole ahelaga sugugi vähem seotud kui loomeinimene, kes tunneb pidevalt ahela raskust ning temal lasuvat vastutust, liites ta muretute sunnitööliste ühtsesse kolonni.
Kim Ki-duki “Saart” võiks nimetada “Armastuse deklaratsiooniks”, sest tunnetest, millel seisis ja jääb ka edaspidi seisma kirjandus, enne teda sellisel viisil ei räägitud.
