AKADEEMIKU KIRI PADUROHELISTELE: Akadeemik Anto Raukas on kuri uue looduskaitseala peale Nabalas ning ütleb, et meie maavarade kasutuna seismajätmine seal on süüdimatu lauslollus. Kuhu järgmisena, pärib akadeemik irooniliselt, kas loome mõne takjakaitseala?
On ilmselge, et kümneid miljoneid kuupmeetreid paekivi ei saa igaveseks maha kanda ainult uue vabariikliku tähtsusega looduskaitseala loomise eesmärgil, vaid see nõuab pisut kangemat toetuspinda. Paistab, et ainuvõimalikuks teeks oleks Nabala lillekaitseala viimine UNESCO maailmapärandi nimekirja, kus haruldasi loodusobjekte napib. UNESCO nimekirjas olevast 981 maailmapärandi objektist on loodusobjekte kõigest 193. Minust taimi paremini tundvad kolleegid on märkinud, et Nabalas olevat maailma üks kõige silmapaistvamaid nõgeste ja ohakate kasvualasid ning see peaks nimekirja kandmiseks olema piisav argument. Loomulikult tuleb nende kasvukohad eelnevalt kaardistada. Alustada võiks Pahkla mahajäetud raketibaasist, kus nende vohamist märkab ka taimede tundmises täielik profaan.
Inimkaitse reservaadid
4650 hektari suuruse lillekaitseala loomise ajendiks on põhjendus, et praegused Tuhala maastikukaitseala, Tammiku looduskaitseala ja Rahaaugu hoiuala ei kaitse kogu selle hiiglasliku ala lillekesi. Aga tegelikult oleks hoopis suurema efektiga üle-eestilise looduskaitseala loomine, millega saaksime ühe hoobiga lõpetada ka keskkonda tugevasti saastava põlevkivikaevandamise ja töötlemise.
Eestis on teatavasti looduskaitse all viiendik maismaast (7800 km²). 2012. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis 3705 pindalaliselt kaitstavat loodusobjekti; neist viis rahvusparki, 131 looduskaitseala, 150 maastikukaitseala, 344 hoiuala, 540 parki või puistut, 1201 püsielupaika ja 1198 kaitstavat üksikobjekti, millele lisandub veel 20 kohalike omavalitsuste poolt kaitstavat ala. Viiendikule ülejäänud nelja viiendiku juurde liitmine on ju juriidiliselt lihtne ülesanne, kui koalitsioonierakonnad selles kokku lepivad.
Ühe hoobiga saaks lõpule viia ka haldusreformi, sest ühtse looduskaitseala piires võiks luua ca 30 inimkaitse reservaati. Need võiks ümbritseda okastraataedadega, et inimesed ei pääseks sealt lilli ja seeni korjama ning häirima metsloomade rahu.
Eestlased, kilplaste järeltulijad
1857. aastal ilmus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi raamat „Kilplaste isewärklikud, wäga kentsakad, maa-ilmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud: Kalkuni keelest Maakeele tõlgitud ja meie külade komblikuks mõnes tükis ümbersolgitud“, milles me kohe oma rahva ära tunneme.
Kilplasi iseloomustas see, et nad kõigepealt tegid ja alles seejärel hakkasid mõtlema. Ei olnud ju kerge kohe aru saada, kas sild tuleb ehitada piki või risti jõge. Ja ega meie ka eriti mõtle, kuidas võiks saada killustikku näiteks Rail Balticu ehitamiseks ning kruusa Tallinna-Tartu maantee ehituse lõpuleviimiseks.
Nabalas karsti tõepoolest pole
Karst on looduses ulatuslikult levinud protsess ja seda esineb kõikjal, kus maapinnal või maapinna lähedal avanevad kergestilahustuvad kivimid – kivisool, kips või ka lubjakivi. Sademete, happeliste soovete ja põhjavee toimel hakkavad need lahustuma, tekitades kivimitesse uurdeid, lõhesid ja koopaid. Erinevalt mäestikualadest puuduvad Eestis eeldused suurte karstikoobaste ja ka maa-aluste jõgede tekkeks ning kõik meie karstivormid on üsna miniatuursed. Karst ei saa kujuneda aladel, kus pinnakate on paks ja vesi ei pääse kivimeid mõjustama. Nabalas see nii on ja seda tõestavad geoloogilise kaardistamise andmed ja ka georadari uuringud. Kilplaste viited soomlaste georadari uuringutele põhinevad asjatundmatusel, sest nad pole soomlaste aruannet korralikult lugenud. Soomlased ei kõnele mitte maa-alustest jõgedest, vaid urbsetest ja lõhelistest kivimitest, kus vesi immitseb, nagu seda on Põhja-Eestis paljudes kohtades.
Eesti kõige esinduslikumaid karstivorme võib näha Kostivere ja Tuhala karstialadel, mis on ka seadusega hästi kaitstud. Nabalas seevastu esineb vaid väga üksikuid ja üsna mannetuid karstivorme. Neid esineb näiteks Paekna allikajärve ja sellest 1,5 km lõuna pool paikneva Kurevere küla vahel, kus avardunud lõhesüsteemi kaudu toimub maa-alune veevool. Samuti on paar madalat karstilehtrit teada Kurevere külas. Üksik madal karsti langatuslehter on veel registreeritud Tuhala-Nabala tee ääres Sõmeru külas. Kilplased lollitasid möödanikus üksteist ja teevad seda praegugi. Näiteks Eesti Televisioonis kõneldi Nabala looduskaitsealast, aga pilte näidati Tuhala Nõiakaevust. Tuhala asub teatavasti Kohila vallas, Nabala aga Kiili vallas.
On tähelepanuväärne, et Eesti tuntuim karstitundja Ülo Heinsalu, kes põhjalikult uuris Tuhala karstiala ja Nabala piirkonda, ei märgi üldse sellist karstiala nagu Nabala. Ants Talioja ja teised kaitseala loojad toetuvad karsti osas eeskätt geoloogia-mineraloogiakandidaat Hella Kingu arvamusele. Kuid oma veeobjekte käsitlevas raamatus (Tallinn, 2006) ei maini Hella Kink Nabala karstiala. Harjumaal nimetab ta Tuhala, Kostivere, Kuivajõe, Vääna-Tõlinõmme, Vasaristi, Kalme ja Muuksi karsti (karstiala), Raplamaal aga Kuimetsa, Palamulla, Aandu; Nõmme, Urge, Pae, Lipstu ja Vardi karsti (karstiala).
Loodusmälestiste 22. numbris „Harjumaa-Raplamaa. Kohila karstivaldkond“ on tõepoolest juttu Nabala karstialast, kuid see on suuresti juba Hella Kingule suunatud ühiskondlik tellimustöö, et vältida kaevandamislubade kiirustatud väljaandmist.
Mäkke voolavatest jõgedest
Ükski Eesti Vabariigi seadus ei sätesta, et minister ja riigikogu liige peaksid olema targad ja ausad inimesed. Kilplased panid tõsimeeli jõgesid tagurpidi voolama ja sedasama püüavad teha ka Nabala lillekaitseala loojad. Kui me vaatame korduvalt trükis avaldatud Nabala maa-aluste „jõgede“ kulgemise skeemi, siis on need seal joonistatud igale pisutki jõgede voolamist tundvale ja ala kõrgussuhteid teadvale inimesele täiesti ebaloogiliselt.
Ajakirjas Eesti Loodus 2008 nr 3 kirjeldab Heino Potter Lutsa maa-alust jõge järgmiselt: „Lutsa salajõe pikkus on 8,6 km. Voolusängi lähtekoht (alumine ots) asub Tuhala jõe loodusliku voolusängi (jõgi on siin kanaliseeritud) võrendikus ja avaneb Tammiku kaitsealal Möllu allikasoos. Kuigi allikasoo on Tuhala jõeorust 14 m kõrgemal ja voolusängi topograafiline langus on jõeoru suunas (2%), näitab geobioloogiline lokatsioon siiski vastupidist voolusuunda.“
Selline gravitatsioonijõu mudel sobiks hästi AS-ile Tallinna Vesi ja võimaldaks isevoolu korras ilma pumpamiseta suunata Ülemiste veepuhastusjaama vett Lasnamäe majade ülakorrustele. Kuid selle elluviimiseks on vaja geobioloogilise lokatsiooni spetsialistide abi.
Mis lähevad kilplased Eesti riigile maksma?
Geoloogiliste uuringute olemust ja maavarade kaevandamise tähtsust Eesti majandusele ei ole Eesti kilplastest riigi tippametnikud piisavalt teadvustanud.
Poliitikauuringute Keskuse PRAXIS 2012. aastal läbiviidud uuringu „Keskkonnakulutuste analüüs“ andmetel laekus aastatel 2005–2010 riigi ja KOV-ide eelarvesse kokku 98,407 miljonit eurot maavarade kaevandamisõiguse tasu. Samuti on enamik vee erikasutusõiguse tasust, õhusaastetasust ja jäätmete saastetasust seotud maavarade kaevandamise ja töötlemisega ning nende tasude laekumine aastatel 2005–2010 oli vastavalt 57,028; 69,215 ja 120,383 miljonit eurot. Seega laekus maavarade kaevandamisega seotud ressursimaksudest ja saastetasudest kuue aastaga riigile ja KOV-idele kokku enam kui 345 miljonit eurot.
Maavarade kaevandamise ja töötlemise väljasuretamine Eestis tooks lõpptulemusena kaasa keskkonnatasude laekumise drastilise vähendamise. Kuna keskkonnatasudest finantseeritakse suures osas ka looduskaitset Eestis, siis mõjutaks keskkonnatasude laekumise selline vähenemine oluliselt looduskaitse rahastust ning ühtlasi nõuaks keskkonnaametnike arvu olulist vähendamist.
Lisaks keskkonnaministeeriumile saab ka SA KIK suures osas oma põhikirjalised vahendid Eestis maavarade kaevandamise ja töötlemisega seotud ressursimaksudest ja saastetasudest.
Kaitseala loomine ja suurus olgu läbi mõeldud
Suurte kogemustega hüdrogeoloog Rein Perens on 141 uuringupuuraugu, 233 tarbepuurkaevu, 42 salvkaevu ning 31 põhjavee seirepunkti üldistamise alusel korduvalt väitnud, et paekivi kaevandamine Nabalas ei saa kuidagi häirida kaevandusalast kaugel paikneva Nõiakaevu tegevust, kuid see on läinud kurtidele kõrvadele, sest ebateadlasi usutakse Eestis rohkem kui spetsialiste.
Käesoleva loo autor ei väida, et Nabala kaitseala ei tohi luua, kui see osutub tõepoolest vajalikuks, kuid see peab olema pakutust oluliselt väiksem, nii et see ei takistaks maavara kaevandamist kohtades, kus kaevandamine inimesi ei häiri ja teeb keskkonnale vaid minimaalset kahju.
Kilplased lollitavad üksteist praegugi. Näiteks Eesti Televisioonis kõneldi Nabala looduskaitsealast, aga pilte näidati Tuhala Nõiakaevust.
Kas Nabalas oleks võimalik paasi kaevandada?
Miks tehakse hiiglaslik taimekaitseala looduslikult üsna väheväärtuslikus piirkonnas, küsib akadeemik Raukas.
53 kaitsealust liiki Eestis kaitstavast 570 liigist ei ole just suur arv ja küllap on naabruses veelgi liigirikkamaid alasid, kui sealt vaid hoolikalt otsida.
Kas ajendiks on Eesti looduse parem kaitsmine ja meie looduskaitse võrgustiku parendamine? Ei! Ajendiks on vaid kolkapatriotismist lähtuv majandustegevuse blokeerimine. On ju absurdne, et Nabala inimtühjadest piirkondadest ei saa läbi tõmmata raudteetrassi!
Ja kes maksab Eesti rahvale kinni Nabala maardla maavararessursi (aktiivne tarbevaru 39,5, passiivne tarbevaru 17,8 miljonit kuupmeetrit, millele lisanduvad passiiv- ja prognoosvarud) mahakandmise, kuna pärast looduskaitseala loomist ei saa seda kasutada ka meie järeltulevad põlved?
Samas tuleb riigil Eesti Vabariigi maapõueseaduse §62 kohaselt maapõue seisundit ja kasutamist mõjutava tegevuse korraldamisel tagada
1) arvelevõetud maavara kaevandamisväärsena säilimine;
2) arvelevõetud maavaravaru kaevandamisväärsena säilimine;
3) juurdepääs maavaravarule;
4) asjakohase maavaravaru optimaalne kasutamine. Varu ei pea kaevandama ju kohe, vaid seda võib teha ka poole sajandi pärast, kui Eestis valitsevad praegusest targemad juhid.