GIID TULEB! Ahto Kaasik kogus ühtede kaante vahele harda Eesti, Eesti Vabariigi Tartu rahu järgsetes piirides asuvad pühapaigad. Nii sündis vägede teejuht kodumaauitajale. Alljärgnevalt räägib Ahto mõnda meie vaimsetest vanalugudest.
Eestis on endiseid ja tänaseidki pühapaiku arvukalt ning tasapisi käib ka nende kaardistamine, tegelikult juba mitmeid aastaid. Üllatavalt selgub, et pühapaigad kui meie vanimad kaitsealad peidavad oma saladusi tänini. Imelised tervenemised, kummalised tuled, hääled, nägemused ja teised seletamatud nähtused pole vaid esivanemate lood, vaid seda tuleb ette praegugi.
Paigalood ja maarahvas
Kui ma hakkasin mõtisklema, millised pühapaigad tutvustavasse teosesse panna, sain aru, et lihtne see ei ole. Sugugi mitte. Iga kihelkonna pühapaikade hulgast valikut tehes pidasin silmas, et paiga välisilme ja lugu oleksid võimalikult põnevad ning huviline pääseks sinna vabalt juurde. Et avaldamine ei seaks pärandit ohtu, on raamatus riikliku kaitse all olevad või avalikult tuntud muistised, mille asukohaandmed on juba avalikud.
Aga kuna geograafiliselt lähtusin Tartu rahu piiridest, tuli paratamatult rääkida ka vadjalaste, ingerlaste, setode ja rannarootslaste pühapaikadest. Paigalugude liigendamiseks on üldiselt kasutatud 20. sajandi alguse kihelkonnapiire, mis on pruunide siltidega ka maanteede ääres tähistatud, samuti tollaseid maakonnapiire.
Paigalugude koostamine oli ülimalt põnev ning tõi rohkesti uusi andmeid nii pühapaikadest kui ka Eesti ajaloo vähetuntud seikadest. Meie pärimused annavad ülipõneva sissevaate maarahva kui Euroopa ühe vanema põlisrahva mõtteilma, kus hingestatud puud, järved ja mäed kõnelevad ning rändavad, hiiud pilluvad kivimürakaid, jumalad aitavad abipalujaid, rändavad ühest paigast teise ja sünnivad uuesti.
…need kogunemised tõrvikute valgel
Aeg kummutab mitmeid pühapaikadega seotud müüte ja heidab valgust Eesti lähiajaloo vähetuntud seikadele. Selgub, et mitmed vanad hiiemetsad langesid 1930. aastail uusmaasaajate kirve all. Asunikud raiusid hiiepuid Pühajärve ääres, Mihkli hiietammikus, Jägala hiiemetsas ja mujal. Samal ajal tähistasid tuhanded eestlased teistes hiites sinimustvalgete lippude all rahvuslikke tähtpäevi.
Näiteks praegusel Valgamaal asuva Helme hiie kohta leiab 1930. ja 40. aastate ajakirjandusest selliseid pealkirju: „Helme rahvuspäev – 1000-aastane traditsioon. Ainsam koht Eestis, kus paganluse-aegne komme on säilinud“, „Ristineljapäevasest Helme suurpühast. Rahvas viibis Hiiemäel murruna“.
- aasta võidupäeval kogunes Virumaal Ebavere hiiemäele 3000 inimest. Virumaa Teataja kirjutas 6. juunil 1930, et tõrvikutulede valgel kogunes Jõhvi külje all Tammiku hiide Jüriöö ülestõusu aastapäeva tähistama 2000 inimest: 3. mai õhtul mälestas Jõhvi ühes kaugema ümbruskonnaga 1345. a. jüriöö kangelasi. Õhtul, ilma pimenedes, liikusid kõikjalt tulede read Tammiku hiie poole. Need olid seltsid, koolid, kaitseliit ja kaitsevägi, kes tõrvikute valgel orkestrite saatel peoplatsile lähenesid. Südamlikku pilti pakkusid need kogunemised tõrvikute valgel. Peale rakettide süüdati kõrge tuleriit, mille järele astus sellekohasele poodiumile karnisoni ülem kol. W. Koch, kes sütitavate sõnadega 1343. a. jüriööd tuletas meelde.
Järgnesid mitmed kõned, koorilaulud ja tants ümber tule. On üsna iseloomulik, et tänaseks on Tammiku hiis rüüstatud ja sellega seotud traditsioonid unustatud. Rahvuslik hiiemälu pole kustunud iseenesest, vaid ikka politrukkide valvsa pilgu all. Kustutati ju vene ajal hiied isegi muinsuskaitseseadusest. Politrukkide ning varasemate kubjaste ja aidameeste vaim on visa kaduma. Tänane riik seisab vankumatu truudusega Linnahalli puhtuse ja mõisahoonete aknaraamide eest, kuid laseb hiiemetsadel hävida.
Rännanud hiied
Vaba Eesti hiiekultuur rändas pärast Teist maailmasõda koos vabade eestlastega üle mere ja kinnitas kanda Kanadas Kotkajärvel. Eestlased rajasid seal oma ühisele maavaldusele hiiepaiga. Igal aastal korraldatakse hiies ühiseid kombetalitusi, kus auväärne hiievana põletab hiiealtaril tuld ja kõneleb kohaletulnuile pühi sõnu. Tõe huvides peab märkima, et üldjoontes sama rahvahulk käib muul ajal ka kõrvalasuvas metsakirikus, kus osaleb pastori juhitud kombetalitusel.
Kui mõned hiied on rännanud võõrsile koos inimestega, siis mitmed pühapaigad on lõigatud Maavallast ära raudse eesriidega. Petseri püha mäe, tamme ja allika külastamiseks nõutakse Eesti Vabariigi kodanikelt praegu Vene viisat. Sama lugu on teisel pool Narva jõge Narva valla ehk Eesti-Ingeri Väikülas asuva Hiiemäega. Narva-Jõesuust kõigest paari kilomeetri kaugusel asuva pühapaiga külastamiseks on vaja Vene viisat, piiritsooni külastamise eriluba ja kuuldavasti ka konvoid. Võiks arvata, et see paik on kaotatud, hävinud. Ometi võib veebist lugeda, et kohalik venekeelne elanikkond ei luba hiiemäelt metsa raiuda, tõkestab meeleavaldusega kaevanduse avamise ning meenutab, et see on endiste põliselanike pühapaik.
Sajas ring Päikese ümber
Ääremaal – Setomaal Miikses ja Pelsis on kogukond pühapaiku järjepidevalt austanud tänapäevani välja. Kuid seda tuleb ette linnaski. Eesti haridus- ja sotsiaalminister Nikolai Kann süütas 1933. aastal Tartu Toomemäe ohvrikivi lohkudes tule ja võttis seal vastu skaudijuhtide vande. 1953. aastal avaldas äsja ülikooli lõpetanud Lennart Meri sama kivi juures soovi saada Eesti presidendiks ja 39 aastat hiljem see uskumatuna tundunud soov täituski. 21. sajandi alguses jäetakse kivile endiselt iga päev ande – münte, marju, toiduaineid, lilli, ehteid jm. Vahel on annetused päris hinnalised. Näiteks võib pühapaikade raamatus näha fotot, kus peigmees asetab kivile pulmaliste kogutud annetuse – tuhat viissada eurot.
Eesti Vabariik käib praegu ümber Päikese oma sajandat aastaringi ning juubeliaastale kohaselt leiab Eesti riigi sünnilooga seotud pühapaiku ka „Pühapaikade teejuhist“. Seda teab vast iga lugeja, et Tallinna lähedal Saula metsa rüpes helgivad pühad allikad meie rahvusvärvides – Siniallikas, Mustallikas ja Valgeallikas. Seda aga teavad vähesed, et esimene sinimustvalge lipp 1884. aastal peale Otepää kirikus pühitsemist viidi Pühajärve äärde ja õnnistati ehk pesti puhtaks maausulisel kombel.
Antiikvaremed ja hiiemäed
Kuid pühapaikadega on seotud ka eestluse müütilised juured. Tartumaal Saadjärve ääres asuvad pühad kivid ja hiiepaik, mis on seotud meie rahvuseepose sünni ja ennemuistse kuningaga.
- aastal ilmus ajalehes Inland rahvapärimus sellest, kuidas Kalevipoeg kahe hiiuga Tartumaal Saadjärve ääres võidu kive heitis. Paarkümmend aastat hiljem ilmus täiendatud lugu „Kalevipojas“, kus on juttu kalevipoegade liisuheitmisest ja noorema venna kuningaks vihtlemisest.
Mine võta kinni, kas muinasjutulisem on lugu kive heitnud hiidudest või kilomeetripaksusest jääliustikust, mis rahnud Lõuna-Soomest Tartumaale kandis. Võrumaal Urvastes kasvav püha Tamme-Lauri tamm on aga lausa ime. Kuidas küll suutis pühapuu üle elada 18. sajandil Urvastes märatsenud vennastekoguduse ja kasvada tänase Eesti jämedaimaks puuks? Omamoodi ime on seegi, et Tamme-Lauri on teadaolevalt ainus pühapuu maailmas, mis on kantud ühe riigi rahatähele. Eesti kroon on küll käibelt kadunud ja leidub neidki, kelle arvates Eesti pole enam iseseisev, kuid oma riigi 100. aastapäeva tähistame ikka. Juhtumisi täitub Tamme-Lauril järgmisel aastal arvestuslik 700. aastaring. Ehk võiks sel puhul Maavalla ühele vanemale elanikule anda Eesti Vabariigi kodakondsuse ja taastada muinsuskaitseseaduses pühapaikade õigusliku järjepidevuse.
Luuletaja Kristiina Ehin ütleb Paluküla hiie filmis: „Kreekas on antiikvaremed, mille üle uhked olla. Eelkristlikud, põnevad, siiani säilinud. Meil on hiiemäed. Ja nii lihtne see ongi.“
Kuidas elavad põlised pühapaigad sajandivanuses Eesti Vabariigis, sellest saategi lähemalt lugeda „Pühapaikade teejuhist“. Ükskõik, kas läbite selle teekonna üksnes lugedes või ka maastikul rännates, lõpetades olete saanud märksa rikkamaks.
Teejuht mööda paljukannatanud kodumaad
Ahto Kaasiku valmistahutud, rikkaliku pildivalikuga „Pühapaikade teejuht“ viib põnevale rännakule kodumaa põlistesse väepaikadesse.
Lugejani jõuavad sadakonna pühapaiga lood Sõrve säärest Eesti-Ingerini ja Setomaalt Kõpu poolsaareni. Pea iga kihelkond sai oma esinduspaiga, mille seast leiab pühad jõed, järved, merealad, allikad, mäed, koopad, kivid, puud ja hiiemetsad. Raamat tutvustab nende pärimusi, ajalugu, kultuuri- ja loodusväärtusi. Rändurile on abiks paikade GPS-koordinaadid, kaardid ning piiride ja juurdepääsutee kirjeldused. Lisatud on seni kõige põhjalikum loetelu kaitstavatest pühapaikadest. Raamatu lõpuosast leiab soovitusi, millest on abi pühapaikade külastamisel, pildistamisel, hooldamisel, uurimisel ja seal õuesõppe korraldamisel.
Raamat on osalt järjeks 2016. aastal ilmunud teosele „Põlised pühapaigad“. Kui too annab ülevaate pühapaikadest kui loodus- ja kultuurinähtusest, nende minevikust ja tänapäevast, siis äsja ilmunud pühapaigaraamat võtab ette kindlad pühapaigad. Seda raamatut saab mõnusalt kasutada kui teejuhti kodukandi ja kodumaa põliste pühapaikade avastamiseks ja tundmaõppimiseks nii lugemislaua taga kui ka maastikul.
