TÕENÄOLISELT ÜKS VINGEMAID JAAPANI TEGIJAID: 20.–28. oktoobril toob kino Artis Eesti vaatajani Jaapani elavast klassikust režissööri Hirokazu Kore-eda tuntumad teosed. Sten-Kristian Saluveer teeb ülevaate.
Kahtlemata on 1962. aastal Tokyos sündinud, algselt teledokumentalistina töötanud ja seejärel mängufilmidega globaalset tunnustust pälvinud režissööri kogu aktiivset loominguperioodi ning tuntumaid teoseid hõlmav kuueosaline filmiprogramm suursündmus ning erakordne filmikogemus mitte ainult Aasia kino fännidele, vaid kõikidele kvaliteetkino austajatele. Pole just tavapärane, et Tallinnas saaks nautida kinolinal ühe tänapäevase maailmakino suurkuju filmiparemikku, mis on osalenud ja erakordset menu pälvinud pea kõikide olulisemate filmifestivalide võistlusprogrammides. Sealjuures võites kõige märkimisväärsemates kategooriates, seda aasta aastalt, ikka ja jälle.
Filmihumanisti fenomen
Kore-eda rollist tänase globaalse autorikino kujundamisel ja mõjutamisel annab ehk aimdust ainuüksi fakt, et režissööri teosed on tänaseks noppinud filmimaailma Olümposelt, Cannesi filmifestivalilt tervelt viis auhinda – filmimaailma kõrgeima tunnustuse, Kuldse Palmioksa (“Poevargad”, 2018), žürii eripreemia (“Nagu isa, nõnda poeg”, 2013), oikumeenilise žürii eripreemia ning parima näitlejatöö auhinna (“Keegi ei tea”, 2014, “Vahendaja”, 2022), millest viimase peaosas särab Korea ehk tuntuim ning Bong Joon Ho Oscari menukiga “Parasiit” superstaari staatusesse tõusnud Korea näitlejalegend Song Kang Ho.
Ühtmoodi kriitikute ja publiku poolt armastatud režissööri olulisust märgivad ka auhinnad ja retrospektiivid üle kogu maailma, olgu selleks siis Veneetsia, San Sebastian, BFI või meie PÖFF, mis algusaegadest peale on aasta-aastalt Eesti publikuni toonud suurema osa Kore-eda filmidest. Kuid senini, mitte niivõrd laiahaardelise, valikretrospektiivi vormis, mis ka Artise kinolinale jõuab.
Kuid milles siis peitub tolle suure ehk Akira Kurosawa järel kõige enam üleilmselt tuntud Jaapani filmihumanisti fenomen? Miks tuuakse Kore-edast ja tema filmidest rääkides tihti paralleele filmiajaloo suurkujudega nagu Yazushiro Ozu või Steven Spielberg? Mis on see eriline, kergelt melanhoolne, kuid samas südamlikult muretu tuum Kore-eda filmides, mis ühtaegu lummab, raputab ja kutsub sügavalt enesesse ja ühiskonna muredesse süüvima publiku, kriitikud ja žüriid nii Tokyos kui ka Tallinnas?
Ühiskonna hallide alade uurija
Tänaseni ligi kolm aastakümmet üliproduktiivne Kore-eda on lavastanud 19 mängufilmi, mida kõiki seob üksteisega režissööri omamoodi firmamärgiks kujunenud soe, ehk pisut süütult lapselik, uurimuslik huvi Jaapani ühiskonna ja perekonna varjupoole ning teemade suhtes, mis oma traagilisuses võiksid transformeeruda mõne teise filmilooja nägemuses groteskseks õudusunenäoks.
Ehk peitub režissööri huvi nende raskete teemade vastu tema lapsepõlves? Kore-eda vanavanemad kuulusid II maailmasõja ajal Taiwanis elanud Jaapani koloniaalkogukonda, tema isa teenis aga Jaapani keiserlikus armees olles hiljem Nõukogude Liidus sõjavangis, tuues need mälestused endaga kaasa. Motiiv “kadunud isast” ning pealtnäha tavalisest, kuid selle kattevarjus emotsionaalselt õrnast perekonnast kordub režisööri filmides ikka ja jälle.
Ujudes oma filmidega vastuvoolu ning inimlikustades osavalt ühiskonna ja perekonna kõige sügavamaid ja traagilisemaid tahke, ei mõista Kore-eda siiski oma kangelasi hukka, vaid toob elu hallidest aladest alati välja inimlikkuse, küllaltki sarnaselt Steven Spielbergiga – tuttavas, turvalises, ilusalt südamlikus, kuid siiski sügavalt puudutavas vormis. Teisisõnu, olgu tema kangelaseks poevargad, pere poolt hüljatud noorukid, raskustes kasuvanemad või oma pere ajaloo suhtekimpus vaevlevad paarid, on ja jäävad nad alati Kore-eda jaoks inimesteks. Tundub, et Kore-eda soovib meile ikka ja jälle öelda: inimese ja inimsuse leidmiseks peame vaatama sügavamale ja kaugemale, kui ühiskond tahaks. Õnn võib peituda sügavamal, kui me seda näeme ja tahame tunnistada.
Enesetapja soov rääkida maailmaga
Oluliseks ning ääretult nauditavaks Kore-eda loomingu firmamärgiks on ka vaatajat nakatav ning emotsionaalselt kaasahaarav elutruudus ning oskus tuua vaatajani tema paljude filmide peategelaste – laste ja noorukite – sisemine küpsus ja täiskasvanulikkus, isegi väga raskete teemapüstitustega. Olgu nendeks vahetus- või asenduspered, üksikvanemlus või mõne lähedase pereliikme hukkumine. Selleks kasutab dokumentalistina alustanud Kore-eda talle maailmakuulsuse toonud meetodit, töötades, elades ja arutades filmi süžeed läbi oma noorte ja täiskasvanud rollitäitjatega. Seda seni, kuni kunstlikkus kaob ja kaamera saab käivituda.
Juba debüütfilmis, 20. oktoobril linastuvas maalilises ja meditatiivses ning paljude kriitikute edetabelite tipus figureerivas draamas “Maborosi” (1995) võtab Kore-eda julguse küsida, miks sooritab just isaks saanud noor mees (peaosas nüüdseks globaalset menu nautiv megastaar Asano Tadanobu) enestapu ning millised on selle tagajärjed lähedastele.
Filmiga viitab Kore-eda Jaapani kultuuris laialt levinud ning ajalooliselt kinnistunud tavale, kus endalt elu võtmine ei ole ainult isiklik tragöödia, vaid lahkunu soov öelda välja seda, mida sootsium muul moel ei kuule või ei näe. “Peale elu” (1998) vaatleb pisult humoorikas, ehk isegi dokumentaalses võtmes olukorda, kus kakskümmend hiljuti elust lahkunut satuvad omamoodi maa ja taeva vahelisse “sotsiaalmajja”, kus neil palutakse meelde tuletada oma elu kõige olulisem hetk. Film paneb vaataja kahtlemata mõtlema sellele, kui palju vanureid lahkub üksinduses, saatjaks ainult mõni üksik mälestus.
Kes vastutab?
Alates filmist “Keegi ei tea” (2004) on Kore-eda suunanud aga oma sotsiaalkriitilise pilgu peresuhetele, uurides, milline on tõeline perekond. Kes ja kuidas vastutavad perekonna eest – indiviid või ühiskond? Kas veri on paksem kui vesi? Milline on hea lapsevanem ning kuidas selleks võib kasvada?
Tõsielusündmustel tugineva filmi keskmes on Tokyo korterisse varjunud ühe pere lapsed, kellel tõenäoliselt on igaühel erinev isa. Ametlikult elab korteris aga ainult ema oma ühe pojaga, sest leibkonna peata ehk isata pered on ühiskonnas taunitud. Kui ühel päeval ema elukeerisesse kaob, langeb vastutus pere vanimale lapsele, kes seisab silmitsi küsimusega, kuidas jääda ellu miljonilinnas. Traagilise, kuid laste uskumatut täiskasvanulikkust portreteeriv film viitab otseselt vaesuva Jaapani ühiskondlikule murekohale, kus eelkõige üksikvanemad hülgavad ellujäämise nimel oma teismelised lapsed.
Traagilise peresündmuse, vanima poja äkksurma aastatepikkust peegeldust ja mõju suhtele uurib filigraanne “Ikka kõndides” (2008), heites varju mälestuste ja eelduste taagale, mida vanemad oma lastele projitseerivad.
Poevargad
Retrospektiivi kõrgpunktiks on vaieldamatult Cannesi peaauhinnaga pärjatud “Poevargad”, mille antikangelasteks on pealtnäha düsfunktsionaalne, vaesuspiiril elav Tokyo perekond, milles kõik liikmed üritavad ots otsaga kokku tulla, peaasjalikult poest kaupa varastades. Kui aga perepoeg jääb poes pisivargusega vahele, selgub, et perekond polegi ehk “päris”, rääkimata igaühe kapis olevatest luukeredest. Nii Cannesi võistlusprogrammis kui ka üleilmselt tormiliste ovatsioonidega vastu võetud filmis teeb uskumatud rollisooritused kogu tänase Jaapani kino tippansambel – hiljuti lahkunud näitlejanna Kiki Kirin, Kore-eda filmides ikka ja jälle üles astuv koomik Lily Franky ja indie-megastaar Sakura Ando (tuntud ka näiteks Takashi Miike kultusfilmist “Love Exposure”). Uskumatult tõetruu rolli teeb ka filmi varateismeline peaosaline Kairi Jo. Kord naerma ajav ja siis oma ebaõigluse portreteeringuga naha alla minev film küsib küllaltki otseselt: kas perekondlik heaolu ja õnn on ühiskonna luua ja hallata? Kas ja kui palju suudavad sotsiaalteenused tagada katkistele peredele toimetuleku ning millise hinnaga?
Kore-eda on ühes oma intervjuus filmiajakirjale Sight and Sound märkinud, et “Jaapanis nähakse kuritegevust indiviidi isikliku teo, mitte ühiskonna või sotsiaalsete probleemide tagajärjena. Kuid me peame kuritegevusega tegelema kui ühiskondliku murega. Me peame võtma ühise vastutuse, mitte individuaalse”[1]. Jaapani suurmeistri erakordne retrospektiivprogramm panebki meid küsima: kas ja kuidas suhtume me ise muredesse ühiskonna hallides alades? Kas me suudame näha inimest tihti ebavõrdsete ja ebaõiglaste tavade taga? Ja kas me oleme võimelised loobuma pinnapealsest, et olla tõeliselt õnnelikud?
Kui otsida vastust küsimusele, miks on Kore-eda linateosed niivõrd hinnatud ja populaarsed üle maailma, kultuuride ja tavade üleselt, võiks ehk lõpetuseks vastata: tema filmid on otsekui peegel meisse endisse, aidates leida meist üles tõelise humaansuse, inimlikkuse ja õnnelikkuse.
FILMID JA KAVA:
