KUI KOHTUVAD VAIM JA VA’ KRABISEV: KesKusi väljaandja Marek Reinaas kohtas Balti Jaama Turul asuvas Humalakojas Kertu Saksa. Ta on inimene, kelle poole pöörduda siis, kui sul on palju kultuuri, aga kapitali ei ole mitte. Kertu on Kultuurkapitali kõige tähtsam laekahoidja,
kelle käes on selle toa võti, kus asub raha.

Marek Reinaas: Kertu, mina mäletan sind kooliajast, kui sina tulid vutt-vutt mäest üles, blondid juuksed lehvimas otse Tallinna 7. keskkooli poole. Nagu „Kevades“.
Kertu Saks: Mina mäletan sind sellest samast ajast vutt-vutt minemas õpetaja Niinemäe klassi.

M.R: Kaunid mälestused. Aga see kool, kus me õppisime, oli ju suhteliselt jõhker kool.
K.S: Oli jah jõhker. Neid on peetud eliitkoolideks, peetakse siiamaani. Kuid ega Nõukogude Liidus ei olnud ilmaasjata sellised koolid, kus õpetati inglise keelt esimesest klassist peale. Eks me võiksime seda ju nimetada ka õige nimega, et tegemist oli luurajate kooliga, kus õpetati Raudse Felixi vaimus nõukogude spioonide järgmist põlvkonda. Mingil põhjusel käisid koolis välismaa delegatsioonid, kes tutvustasid, kuidas välismaal asjad käivad. Ja tõid meile väikesi kingitusi. Veider.
Ma olen mõelnud, et tahaksin sellest kirjutada. Et milline see Tallinna 7. keskkool omal ajal oli. Kirjutaks sellise dokumentaalse loo.

M.R: Kas sul kooli ajal välismaa kirjasõber oli?
K.S: Loomulikult oli ja mitte üks. Ma ei tea, kas need inimesed olid päriselt olemas, sest mina neilt kunagi vastust ei saanud, kuigi kirjutasin mitu kirja.
Me pääsesime, sest Eesti vabaks saamine tuli peale. Aga meist paar-kolm aastat vanematel nii hästi ei läinud. Nendele käisid ikkagi hallides ülikondades vennad rääkimas, et ärge minge lihtsalt armeesse, vaid GRU-sse. Minu meelest oleks nüüd aus sellest kirjutada ja rääkida, et tegemist oli ikkagi luurajate kooliga.

M.R: Ma võin sulle sinna raamatusse ühe loo rääkida. Minul oli kirjasõber Virppa Tevä. Mulle anti ümbrik pihku, et palun, sina pead temaga suhtlema. Eks ma siis kirjutasin talle, et ma olen tüdruk Tallinnast ja käin balletikoolis. Sain temalt isegi vastuse. Mul on see nimi täpselt meeles ja ma olen tõsiselt guugeldanud, et mis temast saanud on? Ja tuleb välja, et selle nimega inimest ei ole olemas.
K.S: Eks su kirjad kusagil KGB keldris vedelevad.

M.R: Eliitkool on tore küll, aga sul oli topeltvedamine. Sina oled veel ka eliitperekonnast.
K.S: Vaata, sellel ajastul, kui meie lapsed olime, oli meie perekond eliidist väga kaugel. Minu ema töötas 23 aastat Eesti Raadios ja isa oli Noorsooteatri lavastaja ning näitleja. Mõlemad olid ühiskonna jaoks kahtlane ja kahjulik element.
Eks kultuuriinimeste lastel oli kombeks teinekord teha midagi sellist, mis normidele ei vastanud. Näiteks kirjutada kirjand värssides või midagi sama hullu. Siis hakkas hinnetega mõjutamine – päevikusse ilmusid puudulikud, mida me kuidagi ära teeninud ei olnud. Ega vanemate kooli kutsumine lihtsam polnud. Et kui vanemad ise ei suuda kasvatada, siis peab partei aitama. Koos vanematega kooli parteikomitee ees seismist tuli mitu korda ette. Vaat selline kool.

M.R: Sotsialistlikke hüvesid pere sulle ei võimaldanud, aga eks said oma perelt kaasa midagi muud?
K.R: Kultuuriinimene elas tol ajal ju absoluutselt miinimumpalgaga. Aga ütleme nii, et ei kurda, oli huvitav lapsepõlv. Kasvasime üles Noorsooteatris ja Eesti Raadios. Sellises üsna vabas ja alternatiivses keskkonnas. Tänapäeva mõistes, ma arvan, et me olime ikka hipide lapsed.

M.R: Ma mäletan ka, et tol ajal oli kombeks, et lapsed hängisid kogu aeg oma vanemate töökohal. Mida nad seal tegid, on täiesti arusaamatu.
K.S: Seal olid kohvikud ja sai ka natuke paremini süüa. Jah, me jõlkusime seal tõepoolest kogu aeg. Kodus aga oli selline matiundilik salong, kus koos käidi. Ja see oli hullult naljakas ning põnev jutt, mida nad rääkisid. Kaine peaga seda muidugi ei tehtud, see on ka täiesti selge. Tänapäeval ei tule selle peale, et sa lihtsalt lähed kellegi juurde, istud köögilaua taha maha ja hakkad elu mõttest rääkima.

M.R: Aga selle 7. kooli lõpetajad, ükskõik, mida nad ülikoolis õppinud ei ole, on enamasti lõpetanud välisministeeriumis. Lõpuks jääb ju külge, mida sulle esimesest klassist peale õpetatakse. Aga sul läks teisiti?
K.S: Mina olen õppinud väga erinevaid asju. Tahtsin minna Konservatooriumisse klassikalist laulu õppima. Midagi tuli vahele – armastus viis Tartusse. Minu praegune abikaasa läks Tartusse ajalugu õppima. Otsustasin ka siis Tartusse inglise filoloogiat õppima minna, kuna sinna sisse saamisega polnud mingit muret. Pidin valima kõrvaleriala, mis üldjuhul oli saksa keel. Mind saksa keel ei huvitanud ja tahtsin võtta ema soovitusel ajakirjanduse. Alguses tehti suured silmad, et nii ei ole kombeks – ajakirjanduse õppimiseks tuleb ikka eksamid teha. Hakkasin vabakuulajaks. Kuna ma käisin kõikides loengutes korralikult kohal, siis lasti mind ka eksamitele. Nii lõpetasin ma ka ajakirjanduse.

M.R: Sul on siis korraga kaks kõrgharidust?
K.S: Ajakirjandus oli alguses ikka lisaeriala, aga läksin edasi nii ajakirjanduse magistrantuuri kui doktorantuuri. Alguses kujutasin end ette ülikoolis töötava teadlasena, aga tookord sinna ei mahtunud – kõik kohad olid juba kinni.

M.R: Sinu doktoritöö pealkirjaks oli „Eesti ajalehtede toimetamiskultuuri muutumisest 1988–2005“.
K.S: See oli huvitav periood, kui N.Liit ära lõppes ja vaba ajakirjandus tekkis. Loodi toimetused, aga mitte kellelgi ei olnud aega korraks peatuda, et endalt küsida: mida me teeme, kellele me teeme ja kas mingid reeglid ka vajalikud on. Toimetamine käis kõhutunde järgi. Sellisest klassikalisest anglosaksa ajakirjanduse traditsioonist, kus aastakümneid toodetakse ühtse formaadi ja kvaliteediga meediat, olime valgusaastate kaugusel. Kõik muutus kogu aeg, lehed muutusid valgest kollaseks ja punaseks ja mis värvi iganes. See oli põnev.

M.R: Tõsi ta on, et ainus väljaanne, mis tollest ajast enam-vähem sarnasena püsti on jäänud, on Eesti Ekspress. Kõik ülejäänud on mingi muunduse läbi teinud.
K.S: Ühel korralikul lehel on muidugi ka selline asi nagu stiiliraamat. Sina reklaamiinimesena tead väga hästi, mis see on. Aga ajakirjanduses on see natuke teine asi. See on tegelikult kokkulepe selle kohta, et mis häälega see väljaanne räägib. Mis häälega ta räägib naistega, mis häälega vähemust, millist respekti omab riigiasutuste suhtes. Kirjutab riigikogu väikese või suure tähega, toimetab tsitaate või mitte. Kõik sellised kokkulepped kuni grammatikani. Ja grammatika võib muideks ka olla stiili küsimus.

M.R: Põnev – KesKus’il pole mingit stiiliraamatut, aga see stiil on kuskil geenis või tegijate seljaajus olemas.
K.S: See isevoolu tee võib ka olla täiesti okei.

M.R: Sinu karjäär ajakirjanduses jäi lühikeseks…
K.S: Ajakirjanikuna tegutsesin kuus aastat. Aga siis hakkas tunduma, et tahan ise midagi teha, mitte kirjutada sellest, mis teised teinud on.
Me olime magistrantuuris koos Kaja Tamperega. Tema oli sel ajal Eesti Energia avalike suhete juht. Eesti Energial oli Energeetikamuuseum, mahajäetud koht, kuhu sattusid üksikud inimested. Mina olen kogu elu Tallinnas elanud, aga mina ei teadnud, et selline koht olemas on.

M.R: Mina olin üks neist vähestest, kes Energeetikamuuseumi jõudis. See oli nagu tondiloss, kus keset hiiglaslikku saali oli suur masin ja kui sul vedas, tegi see hirmsat häält. Ma saan aru, et sina tulid ja ehitasid suure masina kõrvale palju väikeseid?
K.S: Otsus Energiakeskust juhtima minna sündis Tartu-Tallinna maanteel, mida mööda me Kaja Tampere autoga iga nädal kulgesime. Autos räägitakse ajaviiteks igasugu asju ja nii me seal siis arutasime, mida võiks selle muuseumiga ette võtta. Et teha midagi Soome Heureka sarnast. Lõpuks juhtuski nii, et minust sai Energia Avastuskeskuse juht. Koguni pea 20 aastaks. See oli väga põnev aeg.

M.R: Kas sattusid Kultuurkapitali ka laias laastus kogemata?
K.S: Nii see juhtus tõepoolest. Eks ma alateadlikult tundsin, et olen 20 aastat Energiakeskuses ühte ja sama asja teinud ja et järsku peaksid tulema uued inimesed koos uute ideedega.
Ega ma kultuurivaldkonnast ei pääse – see ju mul lapsepõlvest kaasas. Nii mu pilk sinna Kultuurkapitali juhi konkursiteatele pidama jäigi. Pealegi olin mitut valdkonda, millega Kultuurkapital tegeleb, ka ise proovinud. Koorilaulu teinud, klassikalist laulu Urve Tautsi juures, mitu raamatut kirjutanud ja koos Mark Raidperega näitust teinud. Pealegi olen ma olnud ka teisel pool ja mitmeid kordi kulkast ise toetust taotlenud.

M.R: Ohoo – kas sa said alati, mida taotlesid?
K.S: On olnud täpselt pooleks. Kuuel korral olen taotlenud ning kolmel sain ja kolmel ei saanud.
Kulkas on kaheksa valdkonda. Ka sport on kulka valdkond. Mind kõnetas valikut tehes, et kulka juhatajana saad olla kogu aeg kursis, mis Eesti kultuuris toimub. Neli korda aastas on sul laual kõik värsked ideed. See on hästi põnev. Samuti tundus mulle kommunikatsiooniinimesena, et kulka vajab minu abi, sest ei vääri seda, et tavainimene sellest midagi ei tea. Mulle tundus, et Iinimesele tänavalt ei öelnud see mitte midagi.

M.R: Mida nad selle teadmisega peale hakkavad?
K.S: Mina arvan, et inimesed peaksid suhtuma kulkasse nagu püha graali. Terve Euroopa kadestab, kuidas Eestis on korraldatud kultuuri ja spordi toetamine – alkoholi- ja tubakaaktsiisist ning hasartmängumaksust. Kõik Eestis peaksid olema uhked selle üle, et meil kehtib selline kokkulepe.

M.R: Aga oleme siis uhked selle üle.
K.S: Just – ja kulka väärtust tuleb tunnetada ka seepärast, et mitte kunagi mitte ühelgi poliitikul ei tõuseks käsi, et seda Kultuurkapitali seadust ümber tegema ja raha mujale suunama.

M.R: Hmm, viimased paar aastat on kulka raha pea iseenesest mujale voolanud – nimelt Lätti. Kultuurkapital teeb oma eelarve vastavalt Rahandusministeeriumi prognoosile, et kui palju peaks aktsiise laekuma, aga see pole teadagi kokku tulnud. Ma arvan, et see on olnud Kultuurkapitalile päris korralik pähkel pureda?
K.S: Tead, see oli segadus. Kui poliitika oleks olnud nii nagu algselt plaaniti, et lubati kulkale tohutut vahendite tõusu. See jäi ära. Me ei saanud 20% rohkem vahendeid aga õnneks väike tõus ikka oli: 2,3% rohkem kui eelmisel aastal. Me ei jäänud lõppkokkuvõttes miinusesse, aga segadust oli muidugi palju, sest kultuuriinimenesed, on emotsionaalne ja lisaks on see ka kirjutav rahvas. Tuli palju selgitada, et vähemaks ei jää ja kelleltki midagi ära ei võeta.
Üks asi, millest võib-olla aru ei saada, on see, et ega kulkale ei eralda keegi aasta alguses toetuste raha arvele. Meile laekuvad vahendid maksudest iga kuu ja meie jagame neid neli korda aastas. Me saame jagada ainult seda raha, mis on meile laekunud ja jagajad teavad seda iga jaotuse eel ette.

M.R: Te ei ole seda raha ette ära kulutanud ja planeerinud?
K.S: Mõnes sihtkapitalis küll juhtus, et nad tegid otsuseid suurtele projektidele pikema perioodi peale ette. Ja neil tekitas see segadus muresid. Tulemuseks oli see, et viimastes jaotustes oli neil vähem jagada.

M.R: Ja siis tuli veel Eesti 100 ka kõikide oma suurprojektidega selga. Ma arvan, et sulle oli see reaalselt raske aasta kõige sellega hakkama saada.
K.S: Ei saa öelda, et meil oleks olnud möödunud aastal tohutult palju rohkem projekte. Kultuurkapitalis on aastas üle 16 000 taotluse, umbes 11 000 nendest saab raha. Sellised suured arvud tulenevad sellest, et meil ei ole ainult kaheksa sihtkapitali, vaid me tegutseme ka kõikides maakondades ja meil on nõukogu loodud tõlkeprogrammid ja uue programmina nüüd ka Balti Kultuurifond. Ekspertide ring, kellega me igapäevaselt lävime, on 175 inimest.

M.R: Sinu töö on siis kogu aeg olla nagu võileiva vahel. Ühel pool on poliitikud, kes on ka kirjutav, aga veelgi enam rääkiv rahvas, ja teisel pool siis kultuurirahvas. Kumb pool sulle südamelähedasem on? Või kas sa saad üldse pooli valida?
K.S: Ei saa. Ma naljatamisi ütlen, et ma olen selline otsustusõiguseta vastutaja. Pooli ei vali. Tegelikult peabki Kulka juht olema apoliitiline. Laveerimist on, aga seni ei ole minu töös sellist asja ette tulnud, et mõni konflikt oleks püsti jäänudki. Kõik on väga mõistlikud inimesed ja kui ühe laua taha kokku võtta, siis saab kõik asjad rahulikult ära rääkida.

M.R: Sina kommunikatsiooni-eksperdina oled täpselt õiges kohas. Pead suutma kõigile rahulikult selgeks teha, mis vaja.
K.S: Üks minu ülesandeid on ka emana kulka mainele tekk peal hoida. Et need kired ei põrkaks kohtadesse, kus seda ei ole vaja.

M.R: Kujutan ette, et sul kulka juhina on päris hirmus, kui järjekordne aasta hakkab tulema ja sa näed, et seal on laulupidu ja Eesti 100 ja veel kümme erinevat tähtpäeva ja saad aru, et kõik need on omal moel pühad üritused, mida rahastamata jätta ei saa.
K.S: Meie otseselt laulupidu ei rahasta, aga tead, mida meie rahastame? Kogu kaarealuse laulurahva rahvariided! See on samuti rahvakultuuri valdkond ja rahastatud suuresti meie maakondade kaudu. Selle üle võiksime ka kõik uhked olla.
Rahvakultuurist rääkides aga, on Eestis see mure, et me ei ole kokku leppinud selles, mis täpselt on rahvakultuur. Siin on kulkas endaski segadus. Meie sihtkapitalid jagavad näiteks toetusi ainult professionaalsele kultuurile. On levinud arvamus, et harrastustegevus on rahvakultuur. Aga näiteks koorilaul ja ka laulupidu – mis need on? Kas harrastusteater on alati rahvakultuur? Või kas näiteks muusikafestival, mida ei korraldata sümfoonikutele või jazzmuusikutele, on alati rahvakultuur? Need küsimused vajavad vastuseid. Kulkale tehtavad taotlused on väga seinast seina ja keeruline koht ongi kokku leppida, mis kuhu valdkonda kuulub.

M.R: Kui palju raha puudu on, et kõik taotlused saaksid rahuldatud?
K.S: Kaks kolmandikku. Meil on aastas praegu kõigi sihtkapitalide ja maakondade peale jaotada 20 miljonit. Tegelikult oleks soovide järgi 60 miljonit vaja.

M.R: Kust see raha võtta?
K.S: Siis on jälle see küsimus, kas on vaja võtta? Et võib-olla päris kõike rahastada ei olegi vaja. Ja eraraha võiks ka kultuuri rohkem juurde tulema hakata. Kui annetamine oleks tulumaksuvaba, siis tuleks rohkem.

M.R: Mulle tundub, et kultuuri tarbimist oleks vaja rohkem propageerida. Ja selle kaudu tõusevad piletitulu ja sponsorlus. Raha saab inimeste käest, mitte riigilt.
K.S: Eks ta nii ongi, et raha juurde saab ainult inimeste käest ja inimesi on meil Eestis vähevõitu. Aga meie summad, mis Kultuurkapitali kaudu kultuurile lähevad, on ikkagi ka uue Euroopaga võrreldes suured. Meil on aastas kokku 30 miljonit, millest pea kolmandik läheb suurte kultuuriobjektide finantseerimiseks. Kulka on toetanud KUMU ehitust. See on valmis ja makstud, aga ikka maksame veel ERMi ehituskulusid – kui ta avati, oli pool makstud. Nüüd maksame ka uut EMTA saali. Kui need ehitused saavad valmis, siis peaks taas sündima mingi ühiskondlik kokkulepe, et mis on järgmine. Või järgmised.

M.R: Kuidas sul endal kultuuritarbimisega läheb? Sind ikka kutsutakse igale poole avamistele ja kinno ja teatrisse…
K.S: Seda on palju ja mitte ainult kutsetega. Nädalas paar-kolm õhtut on kindlasti kultuuri täis. See on selle töö juures väga tore.

M.R: Saan aru, et sinu käest ei tohi küsida, mida sa arvad „Tõe ja õiguse“ filmist?
K.S: Ikka võid küsida. Mulle väga meeldis. Tahad, ma ütlen sulle, mis tunde ma kinosaalis sain? Oli selline tunne, nagu lähed lähedase inimese matusele. Sa ei taha üldse seda päeva ega seda teemat, aga samas ei tahaks mitte mingil tingimusel olla mitte kusagil mujal. Selline vastuolu. Ma ei tea, kas see ongi see eestlase üdi? Raske vaatamine. Meil on lihtsalt nii andekad näitlejad – millise respekti ja vaikse väärikusega nad seda filmi tegid! Ei mingit veiderdamist.

M.R: Mis oli viimane hea raamat, mida lugesid?
K.S: Ma olen suur lugeja, mulle meeldivad igasugused ajaloolised lood. Praegu loen Enno Tammeri kirjutatud elulooraamatut „Marika ja Heinz Valk. Klapp ja kirg“. See on meie lapsepõlveaeg – võtad, loed ja meenutad.