KIRI EUROOPA KESKPUNKTIST: Seltsimeestes pettunud saksa sots prof. dr. Ulrike Birkenbach piidleb taas Roheliste parteis toimuvat. Ja kirub selle kaudu oma kodumaa välispoliitikat.
Kuigi ajakirjanduse põhifookus on välispoliitikal, on siiski põhjust heita pilk sisepoliitikasse. Ja selle kaudu tagasi välispoliitikasse.
- jaanuaril valis Roheliste erakond endale uued juhid, sest põhikirja järgi ei saa ministriameti pidaja olla samal ajal erakonna eesotsas. Nagu 2018. aastal, mil partei etteotsa valiti praegune liitvabariigi asekantsler, majandus- ja kliimakaitseminister Robert Habeck ning välisminister Annalena Baerbock, nii valiti uus esiduo ka nüüd vastaskandidaatideta. 28-aastane Ricarda Lang ning 46-aastane Omid Nouripour ei saanud küll üle 90-protsendist toetust nagu Baerbock ja Habeck omal ajal, kuid tulemus oli siiski selge: Langi toetas 75 protsenti hääletanutest ja Nouripouri 82,5 protsenti.
Pööre või järjepidevus?
Kas see tähendab pööret või järjepidevust? Sellele küsimusele peavad oma sõnade ja tegudega vastuse andma Lang ja Nouripour, kuid tõsiasi, et just nemad asusid partei etteotsa, tähendabki korraga nii pööret kui ka järjepidevust.
Seni Rohelist Noorust juhtinud Ricarda Lang kuulub partei vasaktiiba, Nouripour esindab „realosid“ ehk mõõdukamaid reaalpoliitikuid. See oli selgelt näha ka 29. jaanuaril suuresti oma kodudes arvutite ees istuvatele delegaatidele peetud kõnedes. Lang rääkis hingestatult kliimakriisist, viidates nõnda, nagu poleks tema enda partei selle heaks piisavalt ära teinud. Nouripour seevastu kiitis Baerbocki ja Habeckit ning lubas neile partei toetust.
Niisiis peaks partei juhtkonnas valitsema tasakaal – esindatud on nii „fundid“ (sõnast „fundamentalism“ – Roheliste idealistlik, julgelt vasakule kalduv tiib) kui ja „realod“ ja kõik on korras. Et kõik päris korras ei ole, demonstreeris parteipäeval ka liidupäeva liige Katja Keul, kes võttis tigedalt sõna lahingudroonide vastu. Nimelt on aastaid olnud ühiskonna vasakule spektrile pinnuks silmas küsimus sellest, kas liitvabariik peaks tootma, kasutama ja müüma relvastatud droone. Kehtivas koalitsioonileppes on luba kõiki neid asju teha – eeldusel, et tegu pole automatiseeritud ehk robotdroonidega. Igatahes ei ole mitte kogu Roheliste partei sellega leppinud ning me ei tea, kas Ricarda Lang kavatseb teema uuesti üles võtta või mitte. Tema laupäevase kõne põhjal – pigem mitte, seal olid esikohal kliima- ja sotsiaalküsimused. Kuid ei või iial teada.
Esialgu paistab Rohelisi pigem huvitavat miski, mida Tageszeitung nimetas „diskussiooniks taksonoomia ümber“: Euroopa Komisjon on plaaninud tembeldada aatomi- ja gaasienergia roheliseks, see ajab aga Rohelistel harja punaseks. Tõsi – mõõdukalt, sest parteis puudub soov õõnestada Rohelistest ministrite jalgealust, mistõttu jäi ka parteipäeval esitatud kriitika pigem rahulikuks. Kuid teema ise ei kao kuskile.
Välispoliitika vaimud
Kuid nii selles kui ka muudes küsimustes on küsimus rohkem Roheliste suhetes oma koalitsioonipartneritega. Seda, et see võib kergesti pingestuda, on näidanud nii Berliini saamatus seoses energiahindade hüppelise kasvuga, mis on pannud paljusid inimesi vahetama energiatarnijat, viimaseid aga hindu tõstma. Valitsuse reaktsioonid sellele olid aeglased, koordineerimata ja hambutud. Pidi tõesti vaid pime olema, et mitte märgata seda, kui ootamatult see kõik tabas kolmest parteist koosnevat valitsust, mis ilmselgelt pole veel õppinud ühiselt asju ajama.
Teine valdkond, kus samuti annavad tunda eri parteide erinevad seisukohad ning suutmatus või soovimatus neid ühendada, on välispoliitika. Kohati tundub, nagu oleks liitvabariigil vähemalt kolm välispoliitikat – sotsiaaldemokraatide oma, mille kohal hõljub Gerhard Schröderi vaim, liidukantsler Olaf Scholzi oma (naljaga pooleks: selle kohal näib hõljuvat Angela Merkeli vaim) ning viimaks välisminister Baerbocki oma, mis peaks kõige selgemalt esindama seda, mida liitvabariik õigupoolest taotleb.
Baerbocki puhul tuleb tõdeda, et tema ametisse asumisel oli irvitajate koor suur ning paljud ennustasid talle kiiret läbipõlemist. Seda pole juhtunud ning Annalena Baerbock on tulnud toime rahuldavalt, demonstreerides seejuures arengut rahuldavast hea suunas.
Selge see, et praegune välispoliitiline olukord on ebamugav. Vanamoodi ilmselgelt ei saa, uutmoodi aga ei osata. Sakslaste DNA-s on tunne, et konflikti ei maksa otsida, see lõpeb halvasti. Samas ei osata tulla toime situatsioonis, kus polegi vaja mitte otsida konflikti, vaid lihtsalt seista enda asja eest. On viimane aeg see ära õppida. Ja teha samal ajal oma positsioonid selgeks oma liitlastele Euroopa Liidus ja NATO-s. Eriti viimase osas jätab palju soovida ning kohati tundub, nagu tahaks meie poliitikud kuidagi salata seda, et kuulutakse NATO-sse ning et see eeldab häid suhteid liitlastega.
Maailma tulevik
Baerbock tuleb sellega üha paremini toime, kuid kogu ühiskond tema taga ei seisa. Ei maksa unustada, et praeguses valitsuskoalitsioonis on koos kaks parteid, kelle hoiakud Vladimir Putini Venemaa suhtes on diametraalselt erinevad – kaks kolmandikku sotsiaaldemokraatide toetajatest pooldab häid suhteid Putiniga, samas kui kolm neljandikku Roheliste toetajatest on vastupidisel seisukohal.
Ilmselgelt on see ühelt poolt välisministri ja tema partei enesekehtestamise küsimus, kuid veelgi enam on see küsimus avalikkusele – millist välispoliitikat me tahame, keda me näeme oma sõpradena, mis on sõpruse hind, millised on üleüldse meie huvid?
Nende asjade üle tuleb avalikult arutleda. See on ka küsimus ajakirjandusele: kas tõesti on vaja ilmselgelt esinemismaania all kannatava tervishoiuminister Karl Lauterbachi iga köhatust kajastada, võib-olla tasub rohkem ruumi anda küsimustele, millest sõltub terve maailma tulevik?
Lääne-Saksamaal Offenbachis elav Ulrike Birkenbach (s. 1955) on Frankfurdi Goethe Ülikooli emeriitprofessor ja vabakutseline ajakirjanik.
