Suur Argentina kirjanik Jorge Luis Borges kinnitas, et süžeesid on kirjanduses kõigest neli, ja liiatigi arvas ta, et kaht nendest on võimalik ühte liita, nii et järele jääb ainult kolm.
Mina aga kavatsen pajatada teile kakskümmend neli lugu, mis võiksid pretendeerida maailmakirjanduse neljanda süžee kohale.
NELJAS SÜŽEE: Jelena Skulskaja maailmakirjanduse sarja 12. lugu. Marek Hłasko novell „Ma jutustan teile Estherist“ on lugu inimese näivast või tõelisest enesetapust, mille puhul inimene viskub kuristikku või küürutab paberilehe kohal, tappes ennast sellisel viisil iga päev mitte inimkonna päästmise, vaid kirjanduse nimel.
Laias ilmas ringi rännanud poola pagulane. Elas paljudes maades, kuid ei ajanud üheski juuri alla. Hakkas jooma ja tegi kolmekümne viiesena endale otsa peale (või siis tappis ta eriteenistus). Marek Hłasko vihkas tuntud Ameerika näitekirjanikku Tennessee Williamsit selle eest, et too tegi oma näidendi „Tramm nimega Iha“ tegelase Stanley Kowalski poolakaks. Loomalike kirgede, arutu kiima, ahnuse, tooruse ja kasina mõistuse kehastus on poolakas. Kurat võtku, seda ma andeks ei anna! Ehk seega kosmopoliit Marek Hłasko, kes kirjutas näiteks Iisraelist nii, nagu oleks saanud kirjutada ainult juut, kes jumaldab oma kodumaad ja kellel on seetõttu õigus teda ümber kasvatada, talle iga hetk märkusi teha ning sajatada tema kõrbe, kuumust ja higi, oli hingepõhjas Poola patrioot. Aga see selleks.
Prostituut ja kogenematu neiu
Ta kirjutas 1966. aastal novelli „Ma jutustan teile Estherist“. Selles loos on kaks teineteisest täiesti erinevat elu kokku kleepunud nagu hajameelse perenaise kuumale pliidile ununenud pelmeenid. Need kaks elu ei oleks tegelikkuses saanud mitte mingisugustel asjaoludel teineteisega ristuda ega kohtuda. Üks elu kuulub Iisraeli prostituudile, kes viib klienti tapva päikeselõõsa all korterist korterisse. Prostituut on kliendilt tabletid varastanud, mees on haige ja tal on raske hingata, kuid ta kõnnib visalt prostituudi kannul, sest nagu ta naisele rääkis, sarnaneb too tema hukkunud tütrega. Ta tunneb südames valu ja tahab tabletti võtta, kuid tal ei ole ennast millegagi päästa ja ta on määratud surema. Mees kõneleb prostituudile, et too on hea, ja prostituut jätab selle meelde kui isaliku hellusega öeldud fraasi. Jutustaja Hłasko väidab sealjuures, et tema ise on prostituudi sõber ja et prostituut palus tal etendada oma noore ja ilusa kallima rolli, sest sellisele paarikesele ei pööra keegi tähelepanu, eakas klient aga järgneb neile higist nõretades ja surijana üksnes vaevu jalgu liigutades nagu juhuslik möödakäija, mistõttu prostituudil juba ammu silma peal hoidnud politseinikud ei söanda neid tülitada. Ning jutustaja küsib ega suuda mõista, miks on prostituudil vaja, et rikas klient sureks, miks varastas ta mehelt tabletid ja miks nööbib ta juba surmaheitluses kliendi viimasel eluhetkel tema ees valla oma kleidihõlmad.
Teine elu on aga noore kogenematu neiu elu, kes armus jutustajasse, ent ei julgenud talle last sünnitada – neil ei olnud millestki elada, tõotatud maal viibimine heidutas neid ja neiu soovis teha aborti. Seepeale viis jutustaja, kes armastas teda rohkem kui omaenda elu ja unistas lapsest, neiu kõrbesse ja hoidis teda seal seni, kuni rasedust ei olnud enam võimalik katkestada. Siis ütles neiu, et lähegi üldse arsti juurde, vaid sünnitab kelleltki abi otsimata ise. Jutustaja küll ei tahtnud seda, kuid neiu jäi endale kindlaks. Aga kui algasid tuhud, tõttas jutustaja siiski abi tooma ning kukkus välja niiviisi, et tollel hetkel oleks saanud aidata ainult üks noor meditsiinitudengist naine, ent see naine oli jutustajas juba mitu kuud iha äratanud, sest tema enda kallim oli rase ja kättesaamatu… ei-ei, jutustaja ei petnud kallimat ning unustas oma suure armastuse ja Estheri alles hetkel, mil ta noore naise tuppa tormas, et teda appi paluda. Teda valdas kõigele muule käega lööv kirg ja kui ta viimaks koos selle naisega Estheri juurde jõudis, olid nii Esther ise kui ka laps juba surnud.
Päris lõpus aga küsib jutustaja veel kord, kas surnud klient nimetas prostituuti tõepoolest heaks. Too kinnitab seda. Jutt läheb miskipärast kirjandusele, eilsele päevale, soovimatusele lugeda uusi raamatud ja jutustaja sisemuses elavale pühale naisterahvale – prostituut palub, et talle jutustataks sellest pühast naisterahvast, ja jutustaja vastab prostituudile.
„„Ei, Esther,“ ütlesin ma. „Ma olen juba väsinud. Ma olen püüdnud terve päeva mõelda välja mingisugust lugu sinust ja lapsest, kes meil oleks võinud olla. Aga paistab, et mitte miski ei taha õigesti välja kukkuda.““
Sellega novell lõpebki. Jättes meile lahendada paar äärmiselt tähtsat küsimust – võib-olla on Esther, ideaalne armastatu ja prostituut üks ja seesama inimene, kellele saatus on lihtsalt valinud vale teeharu, sundides jutustajat hakkama lihtlabaseks kupeldajaks, kes kaupleb oma kullakalliga, too aga mõistab surema mitte milleski süüdi oleva vanuri, keda kihutab tagant soov teha enda omaks tema surnud tütrega sarnanevat naist? Kuid võib-olla ei olnudki neid naisi üldse olemas – ei olnud prostituuti ega Estherit ega toda naist, kes oleks saanud sünnitusel abiks olla, aga ei olnud abiks, vaid lahustus pärast saatuslikuks osutunud ühteheitmist põuavines? Kuid võib-olla tundis visalt prostituudile järgnenud vanamees temas ära oma hukkunud tütre Estheri ja aimas, et tütar ei surnudki, ent too ei julge seda kunagi talle tunnistada – parem isa juba surgu, parem juba varastada temalt tabletid? Ootamatu süžeepöördega novelli üllatav uudsus ja ebatavalisus seisnevadki selles, et me ei leiagi iial ühelegi küsimusele vastust. Kõik küsimused on sobivad ja sobivad on ka kõik vastused.
Kui kummaline kokkusattumus
- aasta. Ja vaat kui kummaline kokkusattumus – just nimelt sellel aastal nägi ilmavalgust Julio Cortázari novellikogu „Kõik tuled on tuli“. Raamatu nimiloos haakuvad samuti kaks saatuste kihistust, kusjuures üks nendest hõlmab Rooma prokonsulit, tema abikaasat ja gladiaatorit ning teine tänapäeva armukolmnurga osalisi, keda köidavad nagu vanaaegse kolmnurga liikmeidki üksteise külge armukadedus, armastus ja vihkamine. Stilistilises mõttes ei ole võimalik neid lugusid teineteisest lahutada – tänapäeva armukeste sigaret süütab õli selle areeni all, millel heitlevad gladiaatorid, ja gladiaatori kehasse tunginud kolmhark läbistab ja tapab ühtlasi naise, kelle on hüljanud kallim meie ajal. See tähendab, et elu lõuend ja olemise kangas, mida on võimalik põlema panna, on üks ja seesama kõikidel aegadel ning temast saab välja lõigata mida iganes.
Võiduloorberid annan ma siiski Marek Hłaskole, sest arusaamad elukanga ühtsusest on temal ühest küljest väljendatud reljeefsemalt ja veenvamalt ning me ei saa nii hõlpsasti kui Cortázari puhul tungida läbi jutustuse liha väljamõeldud skeemi, tarindi ja ehitusklotsideni. Ning teisest küljest ei paku Hłasko meile mitte kaht, vaid suvalist arvu teelahkmeid, millel inimene võib valida hukule pürgimise. Kuid kirjanike võtete sarnasust ei saa ka täielikult eitada – Cortázar kirjutas juba ammu enne novelli „Ma jutustan teile Estherist“ valmimist kuulsa jutustuse „Saatana ila“, mille põhjal Michelangelo Antonioni lõi filmi „Blowup“ („Fotosuurendus“), kusjuures nii jutustuses kui ka filmis kõneldakse fotost ehk dokumendist ja reaalsusest, ent tavaline päevapilt, millel on jäädvustatud naine ja nooruk, virgutab kirjaniku kujutlusvõimet, ta silmab taustal meest, kes võib-olla saatis selle naise ahvatlema poissi mingisugusesse jubedasse madalate kirgedega seotud loosse, filmis aga sunnib fotosuurendus kõigepealt oletama, et tegemist võib olla tapmisega, seejärel veenduma, et tapmine ongi toime pandud, ning siis silmanähtavas kahtlema. Jutustuse tegevus leiab aset Pariisis, kus tuli ringi hulkuda ka Marek Hłaskol…
Kuid need on pigem arutlused sellest, kuidas literaadid üksteisele mõju avaldavad, kuidas erinevates peades tekivad ühesugused mõtted ja kujundid ning kuidas üks kirjanik loeb või ei loe ennast teise võlglaseks. Cortázar oli arvamusel, et temale andis tõuke jutustuse „Saatana ila“ kirjutamiseks Hitchcocki film „Tagaaken“, mis on vändatud William Irishi (Cornell Woolrichi) jutustuse põhjal. Marek Hłasko aga arvas miskipärast, et ta on oma üllatava jutustuse eest tänu võlgu Jerome Salingerile ja tema novellile „Roosisuu ja silmad rohelised“. Et lugejal ei jääks mingeid kahtlusi, alustabki Hłasko vestlust tema lauda istunud prostituudiga nii: „Roosisuu ja silmad rohelised“… Veidi hiljem aga täpsustab: „Salingeri novellist ei rääkinud ma tüdrukule midagi… kuid tal olid tõesti rohelised silmad ja kaunid huuled…“ Asi on siiski selles, et Salingeri kangelanna silmad ei ole üldse rohelised, vaid merikarbikarva roosakassinised [originaalis sea shell, mis on RGB skaala järgi tegelikult 100% punane, 96,1% roheline ja 93,3% sinine ning väga kahvatu], kuigi novelli pealkiri viitab rohelistele silmadele. Siinkohal on võimalik lõngakera veidi lahti harutada ja välja uurida, et sanskriti keeles võib neid värvusi tähistada ka üks ja seesama sõna ning seetõttu seostub värsirida rohelistest silmadest Salingeri loos ühele tema kangelasele kindlalt just nimelt helesiniste naisesilmadega. Salingerile on säärased krüptogrammid tähtsad, Hłaskole on aga tähtis üksnes see, et naine lamab hallipäise mehe voodis ja mehele helistab selle naise abikaasast sõber, kes otsib oma kaasat taga ja on armukadedusest hulluks minemas. Naise armukesest mees veenab sõpra rahunema ja kinnitab talle, et naine jõuab iga hetk koju. Ta paneb toru hargile ja pöördub noorukese naise poole, kuid telefon hakkab uuesti helisema ja õnnelik abielumees teatab, et naine naasis tõepoolest koju. Seesama naine, kes lebab endiselt armukese voodis. Kõik toimuv on näilik. Üksnes esmapilgul paistab, et abielumees lihtsalt valetas oma sõbrale, sest lood on siin sootuks keerulisemad. Võib-olla ta aimas, kus tema abikaasa viibib? Võib-olla ta ei tahtnud sõbra silmis nartsuna välja näha?
Hłasko prostituut aga peab jutustajaga nõu selle üle, millise legendi ta peaks oma klientidele välja pakkuma – kas sellise, et tema peigmees on hukkunud ja et tollest ajast saadik ei ole ta kedagi armastanud? Peigmees hukkus õilsate ideaalide eest võideldes? Süüria piiril? Või oleks parem, et ta sai mõttetult surra autoõnnetuses? Jutustaja segab vahele, pakub mitmesuguseid üksteisele vastu rääkivaid versioone, novell ei võta vedu ega taha kuidagi välja tulla.
Kaotatud põlvkond, kes ei teadnud midagi oma kaotusest
Marek Hłasko oli tõepoolest ristitud, saavutas tunnustuse kodumaal Poolas ja elas Iisraelis, kus elu ei olnud minu meelest tollal sugugi mõnus – kogu aeg vaevasid vaesus, palavus ja sõda. Pärastpoole abielus ta sakslannast filminäitlejannaga. Ta ei sarnane põrmugi Nõukogude Liidu kuuekümnendate aastate põlvkonnaga, vahepealsest sulast ta ennast ära meelitada ei lasknud ja rääkis, et pärast seda, mis tema põlvkonnale osaks langes, saab ta kirjutada üksnes niisuguseid asju, mis lõpevad surmaga. Elu omab aga mõtet ainult juhul, kui sellest on võimalik teha kirjandusteost. Tollel žanril – st elul – iseenesest ei ole vähimatki tähtsust ega ka mitte mingisugust väärtust.
Nimi Esther tuleb taevatähte tähendavast vanapärsia sõnast stara. [Nii näib siiski kübeke õigem olevat]. Seega, Marek Hłasko räägib, et ta jutustab meile oma teednäitavast tähest ehk lugude loomisest. Lugude nimel olen ma usutavuse saavutamiseks valmis teesklema keda tahes – võin olla kas või kupeldaja, gigolo või armastatud naise tapja. Mulle on kuidagiviisi teatavaks saanud, milline süžee sobib hea jutustuse loomiseks ja milline ei sobi, mulle on teatavaks saanud, kuidas kirjandust tehakse, ning ma miskipärast usun, et kirjandusel on olemas mingisugune mõte ja iva. Selles viimases oli ta siiski nähtavasti kahtlema löönud. Ja tõepoolest, milline mõte, kui mõtet pole ilmselt elul endalgi, kuid just nimelt temasse – elusse – kirjandus otsaga tagasi jõuabki.
Novelli prostituut sarnaneb vanamehe tütrega. Vanamehe tütar oli aga haige – ta tappis ennast. Autorit võib mõista selles mõttes, et kihk ennast tappa ongi haigus. Tegelikult tappis ennast ka Esther, sest ta keeldus arstiabist, ja jutustaja üksnes aitas talle selles natuke kaasa, mis tähendab, et Esthergi põdes enesetaputõbe. Haige südamega vanamees joob kohvi ega lähe seejärel pärast tablettidest ilma jäämist miskipärast apteeki, vaid komberdab ergava päikese all edasi, et endale otsa peale teha, ning prostituudil on üksnes vaja teda sealjuures natuke tagant tõugata. Ka temal on enesetaputõbi. Seda tõbe põeb ka Marek Hłasko ise ja küsimus, kas eriteenistus aitas tal haigusele vastu tulla või piisas üksnes alkoholist ja tablettidest, ei omagi novelli „Ma jutustan teile Estherist“ seisukohalt kuigi suurt tähtsust. Ametliku versiooni kohaselt tõukas ta naljatlevalt oma sõpra helilooja Krzysztof Komedat, kes suri kukkumisel tekkinud ajuverevalumi tagajärjel. Hłasko ütles, et kui sõber sureb, läheb ka tema talle järele. Ning seda ta tegigi, pruukides suures koguses alkoholi koos unerohuga.
Borges on rääkinud, et kõige viimane süžee on süžee jumala enesetapust. Marek Hłasko novell „Ma jutustan teile Estherist“ on lugu inimese näivast või tõelisest enesetapust, mille puhul inimene viskub kuristikku või küürutab paberilehe kohal, tappes ennast sellisel viisil iga päev mitte inimkonna päästmise, vaid kirjanduse nimel, kusjuures see enesetapp ei muuda nagu ka jumala enesetapp maailmas midagi, vaid lisab talle veel ühe süžee.
