PALVERÄNNAKUD EESTISSE: Märtsi alguses avati Niguliste muuseumis näitus liivimaalaste keskaegsetest palverändudest, keskendudes Eestist ja Lätist päevavalgele tulnud arheoloogilistele leidudele. Keskaegsete palverändurite kirjus maailmas hulgub ajaloolane Erki Russow. Lugu on ilmunud koostöös ajakirjaga Horisont.
- aastal seadis Viljandi komtuur Rupert de Grave end pikemale palverännakule läänekristliku maailma teise serva. Mitme aasta peale veninud reis viis isand Ruperti esmalt Jeruusalemma Jeesuse hauale, sealt Rooma Peetruse radadele ning hiljem Saksamaa kaudu Hispaaniasse Santiago de Compostelasse Jaakobus Vanema pühapaika. Reisilt naasis ta 1528. aasta hilissuvel, olles jõudnud septembri hakul laevaga Lübeckist Tallinna ja sealt tagasi Viljandi ordulinnuse kõrgete müüride vahele.
Palverännu traditsioonid
Tõsiusklikuna oli ta viimaks täitnud paljude katoliiklaste ülima eesmärgi käia ära kõigis kolmes kristlaste tähtsaimas palverännukohas, mis olid toona tuntud kui peregrinationes maiores. Ent neid, kes sellest pingutusest Liivimaal lugu pidasid, oli juba jäänud palju vähemaks kui teele asudes: 1520. aastate alguses Liivimaale jõudnud reformatsiooni tuultes leidus aina vähem vana usu pooldajaid, kes oma hinge eest hoolitsedes pidasid palverändu usklikule eluliselt vajalikuks. De Grave reisi ajaks oli üle aastatuhandepikkuse ajalooga palverännutava siin kandis seni üldtunnustatud kujul hakanud hääbuma.
Kombestiku jaoks on tuhat aastat kahtlemata väga pikk aeg ning see, kuidas mõtestasid palverändu 4.–5. sajandi inimesed, erines paljuski de Grave kaasaegsete mõttemaailmast 16. sajandi algupoolel. Muutunud olid palverännu eesmärgid, mitmekesistunud sihtpunktid, täienenud rännuviisid ja see, mida pühakohas ette võtta. Hoogsalt üldistades võiksime pakkuda alljärgneva kujunemisloo, kuid mõistagi on palverännu ajalugu siintoodust tublisti keerulisem.
Kristliku palverännutraditsiooni täpset algust on nii kauget aega vaadeldes raske määrata. Üldiselt peetakse võimalikuks, et pühakirjast tuttavail Kristuse radadel käidi juba 2.–3. sajandil. Toona ei olnud see kindlasti massiliikumine, vaid pigem omane pühaisadele ja -vendadele, kellest kõige äärmuslikumad valisid Pühal Maal eremiitidena elades teadliku eraldumise ühiskonnast.
Siiski leidus nende kõrval hiljemalt 4. ja 5. sajandil ka kaugpalverändureid, kes Lääne-Euroopa hiljuti kristliku usu vastu võtnud piirkondadest tulnuna pidasid vajalikuks käia pühakirjast tuttavates kohtades. See oli aga nii toona kui ka hiljem eelkõige sisemisest veendumusest tulenenud valik, sest erinevalt islamist pole palverännul käimine ristiusus ametlik kohustus. Seetõttu jäi palveränd sajandeiks pigem elitaarseks ning muutus massiliikumiseks alles kõrg- ja hiliskeskajal, kui vagadusele lisandus rahvausule omane kaitsemaagiline külg.
Palverännuviisid ja -kohad
Kristluse levides teisenesid ka palverännuviisid ja -kohad. 6.–7. sajandi Iiri munkade eraldatud eluviisist – siht olla jumalale lähemal –, mis sarnanes varasemate eremiitide omaga, kasvas välja misjonipalveränd seni ristiusule võõraks jäänud piirkondadesse, Šotimaast germaani aladeni välja. Kinnitanud sel moel kanda Kesk-Euroopas, suundus kristlik misjon edasi põhja ja ida poole. Peatselt ilmus rahumeelse usuvahetuse kõrvale relvastatud misjon: uskmatute vastu peetav püha sõda, mis tõi katoliku kiriku rüppe teiste seas Läänemere lõunakalda.
Relvastatud misjonist kasvas omakorda 11. sajandil välja relvastatud palveränd ristisõja kujul. Esmalt suundusid mõõgaga palverändurid (peregrinus miles) Pühale Maale, hiljem mujalegi. Siinjuures ei piirdu kokkupuude palverännuga ainult sama mõiste – peregrinatio – tarvitusega, see oli märksa enam põimitud. Nii oli esimeste ristisõdade ajaks algne rahumeelne palveränd omandanud mitu erivormi, sisaldades isikliku vagaduse nimel võetud teekonna kõrval nii karistuspalverännakuid kui ka eestpalverännakuid kellegi asemel. Mõlemat kasutati ristisõdades aktiivselt ära, see andis võimaluse toetada püha sõda, võttes süüteo lunastamiseks kätte relva või ostes end süüst vabaks rahalise või muu ainelise panuse abil. Seda näeme 12.–13. sajandil ka Liivimaa ristiusustamise korral.
Niisiis käis ka tulevase Liivimaa läänekristliku Euroopa rüppe haaramine käsikäes palverännuga, esmalt misjonitöö kaudu, kuid peatselt paavstide poolt korduvalt (nt 1172, 1198 jne) välja kuulutatud relvastatud palverännuna. Osa risti ja mõõga haaranuist jäigi hiljem pikemalt Läänemere idakaldale ning teenis siin sõdur-palverändurina kauem, kui kirikupea väljakuulutatud ristisõja-kampaaniad seda eeldasid.
Palverändurite eriilmeline seltskond
Igal juhul võis 13. sajandi alguse Läti- ja Eestimaal palverändureina näha eriilmelist seltskonda, alates Saksamaalt ja Skandinaaviast pärit rüütlitest ja vaimulikest kuni kaupmeeste ning lihtrahvani. Kahtlemata erinesid siia tulemise motiivid, muu hulgas taheti tutvuda Liivimaa kristluse rüppe haaratud ja vastristitud piirkonna oluliste sündmuspaikadega, ent siia tuldi ka sunduslikult, nagu need sadakond sõjameest, kes lähetati 1227.–1228. aastal Liivimaale karistuseks Utrechti piiskopi Otto II tapmise eest.
Ent kui ristisõda kui keskaegse palverännu äärmuslik vorm kõrvale jätta, hõlmasid lõviosa palverändureist siiski teelised, kelle eesmärk ei olnud relvaga usku tuua ega seda kaitsta. Märksa enam oli neid, kes reisisid muu ajel, ning siingi on rändajate palett erakordselt kirju. Seinast seina näiteid pole vaja kaugelt otsida, neid leiame ka Liivimaalt. Peale usulise elamuse saajate leidus arvukalt neid, kes võtsid teekonna ette kas patukaristuse sundusena või pühakule tänutäheks ületatud raskuste eest.
Palverände sooritas ka talurahvas
Nii kohustas Riia peapiiskop 1312. aastal kolme riialast vaimulike mõrva eest minema palverännakule toona hääbuva populaarsusega Lõuna-Prantsusmaa Neitsi Maarja kultuskohta Rocamadouri. Ning kui uskuda püha Olavi imetegusid kirjeldavat käsikirja, siis käis paar vastristitud eestlast juba 12. sajandi lõpukümnendeil Norras Nidaroses (Trondheimis) märterpühakule pühendatud kirikus tänuks imelise paranemise eest.
Teisal leiame korduvalt viiteid palgalisele palverännule: lahkunu soovil tuli leida mõni rändur, kes kokkulepitud rahasumma eest võtaks hingeõnnistuseks ette teekonna Piritale (1450), Riiga (1449), Aachenisse (1367) või hoopis Jeruusalemma (1425). Sestap võib arvata, et samamoodi kui Lübeckis leidus hiliskeskaegsel Liivimaalgi kutselisi rändureid, kes raha eest täitsid surijate viimseid soove.
Seega sagis keskaegse Liivimaa teedel arvukalt igasuguseid palverändureid. Mõned olid tulnud kaugelt siia, Neitsi Maarjale pühendatud maale, imetegude paiku külastama (nt Vastseliinas asunud püha risti juurde), teised lootsid tervisehädadele abi Riia püha vere reliikviast, paljud aga suundusid siit üldtuntud pühapaikadesse mujal Euroopas.
Oma olemuselt sarnaneski Liivimaa palverännutava üldiselt hansapiirkonnas levinud kombestikuga, aga vahest ühe erandiga. Nimelt, kui mujal haaras kaugpalveränd ühiskonda tervikuna, siis Liivimaal rändas üle kodumaa piiride siiski vaid elanikkonna kristlikku kultuuri lõimunum osa. Erinevalt näiteks Skandinaaviast, kus teekonna Rooma ja teistesse kesksetesse kultuskohtadesse võtsid jalge alla ka usklikud talurahva seast. Meie kandis sulandus maarahva palverännukombestik ilmselt varasemate traditsioonidega ning rännud piirdusid käikudega kohalikesse pühakodadesse, sihiks ravi, saagiõnn või mõni muu pigem praktiline ajend.
Ainelisi jälgi liivimaalaste keskaegsest palverännust leidub nii linnast kui ka maalt, aga see on mõne järgmise kirjutise teema.
Keskaegsest palverännust on aegade jooksul kirjutatud palju ja eri rõhuasetusega. Eesti autoritest on palverändu kõige enam käsitlenud Aldur Vunk, kokkuvõtlikult oma 2005. aastal ilmunud raamatus “Jeesus läks maal kõndimaie”.
Võõrkeelsetest teostest annavad hoogsa sulega ülevaate Jonathan Sumptioni “Pilgrimage. An Image of Mediaeval Religion” (2002) ning Norbert Ohleri “Pilgerstab und Jakobsmuschel. Wallfahrten in Mittelalter und Neuzeit” (2003).
Erki Russow (1974) on Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu vanemteadur.
