OI, MUL ON UUS VUNTSIDEGA VASTIK NAABER! Oma provokatiivse musta komöödia “Minu naaber Adolf” sünnist räägib intervjuus kino Artis programmijuht Ra Ragnar Novodile Iisraeli režissöör Leon Prudovsky.
Leon Prudovsky teine täispikk mängufilm “Minu naaber Adolf” oli 2022. aasta Pimedate Ööde filmifestivali avafilm ning üks peaosalistest, Udo Kier, sai festivalil ka elutööauhinna. Film jõuab laiema publikuni alates 14. veebruarist kinos Artis.
Lõuna-Ameerika, 1960. Üksildane ja pahur holokaustis ellu jäänud Marek Polsky veenab end, et tema uus naaber Colombia mägikülas on Adolf Hitler. Kuna kohalikud võimud teda piisavalt tõsiselt ei võta, asub mees oma kahtlusaluse kombeid ja käitumist uurima. Kui tõendid ei tundu ikkagi piisavad, on Polsky sunnitud uue naabriga sõbrunema, et sel moel ümberlükkamatuid asitõendeid saada.
Kuidas sündis filmi lugu, mis tunne oli töötada koos niivõrd teenekate näitlejatega nagu David Hayman ja Udo Kier? Nende ja teistegi küsimuste üle arutasime režissööriga ühes neljapäevahommikuses videokõnes, kui Prudovskyl oli just tekkinud veidi vaba aega pärast oma uue filmi stsenaariumi esmase versiooni valmimissaamist.
“Minu naaber Adolf” oli PÖFF-i avafilm ning see võeti festivalil fantastiliselt vastu. Milline oli sinu festivalikogemus ja kas sul õnnestus ka Tallinnas ringi uudistada?
See oli fantastiline kogemus! Ma olen tahtnud lapsest saadik Tallinna külastada, kuid selleks polnud enne võimalust. Nüüd sain linna peal ringi jalutada ning see kogemus oli minu jaoks väga isiklik ja meeldejääv. Professionaalses mõttes jäin väga rahule, samuti sellega, kuidas film vastu võeti. Kõikide festivalide hulgast oli PÖFF-i kogemus kindlasti meeldejäävaim.
Kuidas sündis filmi idee ja mis inspireeris sind seda lugu inimesteni tooma?
Käisin 12 aastat tagasi Brasiilias filmifestivalil ja olin sellest kogemusest väga mõjutatud. See oli mul esimene kord külastada Lõuna-Ameerikat. Rääkisin kogemusest ka oma sõbrale ja kaasstsenaristile Dmitri Malinskile ning tema pakkus välja idee teha film Adolf Hitlerist, kes põgeneb ning lõpetab kuskil Lõuna-Ameerikas nagu näiteks Brasiilias, kus ta üritab luua neljandat Reichi.
See idee Hitleri karakterit edasi arendada ei pakkunud mulle huvi, aga tänu sellele hakkasin mõtlema oma holokausti üle elanud vanaemale ja sellele, mida tema sellisest mõttest arvaks. Ta ei suutnud kuulata enam saksa keelt ega olla saksakeelses keskkonnas. See aitas mul mõista, et ma ei taha teha lugu Hitlerist, vaid holokausti üleelanud inimesest, kes arvab, et tema naaber on Hitler. Filmi idee oleks humaniseerida vaenlast ja teda tundma õppida.
Film on nutikas, naljakas, dramaatiline ja pingeline ning üks kahest peategelasest on oletatav Hitler. Mis on see miski, mis siiani inimesi ja filmitegijaid tema juures paelub?
Ma ei tea, kuidas sellele küsimusele vastata, sest ma ei olnud esialgsest ideest teha film Hitlerist üldse vaimustunud, aga ta on viimase saja aasta üks suuremaid nimesid, tema tõttu muutus maailm jäädavalt.
Maailm enne 1939. aastat ja pärast 1945. aastat on Hitleri tõttu pöördumatult erinev. Ka praegu on meil sõda ja pärast seda on maailm teistsugune. Hitler pole meist ajaliselt nii kaugel nagu näiteks Napoleon, kauge persoon ajalooraamatutest, vaid reaalne isik, kelle kohta me kõik midagi teame.
Pole olnud just palju komöödiafilme, mis teeksid Hitleri üle nalja. Kohe meenuvad “Jänespüks Jojo” (“Jojo Rabbit”, 2019), “Suur diktaator” (“The Great Dictator”, 1940), “Vaata, kes on tagasi” (“Look Who’s Back”, 2015). Kas Hitleri üle peaks nalja tegema?
Jah, muidugi. Miks mitte? Sest viimase saja aasta jooksul pole olnud kedagi teist, kes sobib ideaalselt ülima kurjuse kehastamiseks. Kui Hitlerit kujutatakse sketšides ja komöödiates, ajab see mind alati naerma, sest see on ülim kurjuse esindaja, keda naeruvääristatakse ja tema üle nalja tegemisel on suur mõju.
“Minu naaber Adolf” on justkui segu filmist “Vanad torisejad” (“Grumpy Old Men”, 1993) ja Hitchcocki klassikast “Tagaaken” (“Rear Window”, 1954). Filmis on provokatiivsed elemendid, farsile kalduvad naljad ning kõigele lisaks on see meelelahutuslik komöödia ja ka art-house’i karakteridraama. Kuidas saavutasid tasakaalu kõikide nende elementide vahel?
Aitäh komplimendi eest! Iga sellise tasakaalu leidmine on väga suure töö tulemus. “Minu naaber Adolf” on minu teine täispikk mängufilm. Ma polnud enne selle projektiga alustamist teadlik, kui suureks väljakutseks see minu jaoks muutub. Sain sellest lõplikult aru filmi monteerides, mis Covidi tõttu kestis terve aasta.
Montaaži üle arutlesime Zoomi kaudu monteerijaga, kes viibis samal ajal teises riigis. Kui selline algupärane tööversioon filmist valmis sai, vaatasime seda koos filmitööstuse esindajate ja inimestega, keda usaldan. See oli umbes nagu skulptuuri valmimine. Ma teadsin, mida ma tahan, aga kõigepealt pidin selle materjalist välja tahuma ja ebavajalikust loobuma. See tähendas, et eemaldasime ja lisasime mitmeid stseene, mis muutsid filmi naljakamaks või tõsisemaks, intelligentsemaks või otsekohesemaks.
Kahe vaenlase omavahelise jagelemise teeb iseäranis nauditavaks šotlase David Haymani ja sakslase Udo Kieri võrratu näitlejatöö. Udo Kieri jaoks on see juba kolmas kord Hitlerit kehastada (“Mrs. Meitlemeihr”, 2002 ja “Hunters”, 2020–2023) – kuidas õnnestus ta filmi kaasata?
Mul ei olnud aimugi, et ta mängib “Huntersi” 2. hooajas Hitlerit! Meie jaoks oli oluline, et vaataja usuks, et uus naabrimees võikski olla Hitler. See näitleja pidi olema sakslane ja vähemalt 75-aastane. See tähendab, et valikus võinuks olla vähemalt sada näitlejat, aga tegelikult oli palju vähem, sest selles vanuses näitlejad pole enam nii aktiivsed. See näitleja ei pidanud otseselt Hitleriga sarnanema, aga meil oli vaja kedagi, kes annaks edasi ka tema olemuse või kellel oleks see Hitleri tunnetus.
Esialgu soovisin Hitleri rollis näha Bruno Ganzi, kes kehastas teda juba “Allakäigus” (“Der Untergang, 2004) ja kelle stseen kindralitega kujunes internetis meemiks, aga ta suri aasta enne, kui me tahtsime võtteid alustada. See oli meie jaoks suur pettumus, aga lõpuks polnud meil vaja kedagi, kes sarnaneks Hitleriga, vaid kedagi, kellel oleksid läbitungivad silmad ja kes mõjuks ehmatavalt.
David Hayman (“Sid ja Nancy”, “Poiss triibulises pidžaamas”, seriaal “Tabu”) on kõrgelt hinnatud šoti näitleja. Kuidas leidsid oma peaosalise?
Me tahtsime tegelikult palgata Iisraeli näitleja, aga samal aastal, kui tahtsime võtteid alustada, toimus Iisraeli televisiooni suur show, kus osalesid põhimõtteliselt kõik tuntud üle 65-aastased näitlejad, mistõttu me ei saanud kedagi rolli.
Kuna film ise on ingliskeelne, pöördusime rahvusvaheliste näitlejate poole ning meie casting’u juht pakkus mitu varianti, kuni meie tähelepanu püüdis David. Kui me Colombias võttepaiku läbi vaatasime, saadeti meile temast päris mitu pilti ja meile kõigile meenus ta kohe koonduslaagris oleva mehe rollis filmis “Poiss triibulises pidžaamas” (“The Boy in the Striped Pyjamas”, 2008). Ta sobis ideaalselt kehastama meest, kes on küll elus, aga emotsionaalselt täiesti surnud ja alla andnud. Davidile stsenaarium meeldis.
Me käisime tal Glasgows külas, ta õppis jidišit ja poola keelt ning ka väga palju juudi kogukonnas, et aktsent oleks õige.
David pole üldse oma karakteri härra Polsky moodi. David on tore ja lahke, Polsky on tüütu ja ärritav. Lootsime, et ta on piisavalt hea, et näidelda meest, keda keegi ei salli ja kes ei salli kedagi. Colombiasse jõudes muutus David väljakannatamatult ebameeldivaks ning esimesed kaks nädalat oli mul raske teda mõista. Esialgu oli see meie kõigi jaoks väga tülikas, aga mõistsime, et see meetod aitas tal Polsky karakterisse paremini sisse elada.
Mis on sinu lemmikkomöödiad ja -põnevikud?
“Rosemary laps” (Rosemary’s Baby, 1968), “Mängukann” (“Le Jouet”, 1976), “Surm ja noor neiu” (Death and the Maiden, 1994).
Leon Prudovsky
Leon Prudovsky on sündinud Venemaal Peterburis ja üles kasvanud Iisraelis. Ta sisenes filmimaailma 2005. aastal diplomitööga Steve Tischi filmi- ja televisioonikoolis (Tel Avivi ülikool).
Tema film “Dark Night” hääletati tudengi-Oscari finaali ja pälvis žürii äramärkimise Veneetsia filmifestivalil.
- aastal lavastas Prudovsky oma esimese täispika filmi “Five Hours From Paris”, mis valiti osalema Toronto filmifestivalile ja mis pälvis auhindu Haifas, Nice’is ja Napolis.
Tema 2014. aastal valminud ajalooline draamasari “Perekonnaalbum” sai ääretult populaarseks venekeelse elanikkonna seas.
Leon töötab ja elab vaheldumisi Tel Avivis ja Pariisis. Ta on kunstiline nõuandja erinevates filmifondides.