LOOD, MIS EI KORDU: Kus olid sina 1987. aasta juulikuus? VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder oli kapsalehe all ja mingit kogemuslikku mälestust tal sellest ajast pole. Tema koduteatris aga esietendub veebruaris “Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud”, mis räägib justnimelt 1987. aastast. Kogu see aegruum tundub Seederile ühtaegu põnev ja ähmane – nagu ka elulugude uurimine ise. Seetõttu kasutab dramaturg võimalust, et usutleda autorit Merle Karusood ja näitlejat Katrin Saukast.

Näidendi “Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud” autor Merle Karusoo kirjeldab tausta niimoodi: “1987, juulikuu: vene väed Afganistanis. Perestroika. Keeluseadus. Eelmisel aastal Tšernobõli katastroof. Kevadel jalgrattamatkad: “Fosforiidile ei!” Hirvepargini on kuu aega. […] See oli mälutõkete aeg. Elulood olid maha salatud.”

Ometi pühendus värskelt loodud Pirgu Arenduskeskuse mälusektor just elulugude kogumisele. Uurijate huviorbiiti oli sattunud 73-aastane Agnes, kelle lugude ja laulude pagas näis põhjatu. Nendest kohtumistest see lavalugu suuresti ongi. Ja loomulikult ajavaimust. Laval esitavad seda EMTA lavakunstikooli tudengid ja Katrin Saukas, kes kuulus koos Karusooga 1987. aastal Pirgu uurijate sekka.

Mihkel Seeder: Raske pealkiri on.

Merle Karusoo: Ei, täpne. Pealkirjas on esitatud selle loo kolm peategelast: Agnes, kes töötas Kernu invaliididekodus sanitarina; Pirgu Arenduskeskuse mälusektori liikmed – Merle Karusoo, Katrin Saukas, Marko Matvere, vennad Jaak ja Mart Johanson –, kes Agnese lood säilitasid; ja Kernu hooldekodu elanikud, psühhokroonikud – krooniliste psühholoogiliste häiretega inimesed, keda Agnes oma laululasteks kasvatas. Selles lavastuses on need kolm osapoolt võrdse tähtsusega.

Mihkel: Näidendis on kohti, kus oma elust ja eelkäijatest ei pajata mitte ainult Agnes ja psühhokroonikud, vaid kroonikud ise. Kas lugude vahetamine oli osa meetodist? Kas teiste elulugude uurimine võib toimida ka teraapiana?

Merle: Rahvaluule kogujad õpetavad, et inimese usalduse võtmiseks tuleb endast rääkida. Meie seda meetodit ei rakendanud. Minu eesmärk on ikkagi panna teine osapool rääkima. Näidendis on tõesti kohti, kus oma taustast räägivad kõik osapooled. Reaalsuses me seda ei teinud – ja polnud ka vajadust, sest Agnesel ei saanud iialgi jutt otsa.

Selles valguses ei toimunud temaga klassikalist eluloointervjuud, mis nõuab, et intervjueerija ja intervjueeritav on kahekesi, üks osapool räägib ja teine kuulab. Agnes oli erakordselt avatud inimene ja pulbitses energiast. Istusime kobaras ta ümber ja iga uurija küsis, mis parajasti talle huvi pakkus. Agnesel oli alati vastus varnast võtta.

Ja eluloointervjuude teraapilisusest – kõnelejale endale võib see vahel tõesti olla avastuslik ja teraapiline. Meie jaoks on see ikkagi taak, mida endaga edaspidi kaasas kanda. Pealegi tundsime end tihti võlgu olevat – saime inimeselt eluloo kätte ja läksime siis oma teed. Mõnedega olemegi seetõttu jäänud pikemalt suhtlema, näiteks 1941. aastal küüditatud lastega.

Mihkel: Kui ma peaksin oma elust rääkima, siis kardan, et kipuksin paratamatult liialdama, luiskama, ilustama. Kas uurijatena olete sellega kokku puutunud? Kui keegi ikka lausa ajalugu püüab ringi kirjutada, kas siis osutate sellele?

Katrin Saukas: Sellist käitumist me küll endale ei luba. Inimene räägib, mis ta räägib. Elu on õpetanud mängureid ja luiskajaid ära tundma, aga ega mina ei pea seda talle selgeks tegema.

Merle: Mina ei kollektsioneeri arvamusi ega pihtimusi. Mind huvitab elutee ise. Mind huvitavad mälupildid, mis on tõesed nii või teisiti. Eluloouurijana on mul piisavalt kogemust, et tajuda, kas räägitu on kõneleja jaoks tõene või mitte. Võti seisneb selles, et tuleb suunata inimene rääkima konkreetsetest sündmustest.

Mihkel: Selles lavaloos figureerivad teiste tegelaste seas ka Merle ja Katrin. Neid mängivad lavakooli noored, kes on sündinud tükk aega pärast 1987. aastat. Teie käes on aga tõde sellest, milline see aeg ja need inimesed päriselt olid. Kuidas te noortele õige tunde kätte annate?

Merle: Minu jaoks ei seisne peamine väljakutse mitte meie mängimises, vaid tollase aja mõistmises.

Katrin: Eriti keeruliseks muudab mõistmise asjaolu, et meie Pirgu seltskond oli nagunii pisut teistmoodi. Kui tudengid loevad 1980-ndate kohta või küsivad oma emadelt-vanaemadelt mälestusi, siis sealt saavad nad hoopis teise pildi. 1987. aastal oli Eesti veel väga kinnine ühiskond. Ja valdav osa inimesi leppisid sellega, nad elasid nende reeglite rütmis. Meie seltskond kulges teises voolus. Me teadsime laule ja lugusid, mida üldsus ei tundnud. Meie mõtlemine ei olnud juhitud sellest, mis toimus ümberringi. Seda maailma avame noortele igas proovis.

Merle: Tegemist on dokumentaalse lavastusega ja õige meeleolu ning miljöö tabamine on meile tähtis. Kõige rohkem pidime improviseerima psühhokroonikute puhul, sest nende algandmed on võrdlemisi lünklikud.

Mihkel: Eluloouuringud aastal 1987 ja 2023 – mis on muutunud?

Merle: 1987. aastal oli ühiskond ühtmoodi lukus. Tänane maailm on samuti lukus, lihtsalt põhjused on erinevad. Aastate jooksul oleme teinud eluloointervjuusid hooldekodudes, vanglates, lastekodudes. Täna ei pääse ma enam kuskile ega kellelegi päriselt ligi. Inimesed on peidus. See ei puuduta vaid asutusi, see on laiem nähtus. Sotsiaalmeedia kihab sellest – inimesed ei räägi enam omavahel, nad ainult võitlevad.

Mihkel: Praegu näib eesti teatris dokumentaalsus igati au sees olevat. Mitmed noored tegijad toovad publiku ette marginaliseeritud gruppe ja teemasid elust enesest, millest rääkimine pole lihtne.

Merle: Need materjalid erinevad minu meetodist. Praeguste dokumentaaldraamade jaoks materjali kogumisel kasutatakse väga sihitud küsimusi, fookus on kitsal teemal, näiteks lähisuhtevägivald, depressioon. Minu jaoks meenutab see ajakirjanikutööd. Eluloointervjuu kese peitub inimese mõistmises. Intervjueeritav viib su ise teema juurde.

Raske on teha eluloointervjuud inimesega, kes on harjunud end sõnastama või kes mõtleb lootasandil, struktureerib juba enne kõnelemist. Agnes oli selle valguses suurepärane allikas, kellest tulvas lugusid, laule, nalju ja tundeid. Temasuguste inimeste kuulamine on elamus.

VAT Teatri ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli koostöölavastus

AGNES, KROONIKUD JA PSÜHHOKROONIKUD

Autor ja lavastaja: Merle Karusoo

Kunstnik: Eugen Tamberg

Muusikajuht: Riina Roose (Tallinna Linnateater)

Video- ja valguskunstnik: Rommi Ruttas

Osades: Katrin Saukas ja EMTA lavakunstikooli XXXI lennu üliõpilased.

XXXI lennu juhendajad: Jaak Prints ja Külli Teetamm

Esietendus: 15. veebruaril 2023 Sakala 3 

VAT foto_ autor Richard Ester