MÕMM-MÕMM-MÕMM, LAULAB KARUJÕMM: Soome “karupresidendi” Urho Kaleva Kekkose “Eesti maraton” ja suusajäljed Otepää kuplitel. Karusümboleid ja Soome “karupresident” Kekkoneni uuris Tiina Vähi.
Kui Soome president Urho Kaleva Kekkonen (1900–1986) 40 aastat tagasi, 1964. aastal 11.–14. märtsil Eestisse mitteametliku visiidi ehk “Eesti maratoni” tegi, olime üllatunud, et kas Soome karu on talveunest ärganud ja üle Soome lahe jää Eesti randa kõmpinud. Legendaarset riigijuhti, juba üksnes tema eesnime Urho järgi, mis soome rahvapärimuses on üks karu peitenimedest, kuid tähendab ka julgust ja kangelast, võiks humoorikalt nimetada Soome “karupresidendiks”.
Kas oli see juhus või saatus, et Soome, kelle rahvusloom on karu, sai heitlikel ja ärevatel aegadel veerand sajandiks karu peitenimega julge ja kangelase malli mahtuva riigijuhi, kes oskas Soome asja ajada nii, et naabruses laiutav “karuriik”, Nõukogude Venemaa, peale Talve- ja Jätkusõda enam Soome “karupesasse” ei söandanud tungida. Ähvardavast vene medved’ist (karust), sai sellesama “karupresidendi” valitsemise ajal (1956–1982) Soomele sõbralikuks taltsutatud Miš(k)a.
Seda Venemaaga sehvti tegemise poliitikat, mida president J. K. Paasikivist alates U. K. Kekkonen järjest oskuslikumalt edasi arendas, on nimetatud Läänes soometumiseks, aga Soomes ja NSV Liidus Paasikivi-Kekkose jooneks. Soome välispoliitika eesmärgiks külma sõja ajal oli hea läbisaamine NSV Liiduga. Kuid just tänu sellele said Venemaa näljased “Tambovi hundid” söönuks ja jätsid Soome rahule ning lambad jäid terveks, olgugi et Karjala kaunis pealinn Viipuri ja suur osa karjalaste karjamaast ning Soome kirdeosast tuli pärast Teist maailmasõda ryssille loovutada. Ent Soome riik jäi siiski de jure ja de facto soomlaste ja siniristi lipuga alles.
Soome rahvuslikud karubrändid ja “karukoopad”
Pealinnast Helsingist valitses kogu maad “karupresident” Urho, aga Satakunnas oli karu(pea)linn Pori (Björneborg), mille raekoja fassaadile on kirjutatud Curia Arktopolis (karumaakond) ja selle ees seisab maakonna sümbol pronksist karuskulptuur. Pori linnavapil on karul kroon peas (karukuningas), all sinilindil tekst: Deus prodector noster (Jumal meie kaitsja). Karu, kelle üks peitenimi on Jumalan mies (Jumala mees), on soome hõimude kaitsja, tema ähvardav ja kaitsev kuju või äigav käpp, kas nuia või vasaraga, on kümmekonnal Soome valla vapil.
Punaste vastu võidelnud Soome vabadussõdalastel olid veelgi ägedamad sümbolid, nad “ratsutasid” lahingusse karu seljas ja virutasid vaenlastele nuiaga, nagu Lapua liikumise vapilt ja lippudelt seda näeme. Vappidelt ja lippudelt on kandunud “karhu” mitmete Soome brändide logodele: suuskadele, tossudele, suusamütsidele, õllepudelile jne. Hõimurahvas on krooninud karu igas eluvaldkonnas oma kuningaks, sest ta “istub” neil “peas”, sõna otseses mõttes nagu Eero Leinose humoorikalt kujutatud karupeakattega sõduril (1998).
On tähenduslik, et Urho Kaleva Kekkose mälestuseks on Helsingis Kaleva tänaval U. Kaleva nimeline baar, mille ees seisis kahel jalal puust karu ning selle kaela riputatud kett meenutas presidendi ametiketti. See humoorikas karukujuke reklaamis tuntud õllebrändi Kahru. Kuid praegu jälgib pubi aknale joonistatud U. Kaleva sildi tagant suurte prilliraamidega Kekkose kiilaspea, et kas tema rahvas ikka peab kinni “sinivalgest Kekkose liinist”.
Helsingis, Etu-Töölös, Museonkatu 10 on õllerestoran St. Urho’s Pub (Püha Urho pubi), mis sai sellise nime, kuna oli Kekkose lemmikkoht, mille avamisel ta 1973. aastal ise viibis. Kuid on märgiline, et Kekkosele 2008. aastal püstitatud skulptuur ei paikne mitte Helsingis Etuskunna (riigikogu hoone) juures, vaid Põhja-Pohjanmaal, Rautaruukki Oyj teraselinnas Raahes, raekoja ees väljakul. Helsingis on Urkkile (president Urho rahvalik hellitusnimi) mitu mälestusmärki, kõige sümboolsem neist Finlandia Talo kõrval.
Eesti “karupresident” Päts ja “Riigipea” ausamba uus koht Otepääl
Mida meil on hõimurahva karukultusele ja nende “karupresidendile” vastu panna? Eesti karupresidendiks võime pidada Konstantin Pätsi, sest Päts – nagu Ott – on üks paljudest karu peitenimedest meie pärimuses. Nagu Soome president Urho, oli ka Päts “isakaru / karu isa”, kes valitses “riigikoopas” autoritaarselt. Tema teeneid on hinnatud Eesti riigi saamisloos, kuid on ka kirutud Vabadussõdalaste Liidu keelustamise ja vapside vangistamise ning riigipöörde ja vaikva ajastu kehtestamise pärast. Kõige enam heidetakse talle ette, et ta loovutas Eesti riigi oma allkirjaga, aga ilma ühegi lasuta vaenlasele.
Kuid kõigest heast ja halvast hoolimata lösutab tema ausammas “Riigipea” praegu Estonia teatri taga ja ootab oma aega, millal see sealt mujale paigaldatakse, sest eesti ooper vajavat laiemat kõlapinda. Pätsi perenime järgi võiks uus koht olla kasvõi Otilinnas ehk Otepääl, mis on igati väärikas muistne eesti kants. Sellel asunud muinaslinnust Medvežja Golova mainiti juba 1116. aastal Vene leetopissis. Caput ursi ehk maakeeli Odenpe/Odenpäh oli nii vene kui ka Läti Henriku Liivimaa kroonika andmetel 13. sajandil Lõuna-Eesti üks tähtsamaid keskusi Tartu (Tarbatu) kõrval.
Tänapäeval on Otepää tituleeritud Eesti talvepealinnaks, kus toimuvad maailma karikavõistlused. Otepää suusastaadionilt antakse start Tartu maratonile, “eesti suusalaulupeole”, mis kuulub Worldloppeti sarja. Viimastel aastatel on populaarseks saanud Lõuna-Eestis talvelaulupeod ja saunamaratonid, mida jälgib Otepää keskväljakule istuma pandud karukuju, kes hoiab oma pead vihmavarju all. Pätsi “Riigipea” selle alla enam ei mahu, aga tuntud katusepleki firma Karukatus võiks presidendi pea teisaldada muinaslinnuse kohale Linnamäele ning vihma ja lume kaitseks ehitada selle peale katuse, mis vastaks firma motole “Karukatus kannab maru kui ka karu!”.
Seal oleks “Riigipea” ausambal palju rahulikum ja kindlam koht kui Kalevite kantsil Toompeal, kus riigikogus “käib alailma üks lehmakauplemine”, või kusagil all-linnas stolitsas heitlike meele ja keelega võimumeeste meelevallas.
Karu(pead) näeme paikkondliku sümbolina Otepääl aga ka endise Mäetaguse ja Põhja-Pärnumaal Vändra valla vapil. Et Vändras on karud kanged, ent mehed veel kangemad, seda teadis juba Otto Wilhelm Masing, sest tema “Päts” (1821) ehk “Vändra metsas Pärnumaal lasti vana karu maha…” sai rahvalikuks lauluks, mida laulsid ka eesti vabadussõdalased. Ent erinevalt soome vendadest, kellele karu oli Jumala mehe sümbol ja metsarahva kuningas juba muistsetel karukultuse aegadel, eesti hõimud seda enam ei mäletanud ega sellest hoolinud.
Kas seetõttu ei võrsunud meie hõimust sellist “karupresidenti”, kes oleks osanud Vene karuga “sõbralikult” maadelda ja kaotustest hoolimata saanud võidu? Kahju, et meie Pätsiga juhtus nii nagu Masingu laulus vana karul…
Kekkonen lükkas Eesti ukse Läände lahti
Kui Soome president Urho tegi 1964. aastal mitteametliku visiidi Eestisse, oli Eesti president Päts juba kaheksa aasta eest Venemaal surnud. Samal aastal, 1956, astus Kekkonen Soome kaheksanda presidendina ametisse ning oma kaheksandal valitsemisaastal, 1964, tuli vaatama, kuidas hõimurahvas teisel pool Soome lahte elab. Ma ei ole numeroloogiausku, ent ikkagi jääb kripeldama, kas nende kaheksate taha pole mitte saatuse sõrm vedanud salapäraseid kokkulangevuste jooni…
Soome riigipea ei tulnud Eestisse mitte ainult pragmaatilistel kaalutlustel, et teha ühe areneva Nõukogude liiduvabariigiga majanduslikku koostööd, vaid tal mõlkus meeles ka hõimumissioon. Oli ta ju noorena, 1930. aastatel olnud Soomes hõimuliikumise aktiivne tegelane, Soome-Eesti Seltsi esimees ja külastanud Tartu ülikooli Helsingi ülikooli üliõpilasesindajana. Pidanud nooruses pateetilisi kõnesid, õhutades Soomet tegema koostööd Eestiga, põhjendades seda hõimusuguluse ja verevendlusega, et “veri on paksem kui vesi”. Just nii olevat ta öelnud ning ei unustanud seda ka siis, kui temast oli saanud Soome president.
Ta oli juba 1958. aastast alates mitmel korral Moskvast taotlenud luba külastada Eesti NSV-d, kuid talle öeldi alati ära, ent 1964. aastal lubati talle mõnepäevast mitteametlikku visiiti Tallinna, Tartusse ja Otepääle-Käärikule. Siis sai ta lõpuks oma silmaga näha, kuidas eestlased on ligi 20 aastat Nõukogude võimu all elanud ning kui palju nad on suutnud säilitada eestlust.
Eestit tunnustav rahvuslik kõne Tartu ülikooli aulas
Eesti üldsus ei teadnud Kekkose külastussoovist ja seetõttu oli tema tulek ootamatu, ent samas ka oodatud nagu varakevadine jääminek. Jää pragunemise hääled Soome lahel, Peipsil ja Emajõel äratasid nõukastumise talveunest ja andsid märku, et ka Eestisse on saabumas kevad.
Kekkonen nägi, et okupeeritud Eesti polnud enam endine, nagu tema noorusaegsete külastuste, Eesti Vabariigi ajal. Teda vastu võtnud ENSV võimumehed olid enamasti Moskva poolt pukki pandud Venemaa “jeestlased”, kes eesti keelt vene aktsendiga rääkisid, aga ehtsaid eestimeelseid juhte, kui oli, siis vaid üksikuid. Ta mõistis, et kuigi maa ja rahvas oli väliselt allutatud Vene võimule ja Nõukogude korrale, ei oldud suudetud eesti rahvast vaimselt täilikult alistada. Alles oli peamine, millele toetuda – eestlaste elujõud, kultuur, haridus ja (teadus)keel, eesti meelsus, rahvustunne ning isamaa-armastus, mida väljendati võimsalt laulupidudel.
Tartu ülikooli aulas pöördus ta eesti keeles, tema sõnutsi “keeles, milles mulle on palju tuttavat ja kodust kõla”, üliõpilaste ja õppejõudude poole. Ta nimetas aulat eesti vaimse elu sümboolseks keskpunktiks ja võrdles Soome Kirjanduse Seltsi peosaaliga, mille rõdult vaatavad alla mõlema rahva rahvusliku ärkamisaja tegelaste marmorkujud ja tuletavad meelde meie ühist minevikku. Kekkonen tõi esile eesti ja soome rahva vaimse omapära, mille keskseks väljenduseks on eestlus ja soomlus, milles tunneme hõimurahvastena ühtekuuluvust. Kuid samas tunnustas ta Nõukogude Eestit, kus majanduse industrialiseerimine ja tehniline areng on hiigelsammudega edasi läinud ning soovis, et tulevikus oleks selles suurem osa eesti noortel. Neid innustas ta õppima, võtma osa loomistööst ja andma end oma kodumaa teenistusse, et see kujuneks progressiivseks ja arenenud maaks, millel eesti elu ilus pitser jääb alatiseks püsima.
Kekkonen oli oma kõnes 26 korral maininud sõnu “Eesti”, “eestlane”, “eestlus” ja ainult kahel korral “NSV Liit”. Tema eestikeelne aulakõne oli rahvuslik tunnustus, aga ka varjatud poliitiline meeleavaldus eesti kultuuri ja eestluse kaitseks. Eesti rahvas, aga eriti intelligents, kellele see oli adresseeritud, mõistis seda ja võttis vastu marulise aplausiga, mis oli ehtne ja tuli eesti aatele ülesäratatud südametest. Soome presidendi suures karuses mehekujus heiastus soome karu sümbol, Jumalan mies (Jumala mees), kes on soome hõimude kaitsja. Kui see mees eesti rahvale nende “südame keeles” kõnet pidas, oleks ta nagu muundunud Eesti presidendiks.
“Karusoomlase” Urho suusamatk Käärikul
Pärast Tartut viidi Kekkonen Käärikule, sest ta olevat avaldanud tungivat soovi just Otepää kuplitel suusatada. ENSV võimumeestele oli tema soov üllatav, ent ka tülikas ning tekitas paanikat majutuse ja suusaraja pärast, sest need pidid olema KGB kontrolli all.
- aastaks oli valminud Tartu ülikooli Kääriku spordibaasi kompleks, mis koosnes peamajast, õppe- ja toitlustushoonest ning oli kiire saneerimise järel enam-vähem sobiv presidendipaari vastuvõtuks. Kekkose jaoks oli sisse aetud uus 17 km pikkune trass nii, et raja äärde ei jäänud elumaju, sest KGB kartis, et ta võib teda tervitama tulnud inimestega juttu vestma hakata. Et selliseid ootamatuid kontakte ära hoida, kulges rada enamasti läbi metsa ja üle põldude. Suusaraja kõrvale jäänud mahajäetud talukohtade varjamiseks olevat julgeoleku töötajate eestvedamisel tehtud potjomkinit (seda hakati hiljem nimetama kekkoneerimiseks), raiutud metsast paraja pikkusega kuuski ja neid varemete ette lumehangedesesse maha “istutatud”, et varjata tühjaksjäänud majasid.
Kekkonen seda ei märganud, ta pidas rada vaheldusrikkaks ja endale jõukohaseks, seevastu teda suusatades saatvad kagebešnikud kukkusid juba esimesel laskumisel ja üks neist olevat isegi oma püstoli lumme pillanud. Soome president oli oma kuuekümne nelja aasta kohta heas füüsilises vormis mees ning lõpetas sõidu 80 minuti pärast Kääriku järve ääres saunas.
Suusatav president andis “müksu” suusaspordile ja -harrastusele Eestis
Kekkose visiidist ja ka suusamatkast näidati Eesti televisioonis ja kinodes filmikroonika ülevaadet ja seetõttu oli suur osa rahvast seda näinud. Tema avalik suusatamine oli aga nõukogude inimese jaoks sensatsioon, tekitas rahva hulgas kõmu, sest ei kujutatud ette, et ENSV “karvamütsides topised” võiksid tribüünidelt alla astuda ja suusad alla panna. Kontrast nende ja Kekkose vahel oli nii suur. Esimest korda nähti, et vabas maailmas on teisiti, et austatud riigijuht on suuskadel ja innustab sellega harrastama tervislikku, sportlikku eluviisi.
Ka minu isa sai noore mehena “müksu” Kekkoselt, sest pärast tema külaskäiku valmistas ta meie perele käsitööna “Soome suusad” ning parandas esimese Eesti Vabariigi ajal vanaisa ostetud Soome kelgu, millest said meie peres omamoodi Soome sümbolid, mis innustasid meie peres säilitama eestlust, olgu siis kasvõi kogu pere suusatamisega ja Soome kelgu sõitudega, ent teisalt tuletasid meelde Eesti aega, kui olime vabad ja Soomega võrdsed.
Olin siis 8-aastane, kui Kekkonen oma võhma Käärikul Karhu suuskadel proovis, aga sümboolne on, et ta sai lahkudes kingiks Tallinna suusavabriku Estonia suusad. Kekkose suusamatkast sai paljudele eestlastele väljakutse ja eeskuju hakata rohkem tegelema tervisespordiga, kuid samuti andis see stiimuli Eesti tippsuusaspordi arenguks. Kekkose suusatamist Käärikul võib vaadelda kui sportlikku meeleavaldust Eesti maa ja Eesti spordi tunnustamiseks.
Kekkose rada on ka pärast tema sõitu olnud juba kuuskümmend aastat väga populaarne matkarada nii suvel kui ka talvel. Raja pikkuseks on keskmiselt 15 km. Märtsi teisel nädalal, enam-vähem samal ajal, mil president sellel sõitis, on viimastel aastakümnetel Kääriku staadionilt algavalt rajalt korraldatud nn Kekkose sõite.
Olen isegi mitmel talvel “Kekkost” sõites pikkadest tõusudest üles rühkinud ja siis metsas käänulisel rajal künkast alla lastes oma suusatamisoskust proovile pannud.
Kekkose tähelepanekud ja varjatud sõnum Eestile
Peredes, kus kuulati Ameerika Häält, oldi ärevuses ja segaduses, et mida õieti Soome presidendi külaskäik Eestile peaks tähendama. Kas Eesti tunnustamist NSVL koosseisus või on tema mitteametliku visiidi eesmärgiks hoopis eesti rahva tunnustamine de facto, olgugi et okupantide võimu all. Lootusrikkalt püüti leida tema eesti kultuuri ja majandusliku arengu kiitmise ning eestluse säilimise ilukõnest varjatut sõnumit, mida ta otse välja ei öelnud. Kas ta rääkis meile mõistukõnes soometumisest, et eestlastel tuleb paratamatult olla kuss, okupatsiooni mitte mainida ning praeguse poliitilise olukorraga leppida ja Nõukogude võimu all ellu jääda ning teha kõik, mis võimalik oma rahva ja maa hüvanguks? Nii nagu Soome oli teinud täispöörde pärast Teist maailmasõda ning järginud pealesunnitud “rahu ja sõpruse” poliitikat just sellesama “karupresidendi” juhtimisel. Kas see oli tema varjatud sõnum Eestile?
Kuid ta nägi, et me oleme seda juba oma “iseenese tarkusest” teinudki. Kuigi riigi sümbolid olid vahetunud ja ENSV vapil polnud kolme lõvi, ütles ta Tammineemel peetud kõnes estofiilidele: “Kuid loomulikult on kogu ühiskonnal eestilikkuse pitser nagu varemgi”; kas see siis täitis tema meelest vapi aseainet?
Kekkonen tõdes, et kahel pool lahte elavad läänemeresoomlased on leidlikud, nad oskavad oma maa majanduslikke ja kultuurilisi huvisid serveerida ka kommunismi punases kastmes nii, et Moskva võimumehed sellest alati arugi ei saa. Nutikust ja kindlameelsust eestluse hoidmisel näitasid talle Tartu ülikoolis fennougristid Paul Ariste, Paula Palmeos ja teised rahvuskultuuri aineid õpetavad õppejõud. Tartu ülikooli Kääriku spordibaasis nägi ta Fred Kudu algatusel ehitatud kaasaegseid rajatisi, milles eestlaste elujõudu treeniti tulevaste eesti soost olümpiavõitjate tarvis. Ants Antsoni olümpiavõit 1964. aastal kiiruisutamises kinnitas seda.
Käärikul tegid Kekkosele silmarõõmu rahvarõivais ilusad ja iloisad (rõõmsad) näitsikud, kes peolauas talle eesti sööki, jooki, muusikat ja meelelahutust pakkusid. Ta veendus, et teisel pool Soome lahte elab elujõuline hõimurahvas, keda ei tohi unustada ja üksi jätta, et nende eesti jonn ei kuhtuks ka pärast aastakümneid Vene võimu all elamist, et nad jaksaksid järgnevatele põlvedele edasi anda eestlust. Kui ta poleks seda hoomanud, et eestlastel on veel piisavalt alles tahet, siis poleks ta Eestist lahkudes soovitanud Nõukogude võimumeestele, et Helsingi ja Tallinna vahele tuleks taas ehitada “Soome sild”, st avada regulaarne reisijate laevaliiklus, mis meie hõime taas ühendaks. Aasta pärast sai see teoks: 7.07.1965 pandi liinil Tallinn-Helsingi-Tallinn käiku laev “Vanemuine”, mis oli suuresti Soome “karupresidendi” teene.
Kekkose poliitiline sõnum Soome estofiilidele
Pärast visiiti, mõne kuu möödudes, kutsus ta presidendi residentsi Tammineemele kokku 33 estofiili ja pidas neile poliitilise kõne, milles pani neile südamele kohustuse hoida kontakte Eesti ja eestlastega ning aidata neil kaitsta oma positsioone omal maal, et nad saaksid rohkem kaasa rääkida Eesti arengus nii kultuuri kui ka majanduse alal. Ta nägi võimalusi Soome ja Eesti majanduslikuks koostööks, olenemata erinevast ühiskonnakorrast. Soomel kui neutrataliteedipoliika hoidjal oli kapitalismi ja sotsialismileeri vahel eriline võimalus vahendaja rolliks. Soomlased pidid enam panustama, et eesti inimesed saaksid suhelda Soomega ja Soome kaudu Lääne maailmaga, et nad teaksid, kuidas mujal maailmas erinevatel elualadel toimetatakse ja õpiksid sellest ning saaksid kõikidel elualadel juhtivateks tippspetsialistideks ning omal maal peremeesteks, nagu seda soovis Kekkose visiidi raames Tartu ülikooli külastanud Helsingi ülikooli läänemeresoome keelte professor Lauri Posti oma Ivar Trikkelile antud intevjuus Eesti Raadiole.
Kekkonen nägi Eesti tulevikku kiiresti areneva tööstusmaana NSVL-i koosseisus, kellega Soomel on huvi teha koostööd, mitte üksnes hõimusuhete ja kultuuri vallas, vaid ka tööstuses, majanduses ja kaubanduses. Kuid selles pidi olema jäme ots eestlaste, mitte sisserännanud muulaste käes. Talle tegi tuska Eesti rahvastiku venestumine, vene lapsed Mustamäel ja Tallinna lennujaamas, kes tema pöördumist nende poole ei mõistnud.
Kekkonen rõhutas, et Soome rahvuslikuks huviks on, et Eestis säiliks eestlus, olenemata ühiskondlikust korrast. Mis puutus eesti pagulastesse ja nende organisatsioonidesse Soomes, kelle vabadusvõitlust Eesti eest oli ta innukalt toetanud Nõukogude esimese okupatsiooni perioodil (1940–1941), siis 1960-ndatel ei näinud ta selles enam sügavat mõtet ega ka jätkusuutlikkust eestluse säilitamiseks võõrsil. Ta ütles: “…eestlus võib Eestis säilida ja see saabki säilida ainult Eestis /…/, mis on eestluse kants ja ainus kants.”
Seepärast soovitas ta loobuda eesti pagulaste poliitilise vabadusvõitluse avalikust toetamisest, sest need mõtlesid ennekõike Eesti riigi järjepidevusele de jure, et lääneriigid ei tunnustaks Balti riikide annekteerimist, aga soomlased pidid mõtlema de facto Eestis elavatele inimestele, kelles nad nägid Eesti tulevikku.
Kekkonen ei uskunud, et Eesti riiki saab taastada
Kekkonen oli reaalpoliitik, kes Soome riigi püsimajäämise nimel oli pidanud ise olema käpakil russide ees ja tegema mitmeid ebameeldivaid tehinguid nagu 1948. aastal NSV Liidu poolt Soomele peale sunnitud sõpruse-, koostöö- ja vastastikuse abistamise leping ning Soome riigijuhtidest “sõjakurjategijate” kohtumõistmine ja eesti soomepoiste väljaandmine NSV Liidule.
Ent teisalt on soome rahvas hinnanud tema oskust pidada selles räpases poliitilises mängus piiri ja hoida Soome trumbid enda käes ning panna need kriitilisel hetkel mängu. Näiteks Nõukogude Liiduga ühistest sõjalistest õppustest 1978. aastal keeldus ta otsustavalt, sest see oleks tähendanud Soome lõppu à la Finiš Finlandiae ja saamist NSVL-i lahutamatuks osaks nagu Eesti.
Kekkonen oli poliitilises tsirkuses osav köietantsija, kellel oli mitu nägu, aga tema koondkuju oli isänmaallinen mies, kellel Soome südames. Ta mõistis Eesti riigi traagilist saatust, sest ka tema ametivend president Päts, isamaaline mees, Eesti “karuisa”, proovis samuti kõikuval poliitilisel köiel kõndides Eestit päästa, kuid kahjuks see ei õnnestunud, koos Pätsiga kukkus alla ka eesti rahvas, aga ei hävinud kõik, mis meil oli.
Kekkonen soovitas Eestile pärast Teist maailmasõda sarnast pragmaatilist poliitikat, mida läänes nimetati soometumiseks. Sellest hoolimata oli Urho, nagu Soome jäälõhkuja “Karhu” või “Tarmo”, kes külma sõja talvel Soome lahe kinnikülmunud jääd tuli esimese sula ajal lahti lõhkuma ja Eesti sadamasse uhkelt sisse sõitis ning “Eesti ukse” Läände lukust lahti tegi.
Ta ei tulnud siia Moskva käsilasena, vaid omal algatusel nagu Eesti sõber. Ta oli Soome esimene president, kes ulatas Eestile käe! Kui soome rahvas valis 2004. aastal kõigi aegade soomlast, siis Kekkonen tuli marssal Mannerheimi ja president Risto Ryti järel kolmandaks – Soome autasustas teda pronksmedaliga.
