KOGUKONNA KAJA JA TEISED: Shakespeare’i järgi on me elu “kui kõndiv vari. Arg näitleja, kes tunni laval sädeleb ning veikleb ja kaob siis nagu jutt, mis vestnud hull. Täis hälinat ja raevu, ei mingit tähendust.” (Enn Soosaare tõlge) Midagi sellist võibki sageli juhtuda teatri kohtumisel kirjandusklassikaga. Urmas Lennuk tutvustab Rakvere teatris etenduvat Gailiti “Karget merd”.
August Gailiti “Karge mere” tegelased elavad väikesel saarel suures Läänemeres. Väike kogukond hoiab kokku ja aegade jooksul on välja kujunenud omad kindlad reeglid, mida ei pea komakoha täpsusega seaduseraamatusse kirja panema, sest ruhnlane mäletab ja teab, kust ta tuleb ning kuhu teel on. Meeste saatus on hülgeid küttida ja see määrab nii nende olemuse kui pahatihti ka elu pikkuse. Naiste pärusmaa on põldu harida ja oma mehi hoida ning oodata, kui nad merel igapäevast leiba palumas käivad. Ainult meri üksi on vaba ja uhke ning määrab oma saatust ise. Samuti ka saarlaste saatust. Kui tahab, siis annab, kui tahab, siis võtab. Meri on Jumal.
Väike kogukond kui sotsiaalamet
Pool-lätlasest Gailiti side saartega on läbi elu olnud hüpoteetiline. Lätlastel endil pole ju teadaolevalt ainsatki saart. Ruhnu kauplemine eestlastelt läks lõunanaabritel möödunud sajandi alguses vett vedama vaatamata mitmele katsele ja nõnda on nad siiani saarteta mererahvas.
Küll aga võttis Gailit saarekauge kirjanikuna 1936. aastal ette retke Eesti saartele (Ruhnu, Muhu, Saaremaa, Vormsi, Vilsandi ja Kihnu), sest mere võimsus ei andnud talle rahu. Justkui aimates, et kunagi põgeneb ta ise üle rahutu vee ja leiab kodu teisel pool karget ning karmi Läänemerd.
Gailiti märkmetest võib välja lugeda, et ruhnlased olid säilitanud kogukondliku kommunismi. Peale isiklike rõivaste ja taluesemete kuulus kõik kogukonnale.
Maalapid, mida hariti, olid küll perede vastutusel, kuid müüa ja pantida võis neid vaid kogukondlikul kokkuleppel. Samuti jagati võrdselt viljasaak ning mereannid. Hülgeküttimisel varutud rasv, liha ning nahad läksid jagamisele ka nende paatkonna meeste vahel, kes püügihooajal tõvevoodis pidid lebama.
Väike kogukond toimis põhimõtteliselt nagu sotsiaalamet ja haigekassa korraga. Muresid ja rõõme kanti ning tähistati ühtselt.
Alalhoid ürgloomuses
Kuigi romaan sai omal ajal kriitikute poolt külge ajaviitekirjanduse sildi, leidus siiski ka neid, kes märkasid selles juba neil päevil ajatut mõõdet. Kummalisel kombel kaalub aeg õigust viimastele, sest palju neid eesti romaane ikka maailmas leidub, millest on vändatud film ja valminud mitu lavastust.
Ja ajatu Gailiti romaan on, justkui oleks autor aimanud ette sedagi, et kunagi muutub kogu Eesti üheks väikesaareks Euroopa ääremaal. Päeva lõpuks pole me rahvusena muud kui ühed Issanda hülgekütid Euroopa serval, kes maailma sõjamüra kuuldes peavad endalt ikka ja jälle küsima: kas meie oleme järgmised?
“Karge mere” aktuaalsus mõjub tänapäeval pisut nagu Eesti ja eestluse alalhoidlikkus. Eestlaste puhul on meil küll juba põhiseadusse sisse raiutud meie hariduse ja kultuuri kestvus ning jätkusuutlikkus, kuid ikka ja jälle kohtame neid sõnu poliitikute suust pigem pidupäeva kõnes kui praktilistes tegudes. Samas on meie maa ja rahva ürgloomuses olemas alalhoid, mis ühendab ka “Karge mere” tegelaskonda. See väljendub kas või hirmulaines, mis maad haarab, kui väikeseid rahvamaju ja koole sulgemine või kokkupakkimine ähvardab.
Ausus, lihtsus, vähenõudlikkus
Kakssada aastat tagasi hakkasime rahvana vabanema pärisorjusest, mis üle kivide ja kändude kestis ligi pool sajandit. Tänasel päeval kohtame oma valitsejate suust taas sarnaseid mõttekäike, mida kakssada aastat tagasi kordasid talurahvale mõisnike eest kohalikud pastorid: te olete küll vabad, aga see ei tähenda, et te võite kõike teha. Ometi me aktsepteerime kõiki uusi maksutõuse, uusi direktiive ja eeskirju, sest me püüame ellu jääda, me püüame parema homse poole. Mõnikord virisedes, mõnikord vastu hakates, kuid siiski leppides, sest kestmise eest tuleb alati lõivu maksta.
“Karget merd” lavastusena ühendabki tänasega just see, et ka tänapäeval ei tohi me unustada hoolitsemist nõrkade, haigete ja vanade eest. Me peame hoolitsema oma keskkonna eest, maksku see meile, mis maksab.
Nii nagu “Karge mere” tegelaskonnale on oluline hoida ja armastada merd, kes võttis ja andis, peame meiegi tänapäeval õppima oma vajadusi rahuldama nõnda, et meie metsad, põllud ja põhjavesi meid nälga või janusse ei määraks. Ning mis peamine – selle kõige keskel, raha ja rikkuse rüsijää pealetungil – tuleb meil jääda inimesteks, nagu jäid selleks tegelased, keda kohtame “Karge mere” lavaelus. Ausus, lihtsus, vähenõudlikkus on küll palju nõuda rahvalt tervikuna, kuid see on miski, mille poole me peaksime püüdlema, et meie lastel parem saaks.
Kuulujuttude kontekst
Rakvere teatri uuslavastuse puhul algab kõik muidugi juba lavastajast – Elar Vahterist, kes Saaremaal üles kasvanud mehena on lisaks teatriharidusele omandanud ka meremehe elukutse. Kes siis veel “Karge mere” ristlainetega laval rinda pistaks kui mitte mees, kel seljataga tuhandeid meremiile? Hülgekütist lavastajat meil Eestis praegu võtta pole.
Lavastuse kontekstis tuleb lavastusmeeskonna meresidemete juurde rääkida ühiskonna seostest ajaga. Sven Karja dramatiseeringus on lausa oma roll sellisel abstraktsel tegelasel nagu Kogukonna Kaja, kes vaatab hülgeküttide askeldusi küll kõrvalt, aga samas elades nende keskel.
Sarnast külakoori võis kohata juba antiiktragöödiates, kuid Rakvere Teatri versioonis on Kogukonna Kaja väga tugevalt eluga suhestuv ja annab tänases päevas ühtlasi edasi kuulujuttude konteksti, millega peale lihtsate maainimeste on kaasajal hädas nii mõnedki tuntud lauljad või teised avaliku elu tegelased. Klatš on ajas muutuv nähtus. Viirusele kohaselt oskab ta vahetada karva ja värvi ning muteerudes ja end peites kohanduda vastavalt vaktsiinidele.
Unikaalne ja kargelt merine
Rakvere teatri “Karges meres” on kunstnik Jaanus Laagrikülli loodud lavapilt puhas, lihtne ja naturaalne. Helilooja ja muusikaline kujundaja Kristjan Priks seilab rahvamuusikas sama koduselt nagu Stephen Hawking füüsikas. Liikumisjuht Hanna Junti aga on Eesti koreograafias liikumist mõtestanud juba aastaid.
Seega, mis saaks peagi saabuvas kevades kohasem olla kui tunnetada taas oma kuuluvust ja olemust väikerahvana, kellel pole määratud elada maailma kultuurimekades, kuid kellel on võimalus olla rahvuslikus omapäras unikaalne ja kargelt merine?
Rakvere teatri väikeses majas esietendub kevadkuu 15. päeval August Gailiti “Karge meri”.
Lavastaja Elar Vahter, dramaturg Sven Karja, kunstnik Jaanus Laagriküll, liikumisjuht Hanna Junti, helilooja ja muusikaline kujundaja Kristjan Priks.
Osades Silja Miks, Tuuli Maarja Möller, Madis Mäeorg, Laura Niils, Peeter Rästas, Hans Kristjan Õis (külalisena).
Foto: Kalev Lilleorg
