Martin A. Noorkõiv räägib Juku-Kalle Raidile sotsiaalmeedia erinevatest tulevikusuundadest ning võrdleb Facebooki XVIII ja XIX sajandi salongidega, kust sirgus vaba meedia.
Pooled maailma netikasutajaist kasutavad ka Facebooki. Ent suur hulk kasutajaid on põhjustanud ka suure hulga probleeme. Huvigrupid ja muu suhtlusvorm on igati äge ning tore, ent münt kipub aegajalt teisele küljele kalduma. Paraku tekitab sotsiaalmeedia ühiskonnas lisaks kõikvõimalikule positiivsele vihaseid lahkarvamusi, ebaviisakust, lahutab inimesi, levitab vihkamist ning ekstremaalsust.
Ometi pole õige hakata sotsiaalmeediat tsenseerima, esiteks oleks see kaotatud lahing, teisalt jälle kindel tagasiminek sõnavabaduse mõttes. Ning üldiselt on sõnavabadus ühiskonda alati rohkem head kui halba toonud, nii et siinkohal oleks ehk hoopis kasulik mõelda, kuidas võtta sotsiaalmeediast tulevikku kaasa positiivne pool.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Sa kirjeldasid kunagi sotsioloogi ja filosoofi Jürgen Habermasi 1962. aastal avaldatud tööst „Avalikkuse struktuurimuutus“ protsesse Suurbritannias ja Prantsusmaal (osaliselt ka Saksamaal) XVIII ja XIX sajandil. Need tegid mõneks ajalooliseks hetkeks võimalikuks sellise demokraatliku täiuse, mida me siiamaani ideaalist rääkides ette kujutame. Muu hulgas võrdled sa 18. ja 19. sajandi salonge tänase sotsiaalmeedia, eeskätt Facebookiga.
Martin: Kui ma seda lugesin, siis esimene paralleel ei olnud mitte see, et – äge! –, et FB on nagu salongid selles mõttes, et vaata, kui suur ja sisukas arutelu seal toimub. Pigem just teistpidi: ma vaatasin, et salongid on natuke nagu FB grupid. Suletud, inimesed algul ei teadnud, mis nad seal teevad. Läksid omavahel tülli, ei osanud arutleda. Inimesed tulevad kokku, ei oska rääkida, lähevad tülli, lahkuvad. Ajavad mingit pada. Salongide kontekstis oli tegemist küll väga palju viisakamate inimestega, kellel oli parem haridus, kõnepruuk ja kõik muu. See nägi ilmselt välja hoopis teistsugune. Aga ma hakkasin mõtlema tagurpidi: salongidel oli positiivne efekt, ühel hetkel kasvas sellest välja ajakirjandus. Järgmisel hetkel kasvas välja parlamentaarne demokraatia.
Need samad FB grupid, mis meil praegu on, mis neist võib välja kasvada? Ühest küljest sõimavad inimesed seal kõike, mis ette jääb ning on võimelised normaalset rahulikku demokraatiat hävitama – seda, kuidas kõik harjumuslikult toimib, kuidas meil ajakirjandus toimib jne. Selle võivad FB grupid hävitada küll. Teisalt on asjal pikem perspektiiv: kõik on mingil moel osalised ühiskonnas. Poisid käivad õhtuti küla peal natuke üksteist togimas, aga vähemalt hingavad värsket õhku.
J-K.R: Mingil ajal tundus, et kommentaariumid ning FB on justkui ühiskondlik ventiil. Et las sõimavad ennast tühjaks, ei lähe tänaval kellelegi kallale. Paraku läheb asi järjest jõhkramaks neis gruppides.
Martin: Ventiil ka, aga minu meelest on sellel pikem perspektiiv. Kui salongielu võttis sajandi jagu aastaid, et kuhugi jõuda, et ühiskondlikud vaidlused avalikkuse ette tuua, siis näib, et tempo ongi aeglane. Salongielu puudutas muidugi ehk 1% elanikkonnast. Nüüd on meil olukord, kus üle 50% kõigist maailma internetikasutajatest on mõnes FB grupis aktiivselt või käivad seal niisama kiibitsemas. Järsku on meil ühiskonnaklassid, kes ei ole varem kunagi saanud osaleda avalikus arutelus. Just kriitilises arutelus. Ja nüüd ühtäkki saavad nad sellest osa. Tänapäevased salongid on kümnete tuhandete liikmetega, isegi Eestis, alates kloorijoojatest kuni ajaloolasteni, kõik on esindatud.
Ma ei usu, et kui sa paneks 10 000 aristokraati ühte gruppi, siis nad püsiks seal kuigi kaua väga sõbralikult. Aga suhtlemine iseenesest muudab sootsiumi ning pikapeale ikkagi ilmselt positiivselt, selle asja nimi on muude arvamuste tähelepanemine. Võib-olla 50 aastat FB gruppide arutelusid viib meid palju parema demokraatiani. Kui muidugi FB ise ja kõik muud süsteemid vahepeal kokku ei kuku.
J-K.R: Nii et sulle tundub, et kõikvõimalikud sotsiaalmeedia grupid on inimlik õppimine.
Martin: Ja see on selles suhtes hästi praktiline värk. Kusjuures mitte selle järgi, mis on kõige suuremad grupid, vaid mis on kõige aktiivsemad. Kui näiteks ühes päevas tehakse sada postitust, siis see ei ole veel midagi, aga igaüks neist postitustest saab ka paarsada laiki või muud emotikoni. Tegelikult ei ole ka see veel midagi. Need postitused omakorda saavad hästi palju kommentaare ja – mis kõige olulisem – ka kommentaarid omakorda saavad sadades laike ja muid nägusid. Lisaks on veel nähtamatu hulk, kes grupis istuvad ja ei postita ning isegi ei kommenteeri. Aga nad loevad läbi tuhandeid kommentaare ja panevad laike või vihaseid nägusid. Ning mida vihasem grupp, seda rohkem aktiivsust on sellel tasandil. Sul on igapäevaselt tuhanded inimesed, kes varem kunagi ei saanud osaleda avalikus arutelus, nüüd aga järsku loevad kaasa iga mõttearendust. Mis siis, et see mõttearendus ei ole võibolla kõige sisukam. Aga see, millega me võrdleme, on olukord, kus ei osaletud üldse kusagil.
J-K.R: Lõppkokkuvõttes on kõikides gruppides kõik väga suured spetsialistid.
Martin: Inimesel endal võib ikka tekkida tunne, et ta on spetsialist. Enamikus gruppides postitab vähemuses inimesi, kommenteerib ka mingi hulk. Kogu liikmeskonna mõttes ikkagi vähemus. Aga enamus laigib. Ja laikimisel on tohutu efekt. Ainuüksi juba seepärast, et inimesed märkavad postitust ja postitajat. Ühest küljest on see muidugi väga tehniline.
Võtame näiteks ühe konkreetse postituse: „Paneme Taavi Rõiva põlema.“ Sinna alla tuleb 500 kommentaari, 20 küsivad, mis Taavi aadress on, 30 usuvad, et võib-olla ei peaks, sest on veel hullemaid. Siis sa näed, mis juhtuma hakkab. Mingil hetkel minnakse seal kommentaariumis tülli, osasid laigitakse, osasid taunitakse. Mingil hetkel algab väike kodusõda, hullemal juhul täiesti raju sõimamine, mis on sellistel puhkudel igapäevane. Võib-olla kaotatakse üldse ära algne teema, aga võib-olla jääb ikkagi arutelu peale enam-vähem, et mis see peaminister Rõivas siis Eestile tähendas, oli ta kahjur või hoopis igati okei tüüp. Ühesõnaga, grupis jaguneb seltskond mitmesse hasartselt vaidlevasse leeri.
Mida FB veel teeb: kujundab ümber inimeste käitumist seal sees. Sa mõtled alateadlikult, et kuidas ma kirjutaks oma kommentaari nii, et ma saaksin rohkem laike. Sa ei pruugi alati seda otse kaaluda, see on intuitiivne. Et kui ma räägin asjadest niimoodi, on minuga rohkem inimesi nõus. Niisiis, FB samm-sammult siftib seda, kuidas inimesed räägivad. Kuidas nad kommenteerivad, kuidas lihtsalt tülli lähevad.
J-K.R: Leksika muutub kindlasti.
Martin: Leksika muutub, tekivad mitteformaalsed arutelu normid ning kultuur. Võib-olla see ongi kõige parem sõna: arutelukultuur. Kui me võrdleme seda salongikultuuriga, tekib arutelukultuur FBs tõepoolest oluliselt kiiremini.
J-K.R: Me saame muidugi tuletada meelde oma kodumaa pinnal eksisteerinud salonge, olgu selleks Noor-Eesti või Siuru, ning sealt välja kasvanud grupid. Meie kultuurieliit tülitses omavahel ikka väga tuliselt ka ilma igasuguse sotsiaalmeediata – istuti kusagil verandal ning loomulikult sõimati üksteist ajakirjanduse vahendusel jne. Tõsi, suur osa ülejäänud eestlastest elik tohutu enamus, ei saanud sellest edevast kulturnikute karvakitkumisest midagi teada. Või kui said, siis mingite mõttetute kõlakate kaudu. Nüüd on see kõik igaühel oma toas. Vähe sellest, igaüks ise on osa arvamusliidrite massist: et ai ma teile raiskadele nüüd näitan!
Martin: Lühiperspektiivis on see kõik kohutavalt destruktiivne. Kui sa vaatad ükskõik millise mitte-EKRE poliitiku seina, siis kommenteerijad panevad sinna ülikiiresti alla sõna otseses mõttes sitta. Ja eks see sõimav kari paneb poliitikud lukku, nad nagu ei taha enam väga midagi öelda. Või kui, siis panevad selfisid või laste pilte.
Korraks aga kanduks tagasi Jürgen Habermasi juurde – kogu point oli selles, et ka seal olid salongid suletud grupid. Ja mida nad tegema hakkasid? Nad hakkasid avaldama. Kirjutama. Kõigepealt omavahel ja siis avaldasid kirjavahetusi juba laiemalt. Teistel oli ka huvi selle vastu, mis nad seal kirjutavad ning vaidlevad. Mulle tundub, et selle baasilt arenes ühel hetkel välja korralik ajakirjandus. Tõsi, eks 18.–19. sajandi ajakirjandus oli küllaltki jõhker poliitikute materdamine. Tundub, et toonase kontekstiga paralleeli tõmmates tänasest palju hullem. Eks ajakirjanduse vastu on kogu aeg üht-teist ette ka võetud: pandud vangi, tapetud ära, kui kipuvad mõnele täiuslikule valitsejale liiga tegema. Aga salongikultuurist kasvas välja avalik materdamine. Mulle tundub, et FB raames toimub sarnane asi. Sageli ollakse solvunud mõne teise grupi peale. Kui „Virginia Woolfis“ keegi midagi kirjutab ja avaldab, siis adresseeritakse see peamiselt neile, kes on EKRE sõprade grupis. EKRE sõprade grupis kindlasti arutatakse seda kirja ja koostatakse vastus. Ning selline dialoog sattub üpris tihti lõpuks ka „päris“-meediasse. Nii et inimesed loevad, valivad poole ja saavad aktiivselt kaasa rääkida.
Ja mõnes mõttes on see sotsialiseerumise protsess, isegi tsiviliseerumise protsess pigem. Sest kaugeltki kõikides gruppides ei ähvardata kedagi maha lüüa või ei ropendata lihtsalt kurjal moel.
J-K.R: Hästi palju on arutatud selle üle, et FB erinevad grupid polariseerivad ühiskonda, ajavad närvi ja tülli ning inimkonna kahte või kolme tulivihasesse leeri. Ja väga lihtsal põhjusel: kuna on FB töömehhanism. Sa tegelikult näed seal ainult endasuguseid. Sinust on koostatud kenake mudel, lõppkokkuvõttes FB selekteerib arvutuste abil välja, keda sa oma küljel igapäevaselt näed. Huvide ja muu järgi. Sa näed enamasti sarnase mõtlemisega tüüpe ja mingil hetkel hakkab sulle tunduma, et maailm ongi selline. Ja siis tunduvad kõik teised mingid napakad ja friigid. Ja otse loomulikult on sinusuguseid väga palju ja teistsuguseid raudselt väga vähe.
Martin: Briti parlament arvas ka kunagi, et ta esindab rahvast. Mis siis, et ta esindas ainult ennast ja kõige jõukamat protsenti ühiskonnast. Siiski eeldasid saadikud oma ülbuses ise, et esindavad rahvast, kirjutati filosoofilisi traktaate, kirjutati põhiseadus. Kirjutati ka kõik muu ning korraldati kogu riik selle ümber, justkui oleks „rahvas“ seda soovinud.
Aga eks see grupp laienes aristokraatide kogunemispunktidest tasapisi edasi. Me oleme hakkama saanud sellega. Mulle tundub, et ainult omasugustega olemegi valmis üldse kõigepealt midagi arutama hakkama, aga see ring laieneb. Minu arust on palju huvitavam see, kuidas omasugused tulevad kokku ja siis hakkavad rääkima ja ikkagi leiavad erimeelsusi. Vaata, kuidas konservatiivsemates gruppides on inimesed koondunud, justkui oleks väga homogeenne kamp, justkui arvaks kõigest sarnaselt. Aga tegelikult on see poliitilise ideoloogia läbimõelduse aste vaid paar suurt hüüdlauset. Kokku tulles avastavad nad, et neil on väga erinev arvamus kõigest muust, näiteks homoabieludest, magustoidust, tasuta transpordist või looduskaitsealade suurusest.
Nii et inimesed on järsku sunnitud omasugustega rääkima asjadest, millest nad ei ole varem rääkinud, ühtäkki on neil vaja kujundada seisukoht neis asjades. Iseenesest väga positiivne.
J-K.R: Üks keelekasutuslik teooria on, et kui inimesed istuvad ühes ruumis ja räägivad, siis ükskõik kui erinevalt nad ka ei arva, ei hakka nad reeglina üksteist ropult sõimama, si***peaks või m***ks jne. See ei libise üle huulte niisama lihtsalt, kui sa vaatad inimesele otsa. Küll aga on sotsiaalmeedias epiteete. Ja tuleb see kuidagi nii lõdvalt, ilmselt ei pane ütleja ise ka tähele, millist keelt ta juba ammu kasutab ja kui tavapäraseks see on muutunud.
Martin: Seda on teaduslikult uuritud, et mis juhtub siis, kui inimesed on füüsiliselt koos ja mis juhtub, kui nad interneti kaudu suhtlevad. Neti teel kiputakse jah tunduvalt rohkem ebaviisakusi kasutama, see on dehumaniseeriv; kui koos ollakse, vaadatakse üksteist kui inimest. Aga sama mündi teine pool on, et kui inimesed on füüsiliselt koos, siis mitteverbaalsed signaalid sunnivad sõbralikumaks, aga hoiavad ka hierarhiat paigal, muu hulgas hetkedel, kui see pole üldse vajalik. Kui autoriteet on ilmselgelt lolli juttu ajanud, ka siis ei kiputa vaidlema. Ning sellele „autoriteedile“ jääb õigus. Kahjuks, sest tulenevalt positsioonist kipuvad nad füüsilises vestluses domineerima.
Nii et kui tahta vähem positsioonil ja muudel mitteratsionaalsetel argumentidel põhinevat arutelu, on internet paradoksaalselt just õige koht selle jaoks. Me ei näe neid võimusignaale. Kõrgemal positsioonil olev inimene istub sirgemalt, nõjatub rohkem ette, teeb madalamat häält, räägib kõvemini ja selle tulemusena kõik teised hoiavad tagasi. Ma ise olen ka olnud mingitel fookusgrupi aruteludel, kus on ka kogenud poliitikud. Ükskõik, kui rumalat juttu nad ka ajavad, nii et selgelt kogu grupp ei ole nendega nõus, on nad ikka jõuliselt üle.
Internet vabastab meid sellest ning teiselt poolt destruktureerib ühiskonda, viisakust ja mingeid elementaarseid reegleid, tänu millele me üldse suhelda suudame. Ma ise olen seda meelt, et siin on nagu kõigega maailmas, nagu näiteks keskkonna hävitamise ning tehnoloogia arenguga. Küsimus on selles, et kumb on kiirem. Kas me suudame vabadusel ning kooseksisteerimisel põhinevad riigikorrad ära lõhkuda või suudame enne üles ehitada mingisuguse uut sorti kodanikuühiskonna ja avaliku arutelu institutsioonid?
J-K.R: Ometi, kui ACTA nurjati, saadi jagu katsest suukorvistada internetivabadus, aga ACTA II on tagasi ja küll tuleb ka kolmas katse interneti tsenseerimiseks.
Martin: Mis puutub FB-ss ja üldse sotsiaalmeediasse, siis siin on viimasel ajal üles tõusnud palju küsimusi. Näiteks õudne juhtum Uus-Meremaal, kus üks segane mošeesse tulistama siirdus ning nüüd räägitakse, et äärmuslased ja sotsiaalmeedia võimaldab nende tegevust. Et peaks sotsiaalmeediat kuidagi piirama. Kõigepealt piirame relvakasutust ja seejärel piirame sotsiaalmeediat. Ma olen ühtepidi väga seda meelt, et sotsiaalmeediaga peab väga, väga aktiivselt tegelema – ammu on mingis mõttes juba hilja! –, aga see, mida tehakse, on vale. Keelamine ja tsensuur ei vii nüüd küll kuhugi, seda džinni on väga keeruline pudelisse tagasi ajada. Ma ütlen kohe ära, mis minu arvates õige on. Ma arvan, et õige oleks reguleerida algoritme. Ja just neid osasid algoritmides, mis on kõige kriitilisemad. Ütleme FB puhul, et kõige kriitilisem muutus tekkis siis, kui esialgu sai mingit postitust ainult laikida, aga siis tulid muudki emotikonid, eelkõige vihanägu. Vihanäoga muutus see, kuidas FB toimib. Järsku oli palju lihtsam muuta nähtavaks asju, mis tekitavad viha. Sest varem sa ei saanud panna laiki asjale, mis sind vihastas, nii et mehhanism ise ei toetanud nii kõvasti vihaste asjade levimist.
Seda ei ole kuigi lihtne analüüsida, mida algoritm teeb. Aga mitte ka üleliia keeruline. Kui nüüd vihanägu ära koristada, pole ka see hea, aga palju õigem ja parem lahendus kui tsenseerimine. Palju parem kui see, mis meil on Saksamaal, kus FB annab nüüd juba tööd tuhandetele, kes iga päev vaatavad postitusi läbi ja tegelevad tsensuuriga.
J-K.R: Istuvad ja loevad lolle kirju läbi. Siin on ka minu paljud tuttavad saanud nädalase karistuse. Ja mitte hullude asjade peale, aga keegi on ikka kaevanud. Või on tsensoriks püüdlik loll. Lõppkokkuvõttes tsenseeritakse täiesti suvalisi asju.
Martin: See on juba eos kaotatud lahing. See kõlab õhtumaa inimestele päris õõvastavalt, et kuskil istub kapitäis seltsimehi, kes ütleb, mis on õige ja mis vale. Ja selle poole FB regulatsioon ka liigub. See on väga vale suund, kuhu minna. Bännide kasutamine ning kustutamine valab veel õli tulle, inimesed saavad ju veel vihasemaks selle peale.
Kõik inimesed ei ole targad ja head
Toomas Verrev kirjutab Eesti ühest suuremast ja skandaalsemast Facebooki grupist „Eestlaste kolmnurk“.
Sotsiaalmeedia muutis meediamaastiku palju demokraatlikumaks. Kui varem pidi enda sõnumi viimiseks võtma ühendust kellegagi, kes oli elitaarsete meediakanalite insaider, siis nüüd saab seda tänu Facebookile/Instagramile teha ilma vahendajateta. Heaks näiteks on kunagine ülipopulaarne Võsa-Petsi saade – ei olnud päris nii, et kõik, kes tahtsid, said sinna saatesse; ole või üks õdedest Puukidest, ikka pidi enne kirjutama Petsile ja siis toimus menetlus ning alles siis sai kogu seda ilu telekakasti vahendusel nautida.
Seoses „Eestlaste kolmnurga“ grupiga tasub Võsa-Petsi saadet meenutada, sest tundub, et tegemist on sarnasele publikumile mõeldud kanaliga. Ainult et kui omal ajal olid vaatajad, kaasaelajad sunnitud passiivsesse rolli, siis nüüd on kõigil „kaasteelistel“ võimalus ise sisu toota ning oma arvamust kommentaarides avaldada.
Ning tasub arvestada, et tegemist on ühe populaarsema kodumaise Facebooki grupiga, mille pea 70 000 järgijat – see on üle 10% Facebooki kasutajatest Eestis (see ei ole küll avalik, sest kogukonna reeglid vaevalt et lubaksid sellist lehte avalikult üleval hoida).
Sisu poolest jaguneb see grupp laias laastus kahte suurde plokki. Esimene on naljad ja naljandid, mida šeeritakse, väga paljud neist on Vene toodang. Noh, umbes sellised, et viina juua on lahe ja joodikute üle nalja visata ka – guugeldage klippi „Täis ja Vihased“ ning saate aimu, mis ja kus. Või siis autosid puudutavad klipid – umbes sellised, et keegi vene noor räägib kaamera taga lärmakalt ja räigelt ropendades, et BMW-d ei ole väga head autod, ning siis kommentaarides nõustutakse, et BMW on jah saast. Või pilt, kus piltlikult paneb BMW Audile taha. Lisaks ka veokimeeste naljad ja naljandid, mis annab kätte ka võtme, kes moodustab suurema osa „Eestlaste kolmnurga“ publikumist.
Loomulikult ei pääseta ka siin poliitilistest teemadest. Näiteks filosoofiline postitus „Aga miks Hitlerit halvaks peetakse? Argumendid ainult palun. Viha koht on jätkuvalt saunas“. See postitus on olnud äärmiselt populaarne, pälvides paari päevaga lausa 223 kommentaari. Kuid hoolimata sellest, et korduvalt alustati juttu sellest, mis on tegelikult, jäi ikkagi segaseks, kas Hitler oli siis hea mees või mitte.
Aga see kõik on vaid eelmäng ehk raamistik. Põnevama osa selle lehe sisust moodustavad kasutajate enda live-feed’id. Iseenesest ei ole selles midagi erilist, on ju influencer’id üks osa sotsiaalmeedia skeenest, kuid vähemalt siinkirjutajale tundub, et „Eestlaste kolmnurga“ influencer’id tegutsevad ainult selle lehe raamistikus. Ning nad ei ole ka kaugelt nii kammitud kui meie suuremad sotsiaalmeedia staarid. Ehk siis päris ehe „maa sool“.
Näiteks keegi habetunud noormees räägib mõtlikult kanepi legaliseerimisest. Ja siis publikum kommenteerib ja elab kaasa, nii et tekib tõeline interaktsioon esineja ja vaataja vahel. Või keegi noor naine, kelle kõik postitused keerlevad selle ümber, et tal on suured tissid. Tore, et inimene on uhke selle üle, mis tal on. Kunagi näiteks kõõlus ta ca 45 minutit basseini serval, riietuseks vaid rätik üll. Või lihtsalt keegi roosade pikkade küüntega suitsetav neiu, kes pajatab enda elust vist lahe taga. Sellised tavalised inimesed. Kellele lisavad ruumilisust lihtsalt alkohoolikud või töötud või mõlemad, kes siis ei suudagi midagi väga öelda. Kui siis vaid paar roppust välja arvata. Üldse ropendatakse räigelt palju nendes live feed’ides. Või siis manatakse meile silme ette armastuse kolmnurk, kus kaks naissoo esindajat pragavad isikliku tõupulliga. Jah, elu on rikas!
Selle kommuuni elu käib ka internetist väljas. Näiteks keegi mõõduka alaarenguga räppar, kes just oma kaaslase pussitamise eest mõisteti seitsmeks aastaks veele ja leivale, oli „Eestlaste kolmnurga“ funktsionäär. Lisaks on nad küllaltki sõjakad, sest neil on olnud arusaamatus ka bändiga 5MIINUST, mis väidetavalt kätkes suuremaid rahalisi nõudeid.
Igal juhul on tegemist fenomeniga. Tore, et selline leht on olemas ja inimestel on väljund avada end samasugustele nagu nad ise. Teistele, kes aga kohe ei samastu, kordub vana tõde, et inimesed on erinevad ja kõik ei ela nii nagu meie.
Tõsisematele „gurmaanidele“ on olemas ka tsenseerimata kümne tuhande järgijaga „Eestlaste kolmnurga“ Facebooki leht. Kuid sinna juba igaüht ei lasta.
Armas rublake, anna kätte!
Juku-Kalle Raid uurib üht vingemat gruppi „Nostalgiline ENSV“, mille publikum on kirju nagu vihmametsade floora ja fauna.
Peab kohe algatuseks ära ütlema, et mina sain selle grupi moderaatori käest ühel kenal päeval kinga, kuna söandasin asuda vaidlusse kommuuni söakamate sõduritega, kes kaitsevad viimse veretilga ning tänase päevani, kalašnikov vapralt üle õla, Nõukogude Liitu, Brežnevit, maisi, stepivorsti, õige maitsega kohukest, kolhoosi- ning sovhoosimajandust, nõukogude tänavaid, mis olid vähem auklikud, häid telediktoreid, 40 aastat tagasi villitud Vana Tallinna ning üldse absoluutselt kõike, mis toodeti või leidis aset enne eesti rahva suurt leinapäeva, mil kuulutati välja Eesti Vabariik. Kus omakorda teatavasti tuli Laar, tappis ära kõik kolhoosi sead, ujusid kohale tuhanded spekulandid, kes kiskusid ausa sovhoositöötaja käest viimse leivapalukese, kus tärkas rõve kapitalism ning tööinimesele lükati küünarpuu tagumikku.
Just sõna „spekulandid“ on selle suure grupi (ligi 40 000 inimest) küllaltki söaka – kunagise raadioajakirjaniku – põhiliseks lingvistiliseks raudvaraks. Lisaks ka rahvavaenlased, röövkapitalistid, töörahva vere imejad ning muu tuttav kirjanduslik vikerkaar, mida vanemad olijad teavad revolutsiooniliste kõnede kuldlaekast, stalinistlikust kultuuriruumist ning hasartsest nõukogude igapäevaajakirjandusest, mil roiskuva lääne vastu võideldi.
Aegruum jaotatakse selles grupis kahte lehte: enne Gorbatšovi aega oli kõik hea, aga siis tulid koos Gorbaga spekulandid, ning pärast Gorbatšovi aega kuni tänaseni on kõik halb.
Kohati kisub sait varjamatult ropuks. See on neil hetkedel, mil keegi julgeb tuletada meelde nõukogude igapäevareaalsust ning teeb seda mõnd postitust kommenteerides üle kahe-kolme korra. Paugupealt on kohal kõmava häälega töölisvanad, nõukogude eluruumi viimased valvurid, kes muutuvad lausa naljakalt hüsteeriliseks – selge pilt, et eks neid krutitakse kiusupärast ka üles, et vaadata, kui lolli iba pritsida suudetakse. Suudetakse veendunult, suudetakse ideoloogilist, suudetakse väga lolli.
Üks minu lemmikkohtasid selles grupis on ikka see, kui mõni nostalgitsev nõukogude kodanik kraamib välja kommuunis juba tuhat korda avaldatud tabeli, mis näitab, mida kõike võis osta ühe rubla eest ja kuidas praegu ei saa midagi. Miskipärast on rubla ja euro võrdlus matemaatiliselt üks ühele.
See tundub õiglane ja nii tore on küsida, et hei, pätid ja seapeedid Euroopa Liidust! Rubla eest sai 50 klaasi magusat teed, aga euro eest? Rubla eest sai 20 magusat saiakest, aga euro eest? Ja nii edasi.
Kui mõned majandusinimesed on hakanud nostalgikuid parandama, et reaalne palga-ostujõu kurss räägib tänasega võrreldes sügavalt ENSV kahjuks, siis tehakse kolhoosi poolt ütlejale jälle lõbus kambakas, kusjuures väljenditega ei koonerdata. Vot selline komme on kaunil nostalgial – kultiveerida viha, sekka ka ähvardusi nõukogude aja narrijal moll üles taguda ja maja põlema panna.
Tegelikult – nagu ikka juhtub – annabki kliinilisem kildkond grupi juhiga eesotsas tooni meie „Nostalgilises ENSV-s“. Enamasti käivad kommuunis siiski rahumeelsed inimesed ning postitavad uskumatuid ja unustatud pilte nõukogude igapäevaelust, kaubandusvõrgust, töömailt ning poliitikast. Puhtalt sellepärast on see grupp ajaloohuvilise jaoks kindlasti asendamatu, lihtsalt tiba tugevamat närvi peab olema
Valik Eesti suurimaid FB gruppe
Eestlased Facebookis 126 000 liiget
Eestlaste kolmnurk 69 000
Telegram 67 850
Nami-Nami retseptikogu 46 200
Kas teadsid et 45 700
Igav 45 500
Usun Andrus Veerpalu 43 000
Aiaelu 41 000
Nostalgiline ENSV 39 000
Käsitöö grupp 36 392
Eesti koerainimesed 35 700
Loodusesõbrad 28 912
Kassisõbrad 28 000
Kalambuur 20 000
Nostalgiline toit 14 800
Eestimaa virmalised 11 100
Nostalgiline Tartu 10.700
