KRISTJAN RAUA MUUSEUMIMAJA LOMBAKAS LUGU: Karin Heinsaar juhib tähelepanu ülilollile situatsioonile riigis, mis lubab meie fassaadkultuuril õitseda, ent kaotab järjest „väiksemat“ kultuuripärandit.
Kristjan Raua (1865–1943) preemiat peetakse vanimaks ja auväärseimaks kunstipreemiaks, mida antakse välja 1973. aastast ehk peagi juba pool sajandit. Tema nimelisel tänaval Nõmmel asuv kodu on mälestisena number 1092 arvele võetud 1995. aastal. Muinsuskaitse seaduse 3. peatükis § 8 defineeritakse mälestist riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega kinnis- või vallasasja, selle osa, asjade kogumi, maa-ala või ehitusliku kompleksina. Aga kultuurimälestisest muuseumi sulgemise ja hooletusse jätmise häbiväärne lugu pole tänini lahendust leidnud. Maja laguneb juba 14 aastat.
Muuseumi sünnist
Raua elu nõmmekana sai alguse 1929. aastal, mil ta Piirmanni tänavale oma kodu rajas. Kinnistu ostis ta Nõmme linnalt kaks aastat hiljem (31.12.1931). Raua visandite järgi tegi Herbert Johanson elumaja projekti. Herbert Juhanson on muu hulgas koos Eugen Habermanniga projekteerinud ka Riigikogu hoone Toompeal. Maja natsionaliseeriti viiekümnendatel ning võeti kasutusse linna üürimajana. Elviira Raud jäi teise korruse ateljeesse abikaasa pärandit hoidma. Maja esimesel korrusel elas ka minu ema klassiõde, klaasikunstnik Madli Viires, kes Raua perekonda hea sõnaga meenutab.
Muuseumi loomise idee tekkis 1965. aastal seoses Kristjan Raua 100. sünniaastapäevaga. Maja tühjendati 1970-ndate lõpus uusasunikest ning kohandati riigi toel muuseumiks. Kunstniku perekond kinkis majamuuseumi tarbeks 300 teost, sadakond dokumenti, diplomit, ürikut, majja kuulunud mööbliesemed, maalitarbed jms. Annetuse väärtus ulatub tänaste turuhindade juures mitmete miljonite eurodeni. 1980. aastate alguses tehti majas arhitekt Krista Pihelga projekti järgi kapitaalremont ja alates 1984. aastast tegutses seal kunstimuuseumi filiaalina Kristjan Raua majamuuseum.
- aastal taastas Eesti Vabariik oma iseseisvuse. 1992. aastal võeti taaskasutusele Eesti kroon. Ühekroonise kupüüri esiküljel ilutses Kristjan Raua portree. Kupüüri tagaküljel on vaade Toompea lossile. Eesti Vabariigi iseseisvumise taastamise raames aset leidnud erastamise ja tagastamise käigus anti maja ja krunt kunstniku tütrele tagasi, ent nii maja kui ka krunt jäid edasi muuseumi kasutusse.
Kultuurimälestis juhuse hooleks
- aastal, ülemaailmse majandussurutise tingimustes, nappis muuseumi korrastamiseks ja töös hoidmiseks vahendeid ja Kunstimuuseum otsustas majamuuseumi sulgeda. Kapitaalremonti vajav kultuurimälestis tagastati omanikele, kellel maja kordategemiseks vahendeid polnud. Nende soov oli, et seal jätkaks tegevust Kristjan Rauale pühendatud muuseum.
Loomeliidud avaldasid protesti, viidates, et Eesti riigil on juriidiline võimekus lahendada ka kõige keerulisemad juhtumid keerulistes omandisuhetes, lisades: Eesti riik peab tagama, et meil ei oleks ainult sadu miljoneid maksvad esindusmuuseumid, vaid oleks nähtavad ka juured, millele tugineb meie kultuur. Nupule vajutas üks, teine ja kolmaski, ent rohelist tuli ei süttinud ja kultuurimälestise saatus jäeti juhuse hooleks. Sotsiaalpsühholoogias kirjeldatakse vastutuse hajumist pealtvaataja efektiga, mille järgi on abi pakkumise tõenäosus pöördvõrdelises seoses pealtvaatajate hulgaga.
Mittevastutavate vastutajate lühinägelikkuse ja huvi puudumise tõttu ulub juba 14 aastat Kristjan Raua majamuuseumis tuul.
Mai Levini monograafiast
Veetsin pea kõik koolivaheajad Lahemaal isa õe juures. Samal ajal suvitas seal ka tädi Mai oma poja Reigoga. Mäletan, et tädi Mai oskas hästi küpsetada. Kui ta taina laagerduma pani, käisime täditütardega seda salaja näppamas. See maitse oli taevalik. Et küpsetaja oli ühtlasi ka austatud kunstiteadlane, polnud sellel ajal veel tähtsust. Mai linnakodu asus Nõmmel ja tema kodutänava nurgal oli nõukaajal juurviljapood, kust muu hulgas sai osta ka marmelaadi nimega „Kosmos“. Maksis 19 kopikat.
Eelmise aasta lõpus andis Mai Levin välja monograafia „Kristjan Raud – suur kunstnik ja rahvuskultuuri ehitaja“. Teoses on 335 lehekülge, mille hulgas ingliskeelne illustreeritud 40-leheküljeline resümee, Kristjan Raua 200 teose ja teiste autorite 16 teose reproduktsioonid, 29 biograafilist ja 19 kultuuriloolist fotot. Viimatine kunstniku monograafiline teos ilmus üle 40 aastat tagasi. Lahemaa, kus me lapsepõlves kohtusime, oli esindatud ka Raua loomingus. Pedaspeal sündisid tema rannavaated, taluõued ja interjöörid. Raua teostest paelub mind ennast leinava Linda temaatika. Levini sõnul sai leinava Linda teema kunstniku teostes alguse juba 1914. aastal. Raua jaoks kätkes see inimliku traagika suurust ja rahvuslikku leina. Lisaks traagilisele kangelasele kujutas Linda ka edasikestmist sümboliseerivat rahvuse Ema.
Tänini ainus Nõmme aukodanik
Kristjan Raua osatähtsus eesti kultuuri, kujutava kunsti sünni- ja kujunemisloos on hinnatud määramatuks. Teda on nimetatud Eesti 20. sajandi esimese poole omanäolisimaks ja rahvuslikumaks kunstnikuks. Lisaks kunstiloomingule on ta läinud ajalukku ka Eesti Rahva Muuseumi asutajana ja vanavara kogumise peakorraldajana. Talt on ilmunud ka üle 80 mõtteavalduse avalikel esinemistel, kõnekoosolekutel, trükistes. Sajand tagasi asus ta tööle haridusministeeriumisse kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhatajana ja töötas ka välja esimese Eesti muinsuskaitseseaduse.
Paul Viiding olevat meenutanud, kuidas ta mitmel korral Tallinna Kunstihoones Eduard Wiiraltit kohtas. Wiiralt olla seisnud vaikides Kristjan Raua tööde ees ning enda sõnul neid sõna otseses mõttes tundide kaupa silmitsenud. Tema jaoks oli Kristjan Raua anne suur ning tabamatu. Kristjan Rauale on omistatud 1935. aastal Tartu Ülikooli audoktori nimetus. 1938. aastal anti talle Punase Risti III teenetemärk. 1940. aastal sai temast esimene ja tänini ainus Nõmme linna aukodanik.
Kultuuripärand, teisejärguline nähtus
Enam kui sajand tagasi rääkis Raud rahva vaimsest energiast ja kultuuripärandi hoidmisest. ERM-i 1913. aastal avaldatud aruandes on sees ka osa Kristjan Raua kõnest „Kas kasvame või kaome“.
Iseseisva riigina oleme juba neliteist aastat lasknud Eesti muinsuskaitse isa kodumajal laguneda. Kaome, nii et tolmab. Märkamatult on kultuuripärandist saanud teisejärguline nähtus. Aina vähem tajub elust kaugenenud, autoga tööle vurav zombistunud inimene ruumi, milles ta kulgeb. Aina hõredamaks muutub tema side keskkonnaga, kus ta elab.
Majamuuseumi teemaga seoses jäi silma üks sotsiaalmeedia kommentaar, mille tegi venelannast õpetaja, kes kirjutas, kuidas ta oma vene kooli õpilastega alati, kui Kalevipoega loeti, Kristjan Raua majamuuseumis käis ja pidas selle taastamist väga oluliseks. Näib, et isegi meie venelane väärtustab eesti kultuuripärandit enam kui me ise. Ja kell tiksub.