HUNTA VERINE REŽIIM: Kaks ja pool aastat tagasi toimus Myanmaris (paljud teavad riiki kunagise nimega Birma) sõjaväeline riigipööre, mis oma ootamatusega üllatas nii kohalikke elanikke, naabrit Hiinat ja teisi Kagu-Aasia riike kui ka paljusid välispoliitika vaatlejaid üle maailma. Tallinna ülikooli Aasia uuringute vanemteadur Karin Dean annab ülevaate.
Myanmari riigi sõjaväejuht kindral Min Aung Hlaing haaras 1. veebruaril 2021. aastal võimu päev enne värskelt valitud rahvasaadikute ametisse vannutamist. Toimunud olid valimised, milles jällegi võitis ülekaalukalt Aung San Suu Kyi juhitud Rahvuslik Demokraatia Liiga. See tähendanuks tsiviilvõimu ja demokraatia pooldajate enamust mõlemas parlamendikojas, isegi kui veerand parlamendikohtadest kuulub Myanmaris seaduslikult sõjaväelastele. Võimu haaranud kindral tühistas valimistulemused ning arreteeris riigi presidendi Win Myinti ja Aung San Suu Kyi koos ministrite, aseministrite ja paljude värskete parlamendisaadikutega.
Reaktsioonid putšile
Putšile reageeris rahvas meeleavaldustega pea kõikides linnades. Vormiriietuses kooliõpetajad ja õpilased, teravmeelsete loosungitega noored, punastes rüüdes mungad, lapsed ja teismelised, nende vanemad ja vanavanemad, töölised, pangaametnikud, hindud, kristlased ja muslimid kogunesid meelt avaldama kümnete ja sadade tuhandeliste rahvahulkadena.
Võimsaks vastupanu ja solidaarsuse sümboliks sai “Näljamängude” tervitus kolme sõrmega, mida ka Tai noored olid varem kasutanud oma sõjaväelise valitsuse vastu protestides.
Tehased, kontorid, koolid ja pangad suleti, sest nii omanikud kui ka töötajad ühinesid rahumeelseks kodanikuallumatuse liikumiseks (Civil Disobedience Movement ehk CDM). Relvastatud vähemusrahvuste organisatsioonid, mis on Myanmari äärealadel pidanud pikaajalist režiimivastast võitlust, nõudes tõelist demokraatiat ja föderaalset korraldust, teatasid, et astuvad vahele, kui riiklikud relvajõud julgevad rahva kallal kasutada vägivalda.
Tundus, et riigi ajaloos seni enneolematu ühtsus erinevate ühiskonnakihtide, põlvkondade, usundite ning põhi- ja vähemusrahvuste vahel võiks olla jõud, mis suudab isoleerida Myanmarile üle 60 aasta nuhtluseks olnud sõjaväe ja selle võimuahned juhid.
Ka maailmas laiemalt mõistis enamik riike sõjaväe kuriteo hukka või vähemasti kutsusid nad üles sõjaväge ja valitsust dialoogi abil oma probleeme lahendama. Vaid üksikud – nende hulgas Tai, Vietnam ja Laos – hoidusid kriitikast. Mitmed Myanmari suursaadikud lääneriikides teatasid, et ei kavatse alluda uuele sõjaväelisele valitsusele. Myanmari suursaadik ÜRO-s, Kyaw Moe Tun, pidas 26. veebruaril 2021. aastal julge ja jõulise kõne ÜRO peaassamblee istungil, kutsudes valimistel võitnud parlamendisaadikute nimel kogu maailma appi Myanmari rahvale mis iganes viisil, lõpetades oma emotsionaalse esinemise kolme sõrme tervitusega.
Tohutu hulk inimohvreid
Ent kolme-nelja kuu jooksul meeleavalduste hoog rauges – uus “valitsus” oli asunud inimesi arreteerima ning sõjavägi kasutama rahutuste allasurumisel veekahurite asemel tõelisi kuule.
Liikumis- ja kogunemiskeelud, nõiajaht aktivistidele, internetiühenduse ja meedia väljalülitamine ja sõjaväelaste toores jõud tänavatel või inimeste kodude läbiotsimistel – ning järjest kasvav hulk kuulide all hukkunuid, sealhulgas lapsi ja noori – sundis inimesi tegema erinevaid raskeid otsuseid. Noored ja vihased mobiliseerusid maa- ja džunglipiirkondades relvastatud rahvakaitsejõududeks (People’s Defence Forces, laialt tuntud lühendiga PDF), mis tekkisid kui seened pärast vihma.
Paljud kogenud vähemusrahvusarmeed treenisid neid sõjaliselt ja andsid relvad. Pereinimesed või muidu pragmaatikud püüdsid oma eluga majanduskrahhi ja kallinenud hindade tingimustes hakkama saada, paljud olid selleks sunnitud raha laenama. Suur hulk kodanikke valis ohtliku tegevuse põranda all, edastamaks maailmale infot toimuva kohta, organiseerimaks poliitilist vastupanuliikumist või loomaks inimestele abi pakkuvaid võrgustikke. Paljud suundusid riigist mujale kas õppima, töötama või osalema Myanmari varivalitsuse või hulgaliste poliitiliste organisatsioonide töös, mille eesmärk on aidata Myanmari inimesi ja kukutada sõjaväeline hunta.
Kaks aastat pärast putši oli Amnesty Internationali andmetel peaaegu 3000 inimest tapetud, 13 000 inimest arreteeritud, 1,5 miljonit sisepõgenikud, 4 aktivisti hukatud ja sajale määratud surmanuhtlus, pea 8 miljonit last ei käi koolis… Endisele valitsusjuhile, 78-aastasele Aung San Suu Kyile määras sõjaväekohus 31 aasta pikkuse vangistuse.
Vaesusse lükatud maa
Samas püüab aga hunta näidata, et normaalsus on naasnud sellesse Kagu-Aasia vähetuntud riiki. Taasavati ülikoolid, kuigi paljud õppejõud ja tudengid on liitunud CDM-liikumisega ja lahti lastud. Korraldatakse turismimesse, meelitamaks turiste. Bussitäied turiste imetlemas kuldseid budistlikke templeid ja vaatamas eksootilistes riietes tantsutruppe lavastatud etendustel oleks huntale hea kuvand tõendamaks, et elu riigis läheb kenasti edasi.
Turiste linnatänavail siiski Myanmarist hiljuti naasnud Laur Kiik ei näinud. Ta on varem Myanmaris elanud aastaid ning viibis seekord riigis Tokio ülikooli järeldoktorina järjekordsetel välitöödel.
“Normaalne” oleks liiga tugev sõna,” kommenteeris Kiik. “Nii palju inimesi on taas lükatud vaesusesse. On nii palju kaotatud lootust, aga ka vaikset vastupanu. Lisaks verisele sõjale teatud maapiirkondades kogevad inimesed üldiselt vägivalla ohtu, vargusi, rusuvaid hariduse ja tervise valikuid, lisaks komandanditundi kõikides linnades.”
“Umbes 50 protsenti territooriumist on meie kontrolli all,” lausus juulis oma Euroopa-reisil Eestit väisanud Myanmari varivalitsuse rahvusvahelise koostöö aseminister David Gum Awng, kes külastas lisaks ka Šveitsi, Prantsusmaad, Itaaliat, Hollandit, Soomet ja Rootsit.
Laiapõhjaline koalitsioon
Varivalitsuse – nimetusega Rahvusliku Ühtsuse Valitsus (National Unity Government, laialt tuntud lühendiga NUG) – lõid 17 demokraatlikult valituks osutunud rahvasaadikut pärast putši. See valitsus tunnistab presidendina ja riiginõunikuna endiselt vangistatud Win Myinti ja Aung San Suu Kyid, ent nende kohuseid täidavad praegu katšinist asepresident Duwa Lashi La ja karenist peaminister Mahn Win Khaing Than.
Laiapõhjaline koalitsioon, kuhu kuuluvad lisaks õiguspärastele parlamendisaadikutele ka võimalikult paljud Myanmari kireva poliitilise maastiku olulised tegijad, ongi varivalitsuse põhitunnus – sinna on kutsutud vähemusrahvuste relvastatud organisatsioonide esindajad, noored aktivistid, poliitikud ja erialainimesed. Aseminister David Gum Awng märkis, et tegemist ei ole eksiilvalitsusega – kuigi mitmed selle liikmed elavad ka naaberriikides, tegutseb suur osa vähemusrahvuste kontrolli all olevatel territooriumidel, kuhu keskvalitsuse võim pole Birma (Myanmari) loomisest saadik ulatunud. Koosolekud toimuvad virtuaalselt.
Myanmari varivalitsus
Paljud maailma riigid ja poliitilised ühendused, sealhulgas Euroopa Parlament, USA, ÜK, Jaapan, Lõuna-Korea, aga ka mitmed Kagu-Aasia riigid tunnistavad NUG valitsuse legitiimsust. Näiteks Malaisia on kutsunud Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni ehk ASEAN-i riike suhtlema hunta asemel NUG-ga ning isegi Hiinal on Myanmari varivalitsusega madalatasemeline kontakt. Seevastu hunta juhi kindral Min Aung Hlaingi on ASEAN jätnud kahel viimasel aastal kutsumata oma iga-aastasele tippkohtumisele ning Hiina ametnikud ei omista talle oma pöördumistes peaministri tiitlit – mille kindral endale 1. augustil 2021. aastal võttis – ega pole ka vastu tulnud tema soovile külastada Pekingit. Kõige selle valguses on markantseimad aga kindral Min Aung Hlaingi suhted Venemaaga: pärast putši on too Moskvas käinud kaks-kolm korda ning kummagi riigi maa- ja õhujõudude kindralid ning hulk ametnikke on Venemaa ja Myanmari vahel pendeldanud umbes 30 korral, sealhulgas külastas möödunud aastal riiki ka Venemaa välisminister Sergei Lavrov. Venemaa tarnib Myanmarisse võitluslennukeid, raketisüsteeme, ründedroone, radarseadmeid ja muid relvi, olles 2023. aastal kaugelt kõige suurem hunta varustaja relvadega. (Järgnevad Hiina, Singapur, India ja Tai.) Seda olukorras, kus hunta ainsaks vaenlaseks on Myanmari rahvas.
Vajadus abi järele
Stabiilsusest ja normaalsusest – vaatamata hunta jõupingutustele – jääb Myanmaris praegu ja edaspidi palju vajaka. Juba praegu kasutatakse olukorra kirjeldamiseks laialdaselt sõna kodusõda. Levinud on hunta õhurünnakud Vene sõjatehnikaga. NUG valitsus üritab ühendada arvukaid rahvakaitseüksusi ühtse käsu alla ning plaanib koos vähemusrahvuste relvastatud organisatsioonidega luua föderaalsed relvajõud.
Nagu Ukrainaski, ühendab Myanmari rahvast viha agressori vastu. Ent surma, valu ja kannatusi külvav agressor ei ole mitte välisriik, vaid Myanmari enda relvajõud. Nagu Ukrainaski, levib veendumus, et sõda ei lõpe enne kui kallaletungija hävitatakse. Myanmari rahvas jagab ukrainlastega tulist soovi üles ehitada oma riik vaba ja demokraatlikuna, mõistes ka, miks vaba maailm Ukrainat niivõrd toetab. Koos 141 riigiga hääletas ÜRO Peaassamblees ka Myanmari esindajana Kyaw Moe Tun – keda huntal pole katsetele vaatamata õnnestunud ei välja vahetada ega mõrvata –, kutsudes Moskvat üles oma väed Ukrainast välja viima. Ent Myanmari rahvas on Venemaa poolt varustatud agressorile vastu astunud väheste, viletsate või lausa isetehtud relvadega.
Ka Myanmari rahvas ja selle legitiimne valitsus vajaksid abi – olgu poliitilise toetusena, humanitaarabi või vahenditena sõja võitmiseks, kasvõi inimeste kaitsmiseks hunta õhurünnakute ja laustulistamiste eest.
