KUIDAS KAJAB? Kaja Kallas, äsjane europarlamendi saadik ja praegune Reformierakonna juhtorav – ehk oravakarjataja – kohtus Juku-Kalle Raidiga Apollo raamatupoe puhvetis. See on hea, et inimesed peavad vahepeal sööma, muidu ei leiaks nad teineteise jaoks üldse aega. Kaja ütleb, et tuli europarlamendist ära, kuna ei soovi distantsi koduste inimestega lõpmatult suurendada.
Apollo raamatupoe puhvetist – ütlen kohe ära – on ehitatud midagi iseteenindussöökla laadset. Kust hõõgveini küsida, alguses kohe ei teagi. Õnneks tuleb Kaja ja tahab süüa, mitte hõõgveini, nii et sedapuhku on kõik kenasti korras.
Kaja on saanud viimaste aastate jooksul nii ohtralt kiita (kõik need tiitlid, aasta naised ja aasta eurooplased ja muud, rääkimata veel, et võimekas, tark, ilus, kangelasema jne), aga ka kurikaga piki päid-jalgu (teate küll, oma isa tütar, ei oska oravafarmi majandada ja seda väärilistele kõrgustele tõsta, aga ka tavaline küünik, noh, nagu keskeltläbi kõik need poliitikud, kuradi seapeedid). Mis siis, täiesti tavaline lugu. Meie tahame ka pajatada hinnanguvabalt niisama ja vaadata, kuidas kell 14.00 õues pimedaks läheb. Ja peale selle, mulle Kaja meeldib ning temaga on tore pajatada. Võibolla saab sellest tutvusest lugejagi jaoks asja. Kaja tellib roa, kus on seeni ja räägib, et on karm seenefänn. „Kui sa oleks Delfist, siis sa paneks selle kohe kirja, et sööb kogu aeg seeni,“ ütleb Kaja.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Ma panengi. Aga ma küsin teistmoodi: miks sa ei tee ise seeni? Iga nõukogude inimene peab tegema seeni! (Kahtlustavalt) Või sa ei olegi nõukogude inimene?
Kaja Kallas (K.K): (Kiiresti) Olen küll nõukogude inimene! Miks ma siis ei ole! Vaata sünniaastat! (See on 1977 – J-K.R) Seenel mulle meeldib küll käia. Aga ma korjan selliseid kergemaid seeni, mida on vaja vaid võiga praadida. Tundmatu seenega ei riski. (Elavnedes) Ma räägin, mul oli kunagi üks kolleeg, kes ärples õudselt, – et meie Eestis! –, meil kõik teavad kõiki seeni. Meil vanaemad õpetavad ja kantakse põlvest põlve seda seenendust edasi. Mis iseenesest on õige. Aga see oli kõik Inglismaal, ta õppis Oxfordis ning üks kaastudeng ütles, et fain, tule vaata, kas neid seeni siin võib süüa või ei. Ja muidugi ta ei teadnud neid ning kogu see story kukkus kokku.
J-K.R: Neid ärplejaid saab ka Eestis igal aastal metsast tulles mitu tükki surma. Ükski mükoloog ei tunne kõiki seeni, igal aastal imbub mõni uus välja. Seene-teema tuli lihtsalt, nimelt mulle endale meeldib väga süüa teha, kuidas sinuga on?
K.K: (Noogutab) Mulle ka meeldib.
J-K.R: Nüüd tuleb kindlasti järgmine lause, et sul ei ole aega.
K.K: (Rõõmsalt) Hehee! Mul peab olema, sest ma pean lastele süüa tegema. Aga lastega on nii, et seal väga eksperimenteerida ei saa, tuleb kindla peale minna. Muidu on vingumine, et „mis roheline lible mul siin söögis on“! Mis on, mis on? Sul ei ole seal ühtegi rohelist liblet! Aga üldiselt mulle meeldib, eriti kui on aega. Mulle meeldib inimesi võõrustada, lauda katta ja…
J-K.R: Nõukogude aeg. Ema tegi ikka jahukastet köögis, vähemalt mul. Aga kas sul näiteks isa tegi süüa ka või jageles ainult raamatutega?
K.K: Isa tegi süüa siis, kui ta kunagi valitsusest kukkus riigikokku. Siis tal oli rohkem aega ja üks tema soome sõber, Lasse Lehtinen, kinkis talle moodsa kokaraamatu. Seal olid ikka väga peened road – kusagil 1990ndatel, kus meil veel ei olnud pooli toiduaineid. Isa siis kõmpis ükskord Stockmanni, mingi pajaroog, kuhu mango-chutney’t vaja. Ja küsis, kas teil on seda, aga keegi ei teadnud sellest midagi. Siis ta tegi ilma, mäletan, et pani banaane ja muud ebatüüpilist. Läks paar kuud mööda ja olime koos jälle Stockmannis ja siis tuleb müüja ja ütleb, et härra Kallas, meil nüüd on mango-chutney’t!
(Miskipärast ajab see meid hullusti naerma)
J-K.R: 1980ndate alguses oli muidugi raskem toimetada, siis ei olnudki midagi saada. Aga olid ju muud värgid. Sinu kodu muidugi – tänu isale, kes tegi Memoturniiri – oli raamatukodu.
K.K: (Väärikalt) Jaa, meil oli ikka päris raamatukodu. Meil oli üks terve tuba lihtsalt täis raamatuid. Ja teine tuba pooltäis.
J-K.R: Ma panin huviga tähele, et sul on netis mingi külg, „Elulugu“, kuhu sa oled sekretäri hirmuäratava täpsusega pannud kirja kõik, mida iga kuu läbi oled lugenud.
K.K: (Muutub väga erksaks) Oh! Ma võin rääkida, kuidas see algas! Aga niimoodi, et kui ma esinen, siis ma viitan päris palju raamatutele. Kusjuures – see on huvitav! –, mulle üks ajakirjanik ütles, et Kaja Kallas pidevalt tsiteerib raamatuid, see näitab, et tal endal puuduvad ideed.
J-K.R: (Põnevusega) Lahe! Kas see oli Priit Pullerits või?
K.K: (Naerab) Ei, see oli Kärt Anvelt! Aga mis mulle teeb nalja, on üks tsitaat – ja näed, ma ei mäleta, kes selle autor on – umbes selline „originaalsus on see, kui sa mäletad väga täpselt kirjutatut, aga unustad allika“. Mul on ka ikka nii, et alati viitan raamatutele, mitte ei esita midagi oma idee pähe. Niisiis, inimesed hakkasid küsima, et kas saab kuskilt lugeda, mida te loete. Ma ju ei pidanud seda arvestust. Aga need inimesed, keda ma jälgin sotsiaalmeedias, postitavad pidevalt, mida sel kuul lugenud on ja siis ma vaatan, et johhaidii! Kõik jõuavad nii palju lugeda, huvitav palju ma ise jõuan? Hakkasin siis kirja panema ja mõtlesin, et ma võin ju selle ka avaldada. Panin muidugi lasteraamatud ka. Kui ma olin Brüsselis, siis mu laps läks magama pool kaheksa.
J-K.R: Misasja, ise läks või, vabatahtlikult?
K.K: No kokkulepe oli selline, kuna hommikul oli vara koolibuss.
J-K.R: Kuule, Brüsselis on ju vabalt eetrit saada, Afanasjev rääkis, sa lapsele kausiga eetrit voodi alla ei pannud, et magama jääks? Nagu seto mutid õpetasid?
K.K: Hahahaa! Eetriga pole katsetanud jah, ta läks lihtsalt. Ja siis poole kaheksast kümneni lugesin selliseid raamatuid, mis nõuavad karmimat süvenemist. Ja siis kümnest magamajäämiseni ilukirjandust. (Uhkevõitu toonil) Mul tuli ikka keskmiselt oma viis raamatut kuus. Siis hakkasid tulema küsimused, mitte mulle, vaid mu abidele, et kuulge, kas ta päriselt ka loeb nii palju? Abid jälle rääkisid, et kogu aeg jutustab nendest raamatutest, nii et loeb. (Tähendusrikas paus) AGA NÜÜD, kui ma olen tulnud Eestisse, siin on sõbrad, pere, kohustused…
J-K.R: (Pistab vahele)… Partei!
K.K: (Nõustub) … Jah, partei. Ja nii ma jõuan nibin-nabin ühe raamatu kuus loetud, mitte rohkem!
J-K.R: (Õiendab edasi) Partei on hullem kui kaks abikaasat.
K.K: Kust sa tead, sa pole ju abielus olnud?
J-K.R: (Pareerib) Ma tunnen inimesi, kes on abielus ja kellel on partei ja teen loogilisi järeldusi!
K.K: (Ei tee väljagi) Ja vot, nii ma olengi pannud raamatud kirja ja see on hästi vahva, sest inimesed kommenteerivad ja ütlevad, et kui sulle see meeldis, siis loe veel seda ja seda juurde. Ma olen hästi palju häid soovitusi saanud. Ise kipud ostma ja vaatama raamatuid väga ühes stiilis. Aga kui keegi sulle midagi täiesti uut ja teistsugust soovitab, siis see avardab rohkem.
J-K.R: Soovitusi maksab alati kuulata, sest ise ei tea pooli asjugi. Kas sul ei olnud lapsena nii, et kodus öeldi, ära seda loe, pole veel sinu eale kohane?
K.K: (Enesekindlalt) Kui laps tahtis lugeda, siis ta võis lugeda. Olid mingid raamatud, et neid väga ei tohtinud näppida. Mäletan „Wikmani poisid“, esimene väljaanne, selline vana paksu paberiga. See oli selline asi, mida pidi hästi hoidma!
J-K.R: Milline see Nõukogude Liit sinu jaoks oli?
K.K: Midagi ei tohtinud ja kuhugi ei saanud.
J-K.R: Mõtlen selles valguses, et meie president sai rajult peksa, kui ta ei taibanud, miks mingi kaader seda nõuka nostalgiat taga igatseb. Justkui oleks kippunud kellegi helget lapsepõlve ära võtma.
K.K: Minu meelest on need kaks erinevat asja, lapsepõlv saab sul helge olla isegi väga hulludes tingimustes. Kui sa ütled, et helge lapsepõlv ei ole põhimõtteliselt võimalik, siis see ju ei vasta tõele. Teine on see, mis puudutab seda nõukogude aega. Ega sa lapsena saa ju aru. Sa hakkad aru saama teismelisena, et millest sa ilma jääd või mida sul ei ole.
(Meenutades ja elavnedes) Mina mäletan, et mina võisin olla kuskil 10–11, kui mu vanaema, selline tõeline eestiaegne proua, oli haigele lapsele – mulle – seltsiks ja rääkis mulle uskumatuid lugusid. Näiteks, et ta oskas saksa keelt ning oli 17-aastaselt Soomes guvernant. Ja selle pere isa oli kapten ja nad otsustasid, et sõidavad kogu perega Londonisse ning tema võeti kaasa. Ja ma mäletan, et mina nõukogude lapsena reaalselt mõtlesin, et mis mõttes? Et sõidad lihtsalt Soome tööle ja siis sealt – holaa! – Londonisse. Et mida?!
Ma hiljem olen mõelnud sellele palju. Et neilt, minu vanaemade ja vanaisade põlvkonnalt, neilt võeti kõik ära. Meie aga saime kõik. Vabadust hindad sa siis, kui sult see ära võetakse. Meie oleme sellest põlvkonnast, kes hoplaa! sai endale äkki kõik. Nemad olid noored, kellel oli kõik ees lahti ja siis korraga oli kõik kinni ja mitte midagi. Läbi.
J-K.R: Sinu õpingute valik, sa läksid juurasse, miks nii? Kas mingi perspektiivitundega?
K.K: (Isepäiselt) Esiteks olen ma tahtnud alati olla ise keegi, ma tahtsin õppida midagi, mida minu perekonnas polnud õpitud.
J-K.R: Eesti filli ei tahtnud minna? Sinna oli nendel aastatel kõige suurem konkurss, kõik lohistasid märssi, tapsid „Stepihundiga“ kärbseid ja puhusid vilespilli.
K.K: (Resoluutselt, võibolla isegi veidi ehmunult) Ei-ei! Mitte mingil juhul! Mina ikka mõtlesin, juura… Et seal ei olnud matemaatika eksamit ja ma tahtsin valida ala, kus mul perekonnast ei oleks kedagi ees. Matemaatikat ma väga ei armastanud, mul olid küll kõik viied ja kõik oli hästi, aga põlemist mul ei olnud. (Mõtlikult) Keelte peale oli annet… Aga ma ei ole kunagi olnud mingi märsilohistaja tüüpi.
J-K.R: Mis tüüpi sa siis olid?
K.K: (Hakkab naerma) Ma oli selline rohkem pioneerijuhi tüüpi, ilge organisaator. Eks siis see juura tundus loogiline ja mulle ka väga hästi sobis.
J-K.R: Sellest märsilohistamisest – ma mäletan, et sa olid Vanemuise Teatris juhiabi. Umbes 1996.
K.K: (Jahmunult) Kust sa seda tead?
J-K.R: (Külmalt) Mäletan. Ja see tundus mulle väga kentsakas.
K.K: (Täiega nõus) See oli tõesti väga kentsakas lugu ja ma olin seal ka väga lühidalt. Naljakas värk ju, õppisin juurat ja teatridirektor Jaak Viller, kes on meie peretuttav, hakkas, et kuule, meil on vaja kõik lepingud uued teha teatris. Seadused ju kõik uuenesid või ütleme, et varem ei olnudki korralikku tsiviilseadustikku. Ja kõiki asju igal pool tegid ju üliõpilased. No üliõpilased kribasid põhiseadust ja muudki. Siis ta kutsus, et tule ja selle mõte oli, et vaatad need ümber. Ma muudkui siis treisin neid. Ja ma pidin vaatama etendusi, et saada fiilingut, nii et peale tundi jooksin kohe teatrisse. Aga jah, ekraanilt ju vaatad noore ja naiivsena, et inimesed on nii toredad, aga sellises kohas on ikka kõik väga egod ja ega ma seal kellegagi väga ei suhelnud. Ja teine asi on see, et eks see on ka väga kinnine tsunft ja eriti Tartu.
J-K.R: Nii-nii! Sa siis ühtegi paduboheemist sõpra endale sealt ei saanudki?
K.K: (Laiutab käsi) Ei saanud jah.
J-K.R: (Uskumatult) Siiani ei ole?
K.K: (Mõtleb veidi, siis naerdes) On ikka, üks sõbranna on, aga tema on muutunud aja jooksul, alguses ei olnud.
J-K.R: Kas sinu meelest siis vastab ikkagi tõele, et isegi väikeses Eestis on gruppe, kes omavahel ei suhtlegi? Üksteisest midagi ei teagi? Et saekaatri mehed poe tagant ei tunne Pärnu teatri näitlejaid? Pead seda silmas. See on normaalne. Aga kokkuvõttes – ülikool teeb ju ikka eri valdkondade inimestest sõpru.
K.K: See on tõsi. Ülikoolis said ju võtta aineid peaaegu kõikidest teaduskondadest. Meil oli selline paks raamat ja seal olid eeldusained, mida sa said võtta. Aga ainuke asi, mida sai võtta arstiteaduskonnas, oli aine nimega „Saun ja tervis“.
(Nüüd on naerupahvakas tugev)
J-K.R: (Läbi naeru) Sa ikka käisid või?
K.K: (Hüüab nördinult) Ma tahtsin minna! Aga kõik kohad olid täis seal, sest seal said kõik kokku. Kõigepealt oli teooria ja siis oli praktika. Ja selle eest sai kaks ainepunkti.
J-K.R: Kui sa ülikooli lõpetasid, ja ma nüüd vaatan, siis sul on pagana pikk CV.
K.K: Ma läksin juba pärast esimest kursust tööle advokaadibüroosse Tark & Co ja sinna ma jäin 10 aastaks. Ja siis ma olin neli aastat teises advokaadibüroos. Nii et töökohti iseenesest ei ole palju. Aga, kuna sul on kliendid ja klientidel on igasugused nõukogud, siis valiti mind hästi paljudesse nõukogudesse, mis CV pikaks lükkabki.
J-K.R: Millega toona advokaadibürood kõige enam pidid rinda pistma?
K.K: Siis olid parasjagu erastamised, see oligi üliäge. Ma mäletan, kuidas 2000. aastal käisin Pariisis advokaadibüroos praktikal. Ja vaatasin seda, mida nemad seal tegid. Mida mina noore advokaadina olin juba teinud. Nemad seal Pariisis võisid ainult unistada neist protsessidest, mis meil siin käisid. Erastamised, suured protsessid, tööta ise üliõpilasena seadusi välja jne. Näiteks võin tuua, kui üliõpilasena käisin nädalavahetusel Tallinnas tööl ja kolmandal kursusel oli meil selline aine nagu keskkonnaõigus. Ma mõtlesin, et keskkonnaõigus, misasi see veel on?
J-K.R: (Pistab vahele) Oi sa kurat, sa saad kukeseenekallistajate käest peksa nüüd!
K.K: (Eneseteadlikult) Ei saa, ma kohe räägin! Tol hetkel see ei olnud ju mingi teema. Siis taheti erastada Eesti Energiat, neil oli 14 põlevkivikaevandust ja karjääri. Ja juhtus nii, et tuli teha juriidiline audit, riskide hindamine. Meie üks klient, kes tahtis selles protsessis osaleda, soovis teada, et kas tasub või ei tasu. Mis tähendas, kes palju reostab ja kes vastutab ja kõik sellised asjad. Ja mina 3. kursuse üliõpilasena – olles just teinud selle eksami, olin kõige kõvem keskkonnaõiguse guru seal – tegin 14 äriühingu auditit ja see õigus hakkas minu jaoks elama. Põhimõtteliselt olid tüübid siin keskkonda nii palju rikkunud, et see oli suur risk. Kui selle üle võtad, siis see läheb edasi ja see tähendab hiljem oi kui palju jama. Kuna ma õppisin ja samal ajal töötasin, siis kõik, mis koolis õppisin, teoreetiliselt omandas praktilise väljundi selles töös. Keskkonnaõigusest liikusin energeetika peale jne. Kui mõelda, et ma olin alles kolmanda kursuse üliõpilane, siis ma alustasin ikka varakult!
J-K.R: Siis kolksatas aasta 2010, helises telefon ja teises otsas oli Rosimannus, kes ütles, et aeg on sattuda Reformierakonda!
K.K: (Muiates) See oli ikka varem, 2008. Minu isa 60. aasta juubel oli ja ma esinesin seal kõnega ja et seal viibis hästi palju igasuguseid poliitikas tegijaid, siis pärast seda sain väga palju küsimusi, et kas ma ei ole mõelnud poliitikasse minemise peale. Ma kirjutasin tol korral juba meediasse igasuguseid artikleid ka. Aga kaks aastat läks mõtlemise peale!
J-K.R: Kuule, Kaja, sa ju said esimesel korral meeletu hunniku hääli. Üle 7000! See on väga korralik värk ikkagi, kui esimest korda kandideerid ja püüad välja isikumandaadi.
K.K: (Absoluutse nõusolekuga) See oli mulle väga suur üllatus, mäletan seda kampaaniat hästi. (Mõtleb veidi) Ma tegelikult üldse ei saa aru, kuidas valija mõtleb. Näiteks minu esimene kohtumine valijatega, kus ma valmistasin kõik põhjalikult ette. Mulle öeldi, et kindlasti peavad olema küpsised, peab olema kohv. Mul oli siis kõik kaasas, termosega kohvi ja küpsised ja plakatid ja puha! Kohtumine Kaja Kallasega rahvamajas! Ja kohtumisele tuli täpselt üks inimene, kes oli rahvamaja juhataja! Kellel oli lihtsalt piinlik, et kedagi ei olnud. Aga mina mingit allahindlust ei teinud, nii et rääkisime poolteist tundi. Kohtumise lõpus ütles ta: teate, mingeid plakateid ja küpsiseid ei ole vaja, aga ma arvan, et meie inimesed peaksid teiega kohtuma. (Naerab rõõmsalt) Ja siis järgmine kord läksin kohale ja olid rahvatantsijad ja memmed olid pirukaid teinud ja täismaja.
Aga teine näide, kus ma ei saanud aru. Oli üks kohtumine, nüüd ma tean, et selliseid kohtumisi on hästi palju, kus on kurjad inimesed. Ja sa oled seal ja mõtled, et kõige lihtsam on rääkida seda, mida nad tahavad kuulda. Karjuda nendega kaasa. Ma ei pidanud seda õigeks ja muudkui vaidlesin nendega. Ma mäletan, et pea huugas konkreetselt. Nad olid mul niimoodi kallal, et selline tunne oli, et tükkideks rebitakse. Siis üks tädi tõuseb lõpuks püsti ja ütleb, et nüüd on nii, me kõik valime Kaja Kallast. Kaja Kallas on jurist ja tark ja teab asju. Ja kõik ütlevad, et okei.
(Teeb pausi) Ja mina olin hetk varem mõelnud, et see oli nüüd kaks tundi, millest ma tõenäoliselt ei võitnud ühtegi häält. Ja siis tädi ütleb, et nüüd on nii.
Ma ei rääkinud seda juttu, mida nad ootasid. Ja see ongi pannud mind mõtlema, et õige on siis, kui sa ei taha võita valija heakskiitu, vaid tema lugupidamist. Kui sa tahad võita tema heakskiitu, siis sa üritad rääkida seda, mis sa arvad, et ta tahab kuulda. Aga lugupidamise võidad sellega, kui julged temaga vaielda ja põhjendada, miks sa teisiti arvad.
J-K.R: See kultuurimaja jutt tundub nii süütu. Nüüd on läinud ühiskond veel kurjemaks.
K.K: Jah, on küll. Mingi äng või agressiivsus on inimestes surutud alla. Praegu on näiteks Pariisis see pidev jaanituli ja protestid ja autodepõletamised… Siiski, mulle tundub, et eesti inimene ei protesti niimoodi, et ta põletab mingit autot…
J-K.R: Nojah, ta lükkab Tarandi ümber, asi seegi.
K.K: Asi seegi. See frustratsioon on selline, et surun käe rusikasse ja rusika taskusse. Ja ei tee seda jama kaasa. Et kasvõi kiusu pärast toon need õlled Lätist. Frustratsioon, mis ootab ainult päästikut.
J-K.R: EL kliima kohta on sinu käest palju küsitud. Kuidas kolleegid seal olid?
K.K: Miks ma kindlasti tahtsin tagasi tulla, on see, et sinna ei tohi jääda liiga kauaks. Seal ikka pikapeale inimesed hakkavadki arvama, et nad on kuidagi spetsiaalselt auväärsed.
Aga rida hakkab kohalikest valimistest, et kohalikus poliitikas sa oled inimesele kõige lähemal – näiteks kui majani kanalisatsioon ei lähe, siis sa lahendad selle probleemi…
J-K.R: (Katkestab) Ole nüüd, Reformierakonna esinaisena ei lahenda sa inimeste kanalisatsiooniprobleeme.
K.K: Ma tahan öelda, et kohalikus poliitikas sa teed seda. Riigikogu tasandil sa liigud inimesest kaugemale. See, mis sa teed – sinu töö tulemus – on inimesest kaugemal. Siiski need otsused, mis sa teed, on kiiremini nähtavad ja mõjutavad inimeste elu siin. Nüüd, kui sa lähed Euroopa Parlamenti, siis sa liigud inimesest veel kaugemale. Need otsused, mis sa teed seal ajaliselt ja füüsiliselt, need on nii kaugel, et sa kaotad sideme selle inimesega, kelle jaoks sa seda kõike teed. Ja seda ma ei taha. On palju inimesi, kes hakkavadki ennast pidama teistest inimestest paremaks.
