KIRI EUROOPA KESKPUNKTIST: Seltsimeestes pettunud saksa sots, prof Ulrike Birkenbach pole sedapuhku rahul ka kristlike demokraatidega, kelle sisenääklused aitavad juba mõnda aega Saksamaal ajalehti müüa.
Selleks hetkeks, mil siinne ajaleht lugejani jõuab, on Saksamaa kristlikud demokraadid ilmselt jõudnud ära otsustada, kelle juhtimisel septembrikuistele liidupäevavalimistele minnakse. Kuid kahe mehe – erakonna esimehe ja Põhja-Rein-Vestfaali liidumaa peaministri Armin Lascheti ning Baieri peaministri Markus Söderi – omavahelist mõõduvõttu arutas meedia kaua ja mõnuga ning see täitis Saksa ajakirjandusväljaannete külgi terve märtsi ja aprilli esimese poole.
Ja see pole hea, ütlen ma enda isiklikest eelistustest sõltumata.
Küsimus on laiem ning puudutab demokraatiat ja parteimaastikku üldisemalt. Saksamaa on nimelt praegu mõneti anomaalne – võrreldes paljude naabritega oleme seni suutnud enam-vähem säilitada toimiva parteisüsteemi, kus erakonnad ei vahetu iga kord enne valimisi ning eksisteerivad poliitiline järjepidevus ja vastutus. See on kahtlemata väärtus, mis on aidanud Saksamaal püsida sisepoliitilises mõttes stabiilsemana kui Madalmaad, Belgia, Itaalia või ka Prantsusmaa (kus, tõsi küll, presidendi laiad volitused garanteerivad teistmoodi stabiilsuse). Kuid see pole midagi iseenesestmõistetavat – nagu näitab ka AfD jõuline esiletõus. Seda, kas Saksa ühiskond ja poliitiline süsteem suudab taluda ka äärmuste eksisteerimist, peab näitama aeg. Kuid jällegi – mitte midagi iseenesestmõistetavat siin pole.
See viibki ajakirjanduses K-küsimuseks tituleeritud probleemi juurde: kelle, miks ja kuidas peaks üks või teine erakond nimetama kantslerikandidaadiks.
Õigus heale valitsemisele
CDU-CSU on kahtlemata lõiganud aastakümneid palju kasu enda renomeest nii-öelda hea valitsemise parteina. Muidugi võib vaielda, kas kristlikud demokraadid on ka reaalselt või piisavalt hästi valitsenud või kas nad pole end – ja selle kaudu kogu ühiskonda – liigselt kammitsenud, kuid fakt jääb faktiks: keskmine Saksa valija seostab just kristlikke demokraate seaduskindluse ja ettevõtjasõbralikkusega.
Varsti 160-aastaseks saaval Saksa Sotsiaaldemokraatlikul Parteil pole midagi vastu panna peale nördinud solvumise, millega ei suudeta tegelikult öelda muud kui seda, et valijat ei usaldata. See hoiak on maksnud SPD-le nii mõnedki valimised. Näis, mis juhtub sügisel. Kuid mis puutub kantslerikandidaati, siis siin käitus SPD pärast väikeseid naginaid mõistlikult, nimetades oma kandidaadiks rahandusministri Olaf Scholzi. Jah, leidub sotsiaaldemokraatide seas neid, kelle meelest Scholz on oma vaadetelt liiga tsentris, kuid otsus langetati juba möödunud aasta augustis ja nii on. Kahtlemata tugevdab see SPD rängalt kõikuma – et mitte öelda “uppi” – löödud usaldusväärsust.
Sedasama ei saa öelda kristlike demokraatide käitumise kohta. CDU võib ju olla küll just keskklassi jaoks hea valitsemise partei, kuid seda vaid juhul, kui käiakse oma sõnade järele. Üha julgemalt keskklassi hääli noolivad Rohelised esitavadki CDU-le väljakutse sellega, et mängivad ennast välja heakodanliku, nii-öelda normaalse, hea maitse piiridesse jääva parteina. Rohelised näevad kurja vaeva, et näidata, kuidas nende poolt hääletamine ei pea olema mitte protest liitvabariigi elukorralduse vastu – nagu see oli 1980-ndatel –, vaid lihtsalt aitaks seda elukorraldust moderniseerida… Kui aga CDU juhtkond omavahel ajakirjanduse vahendusel nääkleb, partei tipud teineteise kõride kallale kipuvad ning sellest mõnuga avalikult räägivad, siis tekib tavavalijal õigustatud küsimus: kui palju aega on neil härrastel valitsemiseks? Ja mis kvaliteet on sedalaadi valitsemisel? Tundub, et CDU ei saa aru, et parim, mida partei saaks praeguses olukorras teha, oleks näidata ühtsust ja kindlameelsust. Veider küll, aga vahelduseks tasuks siin eeskuju võtta sotsiaaldemokraatidest, kes on juba mõnda aega oma tavalistest sisesõdadest hoidunud. Või ka Rohelistest…
Populaarsuse heitlikkus
Aasta alguses läbi viidud arvamusküsitlusel tunnistas 55 protsenti vastanutest, et nad ei usaldaks Roheliste erakonna tippkandidaati kantsleri positsioonile. 28 protsenti usaldaks. Need on nüüdseks juba ligemale nelja kuu vanused andmed, mistõttu pole mõtet hakata välja tooma vastavaid arve teiste parteide ja kandidaatide kohta. Asja mõte on vaid näitlikustada küsitlustulemuste heitlikkust ja ajalikkust. Kellel on veel meeles, siis 2017. aasta alguses olid sotsiaaldemokraadid eufoorias – SPD toonane esinumber Martin Schulz edestas Angela Merkelit pikalt kõikvõimalikes küsitlustes, poliitbaromeetrites ja uuringutes. Kuid sügisel võitis ometi Merkel. Kes võidab tänavu sügisel? Kas skandaalidest räsitud CDU? Või vahepeal vaiksemalt võtnud SPD? Või suudavad Rohelised tõesti teha liitvabariigi valijale selgeks, et nad on kõike seda, mida CDU ja SPD kokku – ainult pisut nooruslikumal moel? Või tuleb esile mõni üllataja?
Sündmuste keerises
Need on küsimused, mis huvitavad paljusid, kuid neile on praegu võimatu vastata. Poliitikaelu tõukavad tagant sündmused. Ja neid ei suuda me ette näha. Küll aga võib näha trende, mis ühe või teise arengujoone ilmnedes või ühe või teise sündmuse toimumisel kas tugevnevad või nõrgenevad. Nagu artikli alguses tõdetud, on Saksa sisepoliitika suutnud vaatamata suurtele raputustele püsida enam-vähem stabiilne. Tänavune aasta on suur proovikivi – kas suurte rahvaparteide aeg on tõesti möödas, nagu mõned ennustavad? Kas COVID-i kriis lööb kõik senise uppi ning rajab teed esimese Rohelise liidukantsleri ametiajale või annab hoopis lisakrediiti rasketes oludes ebameeldivaid otsuseid langetanud riigijuhtidele?
Ei maksa unustada, et tänavune aasta on liitvabariigis supervalimisaasta, mil lisaks liidupäevale valitakse kuue eri liidumaa parlamenti. Juba juuni alguses saab uue maapäeva Saksi-Anhalt. Selle väikese, vaid 2,2 miljoni elanikuga liidumaa valimised on järjekordne proovikivi sügiseseks pealahinguks mõõku teritavatele jõududele, mistõttu tasub sealseid sündmusi jälgida tavalisest teravama huviga.
Lääne-Saksamaal Offenbachis elav Ulrike Birkenbach (s 1955) on Frankfurdi Goethe Ülikooli emeriitprofessor ja vabakutseline ajakirjanik.
