KLEEPUVAT PÜHADESOUSTI KA UUDE AASTASSE: Imelike Filmide Festivali (IFF) käilakuju Harly Kirspuu kiikab aastalõputraditsioonide raames jõuluajal vaatamiseks paisatavaid filme ning uurib, millist põnevat putru on igasugustes filmides pakkunud kristlased.
Vanasti oli Ameerikas telekanaleid vähe, tõsiseltvõetavaid filmistuudioid ka, ja nii oligi ehk praegusest kergem saada hakkama mingisuguse teosega, mis kähku jõuluklassikaks saaks. Ja seda mitte ainult Ameerikas või ingliskeelses maailmas. Sest no kes ei oleks meist jõuluajal vaadanud „Üksinda kodus“ (vähemalt esimest paari osa, sest põhjustel, mis jäävad lääne tsivilisatsiooni suureks mõistatuseks, on neid filme kokku viis, ja kuues on tulemas) või „Visa hinge“.
Isegi päriselt jõuluteemale keskenduvad filmid said kiiresti tuntuks ja leidsid oma vaatajaskonna. Nüüd, kui on igasugu striimingusaidid ja muud sellised lahendused turule tekkinud, on jõuluteemalistest filmidest saanud üks tuntumaid viise hõlptulu teenimiseks, mida ingliskeelses maailmas ühel näitlejal üldse olla saab ja nende filmide kvaliteet on viisakalt öeldes varieeruv. Leitakse näitlejad, kes on vähemalt mingil määral tuntud (aga mitte alati) ja käsikiri, mis on äkki isegi päris hea (aga jällegi – kaugeltki mitte alati), hakatakse toimetama ning kuskil novembris tullakse välja sellise protsessi lõpptulemustega. Enne 2020. aasta lõppu oli näha jõulufilme, kus üles astuvad kõikmõeldavad karvased ja sulelised, alates Dolly Partonist ja Kurt Russellist, lõpetades Mario Lopeziga. Osades on mingisugune kristlusele viitav point ka, aga suur enamik kujutab endast lihtsalt filmilindile pandud versiooni monumendist suurele tarbimispühale ja ei midagi muud.
Kristlus ja kuuba kommunistid
Muidugi, kristlikku pointi pole ka osas kristlikes filmides. Kui me räägime kristlikest filmidest, siis ma pigem keskenduksin selle sajandi omadele – kristlikud filmid on rohkem oma aja lapsed, seda eriti Ameerikas, ja seal on aegade jooksul tehtud nii palju vaatamiskõlbmatut sousti, et mõned tunduvad tagantjärele isegi naljakad. Korra hakkavad Kuuba kommunistid Ameerika kristlikel lastel päid maha raiuma, ja korra on kõigis maailma asjades süüdi kaheksakümnendate multikad ja/või rokkmuusika. Neid ma ei taha mainida, sest absoluutselt iga kristlane, keda ma tunnen, on neid nimetanud otseselt jamaks ja seega on see niisama lollide inimeste hirmutamine, mitte kristlik filmitööstus.
Kui rääkida kaasaja kristlikest filmidest, siis ei jää muud üle, kui lähemalt rääkida ühest tänapäeva filmitööstuse kummalisemast sünnitisest – filmitootjast nimega Pureflix ja selle omanikust David A. R. White’ist. Pureflix alustas alt-right pseudokristlaste vihase häälekandja ja nende komplekside toitjana, aga kuidagimoodi aja jooksul sai täiesti viisakaks filmistuudioks, kus filmides on kristlik point, aga erinevalt varasemast on filmid tehtud nii, et need on isegi päriselt vaatamiskõlblikud ka inimestele, kes ei pruugi üleüldse religioossed olla. Pureflix ja White ujusid laiemasse teadvusse aastal 2010, kui tuli välja „Christmas with a Capital C“, ja Pureflix hakkas sellele oma kodulehel eeltellimusi vastu võtma. See on tegelikult väga hea alguspunkt, vaatamaks tänapäeva kristlike filmide arengut. Varasemad kristlikud filmid on põhimõtteliselt linaversioonid sellest, mida keskmine inimene pidas Donald Trumpi hirmuunenäoks eelmise kümnendi esimeses pooles.
Õnnelik lõpp: Sorbo jääb auto alla
Peaosas sekeldab Ted McGinley (eestlastele ehk paremini tuntud kui „Married with Childreni“ Jefferson), kes on tore ja tubli pereisa, igatpidi töökas ja armastatud, linnapea veel takkatraavi. Siis tuleb tema vana keskkooliaegne rivaal (Daniel Baldwin) tagasi sinna Alaska kapakohilasse, kus tegevus toimub.
Baldwini tegelaskuju on tuntud advokaat ja kõndiv võitleva ateisti karikatuur, kes on kõigi ja kõige vastu – kõige vähem meeldib talle see, et tema kodulinnas inimesed jõule peavad, pidades seda enda kui ateisti õiguste rikkumiseks (see, nagu me näeme, on tolle aja (pseudo)kristlike filmide üks ühiseid tunnusmärke). Kuna film on aastast 2010, siis tehakse pikem tants ja trall selle üle, kuidas „Häid jõule“ sildid asendatakse kirjadega „häid pühi“. Kui Baldwini tegelane veel piisavalt karikatuurne ei ole, siis lõpuks tuleb välja, et tegelikult on tal täiesti savi, kas kellelgi on jõulukaunistused väljas või ei, või mis sõnastusega on pühadesoovid siltidel, tema otsis lihtsalt avalikku tunnustust.
Pureflix lõpetas ühel hetkel selle filmi eeltellimused ja pidi ootama veel neli aastat enne, kui järjekordne ksenofoobne karikatuuride paraad kuulsaks saaks.
Nimeliselt „God’s Not Dead“ (2014), kus võitleva ateisti karikatuuri mängib eestlastele samanimelisest üheksakümnendate teleseriaalist Heraklesena tuntud Kevin Sorbo. Kui karikatuurne ateist ta on? Ülikooli õppejõud, kelle ainest läbisaamiseks peab kirjutama alla avaldusele „Jumal on surnud“. Kui üks õpilane keeldub seda tegemast, siis sealt hakkavadki asjad hargnema, sest õppejõud kutsub ta debateerima sellel teemal. Sündmuste käigus tuleb välja, et Sorbo tegelaskuju vihkab Jumalat oma ema surma pärast, pooltest tegelastest saavad kapikristlased, need, kellest ei saa, on kurjad ja ebainimlikud ateistid (näiteks üks keeldub külastamast oma dementset ema, sest et, noh, kuri ateist) ning filmi arusaam õnnelikust lõpust on see, et Sorbo tegelaskuju jääb auto alla.
Keelatud Jeesus
Kuna filmil leidus ilmselt fänne, kelle liikumisvabadus ei olnudki piiratud psühhiaatriahaigla kinnise osakonnaga, siis Pureflixi tabas rahasadu – 2 miljonit dollarit maksma läinud film teenis tagasi 64,7 miljonit (st 32 korda rohkem). Muidugi hakati seepeale kohe ka järge tegema. Seesinane tuli välja 2016, ja kuidagi oli suudetud kohale meelitada näiteks Ernie Hudson („Ghostbusters“) ning tollal vabariiklaste presidendikandidaadi kohale kandideerinud Mike Huckabee.
Film räägib peamiselt sellest, kuidas isiklikud religioossed tõekspidamised olla Ameerika koolides justkui keelatud, Jeesuse mainimine ükskõik mis kontekstis toovat kaasa riigikoolist vallandamise ning kõige lõpuks omaenda filmis kohalikku pastorit mänginud White’i jutlusetekstid võetakse ära kurjade riigiesindajate poolt (mis, kuni Trump selle hiljem presidendina ära keelustas, oli igapäevane, ja tegelikult täiesti mõistlik tegevus – asja eesmärk oli kontrollida, kas jutluses poliitikat ei aeta ja kas kirik ja riik seega korralikult lahus on).
Tulemus?
5 miljonit dollarit eelarvet, 24,5 miljonit tulu.
Kolmas osa oli tulemas.
Kirik pikali
Aga siis käis White’i peas klõps, ja ta ilmselt jõudis arusaamisele, et keskealine valge heteromees ei olegi maailma kõige tagakiusatum olevus.
Kolmas osa „God’s Not Dead: A Light in Darkness“ (2018), mida me ainsana Pureflixi filmidest oleme ka Imelike Filmide Festivalil näidanud, unustab eelmise osa pea täielikult ära. White mängib pastorit edasi, aga toon on hoopis teine. Kohaliku ülikooli kirikut tahetakse kinni panna ja kõigele lisaks läheb see kogemata põlema. Tegemist on esimese Pureflixi filmiga, kus muu hulgas on kristliku andestuse temaatika üleval. Asi lõpeb sellega, et pastor laseb kiriku pikali lükata, sest ülikoolil olla seda maad rohkem vaja ja lubab tegelema hakata uue kiriku ehitusega kuskil samas kandis.
Kuna kolmas osa ei toitnud enam ennast segastel põhjustel kristlasteks nimetavate paremäärmuslike külahullude komplekse, siis teeniti ainult 7,4 miljonit dollarit. David A. R. White näitas välja, et igasugu poolemeelsete vahutamine teda ei huvita, ja vahetult enne pandeemia algust tegi algust neljanda osaga. Millal see valmis saab, ei tea keegi, aga Pureflix hakkab vaikselt moonduma päris ehtsaks mainstream-stuudioks.
Väga kummalised koolkonnad
Kui nüüd lähemalt rääkida kristlikest filmidest, mis oma teemalt ja süžeelt on rohkem või vähem usklikud, siis neid on ka jälle mitut laadi – on rahulikke ja sõbralikke perefilme, mida annab ka iseenesest sellistel inimestel vaadata, kes usklikud pole, sest teoloogilise koha pealt ollakse vaiksed ja tagasihoidlikud. Ja siis on selliseid, mis julmalt oma teoloogiat inimestele kurgust alla topivad, ning mida tegelikult kristlikeks pidada on raskevõitu. Kusjuures kvaliteet on mõlemal juhul seinast seina ja täiesti erinevatel põhjustel: esimestel on esmatähtis omamoodi naivism: lihtsalt tahame teha uskliku teemaga filmi, kuigi selleks kokku koondunud seltskond ei ole filmitegemiseks ehk kõige adekvaatsem maailmas. Tehakse sellepärast, et meeldib, ja vahel võib seal näitlejate valik tuua üllatusi – näiteks „The Prayer Box“, mis võtab teoloogilist osa suhteliselt rahulikult, ei ole ehk kõige paremini välja tulnud, aga kuidagimoodi on sinna üheks osatäitjaks meelitatud Reginalt Vel Johnson, kes on ehk kõige tuntum kahest esimesest „Die Hardi“ filmist. Või „Breakthrough“ (2019), kus samuti mingit kristlikku versiooni enda naba imetlemisest ei toimu, kvaliteet on selline, et nomineeriti isegi Oscarile parima originaalse laulu eest ja kõigele lisaks astuvad seal teiste hulgas üles Topher Grace (kes „That 70s Show’s“ peaosa mängis) ja „(eestlastele enim tuntud esimesest viiest „24“ hooajast).
See teine koolkond kisub sinnakanti, mida võib nimetada pseudokristlikuks exploitation’iks – kõige tähtsam on võimalikult palju raha teenida, sellest tulenevalt tuleb meie film teha võimalikult odavalt ja ebaoriginaalselt. Sellistes on kõvasti hirmutamist, reeglina on nende sisu täiesti vaatamiskõlbmatu saast, aga kuna need reeglina on kiirelt ja odavalt tehtud, siis rohkem kui sageli võtavad nad kristlike filmide alamžanris kogu tähelepanu endale. Sellega tegelevad tavaliselt tõsised veteranid, kes on inimesi hirmutanud juba kaheksakümnendate algusest. Näiteks Gary Greenwald, kes esiteks nimetab ennast apostliks ja teiseks on peaaegu 40 aastat küsitava kvaliteediga videotes sõimanud satanistlikuks kõike, alates punkrokist, jätkates mänguasjadega ning lõpetades ehete ja kingituste ostmisega. Selliste asjade ainus eelis on see, et kuna neil kvaliteeti pole ollagi, siis on need võimatult saamatud nii sisult kui ka vormilt.
