EESTI 100 LOOD: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi teaduri Simmo Priksi kirjutis värske vabariigi algusaegadest, mille lahutamatuks osaks olid avantüürid ning segadused. Lugu noorukesest balletitähest Emmy Holzist ning petturist võikuningast, romantikast ja surmast. Hullud ajad, mis muud.
Mais 1922 saabus Rootsist Eestisse juudi päritolu Saksa ärimees Josep Schulze, kes esitles end Argentina konsulina. Saksamaal sündinud Schulze oli elanud Argentinas ja hiljem Rootsi kodakondsusesse üle läinud.
Teade väikelinna võõrastemajast
Schulze oli mööda maailma rännanud ja ka Venemaal elanud. Selle ajaga jõudis võiäri alustanud 42-aastane ärimees siinsetelt ärimeestelt kümneid miljoneid marku välja petta ja aasta pärast kontrollis ta juba kogu Eesti võieksporti. Saanud Rootsi firmadelt järjest suuremat avanssi, pühkis ta 1923. aasta suvel koos Estonia baleriini Emmy Holziga Eesti tolmu jalgadelt.
Pariisis elades kaebas Holz rahapuuduse üle ja olla sealt kodumaale kirja saatnud, milles palus enesele lähetada 40 000 marka kodumaale naasmiseks. Prantsuse politsei kannul, põgenes Schulze Hispaaniasse, kus varjus väikelinna võõrastemajas – ikka koos Emmy Holziga.
Tõepoolest, alates kaunist Tallinna kojamehetütrest kuni boheemitarist baleriinini välja oli Schulze armuafääride ja petetud Tallinna noorte neidude rida nii pikk, et Stockholmis priskelt elav ärimehe proua Schulze seda kuidagi uskuda ei suutnud (vt „Eesti wõikuninga Schulze traagiline lõpp“, Waba Maa, 7. nov 1923).
- aasta novembri algul tuli Madridist teade, et J. Schulze mõrvas endast täpselt 21 aastat noorema Emmy Holzi (23. okt 1902 – 4. nov 1923) revolvrilasuga pähe, tappes seejärel samas Lõuna-Hispaania hotellitoas endagi. Hispaanias oli politsei nende jälile jõudnud ja – mandrilt väljapääsu leidmata – valiti surm. Asjakohase tõestuse leiame ajalehe Waba Maa veergudelt („Kurbmäng Santanderi tavernas“, 22. nov 1923). Tapmisest teatasid ka Rootsi lehed, mis loole pikki kirjeldusi olid pühendanud.
Koduse kasvatuse puudus
Emmy Holzi vanemad elasid omal ajal Tapal, kuid hiljem asuti Tallinna. Vanemad ei elanud kuigi jõukalt ning tavalised olid olnud ka kodused riiud. Ema lahkus mitu korda pere juurest, väike Emmy kasvas omapead ja pidi nooremate õdede järele valvama. Koduse kasvatuse puudus ja puudulik haridus ei jätnud mõju avaldamata.
Lõpetanud Tallinna linnakoolis viis klassi, ilmus viletsalt riides noor tütarlaps 1917. aastal Estoniasse. Paralleelselt tegutses Holz ka noorteühingus Tungal, kus ta 1918. aastal näitelavategevust alustas (ETMM T4202 1/17:1). Plastilise kunsti idu oli perekondliku ulatusega, sest sel alal õppisid ja tegutsesid ka Holzi kaks õde, küll vähema eduga (H. R. „Emmy Holts“ Waba Maa, 8. nov 1923, lk 7).
Kõnelemata 21-aastase baleriini naiivsusest, on ometigi selge, et tegemist oli siiski Eugenia Litvinova balletistuudio ühe silmapaistvama ja andekama kasvandikuga, stuudio avalike balletiõhtute au ja hiilgusega. Litvinova oli pannud oma andelise õpilase peale suuri lootusi ja talle hiilgavat tulevikku ennustanud. Litvinovale oli Holzi nagu L. Looringutki lootusrikkalt soovitanud just tema eestlannast esimene õpetaja Sessy Smironina-Sevun, kes lõpetas oma karjääri Inglismaal, sest Eestis oli balletitrupp siis veel sündimata.
Boheemlasvereline kunstnikutüüp
Estonia balletiteater hakkas Emmy Holziga siduma oma suurimaid lootusi alates Estonia esimese õhtu balletist, Delibes’i „Coppeliast“ (Swanilda sõbratar, 1922), hiljem ka Holzi esitatud Saint-Saensi „Surevast luigest“ ja Minkuse idamaa tantsude numbritest (vt H. Kompus „Maailm on sündinud tantsust“). Litvinova stuudio õpilastest väljakasvanud balletitrupp (Holz, Looring, hilisem balletijuht Rahel Olbrei ning Robert Rood) oli juba esinenud koreograafiliste etüüdide õhtul (1919), aga ka sõnalavastuste „Quo vadis?“ (1920) ja „Kuningas Arlekiin“ (1921) tantsustseenides ning mitmes operetis. Harjutustel ja näitelaval tuli ilmsiks Holzi hea loomulik and tantsimiseks. Pealegi aitasid kaasa tantsijanna jaoks loodud keha ja miimika. Kolleegid ja publik avaldasid lootust, et uus täht on sündimas, kelle edasijõudmisele pole pandud kitsaid piire.
Emmy Holzi näol oli nähtavasti tegu boheemlasverd kunstnikutüübiga, kes võrdlemisi kergelt olevat suhtunud töösse ja kooli, olles n-ö kunstnik jumala armust. Üsna varsti avaldusid neiu teistsugused kalduvused. Selle asemel, et end täiendada, sai Holzist Valge Saali ja teiste lokaalide alaline külaline. Ta hakkas puuduma balletitundidest, pannes harjutamisele vähe rõhku. Noormehed käisid raha välja, et preilit enda juurde meelitada ja balletikuulsusega kurameerida. Estonia einelauapidaja Walfisch jättis oma naise ja reisis 17-aastase Holziga 1920. aastal Saksamaale. Paar aastat hiljem ilmus silmapiirile juba Schulze.
Oli see vaid avantüür?
Aastaid hiljem avaldati arvamust, et tantsijanna ei pruugigi olla surnud. Berliinist, ühe Eesti suurärimehe käest saabus lehetoimetusse kiri, milles kinnitati, et üks endine Eesti ohvitser oli Schultze ja Holziga koos Rownost kuni Berliinini samas rongis sõitnud. Berliini jõudes olla Schultze valenime all seal elanud ja sellest Rootsi konsulaadile teatanud. Missuguseid samme konsulaat ette võttis, selle kohta puuduvad andmed.
Tantsijanna omaksed ja tuttavad lootsid, et Hispaanias oli juhtunud mingi salapärane lugu ja tantsijanna võib veel elus olla. Keegi Emmy Holzi varem tundnud naine olla näinud teda Ameerikas, kuid polnud saanud võimalust temaga vestelda. Samalaadseid umbkaudseid teateid olid saanud teisedki isikud. Kahtlusi süvendas asjaolu, et Holzi ja Schulze surma ainsaks kinnituseks oli omastele saadetud konsuli kiri Hispaaniast. Harilikult saadetakse niisugustel juhtudel omastele surnud isikust järelejäänud mälestusesemeid. Ka Emmy Holzist pidanuks midagi järele jääma, kuid vanemad ei saanud tütre surmast peale mainitud kirja mingeid muid tõendusi.
Nende asjaolude mõjul kujunes arvamus, et Hispaanias toimunu võis olla juhuslik ühtelangevus mõnede teiste isikute enesetapuga. Kuna Schulzel oli võlgade ja kahtlaste äride tõttu põhjust silmapiirilt kaduda, võis see talle olla soodus võimalus end surnute kilda arvata.
Selle oletuse teeb küsitavaks ainult asjaolu, et Emmy Holz oleks andnud endast elumärki ja oma vanematega ühendust võtnud. Kadumaläinud neiu omaksed aga ei saanud temalt mingeid teateid. (Vt „Emmy Holts elus?“, Waba Maa, 31. mai 1930).
Nii me ei teagi, mis tegelikult isehakanud võikuninga ja kohaliku balletitähega juhtus. Küll aga on ülalkirjeldatu küllaltki iseloomulik riigi algusaegadele: avantüürid, segadused ning palju lahtisi otsi.
