RAHVUSRINGHÄÄLINGU VANA KALA: Vikerraaadio peatoimetaja Janek Luts alustas diskorina, aga tema saatuseks sai kõikvõimalike asjade peatoimetamine. “Vähe on neid inimesi, kes nõustuvad selle koeraametiga,” arvab Janek. Ajakirjandusest vahelduseks Ülle Madise ja õiguskantsleri kommunikatsiooni juhiks siirdunud Luts jõudis peagi ajakirjandusse tagasi.
Juku-Kalle Raid kutsus Janeki kohtingule.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Janek, sa oled Tartust pärit ja tartlased paistavad silma erakordse patriotismiga. Ei ole paremat linna kui Tartu. Ülejäänud linnad ei kõlba üldse kuhugi.
Janek Luts (J.L): Selle peale meenub, et kunagi seisin Tartu pesula järjekorras, kus oli ka Oja Pets. Jutt jõudis ka sinnani, et kõige tulihingelisemad tallinlased on endised tartlased. Aga mina seda ei oska öelda. Eesti on nii väike, et siin midagi rääkida. Minu lemmiklinn pensionipõlveks oleks kindlasti Haapsalu. Ja elamiseks Tartu. Aga kui võimalus oleks, siis istuks üleüldse kuskil Peipsi järve ääres.
J-K.R: Sa tahad kõike korraga. Elamist luksuskorteris kesklinnas, mere ääres.
J.L: Ja põlispuude all.
J-K.R: Nii mõnedki heituvad, kui öelda, et Tartu on väike vastik puust linn, mille küljes on ka oja.
J.L: (Õlgu kehitades) On jah inimesi, kes on väga õhukese närvikavaga. Selles suhtes pole inimesed lihtsalt tähelepanelikud, ükski linn pole parem ega halvem. Lihtsalt Tallinnal on korraga kõik suurlinna vead ja kõik väikelinna vead. Valikuid on siin piisavalt vähe, aga samas – liikumine ja elukvaliteet jätavad teinekord tugevalt soovida.
J-K.R: Mis koolis sa Tartus käisid?
J.L: Tavalises. Osasid ju tikutakse nimetama eliitkoolideks, mis omal ajal tehti nõukogude ajal, et intelligentsi lapsed ei peaks koos proledega õppima. Aga minul õnnestus õppida ja lõpetada täiesti tavaline 14. keskkool. Enne seda oli palju huvitavam, sest algkooli ma läbisin katsejänesena Tartu Pedagoogilises Koolis.
J-K.R: Mis see tähendab?
J.L: Seal oli mingi hulk lapsi, kes õppisid ja samal ajal õpetati õpetajaid. See oli palju põnevam, sest iga päev võis sul olla uus õpetaja, kes tegi mingit praktikumi seal.
J-K.R: Sa oled veetnud hilisemas elus märgatava aja peatoimetajana, aga eks siis sealt koolist pärinebki sinu kalduvus õpetada.
J.L: (Naerab kaua) Võib-olla küll jah. Tegelikult ma arvan, et väga vähesed on nõus seda koeraametit pidama. Selleks peab piisavalt tuim olema.
J-K.R: Kas sa olid koolis pigem hea Janek või halb Janek?
J.L: (Mõtlikult) Alustame sellest, et poistekoorist visati mind välja, kuna ma ei suutnud rivis seista. Või et kooli ajal sai üht-teist korraldatud, võisin olla üks nendest, kes tõmbas koolisööklas toidusõja käima, seda umbes 4.–5. klassis. Kaua me neid pekitükke lusikaga sööme, kus on tailiha, kus on nuga? (Irooniliselt ja rõõmsalt) Olen õõnestanud nõukogude võimu seestpoolt!
J-K.R: Sa oled 1970 sündinud, see lõhnas ju küll poliitilise avalduse järgi, et kus on tailiha?
J.L: See ei olnud poliitiline, see oli reaalsus. Olles kõik suved maal veetnud, teadsin tänu sellele, et loom ei koosne ainult pekist. Inimesed tükivad ära unustama selle lihtsa tõe, et vabas ühiskonnas võib riigijuhtidel olla küll miljon viga, aga millegipärast keskmine inimene elab ikkagi paremini kui riigis, kus presidendil või riigijuhil on alati õigus. Mina ei ole miljonär, aga ma ei vaata kuidagi kadedusega oma sõpru, kes on materiaalselt haljamal oksal.
J-K.R: …kes on kõik miljonärid…
J.L: (Häirimatult) Igaüks teeb ise oma valikud. Kui sa valid endale ajakirjanduse elukutseks, siis on ainult maohaavad ja hallid juuksed.
J-K.R: No hallid juuksed sul on.
J.L: (Uhkelt) Aga maohaavad on ravitud!
J-K.R: Ilmselt sa ei tahtnud noorena saada nomenklatuuritegelaseks, kui sa juba värskest lihast jaurasid.
J.L: Ma ei julge väita, et see ei oleks nii läinud, kui võim ei oleks vahetunud. Ma ei ole kunagi olnud vabadusvõitleja. Mis mulle kindlasti ka toona närvidele käis, oli koputamise mentaliteet, vassimine ajalooga. Ma olin hilisteismeline, kui sai hakatud musa mängima kuskil toonastes ülikooli klubides. Siis arvati, et ma võiksin ühtlasi ka teada anda, milline on noorte meelsus jne. Ma leidsin, et see ei ole kõige mõistlikum tegevus.
J-K.R: Praegugi kõlavad üleskutsed sättida uuesti sisse koputamistelefonid. Kõik ära rääkida, mida sa bussipeatuses, töökollektiivis või koolis näed.
J.L: Vabadus – jah, see kõlab klišeena – on vastutus. Eks mul on ka kahetisi tundeid selles osas, mis puudutab näiteks vene propagandakanalite keelamist. Aga teisest küljest: olles neid kasutanud, siis loomulikult on nad inimestele, kes kannatavad kangemat kraami. See on päris hull, mis sealt tuleb. Klassikaline mõiste on, et minu vabadus ja minu rusikavabadus lõpeb enne sinu nägu.
(Rõõmsalt) Ja kui ma seda järgin, siis ma ju käitun ka väga kristlikult, olles sügavalt mittekristlane! Et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Sellisel juhul on ju ka tagatud, et ma ei pea kellegi peale koputama, mitte midagi sellist tegema, mis piiraks kellegi õigusi ja vabadusi.
J-K.R: Kelleks sa tahtsid lapsena saada?
J.L: Seda ma ei oska öelda. (On mõnda aega vait) Kunagi ma mõtlesin, et tahan juurat õppida. Ma ei tea, mis ma selle haridusega peale oleks hakanud. (On veel vait, siis kõhklevalt) Või minust oleks võinud lausa miilits saada.
J-K.R: Mis jama see on?
J.L: (Tülpinult) Ära küsi. Ma olin siis päris pätakas.
J-K.R: Aga siis avastasid, et on palju šefim hakata hoopis DJ-ks ja teha toredaid õhtuid?
J.L: See tõi rohkem sisse ja toona tundus kõik nii lõbus. 1990-ndate alguses võisid sa sellise tegevusega rublapakke tõsta baarikapi nurka lihtsalt hunnikusse.
J-K.R: Kust sa muusikat said?
J.L: Olin kolhoosis tööl suve läbi ja sain lintmaki osta. Aastal 1978–79. Selle makiga kaasnes esimene lint, mille ma siis kodus peale panin ja mitte muhvigi aru ei saanud. Mingi muusika mängib, vahepeal keegi tõmbab kitarri, siis helikopterid lendavad ja keegi karjub ka veel. Pärast tuli välja, et see on Pink Floyd.
(Kõhklevalt) Inimene peab tõenäoliselt oma elus läbi tegema mingi arengu, eks? Electric Light Orchestra tundus jube äge, isegi Modern Talking tundus äge. Nüüd mõtlen, et kui ei oleks seda oksendamiseni kuulanud, kas oleksingi jõudnud David Bowieni? Ja kui ma poleks jõudnud David Bowieni, kas oleksin jõudnud David Byrneni jne, jne. Ja kui poleks jõudnud sinna, kas oleks jõudnud Tom Waitsini?
Minu põlvkonnas on väga palju neid, kes on saatest „Soovid, soovid, soovid“ midagi salvestanud.
J-K.R: Kuhu Tõnis Erilaid pidevalt midagi vahele plärises.
J.L: Ja veel laulu algusesse ja lõppu, raibe!
J-K.R: Kuidas sa raadiosse sattusid?
J.L: Tartu Raadio tuli kõigepealt. Ega seal midagi keerulist ei olnud.
J-K.R: Mulle tundub, et kohalikud raadiod elasid mingil ajal finantsilises mõttes täiesti mõnusalt.
J.L: Kuni 1998. aasta kriisini, kui rubla devalveeriti, pärast seda algas väga tugev kokkutõmbamine. Väga paljud suured ettevõtted ja rahakamad inimesed olid mänginud Venemaa peale. Kui see ära kukkus, toimusid korrelatsioonid ja puhastused. See kasvufaas, mis vabanemisega tekkis, lõppes ära. Kõige ilmekam näide kohalikele väljaannetele, näiteks Tartu Kaubamaja muutus suure ehk Tallinna Kaubamaja osaks. Eesti kütus ja tanklad muutusid kettideks. Enne oli igal mehel oma pank ja tankla ja mis kõik veel veel.
J-K.R: Siis potsatasid Kuku raadio peatoimetaja kohale ja olid seal ikka jupp aega. Kaheksa aastat, eks?
J.L: Peaaegu. Võib-olla isegi liiga palju, sest see etapp sattus kokku selle vendade Lehman Brothersite külaskäiguga ehk kriis sõitis sisse. Toona sai ettevõtte juhiga kokku lepitud, et sõidame sellest kriisist koos üle ja siis vaatame, mis edasi saab. Koos me üle sõitsime ja kõik ju töötab.
J-K.R: Järgmisena oli sul peatoimetamist Eesti Ekspressis.
J.L: See tundus põnev väljakutse. Ma ei olnud kunagi kirjutavat pressi teinud. Ja mul eneseväljendusega pole kunagi probleeme olnud. Ortograafia on küll teinekord peavalu teinud. Eriti komad. Nendega müramine on alati hästi tore. Ekspressi kolleegid olid väga ägedad, tänu neile sain selgeks õppida kasvõi selle, et täiuslik pole mitte lugu, kuhu pole midagi lisada, vaid täiuslik on lugu, kust ei ole võimalik midagi ära võtta. Alati saab lühemaks teha, kui on hea tekst. Kui on kehv tekst, siis pikemaks teha ei saa. Ekspressi puhul ei maksa ära unustada, et seal on üks peatoimetaja ja siis hästi palju külalispeatoimetajaid. Ega Hans ise selle väljaande juurest kunagi väga kaugele ei lähe. See ei ole etteheide. Selle inimese energia ja oskus mängida kahte mängu korraga, olla osa aega hingelt ajakirjanik ja osa aega hingelt ärimees – seda oli ka kõrvalt tore vaadata.
J-K.R: Miks sind Ekspressist välja visati?
J.L: Ma arvan, et me ei klappinud. Mitte toimetusega, vaid pigem Hansu ja selle ülemise ladvikuga. Võib-olla olin ma ise maha käinud. Ära väsinud. Ma käisin vahepeal Rahvusringhäälingus kah kaks aastat.
Siis tuli sul õiguskantsleri büroo, eks?
No mingil hetkel oli õiguskantsleriks valitud Ülle Madise, kes kutsus kohvi jooma ja nii ta läks. Olles Üllet enne seda juba väga hästi tundnud, teadsin seda, et ma ei pea hakkama musta valgeks rääkima. Et tema puhul ei pea seda tegema ja hakkama hämama midagi. Sai viis aastat sellist tööd tehtud Toompeal, puututud kokku Eesti tippametnikega, ministeeriumidega, inspektsioonidega, Stenbocki majaga, Toompea lossiga, kõikide nende inimestega. See oli meeletult hea kogemus.
(Naerab) Kui sa oled ajakirjanduse poole peal, siis oled kogu aeg infonäljas. Ja kui töötad Toompeal, siis pead kogu aeg nuputama, kuidas info valel ajal välja ei ujuks ja üle ääre ei hakkaks ajama. Mitte et sa midagi varjad, vaid igal asjal on oma aeg. Seal nii suuri saladusi polnud ja kuritegusid ei varajanud me kunagi.
J-K.R: Kui sa nägid riiki seestpoolt, siis kui palju sa pidid oma arvamust või arusaamu muutma selles suhtes, kuidas riik toimib?
J.L: Ainuke asi, mida pidin muutma, oli suhtumine demokraatiasse. Enne oli see võib-olla natuke absoluutsem. Eks meis kõigis ole natuke seda, et me arvame, et oleme elus ühe korra eksinud – ja see juhtus siis, kui me arvasime, et me eksisime. Me teame, kelle poolt on õige hääletada, kes on õiged ja valed. Kui sa aga nende inimestega koos töötad, näed, et seal on ka ikka väga asjalikke inimesi.
Hingelt olen ma kindlasti väga liberaalne inimene. Aga ma ei näe alati põhjust kõikidele konservatiividele viltu vaadata. Ma olen pigem parempoolne, aga see ei tähenda seda, et kõikides küsimustes peaks jääma parempoolne maailmavaade peale. Ma ei ole saanud näiteks ühegi erakonnaga liituda ja valimistel kandideerida, sest mul puudub väga selgelt ühene maailmavaade kõikides küsimustes, mis on paljudes erakondades väga oluline. Et sa näed kõike läbi erakonna prisma.
(Mõtlikult) Riigikogus on alati olnud 10–15 protsenti eestvedajaid. Siis on kümmekond kaasatulijat. Ja siis on need, kellele lihtsalt öeldakse, kuidas hääletada. Nii on alati olnud. Alates mingitest tukkuvatest filmirežissööridest või endistest tuntud inimestest, kes lihtsalt kohal käivad. Aga inimesed on neile hääle andnud ja sellega tuleb arvestada.
J-K.R: See on vist igale suurele organisatsioonile omane. Kohe meenub töö ETV-s ja see, mis ma seal nägin. Kaks tükki veavad kaablit, üks otsib prožektorile pirni, teine keerab seda sisse ja kolmas lülitab tööle. Siis, kui on vaja võttele minna, siis alati keegi teeb suitsu, keegi on poodi läinud jne. Selline hea kolhoosi tunne oli kogu aeg.
J.L: (Teeb pausi) Mul on võimalus võrrelda seda ühe teise organisatsiooniga, kuhu ma ka kuulun, nimelt Kaitseliiduga. Ma arvan, et inimesed võiksid omada mingit militaarset väljaõpet – mitte et see teeks nad halvemaks või paremaks, aga et nad saaksid aru, mida tähendab koostöö. Mõtle, miks putinlased Ukrainas nii vahvalt peksa saavad hoolimata massiga pealeminekust? Aga ongi see, et nad ründavad massiga. Ukrainlased töötavad vastu väikeste üksustega, kes võtavad ise otsuseid vastu, saavad üksteisele toetuda. Kõik teavad, et kui mina vean alt, võib kogu üksus kaotada. Seda tiimitööd tuleb õppida, et kõik lülid töötaksid.
J-K.R: Nüüd oled Toompealt tagasi ajakirjanduses, ERR-is ja seega situatsioonis, kus sa ei pea vaatama, et liiga palju inffi üle ääre ei loksuks, vaid pead inffi välja peksma.
J.L: (Rõõmsalt) Just, nüüd on jälle vastupidi!
J-K.R: Ajakirjanik ei saa ju elu sees olla täiesti objektiivne. Lihtsalt võimatu.
J.L: Muidugi, mul on ka oma maailmavaade. Mina ei ole võitlev inimene, ei kakle ühegi asja eest, kui, siis ainult selle eest, mis puudutab meie põhiseadust. Mis puudutab meie põhiseaduslikku korda, mis puudutab demokraatiat. Mul võis olla ebamugav näiteks sellel hetkel, kui üks erakond enne valimistulemuste selgumist tegeles sihukese verbaalse mudaga, mis mulle vastu käib. Aga kui nad said valimistulemused ja nad võeti valitsusse, siis sellega tuleb leppida.
J-K.R: Sa mõtlesid EKRE-t muidugi, mitte „ühte erakonda“.
J.L: (Kiirelt) Mina seda ei öelnud.
J-K.R: (Irooniaga) Nii raske on arvata.
J.L: Oma suhtumine loomulikult mingil määral alati jääb. Aga teatud olukordades ja teatud kajastuste puhul pead sa selle poole ära unustama.
J-K.R: Mis ERR-is toimub? Millest see tuleb, et enam-vähem suur osa saatejuhte peavad ennast vaieldamatult legendaarseteks? Teevad juba aastakümneid saateid iseendast või siis oma kolleegidest? Üks kutsub teise oma saatesse, siis teine kutsub vastu. Mingi ikaldus.
J.L: (Muigab) ERR on suur organisatsioon. Minule on antud kohustuseks ainult ühe lõigu eest vastutada. Aga ka mul on mõnikord küsimusi, miks mõnda asja just niimoodi tehakse. Aga eks ma olen püüdnud keskenduda sellele, et minu piiratud eelarvega hoovipealne suhteliselt korras oleks. Ja et see, mida meie Vikerraadios oma kolleegidega teha saame, oleks tehtud. (On mõnda aega vait) Aga see, millest sina räägid… Ma arvan, et seal taga on nii-ühte-koma-teist. Seal taga on sellist loomingulist laiskust.
J-K.R: Aga kui inimene arvabki, et ta on maailma kõige šefim ja nii juba 40 aastat? Näiteks onu Kersna teeb iseendast kogu aeg seitse saadet jutti.
J.L: Ega ma ei tea, kes Vahurile ütleb, et tee nii või ära tee nii. Või on tõesti nii, et ta ise ütleb, mida ta endast teeb? Eelmisel suvel mulle tundus ka, et see ETV 65. aastapäeva tähistamine läks heast maitsest üle. See maht läks lõpuks üle.
Aga me jõuamegi sinna, et võib-olla on see loominguline piiratus. Mida põhjustab see, et ressurssi ei ole. Teisest küljest me teame, et looming sünnib tihti just siis, kui ressursi ei ole. Teinekord võiks mõelda, et jätaks siis mõne asja tegemata ja teeks midagi, mis oleks hästi tehtud. Või – ma siiamaani ei saa leppida sellega, et me teeme üks kord aastas nalja. Täpselt nagu nõukogude ajal. Et 31. detsembri õhtul võib teha nalja, teeme sihukese kutsuva tulukese. Mujal maailamas, Lääne-Euroopas, Põhja-Ameerikas sellist asja ei näe. Et sinu peo peamine külaline on televiisor. Miks seda tehakse, ma ei tea. Mingid harjumused, mingid rutiinid. Erakanalid on hakanud sellest tasapisi taanduma, arvan, et mingil hetkel taandub see ka ETV-st.
J-K.R: On üks erakanal, kes näitab sel ajal igal aastal „Die Hardi“ ja kõik on rõõmsad. Aga tuleme korraks selle ETV+ juurde. Nii kahetisi arvamusi, kui selle telekanali kohta, vist ei olegi Eestis enne olnud. Et kas seda on üldse vaja või natuke vaja või pole absoluutselt vaja. Väga radikaalselt üksteisest erinevad analüüsid on ka olnud läbi aastate. Mis sa ise sellest arvad?
J.L: (Naerab) Minule anti ülesanne, mina täitsin ülesannet. Ju ma siis peast ikka sõdur olen. Asi toimus nii: sul on kaheksa kuud, septembris 2015 peab asi eetris olema. Raha hulk on selline, leidke ruumid, tehnika, meeskond ja saated. Taustal oli muidugi esimene Ukraina kriis, millele oli eelnenud 2008 Gruusia kriis. Sõda sisuliselt. Venekeelse elanikkonna – ja siin ei piiritle ma seda riigipiiridega – ajupesu. Ma mäletan, et oli mingi ümarlaud Kaitseuuringute Keskuses ja siis ma ütlesin välja, et ETV+ ja üldse venekeelse elanikkonna kõige suurem probleem on see, et üle 90% toodangust, mida me saame kasutada või mida need inimesed kasutavad, on Kremli mõju all. Sest Venemaa ise toodab massiivselt kogu žanrilise sisu. Olgu see arutelusaade, teleseriaal, mängufilm. Et kui sa hakkad vaatama, siis kõik on sealt: Kreml hakkas ju kuskil 2005 koos selle Georgi lindi kampaania ja kõige muuga vinti peale keerama. Raha anti järjest rohkem ja ainult nendele, kes tegid ideoloogiliselt õigeid asju. Nemad said Kremli või Gazpromi meedia või kultuuriministeeriumi toetuse.
(Mõtleb) Küsimus pole uudistes, küsimus on ka meelelahutuses. Heas meelelahutuses, halvas meelelahutuses, see on maitseküsimus. Kui me ei suuda seda süsteemi luua, siis see ETV+ ei ela ega sure. Kuigi jah, koroonakriis ja need humaansemad kriisid on näidanud, et vajadus sellise telekanali järele on olemas. Aga ta jäi üksi. Alguses räägiti sellest, et me kaasame sinna lätlased, tänaseks me teame, et ei ole kaasatud. Euroopa võiks eraldada mingi raha, et hakata tootma oma sisu. Või anda lisaraha selleks, et dubleerida teatud hulk filme vene keelde. Mitte ainult subtiitritega varustada, vaid dubleerida. Kui me ei suuda seda süsteemi üles ehitada, siis eks ta kahjuks allavoolu läheb.
Ukraina 2014. aasta ründamisest ja Krimmi äravõtmisest, Donbassist, Luganskist meenub see, kuidas venelased teles asja lahendavad. Vaatad Vene telekanalit, mingi film käib taustaks ja siis äkki film katkestatakse ja ilmub ekraanile keegi onu, kes karjub midagi. Tagantjärele me muidugi teame, mida ta karjub. Karjus ära oma seitse minutit ja film läheb sama koha pealt edasi.
Kui me ei suuda lahendada tuumküsimust, mil moel vene vaatajale korda minna, kuidas me siis mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas elavatele vene emakeelega inimestele edastame asju, mis poleks vürtsitatud Kremli ideoloogiaga? Uudiseid, filme, kõiki asju, mis oleks vene temperamendi ja puudutusega tehtud.
J-K.R: Niikaua, kui seda ei tehta, võiks selle ETV+ sama hästi ka kinni panna?
J.L: Praegu ta väga kulukas ei ole. Saavutatud tulemus ja sissepandud raha on tegelikult päris hästi kasutatud, vähemalt minu meelest. ETV+ programmi tehakse ju aastas 1,9 miljoni euro eest. See ei ole tõsiseltvõetav summa. Eesti Televisiooni programmi kulu koos erinevate toimetuste ja hankega on mingi 7 miljonit. Loomulikult see, mida me suudame Eestis pakkuda, ei ole võrreldav show’de ja asjadega, mida suudab pakkuda Venemaa. Aga me jäime selleski täiesti üksi.
J-K.R: Janek, millist kultuuri sa ise parima meelega tarbid?
J.L: (Veendunult) Teater. Teater on kõige emotsionaalsem, järgmine on raamat. Ja siis muusika ja siis kino. Teater on seesama, et ma tean nende näitlejate käekäiku, tean tihti neid autoreid. Olgu ta siis Ibsen või Tšehhov. Sa tead seda, et see, mida sa täna õhtul näed, on täna ja siin. See ei kordu enam mitte kunagi samamoodi. Teater on kõige vahetum.
