Tänapäeva sõnateater laenab üha enam visuaalteatri vahendeid, kuid Balti visuaalteatri esitlusfestival 27.–29. mail toob publiku ette Leedu, Läti ja Eesti visuaalteatri hiilgavamad pärlid ja kogu teatriliigi pöörase mitmekesisuse. Peep Ehasalu teeb väikese ekskursiooni.
Festivalikavas olevad lavastused annavad aimu, kuhu on võimalik areneda, kuidas on visuaalteatri keeles võimalik rääkida lugu, raputada ja panna mõtlema. Festivali juht Leino Rei koos oma Läti ja Leedu kolleegidega on ära teinud tohutu töö, et avada siinsetele tegijatele uks rahvusvahelistele lavadele. Seejuures saab meie kohalik publik tutvuda Baltimaade visuaalteatriga, rahvusvaheliste festivalide korraldajad näha aga Eesti, Läti ja Leedu teatrite taset.
Festivalile on kokku koondatud peamiselt nukuteatri taustaga teatrite lavastused, aga programmis on ka teisi põnevaid otsinguid visuaalteatrimaastikelt. Kahe päeva jooksul mängitakse kolmeteist lavastust peamiselt Eesti Noorsooteatri lavadel, aga ka Kanuti Gildi SAAL-is, Sakala 3 teatrimajas ja Vene teatris.
Sõnu polegi vaja
Suur osa lavastustest on sõnadeta, ülejäänud pakuvad tõlget eesti või inglise keelde. Eesti Noorsooteatri kolmest lavastusest esindab sõnadeta valikut „Tulipunane vihmavari“ (lav. Karl Sakrits, vanusele 3+). Eestist on sõnadeta veel Kellerteatri „EmilieSagée“ (lav. Kersti Heinloo, Raho Aadla) noortele (14+) ja täiskasvanutele ning Vene teatri „Vasjake“ (lav. Daniil Zandberg), samuti noortele (16+) ja täiskasvanutele.
Eesti Noorsooteatri kolmest festivalilavastusest kahte – „Tagurpidi“ (lav. Leino Rei, vanusele 7+) ja „ÜLT“ (lav. Renate Keerd, noortele ja täiskasvanutele) – mängitakse inglise keeles.
Lätlased võtavad külakostiks kaasa neli lavastust, neist on sõnadeta „Puised rajad“ noortele (16+) ja täiskasvanutele“ ja „Tuhnik, üks ja ainus“ väikelastele 4–5 eluaastast – mõistagi on oodatud kõik koos vanematega. Lätlaste „Väikemees“ kõlab aga väljamõeldud keeles, mis samuti ei vaja tõlget. Samale vanusegrupile mõeldud „Kajakate kuninganna“ on aga tõlgitud eesti ja inglise keelde.
Leedukate lavastustest on „Väikesed maailmad“ mõistagi sõnadeta, sest mõeldud on see kõige väiksematele vanuses 10 kuud kuni kaks aastat. Ka nende „Suur Pauk“ on sõnad kõrvale jätnud, vaatama oodatakse üle viieaastaseid. „Dorian Gray portree“ on teatrisõbrale tuttav lugu, nii et siingi sõnu ei kulutata, küll ilmestatakse aga lavastust ingliskeelsete tsitaatidega Oscar Wilde’i teosest – noored ja täiskasvanud saavad lugemisega hakkama. Leedulaste neljas lavastus on leedukeelne „Siberi haiku“, mis mõeldud üle kümne aasta vanustele ja varustatud eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega.
Sõnadeta küll, aga ikkagi?
Viimase Tallinn Treffi festivali ajal arutlesid Madli Pesti ja Leino Rei visuaalteatri mõiste ja sisu üle ning Leino ütles välja lihtsa tõe, et mõiste visuaalteater koosneb kahest osast: visuaal ja teater. „Visuaalsus on kõik pildiline, pildilisusega seotud. Teater on kunstiliik ja etenduste etendamise paik. Kui need kaks sõna kokku panna, siis saame väljendi – pildiline etendus.“
Leno sõnul mahuvad mõiste alla aga väga erinevad teatriliigid ja pole kindel, kas kõige domineerivama elemendi kasutamise järgi saab määrata ka lavastusliiki. Visuaalteatri mõiste on pigem üks koond- ehk katusmõiste, mille alla võivad käia lisaks veel nukuteater, objektiteater, füüsiline teater jne.
„Kes annab hinnangu, et see konkreetne lavastus on visuaalteatri lavastus? Seda võib isegi trupis sees erinevalt hinnata,“ arutleb Leino. „Ju on mõistlik nende teemade üle mõelda, aga mitte neid lõpuni lukku panna, sest need on ka ajas muutuvad. Nii nuku- kui ka objektiteater, aga ka valguse ja üldse pildilisuse osatähtsus tervikus on alati sellele teatriliigile omane olnud.“
Visuaalteatri maailm on noortele tänu tehnika arengule palju lähemale tulnud. Leino paneb siiski südamele vahet tegemise vajadust, et me ei kannaks seda, kuhu oleme oma ekraanide arengus jõudnud, üks ühele lavastustesse üle. „Me peame otsima sildu ja ühisosi tehnika arengu ja meie loodava teatrikeele vahel,“ rõhutab Leino.
Visuaalteatri keel annab võimaluse kõnetada laiemat publikut ega ole sõltuv vaid räägitava keele mõistmisest. Sama visiooni jagavad Leino Läti ja Leedu kolleegid. Üheskoos otsustati, et esimese Balti visuaalteatri esitlusfestivali korraldab Eesti, kahe aasta pärast on korraldajaks Läti ja seejärel siirdub korraldusõigus Leetu. Iga kahe aasta tagant mängitakse etendusi rahvusvaheliste festivalide korraldajatele ja kohalikule publikule.
Nii jagatakse riikide vahel kogemusi, oskusi ja teatrielamusi. Kõik kolm korraldajat on ühte meelt selles, et nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele on endiselt olulised teatri pakutav vahetu kogemus, siin ja praegu üheskoos ja ühes ruumis kohalolu tunne – hetked, mis on kordumatud.
Lähem info lavastuste ja mängukava kohta on väljas festivali kodulehel www.eestinoorsooteater.ee/showcase.
Kohtumiseni festivalil!
