ISESEISVA EESTI „KODUSÕDA“: Teleajakirjanik Imre Kaas kirjutas raamatu „Jäägrikriisi anatoomia”. Jäägrikriis on taasiseseisvunud Eestis üks enim kõmu ja vaidlusi tekitanud episood. Toimetaja Lauri Vanamölder uuris Imrelt asja tagamaid. Kui kuritegelikud olid „isamaalisteks“ peetud mehed tegelikult?
Imre Kaas oli kaheksa aastat kriminaalseid teemasid käsitlenud, põhiliselt küll televisioonis, kui juhuse tahtel sattus tema kätte Asso Kommeri kriminaalasja toimik. Esimene mõte oli sellest teha dokumentaalfilm, aga selgus, et ka näiteks Jaan Kolberg püüdis samal teemal dokfilmi teha, ent põrkus paljude probleemide otsa: rahastust oli võimatu saada ja ka ei leidunud sellest ajast eriti filmikõlbulikku materjali. Seetõttu tundus Imrele selle materjali raamatuks vormistamine kuidagi lihtsam ja võib-olla ka mõistetavam inimestele, kes asja vastu huvi tunnevad, sest raamatusse on võimalik panna materjali tunduvalt rohkem kui dokfilmi.
Olulise faktina võib mainida, et see toimik läks kohe pärast seda, kui Kaas oli endale koopia teinud, hävitamisele.

Igaveseks kadunud toimik
Kas sa teadsid, et toimik läheb hävitamisele või oli see õnnelik juhus, et jõudsid sellest koopia teha?
Mulle öeldi, et see toimik enam väga kaua siin Harju maakohtu arhiivis ei seisa. Istusin seal vist oma nädal aega ja tegin koopiaid lehekülgedest ja nendest üksikutest heli- ja videofailidest, mis toimiku juures olid. Teema on ju äärmiselt huvitav: raamatuid sellest ilmunud peaaegu pole.
Andres Raidi „Kui Eesti oli kodusõja lävel” (2010) küll on, aga Raid oli ise 1990. aastate alguses „Aktuaalse kaamera“ juures see inimene, kes sel teemal sõna võttis. Tal oli ääretult palju sidemeid ja mitte kõige tasakaalustatum vaade. Tema raamatust nähtuvalt võib seda ka täna öelda, sest ühe poole versiooni tasakaalustamiseks teise poole versioone ei võetud. Nii võtsingi mina eesmärgiks kirjutada sellest võimalikult neutraalne, kõiki asjaosalisi kaasav raamat, mis peakski ära dokumenteerima 1980-ndate lõpu ja 1990-ndate alguse segase ajajärgu, kus iga mees tahtis relvaga kuuluda oma üksusesse, soovis ajada oma kaitsepoliitikat ja riik jäi lihtsalt mõnede otsustega natukene hiljaks. See oli ääretult põnev ja mulle tundub, et sellisel kujul, nagu ta nüüd ilmunud on, on see ajajärk leidnud põhjaliku käsitluse.
*
Väga isiklikud asjad
Imre Kaas räägib, et tal on au tunda isiklikult Koit Pikarot ja Asso Kommerit. Mõlemad on ääretult vastandlikud inimesed, mainib Imre, ehkki nende vahel valitseb sügav vihkamine, millest on ka inimlikult võimalik täiesti aru saada: „Kui üks mees ikka teisele kuuli jalga laseb, siis see vihkamine hingest ei kao. Ja nagu Koit ka mulle isiklikult öelnud on, loodab ta, et Kommer sureb enne kui tema.“
Imre väidab, et intervjuusid tuli tõepoolest taolise teose puhul teha ka värskemaid, sest puhtalt jääda kinni sellesse ajastusse, oleks olnud viga. Inimeste reaktsioonid olid kahetised. Ühed olid kohe valmis rääkima ja väga põhjalikult, teised kuulasid enne maad, kes seal veel on sõna võtnud ja mida on öelnud.
Imre: „Näiteks tollane peaminister Mart Laar ei soovinud sõna võtta, sest juba oli olemas intervjuu tollase kaitseministri Hain Rebasega. See näitab veel kord, et inimesed pole 20 aasta tagustest asjadest üle saanud ja isiklikud antipaatiad mängivad veel tänagi väga suurt rolli.“
Intervjuusid raamatus on kokku oma 30, nii tollaste jäägrite, politseinike, poliitikute kui ka ajakirjanikega. Kõigil neil oli oma vaade ja Kaas pidi olema justkui uurija, kes selle toimiku kokku paneb. Kohtuotsuse langetab aga iga lugeja ise.

*
Kas sinu meelest oleks Laari intervjuu andnud midagi kardinaalselt uut?
Kahtlemata, iseasi, kas ta muidugi oleks kõigile minu küsimustele vastanud. Nii mõnigi seik jäi Laari otsese kommentaarita õhku rippuma. Näiteks see, kui Asso Kommer kõige teravamal kriisi ajal, selle asemel, et kohtuda kaitseväe juhtidega, pani hommikul ülikonna selga ja sõitis Toompeale, et Laariga kohtuda. Mida seal kohtumisel räägiti, mida Laar Kommerile lubas, seda paraku täpselt ei tea. Meil on olemas ainult Asso Kommeri väga põgus seletus. Laar küll kommenteeris vahetult kohtumise järel seda ajakirjanduses, aga neid küsimusi, mida mina tahtnuksin küsida, toonastes intervjuudes polnud. Kahtlemata pareeris Laar väga osavalt ennast sellest teemast eemale ja loomulikult ma mõistan ka tema tervislikku seisundit ning isiklikku solvumist, aga siiski oleks ajaloo seisukohalt aus, kui see kommentaar oleks seal olnud.

Kui kaua selle raamatu kirjutamine vältas?
Nagu raamatukirjutamise puhul ikka, tuleb esialgseid tähtaegu pidevalt edasi lükata. Kui ma arvestan sellega, et esimene kirjutamisprotsess seisnes selles, et tuli kohtutoimikut lihtsalt arvutisse lüüa, siis oma poolteist aastat võttis see aega, et raamat jõuaks keeletoimetusse ja küljendamisele. Ma ei tea, kas see on pikk aeg, aga ma arvan, et see oli piisavalt põhjalik ja piisav aeg, et see teema jõuaks minu enda jaoks settida, et küsida sinna juurde veel kommentaare, mis olid puudu.

Nii pika aja jooksul levis kindlasti ka sõna, et selline raamat on kirjutamisel. Kas tunti ka huvi, kes tundis huvi ja mis sorti see huvi oli?
Minu jaoks on see tõesti huvitav, et nende isikute ring, kes sellest valmivast käsikirjast olid kuulnud, kuidagi järjest paisus. Kui näiteks 1993. aastal riigikaitse komisjonis olnud tollane riigikogu liige Peeter Lorents minu esimese intervjuuküsimise peale ütles kindla ei, siis ühel hetkel ta võttis ise ühendust ja teatas, et ta ikka tahaks rääkida. Et ma olin just enne selle kirja saamist teinud intervjuu isikuga, kes on tema hea tuttav, siis ilmselt see käsikiri oli ikka Lorentsini jõudnud, sest ta oli teemadega tuttav ja teadis, mis raamatusse tuleb ning ilmselt sellest johtuvalt soovis ta oma sõna sekka ütelda. Päris raamatukirjutamise viimases faasis võttis minuga ühendust ka paar endist kaitsepolitseinikku ja üks praegugi politseisüsteemis töötav isik, kes soovisid pisut selgitada kaitsepolitseiameti toonaseid samme, mis võib-olla käsikirja esialgses variandis jäid pisut lahti seletamata ja keskendusid liialt Koit Pikaro ning tema meeskonna tegevusele.

*
Kes soostus rääkima, kes hämas
Kõik Imre intervjuud toimusid laua taga, vaadates inimesele silma; tal ei olnud võimalust panna nende külge polügraafi, katsuda pulssi, kas see küsimuste ajal kiireneb, ta ei märganud, et kellegi pupill vastamise ajal oleks märgatavalt suurenenud – tal ei olnud märke, et nad otseselt valetaksid. Aga olles ikkagi selle raamatu kirjutamise juures justkui politseiuurija, kõrvutades ütlusi, siis tekivad vastuolud ka selle raamatu autoril.
Imre Kaas nentis, et nende päris lõplikku likvideerimist ei toimunudki, sest n-ö tunnistajad jäid oma ütluste juurde, ja jäid ka vastuolud. Imre usub, et kes seda raamatut loeb, leiab need kenasti üles, ja kes kahest inimeset valetab, seda me ilmselt täielikult teada ei saagi.

*
Kas oli ka juhtumeid, kus keegi juba intervjuu andnud inimene palus selle hiljem eemaldada või soovis oma ütlusi muuta?
Kõige värvikam kuju selles raamatus on kahtlemata Koit Pikaro. Just temaga seoses oligi pidevalt üleval probleem, kuidas ja mida kirjutada – et see sobiks ka intervjueeritavatele endile. See, et Pikaro üldse intervjuud andma soostus, oli nädalatepikkune protsess, sest algusest peale oli ta selle vastu. Tema väitel ei tahtnud ta olla koos ühes raamatus kurjategijatega. Miks ta ikkagi lõpuks nõustus, ma ei tea. Võib-olla ta leidis, et see tema selgitus on siiski oluline. See intervjuu kestis vähemalt paar-kolm tundi, oli väga põhjalik. Ja siis, kui käsikirja toonane variant tema lauale jõudis, soovis ta enda osa raamatust eemaldada. Lõpuks me jõudsime ikkagi kokkuleppele, et jääb nii, nagu on. Ma leian, et kui inimene juba intervjuu annab, siis oma ütluste tagasivõtmiseks peab olema väga kindel ja veenev põhjus. Ma ei näinud, et siin seda oleks olnud.

Mida sa ise selle raamatu kirjutamise jooksul teada said? Kinnitusi millelegi, mida sa enne aimasid? Või midagi täiesti põrutavat?
Kõik oli minu jaoks põnev ja uus. Ega jäägrite kohta peale eestimeelsete inimeste grupi oreooli, kes kuidagi hoidsid Eesti kuritegevust oma kontrolli all, mingeid teisi teadmisi ei olnud – ei minul ega ka paljudel teistel inimestel. Siiamaani arvatakse, et jäägrid olid selles ajastus inimesed, kes aitasid võidelda kurjategijatega ja tegid koos politseiga operatsioone, kuid mingil põhjusel oli vaja neist lahti saada ja asi lõppes sellega, kui Asso Kommer Koit Pikarole kuuli jalga lasi. Tegelikult on selle ümber märksa laiem lugu. Seal on poliitikute omavahelised kemplused, on lähedased suhted allilmaga. Just see jäägrite seotus eestikeelse allilmaga oli minu jaoks kõige suurem üllatus, et need sidemed olid nii tihedad: täideti tellimustöid, võeti elukoha lähistelt maanteelt kinni inimesi, anti üle kurjategijatele ja tapeti. Võib-olla oligi minu jaoks kõige suurem üllatus tõdemus, et selle eestimeelse grupi taga oli nii palju veriseid tegusid, mis kohe kuidagi ei kvalifitseeru kurjategijate-vastase võitlusena, vaid see on juba ise kuritegu.

Mis on jäägritest tänaseks saanud?
Jäägerkompanii tähistas alles hiljuti kokkutulekuga oma loomise aastapäeva. Ehk siis on tegu meestega, kes ikka suhtlevad ja käivad aeg-ajalt koos. Mõned jäägriliidritest on Eestist lahkunud, näiteks Jaak Mosin – mees, kes oli üks jäägerkompanii suuremaid kõnemehi ja ideoloogilise tiiva esindajaid. Tema elab juba mõnda aega Tenerifel, kuhu on üles seadnud tünni, kus oma elupäevi mööda saata, ja istub seal, sest Eesti elu talle sellisel kujul ei meeldi. Mõned jäägritest on meie seast tänaseks lahkunud, ühel või teisel põhjusel: kes on ennast surnuks joonud, kes on lihtsalt oma aja ära elanud. Asso Kommer, kes on kuritegude eest, mis kohtust tõendamist leidsid, oma karistuse ära kandnud, tegeleb seadusega pahuksisse sattunud noorte õpetamisega Pärnus. Mulle tundub, et ta püüab oma toonaseid tegusid või n-ö karmavõlga selle arvelt tasuda.

*
Inimeste armee
Imre Kaasi raamatus on ääretult palju visuaalselt materjali, alates dokumentidest, mis iseloomustavad tollast ajastut väga kenasti, olgu tegemist siis kas riigikogu, valitsuse või kaitsejõudude käskkirjadega; seal on fotosid, huvitavaid dokumente, mis otseselt nagu jäägritesse ei puutugi, kuid lisavad samuti oma vürtsi.
Aga usutavasti on kõige suurem väärtus see inimeste armee, kes sõna võtab. See raamat pole mitte pelgalt ühe sündmuse kirjeldus autori seisukohast, vaid see on üles ehitatud otsekõnele ehk tsitaatidele, mida inimene on ise öelnud ja kuidas ta seda on öelnud – see on säilitatud võimalikult originaalitruult. Põhimõtteliselt ongi tegu nagu raamatu kujul kriminaaltoimikuga, mis püüab seda ajastut ja jäägrikompaniiga seotud müsteeriumi lahata.

*
26. novembril möödus tulistamisest täpselt 20 aastat. Siis toimus ka selle raamatu esitlus. Kas ring sai täis?
Seda raamatut on kindlasti vaja nendele inimestele, kes teema vastu huvi tunnevad ja eelkõige asjas osalenutele endile – ega ka nemad enam täpselt ei mäleta, mis ikkagi 20 aasta eest toimus. Ehk oligi intervjuude juures ka see suur probleem, et tuli aidata inimestel meelde tuletada, mis siis ikkagi toona toimus. Ma võtsin alati kaasa dokumente ja ajalehtede väljalõikeid. Ja nii mõnigi oli üllatunud, et kas tõesti oli nii. 20 aastat on kahtlemata piisavalt pikk aeg, mil võiks sellest juba rääkida nii, nagu see oli. See päev – 26. november 1993 – on raamatus lahti räägitud pea minutilise täpsusega. Nii tunnistajate kui ka asjaosaliste endi ütluste põhjal. See, et me selle raamatu saime valmis just selleks kuupäevaks, ei olnud taotlus, vaid lihtsalt juhtus nii. Aga ma arvan, et see ongi nüüd omamoodi sümboolne. Ma loodan, et see raamat aitab mõningatel inimestel see lugu nüüd viimaks unustada või leppida, et see on ajalugu. Leppimist teatud inimeste vahel, eriti Koit Pikaro ja Asso Kommeri vahel, ei saa mitte kunagi toimuma. Nad istusid ju koos Pärnu linnavolikogus ja seal oli näha, kuidas pinged olid õhus, aga see on mõistetav, sest lõplik üksmeel saabki olla ainult surnuaial.

Kommer ja Pikaro istusid koos Pärnu linnavolikogus ja pinged olid õhus, aga see on mõistetav, sest lõplik üksmeel saabki olla ainult surnuaial.

1
Imre Kaas (sündinud 1983) on töötanud reporterina Pärnu Postimehes ja toimetajana Raadio Pärnus. 2003. aastast töötab ta telejaamas Kanal 2. Aastail 2006–2013 juhtis Imre Kaas kriminaaluudiste saadet „Krimi”. Varem on autori sulest ilmunud parvlaev Estonia katastroofi käsitlev raamat „Raske tee tõeni” (2003).

2
Jäägermeistrid
KODUSÕJA LÄVEL? Lõike jäägritega seonduvast ning 20 aasta tagusesse minevikku vajunud konfliktist.

*
Jäägritele oli teada seegi, et 1993. aasta suvel saabus Venemaalt Eestisse 20-meheline jõuk, mis plaanis rünnata Pullapääd ja maksta kätte toimepandud tapmiste eest. Väidetavalt loobusid nad rünnakukavast pärast seda, kui olid välja selgitanud Pullapää strateegiliselt hea asendi, meeste pideva relvastatuse ja nägid väravas asetsevaid 23 mm kuulipildujaid.
Margus Järve: Pigem ehmatas neid see, et saadi teada meie toetajaliikmete suur arv, keda oli umbes 600. Asso Kommer on eelistanud jäägerkompanii valgustkartvatest tegudest vaikida ja kui ta sellest asjast üldse midagi räägib, siis kui „väljapressijate ohjeldamisest“.
*
Asso Kommer: Me ei soovinud osaleda allilma omavahelises arveteklaarimises. Küsimus võis olla selles, et niiditõmbamiste käigus võisime sattuda olukorda, kus me tulime oma tegevusega kellelegi kasuks ja teisele jälle kahjuks. Kui sa ühele katusepakkujale koha kätte näitasid, siis teisele jäi näitamata.
Jäägrid ei olnud loomulikult seotud kõikide tolle aja kahtlaste kadumistega, kuid nendest vähestest episoodidest, mis uurijate laualt kohtusse jõudsid, paistab laiguliste osalus selgelt välja.

*
Asso Kommer: Eesti puhastamine idast siia tulnud kontingendist ei olnud meie põhieesmärk. Täiesti kindel on ka see, et nii mõnedki teised tegutsesid laigulises vormis ja riputasid endale selle jäägrimaine külge, kas siis jälgede segamiseks või vastupidi – autoriteetsuse lisamiseks.
*
Rocco Ots: Ilmselgelt osutas jäägerkompanii kellelegi teenuseid. Neid polnud ainult üks, keda nad kinni pidasid. Aga asi läks kontrolli alt välja. Lõpuks ei peetud kinni enam kahtlaseid ärimehi, vaid ka tavalisi ärimehi, kes olid jätnud lihtsalt arved maksmata. Asi väljus kontrolli alt.
Kommeri sõnul poleks ta mittetulistavaid inimesi laskma hakanud ja avas tule enesekaitseks. Politseinike ja kinnipidamist pealt näinud tunnistajate sõnul lasi esimesena just Kommer. Ette hoiatamata.
*
Asso Kommer: Tagant paremalt tuli välja mees, kes hakkas tulema meie poole ja tulistas kõigepealt püstolist. Seda, kes tulistas, ma ei tundnud. Lükkasin autoukse lahti ja ukse ja raami vahele jäävast pilust hakkasin vastu tulistama, nii et ma autost ei väljunudki. Ei saanud aru, miks tulistatakse ja kes tulistavad – isikud olid erariides. Hakkasin vastu tulistama. Enne oli püstol vööl, kuul oli rauas. Lasin korraga mitu lasku.
*
Argo Aunapuu: Kui mul oli püstol juba käes, nägin, et punase auto tagumine uks avanes, sealt tuli välja Asso Kommer ja hakkas kohe minu suunas tulistama. Kuuli mul rauas ei olnud, pidemes oli kaheksa padrunit. Mina enda relvast ei tulistanud, olen selles kindel. Ma ei teadnud, kus Pikaro ja Putting olid. Ma ei näinud neid, kuna nemad olid minust tagapool, jooksin kõige ees. Esimene lask tabas mind reide. Kukkusin näoli kõnnitee poole maha ja nägin, et Kommer tulistas üle ukse. Tal oli teksajakk seljas. Olin Kommeri auto esiotsast umbes kahe meetri kaugusel. Kui pihta sain, oli Kommeri ja minu vahe 4–5 meetrit. Kui sain lasu jalga, kukkus mul relv käest maha ja libises minu meelest Kommerist veel mööda, see tähendab edasi. Kuulsin pärast kukkumist veel laske, kokku oli minu poole suunatud 4–5 lasku.
*
Kalmer Viska: Avanes [Kommeri] auto uks ja me kuulsime laske. Lasud olid sellised, nagu me isegi laseme, kui harjutustel kiirtuld anname.
*
Rene Berting: Ukse ja katuse vahele ilmus [Kommeri] käsi, avati kiirtuli ja siis nägime, et Aunapuu kukkus.
*
Andres Putting: Esimese lasu tegi Asso Kommer. Pikaro ja Aunapuu ei jõudnud tulistada. Kommer ei öelnud ega hõiganud.
*
Asso Kommer: Kui tuli politsei, istusime valveputkas ja ütlesime, et me kellelegi vastu ei hakka. Meil kästi relvad ära panna ja aeglaselt putkast välja roomata. Minu meelest rääkisime vist kellegagi veel telefoni teel, et tuleb käed nähtaval hoida ja välja roomata. Nad hirmsasti kartsid, et hakkame vastu tulistama. Autojuht hakkas esimesena välja roomama, ta tõmmati välja.
*
Raul Toomsoo: Putkas ütles Kommer, et relvakonflikti ei taha, käskis relvad ära panna. Panime ära. Pohl oli esimene, kes väljus. Teda ma pärast seda enam ei näinud.
*
Rene Pohl: Keerasin ukse lahti, karjusin kogu aeg, et ärge laske, me tuleme välja. Nii kui ukse lahti sain, viskusin välja, kõhuli maha. Mulle hüpati kohe ligi ja lohistati eemale. Siis kuulsin, et keegi karjus, et Kommer on käes. Keegi käskis mind viia nurga taha, et sealt ei paista. Mindi viidi, pandi käeraudadega ukse külge ja peksti.
*
Asso Kommer: Järgmine olin mina, püsti ei jõudnud tõusta, kohe hakati jalgadega peksma. Edasi võeti turjast kinni ja lohistati edasi, üheaegselt kisades ja ka pekstes.
*
Raul Toomsoo: Mina roomasin koos Kommeriga välja, seejärel hakati peksma jalgadega. Pandi käed raudu, olime kõhuli maas, peksmine jätkus. Kommer selgitas, et oleme relvad ära pannud, kuid teda ei kuulatud. Pohl, kui ta välja roomas, tiriti nurga taha.
*
Rene Pohl: Siis kuulsin laskmist, nägin punast trasseerivat kuuli, mis lendas läbi värava väljapoole. Seal oli üks rohelises mundris kaitseväelane, kes viskas kohe pikali. Talle karjuti: „Mitte läheneda!” Nägin enne veel, et Kommer oli imelikus asendis, kuidagi turja peal ja ka teda peksti. Siis pandi mind punasesse VAZ-i ja viidi kuhugi.