MÕISAPEOL, MÜTS KÄES: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel arutleb, kus asub kang muusikamaailma sisse murdmiseks. Äkki on Tallinn Music Week selline?
Kui ma Tallinn Music Weekile jõudsin, oli üritus juba ammu alanud. President T. H. Ilves oli just oma kõne lõpetanud ja kõrged külalised istusid hotell Forumi fuajee tugitoolides ning arutasid seda, kui vinge president on ikka Eesti Vabariigil – Ilves tsiteeris Jello Biafrat ja rääkis Pussy Riotist ning oli ajanud igati asist juttu.
Mööda pikki koridore
TMW on huvitav üritus. Ainult kolmas aasta teda tehakse, aga nagu koha peal näha, on too muusikamess ennast vähemalt Euroopa mastaabis muusikakaardile jäädvustanud. Ega midagi pole öelda, Helen Sildna ja co on kõvasti vaeva näinud ja väga õigetele nuppudele vajutanud – kohale on kutsutud palju olulisi inimesi, kes annavad TMW-le soliidsust ja kes hiljem mööda maailma ringi reisides terve aasta Tallinnale reklaami teevad.
TMW lõpututes koridorides ringi seigeldes ja suurt muusikaäri kaedes tekib aga hulgaliselt mõtteid ning ennekõike ka küsimus: mida siis on Eesti muusikal suurele ilmale pakkuda ja mis on üldse Eesti koht üldisemal muusikakaardil?
Võib-olla see on teadlase professionaalne kretinism, et ma kipun kõike liiga suures mastaabis analüüsima, aga kohati võib väita, et TMW puhul kristalliseerub välja ports teemasid, mis on üldised ja aastaringsed, ent tulevad nähtavalt välja just sellel üritusel.
Kuni keegi tuleb ja kuulsaks teeb
Rääkides mitmete välisdelegaatidega, oli nende jaoks olulisem TMW puhul networking ehk siis suhete loomine teiste välismaa kolleegidega. Venelased ajasid asju venelastega, inglased inglastega jne. Seega on TMW näol tegemist ka justkui tsunfti kokkutulekuga ja kohaliku muusika avastamine ei ole mitte kõigile esmajärguline.
Põhjus on lihtsalt selles, et Eestil puuduvad suured ja maailmamastaabis olulised tegijad. Praktiliselt pole suuri mägesid liigutavaid kontserdiagentuure, pole mõjukaid muusikaajakirju ja -kirjanikke, pole globaalses mõttes olulist muusikaturgu ega pole palju ka muusikas revolutsiooni tegevaid artiste. Siia juurde tuleb veel eestlaste tagasihoidlikkus ja oskamatus peale lennata. Teisisõnu, eesti muusikud ning nende nii-öelda mänedžerid istuvad nurgas nagu popsid suurel mõisapeol ning ootavad, müts peos, kuni keegi tuleb, nad avastab ja kuulsaks teeb. Selle asemel, et ise aktiivselt asju ajada.
Seega ajavad välismaalased paari eestlasega juttu ja ongi kohalike potentsiaal ammendunud.
Tolmumaitse man?
Siit annabki minna järgmise teema juurde: Eestis on neetult vähe mänedžere ja agente, kes suudaksid suure ilma kolleegidega kui võrdne võrdsega suhelda. Eks ta ole, TMW toimus alles kolmandat korda ja ega eesti muusikaasjapulgad eriti massiliselt muudel maailma üritustel ka ei käi. Pole raha, aega ja muid võimalusi. Arusaadav.
Aga nii või teisiti, kui eestlased tahavad, et neid tulevikus tõsiselt võetaks, peavad nad õppima suhtlema. Sinna juurde kuulub ka teatud mängureeglite tundmine, järgimine ja ärakasutamine. Kuidas teha bändile promo, kuidas sõnastada reklaamteksti, kuidas ennast esitleda ja muud sellised pisiasjad – nende tundmine kulub ikka marjaks ära. Vähemasti on eesti muusikaasjapulgad hakanud käima TMW hommikustel seminaridel, eelmistel aastatel vedasid ennast hommikuks väga vähesed kohale.
Üks kasulik TMW-ga kaasas käiv teadmine on vast see, et Eesti ei asu just maailma muusikatsentris. Väga hea oli siin demode kuulamise voor, kus alles mitme-setmenda loo puhul ütles üks žürii liikmeist: „See on kõige kaasaegsem lugu täna.“ Ehk siis kõik enne seda oli suhteliselt igav ja vananenud jama. Mis teha, kõik eesti muusikud ei tooda puhast kulda ja see, et neil on lokaalne edu, ei tähenda, et nad kohe automaatselt ka globaalselt innovatiivsed artistid oleks. Inimkeeli tõlgituna tähendab see, et kui teil on umbes kümme klassiõest fänni, siis te ei ole sellest hoolimata veel uus Metallica või Lady Gaga, keda on lihtsalt ebaõiglaselt koheldud.
Juba esimese TMW järel kirjutas NME irooniliselt, et eesti bändide sound on nii kolm aastat vana. Alati up-to-date ja trendihullus briti muusikas on isegi pool aastat vana sound juba passed, mida veel siis kolmest aastast rääkida. Aga nii need asjad käivad: kuuleb eesti muusik lahedat plaati, läheb prooviruumi ja hakkab sellest inspireeritult lugusid treima, saab loo valmis, lindistab selle ära ja laseb ta siis välja. Ongi kolm aastakest läinud ja muusikal tolmumaitse man.
Kuulsuselootuse hellitajad
Viimane asi, mida TMW minu meelest eeskujulikult demonstreerib, on ka see, et Eesti mainstream-muusikal on suures ilmas vähem asja kui nišimuusikal. Ega nn mainstream artistidest keegi TMW kaudu ega ka ilma TMW-ta suures ilmas ju skoorinud ole. Eelmise aasta TMW aitas aga Iirise Soomes otsa peale, ent see oli ikkagi ajutine edu ja eks selle juures võib alati vaielda, kui mainstream popp Iiris siis on. (Pigem siiski popp kui miski muu, sest tal on stabiilselt tolmunud ja vananenud sound, novaatorluses teda just süüdistada ei saa.) Ent miks hellitab lootusi maailmakuulsusele näiteks Ott Lepland, kelle muusika on suunatud just Eesti siseturule?
Selle eest skoorisid TMW-l aga igat masti mitte-mainstream bändid, kogu see elektroonika, eksperimentaalmuusika ja muu sarnane. Legshakeri kontsert Rock Starsis rokkis näiteks põhjalikult. Ma tean, et jazz’i–meestel läheb TMW-l pidevalt hästi. See kõik näitab lihtsalt seda, et nn väikestel artistidel on potentsiaali küll, nad teevad lahedat muusikat ning probleem on selles, et see muusika ei jõua sama väikeste leibelite või promootoriteni.
Suurtel major-firmadel on Eestis oma esindused ja kui Sony oleks pidanud otstarbekaks Ott Leplandi lepingu alla võtta, siis oleks see ammu juba ka sündinud.
