MUINSUSKAITSE TANDRID: Aprillist poole maini käib Eestis igal aastal muinsuskaitsekuu. Ei maksa mõelda, et see tähendab vaid metallidetektoritega vanamehi põldudel, roostes mündikasti hipsteri kiviaia all või turule tassitud lömmis, aga hindamatut hõbesõlge. Muinsuskaitse funktsioonid üha laienevad ning võtavad enda alla järjest rohkem eluruumi. Ning ka hägustuvaid alasid leidub piiridel rohkem. Olgu selleks siis 20. sajandi arhitektuur, hobiarheoloogia või teisalt hoopis muinsusväärtuste digitaliseerimine. Juku-Kalle Raid käis Muinsuskaitseameti majas direktor Siim Raie juures asja luubiga vaatamas.
Eesti esimeseks muinsuskaitseseaduseks võib pidada 1666 Rootsi kuninga Karl XI kehtestatud „Kuningliku majesteedi plakatit ja käsku vanade mälestusmärkide ja muinsuste kohta“, mis annab pika nimekirja objektidest ja nähtustest, mida „asja tähtsuse ja nende (rüütelkond ja aadel) endi au kohaselt asja säilitamise eest hoolt kannaksid“. Ehk siis sarnaselt tänase muinsuskaitseseadusega on rõhk väärtuste säilimisel.
*
Tänases mõttes uue hoo sai muinsuskaitse sisse pärast Teist maailmasõda, kui saadi aru, et lisaks inimeludele on hävitatud ka märkimisväärne osa Euroopa kultuuripärandist. Kahjuks käib ka tänapäeval selline ärkamine ja märkamine liiga tihti trauma ja hävingu kaudu – asju ja objekte hakatakse väärtustama siis, kui need on juba kadunud või hävimisohus.
*
Kultuuripärandit võib piltlikult kujutada ka kui inimtegevuse koorekihti – olulisuse ja tähenduslikkuse poolest selle rammusamat osa. Kogu kultuuripärandist veel omakorda murdosa on riiklikult kaitstav mälestistena. Eestis on see kiht õite õhuke – arhitektuuri puhul vähem kui 1% eksisteerivatest ehitistest on kaitse all ja kogu kunstiloomingust tõenäoliselt veel vähem.
*
Kõike ei olegi võimalik ja mõistlik seadusega kaitsta ning kultuuripärand ongi seda väärtuslikum ja väärtustatum, mida rohkem ta meid igapäevases kasutuses ümbritseb – loomulik osa elust, mis vajab hoolt ja hoidmist. Ehk siis 99% juhtudest sõltub omaniku tahtest ning 1% juhtudest on ka riigil-muinsuskaitseametil sõnaõigus, kui ettevaatlikult tuleks ühe või teise objekti või paigaga ringi käia.
*
Filosoofilise külje pealt vaadeldakse kultuuripärandit kui inimeste ühist, taastumatut ressurssi – kõigil on õigus nautida mineviku ilu ja saada osa selle hoidmisest ning lasta oma tulevast loomingut inspireerida juba tehtust.
2. lugu
20. sajandi arhitektuur: ajab inimesed kisklema
EKLEKTIKA JA SÕITLUS: 20. sajandi arhitektuur on arusaamatuste ja vastuolude tanner. Kuna sinna kuulub lisaks sajandialguse hilisjuugendile või kenale Eesti-aegsele fungile ka nõukogude reaalsusest, tekitab see kõik inimestes vastakaid arvamusi.
Kaugele ei ole vaja minnagi, mõni üksik nõukogude maja on pälvinud vaikse heakskiidu ega põhjusta nõudeid, mille kohaselt tuleks asi kohe ära lammutada. Pole mingi saladus, et paljud on valmis võtma kasvõi lastehaamrid ja suunduma nõukaaegset arhitektuuripärandit ise lammutama. Ehkki ka seal on asju, mis väärivad kohta ühiskondlikus tänavapildis.
Muinsuskaitset peetakse üldiselt valdkonnaks, mis tegeleb tõesti „muinsustega“. Ent kuidagi sootsiumi jaoks ootamatult on siia teemaderingi hüpanud ka 20. sajand.
Eks see ole meie emakeele võlu: sõna muinsus viitab tõesti väga ammustele aegadele, aga kui räägime mälestistest või kultuuripärandist laiemalt, siis võib selleks pidada ka „eile“ loodut. On üsna mõistlik, et muutuste ja arengu kiirenedes on ka see tagasivaatamise aeg, mille üle tuleb otsustada, kas see on või ei ole nii väärtuslik, et seda peaks säilitama, üha lühem ja lähemal. Päris tänasesse päeva tulles on ka neid, kes ütlevad, et muinsuskaitse kaitseb meid tänapäevase vohava keskpärasuse eest.
Tegelikult leidub ilmselt tuhandeid maju, mille suhtes peaks otsuse tegema, kas tegu on kultuuriväärtusega või mitte, eriti raske on hinnata nõukogude epohhi.
2014–2015 tehtud 20. sajandi arhitektuuri inventuuri käigus just tegelikult tuhandeid maju üle vaadatigi – maakondade kaupa – ja paarisajale tehti juba siis täpsemad kirjeldused ja ligi 150-le konkreetne arhitektuuriajalooline ekspertiis. Ja hinnati mitte ainult nõukogude epohhi, vaid aega 19. sajandi lõpust kuni iseseisvuse algusaastateni. Mõnega oleme jõudnud nüüd juba niikaugele, et need on kaitse alla võetud ja mälestiseks kuulutatud. Eelmisel aastal näiteks Rapla KEK, Ugala teater, Paide kultuurikeskus, Kuressaare bussijaam. Oma järge ootab ka esimene juba n-ö uuel ajal valminud hoone – Rahvusraamatukogu.
Üpris tavaline asi ilmselt, et nõukaaegseid asju peetakse kasututeks koledusteks.
Üleüldse on kogu maailmas hinnangu andmine lähiajaloole alati poleemiline. Meie puhul on see nõukogude aeg, mõnes muus riigis muu poliitiline minevikurežiim, mõnel puhul suhtutakse lihtsalt möödunud moevooludesse, nagu näiteks postmodernismi, kriitiliselt. Tavaliselt vajab arhitektuur pisut suuremat ajalist distantsi, et see hakkaks meeldima. Meil on nõukogude ajal oma poliitiline taak, aga kui hästi järele mõelda, siis on see ikkagi Eesti arhitektide omaaegne tipplooming. Meil õnnestus ka suuresti vältida nõukogude kanoonilist arhitektuuri. Kuigi mõned näited stalinismist on ka meil ja need on jälle omakorda eranditena väärtuslikud ning hruštšovka levinud eluase.
Ilu kategooria on ka muudel juhtudel parasjagu debateeritav teema, miskipärast valitseb arusaam, et ainult ilusad asjad väärivad kohta ajaloos. Kultuuriväärtus ja tähenduslikkus võib olla aga ka koledatel asjadel või majadel.
Mil moel nende seast tõelist väärtust ära tunda? Ehitati küllaltki palju ja suures osas tõesti näotuid objekte. Ent objekti „näotus“ ei pruugi ju tähendada, et sel pole väärtust ajalises ja kultuurilises mõttes.
Kriteeriume on palju ja nad täiendavad teineteist. Aga hea arhitektuuriga on õnneks see lugu, et selle tunneb üldiselt ära ka kogenematu silm. Ja kui arhitektuurselt heale lahendusele lisandub veel tunnustatud autor, ajalooline või muu eriline tähendus, näiteks ainus säilinud akendeta valuutapood, siis saabki kokku potentsiaalse mälestise. Lisaks on oluline jälgida ka seda, et kõik olulised kihistused säiliks ja oleks linnas esindatud. Mõistlik on ärgata ja märgata enne, kui näiteks kogu Rävala puiestee ja Tartu maantee otsa poole nõukogude aja lõpus nihkunud uus linnakeskme kihistus kaob või tundmatuseni ära arendatakse.
Üks põnev teema on kindlasti see, et kui Tallinna vanalinnast pajatades räägime me tõesti sajanditetagustest asjadest, siis n-ö uue muinsuskaitsega on asjad drastiliselt teistsugused. Äkki isegi naljakad? Paljud autorid on elus. Ja kindlasti suhtuvad oma ehitistesse vägagi erinevalt.
No see on jah uue aja arusaam, et elusoleval autoril on autoriõigused oma teosele ka pärast selle valmimist. Rapla KEK-i muinsuskaitse eritingimused tuli ennekõike läbi arutada autoriga – Toomas Reinuga. Raine Karbil on olnud sõnaõigus kõikide tema hoonete ümberehitamisel, kui palju ta seda kasutanud on, on juba tema valik. Mõni arhitekt peab oma teoseks projekti, mõni valminud hoonet.
Vilen Künnapud on täis pool Eestit, paljusid teisigi: Port, Meelak, Karp. Selles orienteerumine – et väärtuslik välja selgitada – on ilmselt kaunis keeruline. Ja ehk ka subjektiivne? Kõik on ju alles, mitte nagu sajandivanuste objektidega, mida leidubki vaid üks või teine siin-seal.
Selleks, et pälvida tähelepanu potentsiaalse mälestisena, peab ikka rohkem tingimusi täidetud olema kui prominentne autor. Subjektiivne on see valik igal juhul: kõik, mida inimene teeb, on subjektiivne, aga objekt ja tema kultuuriväärtused peavad olema objektiivselt tuvastatavad ja arusaadavad enamale kui ühele spetsialistile. Täna on paras aeg nende hoonete ja teemadega tegeleda, neile ka uusi funktsoone leida, sest üle ühe inimpõlve hoone ilma kasutuseta vastu ei pea.
Arhitektuuri juures ei pääse ümber kinnisvarapoliitikast. Ja siin on ebaselgust vist kamaluga.
No selle kinnisvara puhul, mis riigile kuulub – nii keskvalitsusele kui ka kohalikule omavalitsusele –, igatseme meie muinsuskaitsjatena tõesti selgema poliitika järele. Ühelt poolt oleme mõned hooned teistest olulisemaks, tähenduslikumaks, igavesti säilitatavaks kuulutanud – mälestisena riikliku kaitse alla võtnud. Teiselt poolt kuulutame, et riik peab üleval ainult seda kinnisvara, mis on vajalik riigi ülesannete täitmiseks. Aga põhiseaduse järgi ongi ka kultuuri ja kultuuriväärtuste säilitamine riigi funktsioon. Utilitaar-vulgaarne suhtumine – lähtumine ainult ehitatava ruutmeetri hinnast ja köetava kuupmeetri hinnast koolimajade, ametiasutuste jms puhul – on mulle täiesti arusaamatu. Kultuurne õpi- või ravikeskkond võiks olla väärtus omaette. Arvutuses uus hoone versus vana hoone restaureerimine unustatakse tihti ära, et vana näiteks mälestisest koolihoone jõude jätmine on ka kulu. Tänapäeval räägitakse palju säästvast või siis jätkusuutlikust (ingl sustainable) suhtumisest. Üks briti arhitekt armastab öelda, et kõige säästvam on alati see maja, mis on juba ehitatud.
Lisaks kinnisvarapoliitikale igatsen ma ka kohalike omavalitsuste mingigi järjepidevuse ja läbimõelduse järele linnaplaneerimises. Linn ühise keskkonnana ei saa olla krundipõhiste otsuste summa. Linn peab olema midagi enamat, loogiline ja läbiorkestreeritum. Tänane põhiline häda on planeeringute igikestvus – Tallinnas on hulgi üheksakümnendate lõpu detailplaneeringuid, milles on antud ehitusõigus, mida tänane teadmine ja praktika välistaks.
20. sajandisse kuulub ka nii-öelda „esimese vabariigi“ aeg, aga siin ilmselt nii suuri arvamuserinevusi pole. Funk ju meeldib ikka, eks ole.
Eestiaegne funk on tõesti meile kuidagi pärisosaks saanud – esimesed eesti soost õppinud arhitektid ja ehitusinsenerid jäävad sinna aega ning kuidagi ka keskmise maitse või stiilitunnetuse osas see meile istub. Mõned Euroopa kolleegid kurdavad, et neil on lisaks postmodernismile raskusi avalikkuse veenmisel ka modernismi ja fungi väärtuslikkuses. Meil on see pigem kuldajastu maiguline.
3. lugu
Mälestiste kümned tuhanded
Kokku on meie rahvuslikuks rikkuseks 26 500 mälestist – ehitised, arheoloogia, monumendid, kunstiteosed ja 12 muinsuskaitseala.
Neist enim kõneainet pakuvad 5200 ehitismälestist, kuid pooled mälestised on kunst, millest omakorda pea 85% on kirikuvara. Eks see kaitsealuste objektide nimekiri on selle aja nägu, millal neid koostati. Üheksakümnendate keskpaigal oli suur oht kirikute kunsti ja hõbevara kaotsiminekuks ja seetõttu sai neid ka palju kaitse alla.
Mis seisus need on?
Kunstimälestiste inventuur tehti 2015. aastal ja tuvastati nende asukoht ja seisukord. Enamik on alles ja heas korras. Mõne asukohta oli alguses ka võimatu tuvastada, aga nüüd, viimase kahe aasta jooksul on enamik tuvastamatuid üles leitud, välja arvatud need, mis ongi juba pärast vargusi kaitse alla võetud. Kunagi oli selle põhjuseks teatud juriidiline nüanss, kuid praegu oleme me päri, et need on ekslikult kaitse all ja tuleks mälestiste nimekirjast välja arvata.
Ehitistega on seis keerulisem: neist ligi veerand on seisukorras, millega me kuidagi ei saa rahul olla. Mõne objekti remondivõlg on väga pikaks veninud ja nüüdne investeerimisvajadus kasvab pidevalt. Suur hulk maju ootab idee ja rahaga uut omanikku.
Tänane pingutus
Meie tänaste pingutuste eesmärk muinsuskaitseseaduse muutmisel ja ka eelarvevahendite juurde taotlemisel on tasakaalustada mälestise omaniku kohustusi ja riigi sätitud piiranguid ning hakata kompenseerima neid tegevusi, mis teevad mälestise restaureerimise kallimaks tavaehitusest – restaureerimisprojekti koostamise eelduseks olevate uuringute- ning järelevalvekulude jagamine omanikuga. Aga see vajab veel poliitikute heakskiitu.
lugu 4
Mehed piiksuva junniga
Kui suurt peavalu valmistavad detektoritega vennad, kes ringi toimetavad ja asju „leiavad“. Juku-Kalle Raid proovib Muinsuskaitseameti direktorilt Siim Raielt teada saada.
Otsinguvahendiga otsimine on Eestis seadustatud. Seda võivad teha tegevusluba omavad ja vastava koolituse läbinud inimesed. Nendega väga palju peavalu ei ole. Rohkem tegemist on nendega, kes oma tegevust seadusega kooskõlla ei soovi viia. Ja ega küsimus olegi vaid otsimises, vaid ikka kultuuriväärtusega leidude jõudmisega riigi kätte, kellele need seaduse järgi automaatselt kuuluvad.
Siin vist ongi lünk, et kui nad ütlevad, et nad ei otsi, vaid leiavad – kas nad siis lähevad üldse millegagi pahuksisse?
Just, leiust mitteteavitamine on seaduse vastu eksimine, isegi kui leidjaks on juhuslik inimene ja ka ilma otsinguvahendita.
Muinsusväärtuste omamine ja müümine on seaduslik. Leiust mitteteatamine ebaseaduslik. See on küllaltki kentsakas kahvel. Peale selle võib ju alati öelda, et Kadaka turult kunagi ostsin ja nüüd tahan edasi müüa.
Igasugune antiigi ja vanavara turg on Eestis liberaalne ja reguleerimata. Ost-müük on igapäevane ka mälestiste puhul. Aga leidude osas sõltume kodanike seadusekuulekusest ning loodame leiuautasude motiveerivale mõjule otsijatele.
Iseotsijatel on kümneid klubisid. Kas sinu seisukohast on nad normaalsed?
Hobiarheoloogia on tõesti populaarne ja tõusuteel. Sõjaajaloo- ja arheoloogiaklubid on meile tõesti abiks, sest nende huvi on ajalugu ise, mitte leidude turuväärtus. Aga no on ikka juhuseid, kus muidu väga viksi ja viisaka hobiarheoloogi elukaaslane Osta.ee’s mõnda väärtuslikku münti müüb ja ta päris usutavaid seletusi ei oska anda, kust ta selle saanud on.
Aga kasu on sellestki, et osa neist toimivad vabatahtlike korravalvuritena, kes juhivad meie tähelepanu potentsiaalselt ebaseaduslikule otsimisele ning kaevamistele.
Kõike ei olegi võimalik ja mõistlik seadusega kaitsta ning kultuuripärand ongi seda väärtuslikum, mida rohkem ta meid igapäevaselt ümbritseb.
Meie eesmärk on tasakaalustada mälestise omaniku kohustusi ja hakata kompenseerima neid tegevusi, mis teevad mälestise restaureerimise kallimaks tavaehitusest.
Lisaks kinnisvarapoliitikale igatseme ka kohalike omavalitsuste mingigi järjepidevuse ja läbimõelduse järele linnaplaneerimises.
