ÜMMARGUSE LAUA TAGA: KesKus tutvustab Inimõiguste Instituudi videokonverentsi. Kahes paneelis arutati mitmeid küsimusi. Esimese paneeli eesmärk oli arutleda selle üle, kuidas mõtestatakse tänapäeva Eestis inimõigusi ning kumb on tähtsam, kas ühiskond või indiviid. Teises uuriti, kuidas mitmekultuurilisel Venemaal, araabia maades ja laiemalt islamimaailmas, Hiinas ja Aafrikas saadakse aru põhi- ja inimõigustest ja kuidas neid mõtestatakse.
Ühiskond või indiviid?
Kuni Teise maailmasõjani lähtuti maailmas arusaamast, et inimõiguste sisu, eriti aga nende ulatuse määratlemine, on riigi pädevuses. Seda arusaama sundis revideerima rassi-, rahvus- ja poliitiliste rühmade ebainimlik jälitamine natsionaalsotsialistlikul Saksamaal ja kommunistlikus Nõukogude Liidus. Seejärel, külma sõja ajal kujunes põhiküsimus selleks, kuidas tõlgendada inimõigusi ja vastavaid lepinguid: Nõukogude Liit tõstis neis esile riigi keskset rolli inimõigustega seotud kohustustega, lääs panustas varjamatule individualismile. Kuid kus oleme nüüd? Kas eestlasest on saanud individualist? Või on koroonakriis meile õpetanud ühiselu haprust ning isikliku panuse tähtsust meie elukorralduse säilitamisel? Kuidas tajuvad Eesti inimesed enda õiguste ja kohustuste seotust? Kas riiki peetakse väärtuseks ja kui, siis millisel kujul? Videojuttude esimene arutelu keskendus küsimusele „Üksikisik vs ühiskonna huvid. Kumb on tähtsam?“ Arutelus osalesid justiitsminister Maris Lauri, õiguskantsler Ülle Madise, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta ja Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor, akadeemik Lauri Mälksoo. Arutelu juhtis ajakirjanik Neeme Raud.
Neeme Raud: Maailmas on tavapärasest erinev olukord ja seda seoses koroonaga. See on olnud aeg, kus mõeldakse rohkem inimeste õigustele. Eriti kuuldes pahameelt, kui keegi tunneb, et tema õigusi on rikutud. Samas väidab riik, et praeguses eriolukorras tuleb inimeste õigusi piirata.
Maris Lauri: Meil on piiratud liikumisvabadust, tööl käimist ja ka meelelahutusüritusi. Seda on tehtud, sest meil on tulnud arvestada nakatumisriskiga ehk ohuga, et üks inimene võib oma tegevusega kahjustada teist inimest.
Inimõigused kehtivad kõigile ning õigus tervisele ja elule on ühed olulisemad. Aga me peame pidevalt arutama, milline võiks olla õiguste ja piirangute vaheline piir, kuhu me seda seame ja millistes olukordades.
Ülle Madise: Tihiti kiputakse rääkima õigustest ja vabadustest ning unustatakse seejuures ära, et isegi meie põhiseaduse teise peatüki pealkiri on „Põhiõigused, põhivabadused ja põhikohustused“. Vabadusega kaasneb alati vastutus. Ja vastutus on õiglane üksnes siis, kui inimesel on olnud võimalus teha erinevaid valikuid.
Eesti põhiseadus ei takista legitiimsel eesmärgil proportsionaalsete piirangute seadmist ega ka juba kehtestatud õiguspäraste piirangute tegelikku elluviimist.
Liisa Pakosta: Selleks, et inimestel oleksid võrdsed õigused tagatud, peaksime kõiki otsuseid tehes silmas pidama neid inimesi, kes on ühel või teisel põhjusel raskemas olukorras. Oluline on, et nad ei jääks kõrvale hüvedest või õigustest, kuna nad ise ei saa seda mõjutada. Siin tasub meeles pidada, et mis tahes kriisis kipub ühiskonnas olev ebavõrdsus kumuleeruma.
Lauri Mälksoo: Piirangutega seotud põhjenduste leidmine on olnud suureks väljakutseks põhiõiguste kontekstis. Mingid asjad, mis kolm aastat tagasi tundusid ebatõenäosed, on praegu täiesti tehtavad. Näiteks mina ei oleks osanud küll paar aastat tagasi ette kujutada, et Saksamaa ja Austria juristid räägivad sellest, et vaktsineerimine tuleks kohustuslikuks muuta.
Juristid on harjunud mõtlema, et õigus on autonoomne, aga nüüd näeme, kui palju juriidilised lahendused sõltuvad sellest, mis toimub meie ümber.
Maris Lauri: Meil on neid, kes sõdivad iga piirangu vastu, ja neid, kes nõuavad rangemaid piiranguid ning seejuures mõlemad pooled justkui küsiksid: miks teised meid ei mõista? See, et üksteist enam ei kuulata, on tekitanud frustratsiooni ja hirme.
Vabadus teha valikuid tähendab, et inimene peab tegema otsuse ning see tähendab ka vastutust. Mõningaid inimesi hirmutab see palju rohkemgi.
Ülle Madise: Kui inimene tunneb, et tema riik temast ei hooli, teeb talle liiga ja ei suuda seletada, miks mingi asi oli vajalik, või kui see ei olnudki vajalik, siis ei suuda vabandada ega kahju heastada, siis see tekitab inimestes küsimuse: miks mina pean riigist hoolima, kui tema minust ei hooli? Sellise küsimuse tekkimine on inimlik.
Me peame olema kannatlikud, eriti kes me riigi palgal oleme, ning inimesed ära kuulama ja selgitama. Mina isiklikult täiesti mõistan, kui keeruline on vaielda inimestega, kes ei hooli faktidest ega teadusest.
Neeme Raud: Kohati tundub, et näiteks sotsiaalmeedias jääb kõlama ikka see kõige valjem, kõige kriitilisem sõnum.
Liisa Pakosta: Hirm muudab meid sageli ebaratsionaalseks, paneb tegema asju, mida me ilma hirmuta ei teeks. Seetõttu tulebki selgitada inimestele erinevaid võimalusi, et ei tekiks tunnet, nagu neil oleks vaid üks valik.
Meil on palju eriarvamusi ja see on loomulik. Põhiküsimus on aga see, kas me vajadusel suudame ka ühise asja eest väljas olla?
Lauri Mälksoo: Tänaseks ei ole seisukohad Covidi suhtes, mida kindlasti ei tohi / tohib teha, veel selgelt kristalliseerunud. Kõik alles jälgivad, mis meid ees ootab, saades seejuures aru, et kõige tähtsam on ellujäämine indiviidide ja rahvastena.
Neeme Raud: Eestis on räägitud, et võib-olla selles kriisis on tulnud välja eestlase tegelik pale ehk me oleme ekstreemsed individualistid, see on meie rahvuslik omapära.
Maris Lauri: Mingis mõttes me võime olla individualistlikumad kui paljud teised rahvad. Samas, kui me vaatame ajalukku, siis külaühiskonnas olid indiviidi vabadused kogukonna arvamusega väga kõvasti ohjatud. Võib-olla 90-ndate iseseisvumise protsessi käigus, kui vabaneti nõukogude süsteemist, plahvatas individualism. Arvan, et praegu oleme aga ühiskonnana otsimas tasakaalu.
Ülle Madise: Ma ei saa nõustuda väitega, et eestlased oleksid individualistid. Pigem arvan, et eestlane on sarnane põhjamaalasega.
Meie põhiseaduse aluseks on see, et inimesel on valik, väärikus ja tal on õigus end indiviidina teostada. Riik peab vabaduste piiranguid põhjendama ehk vabadus on reegel ja piirang on erand. Samal ajal rõhutatakse, et inimese vabadus lõpeb seal, kus algab teise inimese samasugune vabadus ja et üldistes huvides on alati võimalik piirata õigusi ja vabadusi.
Liisa Pakosta: Uuringud näitavad, et on küsimusi ja teemasid, kus uute asjade ja mõtetega harjumine võtab aega. See ei puuduta ainult Eestit, vaid ka teisi kultuure.
Tänane tervisekriis testib meie sallivuse piire. Aga ma tahaksin meelde tuletada, et meie põhiseadusesse on põhiõigused kirja pandud just sellisteks kriisiolukordadeks, sest tavaolukordades me neid ju niipalju ei vajagi.
Lauri Mälksoo: Praegune aeg on reaalne väljakutse inimõigustele, et kuidas reageerida nendele kriisidele niimoodi, et inimõigused jääksid alles ja et neist üle ei sõidetaks. Ma väga tahaksin uskuda ja loota, et lääne tsivilisatsioon leiab lahenduse, mis suudab neid väärtusi omavahel ühendada nii, et meie jääme ellu ja ka inimõigused jäävad ellu.
Venemaa, Hiina, islamimaailm ja inimõigused
Teise paneeli eesmärk oli arutada, kuidas mitmekultuurilisel Venemaal, araabia maades ja laiemalt islamimaailmas, Hiinas ja Aafrikas saadakse aru põhi- ja inimõigustest ja kuidas neid mõtestatakse.
Kui palju tohime meie sekkuda teise kultuuriruumi? Millist rolli mängivad siin kultuur ja traditsioonid? On riike, kes tõlgendavad inimõigusi vastavalt sellele, kuidas neile sobib. Sellised on näiteks Hiina, Venemaa, Kuuba, Põhja-Korea jt. Nende riikide seisukoht on, et inimõigused on iga riigi siseasi.
Tihtipeale kutsutakse ajakirjanduses üles olema mõistev ja tolerantne Euroopasse tulnud migrantide kultuuri ja väärtuste suhtes, aga kas uued tulijad mõistavad ja tahavad mõista Euroopa kultuuri ja väärtusi?
Põhiõigused ja nende tõlgendused erinevad riigiti, kuigi inimõigused on universaalsed. Keegi ei ole neid avastanud ega leiutanud, need on alati olemas olnud. Sellele õigusfilosoofilisele lähenemisele vastandub seisukoht, mille järgi õigus on valitseva kihi tahe ja inimõigused on ühiskondlikku tasakaalu säilitada aitav kokkulepe.
Kuid mis olukorras on maailm nüüd, mil Hiina Rahvavabariik ja teised ebademokraatlikud riigid räägivad üha avalikumalt alternatiivsetest lähenemistest nii poliitilise kui ka majanduselu juhtimisele ja selle kaudu ka inimõigustele? Kas inimõiguste universaalsus on ohus? Mis ootab meid tulevikus?
Arutelus osalesid Tallinna Ülikooli Hiina uuringute lektor Katja Koort, Tartu Ülikooli etnoloogia kaasprofessor Aimar Ventsel, visuaalantropoloog ja valimisvaatleja Lähis-Idas, Aafrikas ja Aasias Janno Simm ning Tartu Ülikooli semitistika nooremteadur Imar Koutchoukali. Vestlust juhtis OIP Balti piirkonna juht ja teabemanipulatsioonide uurija Urve Eslas.
Arutelu eesmärgiks oli leida vastused küsimustele, kuidas mitmekultuurilisel Venemaal, araabia maades ja laiemalt islamimaailmas, Hiinas ja Aafrikas saadakse aru põhi- ja inimõigustest ning kas inimõigused on universaalsed või kultuurisõltelised.
Katja Koort: Ida ja lääne vastandus on Hiinas paljuski poliitiliselt konstrueeritud. Hiina valitsus kasutab välispoliitikas strateegiat, millega soovib kujundada maailma selle järgi, mis neile sobib. Hiljuti välja antud Hiina valges raamatus määratletud demokraatia vastandub lääne kultuurile, eelkõige Ameerika Ühendriikidele. Vastandumise põhjendusena rõhutatakse, et Hiina on teistsugune riik ning seal on oma kultuuriline eripära.
Aimar Ventsel: Venemaal on olemas riiklik ideoloogia, mida levitatakse meedias. Enamik Venemaa elanikkonnast on selle põhiseisukohtadega nõus, eriti selles osas, mis puudutab geopoliitikat. Selle ideoloogia üheks osaks on, et kuna Venemaa on omaette kultuurinähtus, millel on oma traditsioonid ja arusaamad, siis seetõttu ei ole Venemaal võimalik läänelikke moraalinorme kohaldada.
Venemaa ühiskonna üheks rusikareegliks on ka see, et riigi huvid on kõigepealt ning siis tulevad üksikisiku huvid.
Imar Koutchoukali: Islami õpetlastel on väga palju erinevaid allikad, mille järgi asju seletada. Termin šariaat tuleneb koraanist ning tähendab seda, kuidas islam teatud seadusi ette näeb. Koraan mainib teatud reegleid, mille järgi kõik muslimid peaksid elama. Lisaks sellele on aga ka teisi allikaid, näiteks Ḥadīthi kogud ehk prohvet Muhamedi ütlemised ning on ka ühiskondlik konsensus ehk see, kuidas islami õpetlased on otsustanud asju tõlgendada.
On mitmeid kohti, kus islami põhimõtted võivad minna vastuollu meie inimõigustega, aga mõnes kohas klapivad need omavahel päris hästi. Valdkond, kus on kõige rohkem ühisosa, on õigus varale. Võib öelda, et islamiseadused on üsna turusõbralikud ehk isiku õigus omada vara on väga hästi kaitstud.
Janno Simm: Sahara-taguses Aafrikas ehk Mustas Aafrikas on üsna huvitavaid ja erinevaid tõlgendusi inimõiguste ülddeklaratsiooni paragrahvile, mis käsitleb õigust valida ja olla valitud.
Sealsed inimesed küsivad sageli, et miks me seda valimiste demokraatia mängu mängime. Seda on ka minu käest küsitud. Nad ise leiavad, et kuna neil on hõimud, siis võiks olla hõimupealike kogu, kes otsustab, mida rahvas ja riik teeb. Valimistel saab aga määravaks see, millisesse hõimu inimene kuulub, sest enamasti osutuvad valituks just suurte hõimude liikmed.
Urve Eslas: Eri kultuurides on erinevad kontseptsioonid, mis väljenduvad selles, kas kultuur on individualistlik või kogukonna- või kollektiivipõhine. See ongi vast kõige huvitavam lõikumispunkt inimõiguste ja erinevate kultuuride vahel, sest puudutab küsimust: kellel peavad õigused olema?
Katja Koort: Inimõigusi tähistab Hiinas kaks terminit, millest üks viitab inimese õigustele ja teine rahva ehk kogukonna õigustele. Inglise keelde tõlgitakse neid tihti, kui „esimese põlvkonna õigused“ ja „teise põlvkonna õigused“. Esimese põlvkonna õigused tähistavad poliitilisi õigusi, mida meie eesti keeles nimetame vabadusteks (sh sõnavabadus, usuvabadus, valikuvabadus jne). Teise põlvkonna õiguste all mõistetaks rohkem majandus- ja sotsiaalseid õigusi, kuhu kuuluvad õigused nagu õigus hüvedele, haridusele, sotsiaalsele turvalisusele jne. Kui küsida, kummad on hiinlaste endi jaoks tähtsamad, siis enamasti vastatakse, et majandus- ja sotsiaalsed õigused.
Konfutsianism käsitleb inimest kui sotsiaalset olendit ehk inimest saab määratleda tema sotsiaalsete rollide kaudu – kas ta on laps või lapsevanem, noor või vana, mees või naine. Kõik need erinevad aspektid määravad selle, mida temalt oodatakse ja kuidas inimene peab käituma. Loomulikult on inimesel teatud õigused, aga rõhk on sellel, kuidas inimene käitub ja mida teeb, et vastata oma rollidele.
Imar Koutchoukali: Traditsioonilisi islami kontseptsioone tuleb vaadelda kogukondade kontekstis. Iga kogukonna liikmel on oma õigused ja kohustused ning muslimitel on neid kõige rohkem.
Kindlasti on neid, kes ei ole minuga nõus, aga kui vaadata islamiseadusi kriitilise pilguga, siis võib väita, et tegemist on apartheidisüsteemiga ehk islami seaduste arusaam kogukonna õigustest ja kohustustest on väga sarnane Lõuna-Aafrika apartheidisüsteemiga. Kuidas neid põhimõtteid täna rakendatakse, see on piirkonniti väga erinev.
Urve Eslas: Kui lugeda uuringuid Venemaa kohta, siis üks asi, mis aastast aastasse silma jääb, on see, et inimestele läheb majanduslik olukord oluliselt rohkem korda kui demokraatia olukord riigis.
Aimar Ventsel: Kuigi Venemaal kehtib arusaam, et kõige tähtsam on riik ja siis inimene, tuleb seda analüüsida olukorrast lähtuvalt. Üldjuhul on üksikisikul õigus end realiseerida, õigus heaolule, õigus raha teenida ja hästi elada ning ettevõtjal on õigus oma ettevõtet laiendada ja raha teenida. Mõnes teises situatsioonis aga, näiteks seoses geopoliitikaga, seatakse alati esikohale riigi huvid. Geopoliitilistes küsimustes hoitakse alati kokku ja ollakse ühiste eesmärkide eest väljas.
Venemaa analüütikud kipuvad üksikisiku õigustest rääkides viitama õigeusu traditsioonidele ehk öeldakse, et kuna venelased on õigeusklikud, siis sellest tulenevalt on nad kollektiivne rahvas. Tegelikult on Venemaa elanikkond suhteliselt usuleige. Seetõttu ei ole ma nõus müüdiga kollektiivsest Venemaast.
Urve Eslas: Kas Aafrikas, islamimaailmas, Venemaal ja Hiinas saab rääkida inimõigustest kui universaalsetest õigustest, sest lõpuks lähtub ju inimõiguste ülddeklaratsioon põhimõttest, et inimõigused on loomuomased, neid ei pea välja teenima ja neid ei saa kelleltki ära võtta, need tulenevad inimeseks olemise faktist.
Janno Simm: Ma arvan, et universaalseks õiguseks saab lugeda õigust elule ehk teisiti öeldes kehtib Mustas Aafrikas põhimõte, et ära tapa teist inimest, vähemalt mitte asjata.
Imar Koutchoukali: Inimväärtus on koraanis väga selgesti välja toodud ehk kui inimene teeb ka midagi paha, siis on tal alati olemas väärtus inimesena.
Aimar Ventsel: Õigus elule. Tegelikult peaks universaalne inimõigus olema ka õigus rääkida oma emakeelt. Kõik muud õigused sõltuvad juba konkreetsest ühiskonnast.
Katja Koort: Hiinas valitsus ilmselt õigust rääkida hiina keeles universaalseks inimõiguseks ei peaks. Mis puudutab aga Hiina traditsioonilist kultuuri, siis seal lähtutakse põhimõttest: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ma arvan, et see on üsna universaalne põhimõte.
Videojutte saab vaadata ja kuulata Inimõiguste Instituudi kodulehelt https://videojutud.eihr.ee/.
