ÜHE, AGA SIISKI PALJUDE NAISTE LUGU: Virge Ratasepp kutsub Vanemuisesse vaatama Pedro Almodóvari ainetel valminud lavastust “Kõik minu emast”, kus tõelise superrolliga saab hakkama Ragne Pekarev. Fotod Maris Savik.
Eesti teatriauhindade jagamisel pälvis Vanemuise teatri draamanäitleja Ragne Pekarev parima naiskõrvalosatäitja auhinna Agrado rolli eest Pedro Almodóvari filmil põhinevas lavastuses “Kõik minu emast”. Vanemuise teatri laval mängitav näidend algab traagiliselt ja selles loos on väga palju kummalisi ja õnnetuid elusaatusi, ent suures plaanis räägib “Kõik minu emast” armastusest, valust ja ka lootusest, mida me kõik – kes me ka poleks – tunneme ühtmoodi.
Kaudselt autobiograafiline
Pedro Almodóvar on öelnud, et kõikidel tema filmidel on autobiograafiline mõõde, kuid seda kaudselt, läbi tegelaste. “Tegelikult olen kõige taga, mis juhtub ja mida öeldakse, kuid ma ei räägi endast kunagi ainsuse esimeses isikus. Miski minus – ilmselt vastumeelsus odava ekshibitsionismi vastu – takistab mind lähenemast projektile liiga autobiograafiliselt. Minu filmide tegelased on palgamõrvarid, vägistajad ja nii edasi, aga ma ei käsitle neid kui kurjategijaid, vaid räägin nende inimlikkusest.”
Nii on ka Samuel Adamsoni lavaversioon Almodóvari filmistsenaariumist ennekõike inimlik. Lavastaja Ain Mäeots ütleb, et “Kõik minu emast” on ühe naise lugu ja samas paljude naiste lugu, käsitledes inimlikult nende elusid nii armastuses kui ka valus.
Mineviku jälgedes
Lavalugu käivitub hetkest, kui Manuela poeg Esteban, 17-aastane nooruk, hukkub ema silmade all, kui püüab pärast sünnipäevaõhtul nähtud etendust saada autogrammi lavastuse staarilt.
Poja märkmikust leiab Manuela viimase sissekande, Estebani pihtimuse, kuidas teadmatus oma isast tekitab temas tühjuse ja ebatäiuslikkuse tunde. Piiritus leinas Manuela siirdub tagasi Barcelonasse, et leida üles oma noorusarmastus ning sõlmida mineviku ja olevikuga rahu.
See on retk ootamatusi täis maailma, kus kohtuvad näitlejad, nunnad, prostituudid ja transsoolised – teineteisest väga erinevad naised.
Nauding
Lavaloo üks silmapaistvamaid tegelasi on transsooline Agrado – mees, kes elab oma elu naisena. Tema nimigi on tõlkes tähenduslik – Nauding. Teatrilaval kehastab teda Ragne Pekarev.
Eesti teatriauhindade jagamisel rolli eest naiskõrvalosatäitja auhinda vastu võttes avaldas Pekarev heameelt, et selle tiitli sai just Agrado: “Mõnedes riikides ei ole võimalik, et transsoolist mängib näitleja, kes ei ole ise transsooline. Meil on Eestis võimalus olla näitleja selle sõna kõige suuremas tähenduses.”
“Eestis on transsoolistega seoses väga palju eelarvamusi. Hispaanias võetakse neid ammu juba ühiskonna osana ning mulle väga meeldis see lähenemine, mida Almodóvar oma filmiski näitas – nad on inimesed meie kõrval, mis sest, et natuke värvikamad. Lähtusime sellest mõtteviisist ning lõime koos lavastaja Ain Mäeotsaga ägeda, hooliva ja äärmiselt elulise tegelase. Agrado on inimene, kelle sarnast mu rollirepertuaaris varem ei ole olnud,” ütles Pekarev.
Lavastaja Ain Mäeots on rõhutanud, et kuigi laval on mitmeid seksuaalsete eripäradega tegelasi, ei ole nende seksuaalsetel eelistustel suurt tähtust: “Eelkõige on lavalugu inimestest, nende eludest ja saatusest.” Nii on ka Agrado sündmustikku edasi viiv kõrvaltegelane oma sisemise traagika ja armastusega.
Meeldejäävaim karakter
Agrado rollist ja selle suurepärasest kehastamisest teatrilaval ei ole mööda vaadanud ükski lavastuse arvustus. Teatrikriitik Liisa Ojakõivu hinnangul on Agrado kõige meeldejäävam ja tugevam karakter kogu loos. “Agrado hoiab ülal terve lavastuse energiat ja vürtsitab üldist traagilist sündmustikku optimistlikult maailmaparandajaliku suhtumise ja värvika kõnepruugiga, mis ebatsensuursuste kiuste ei kisu labaseks. Pelgalt Ragne Pekarevi mängu pärast tasub etendust vaatama minna!”
“Selliste värvikate tegelaste kujutamisel on alati oht, et tõmban n-ö teki enda peale, sest loomaaias jääb ju ka kõige rohkem silma see lind, kes karjub kõige kõvemini ja kellel on kõige värvilisemad suled,” arutleb Pekarev, kes on kriitikute tähelepanu üle tänulik, ent rõhutab, et lavastust tasub vaatama tulla ikka kogu terviku pärast. “Hea huumoriga tüüpe on seal teisigi, kelleta oleks raske seda, mille pärast see lugu üldse kirjutatud on, vastu võtta.”
Elude ja sündmuste paraad, mis lavastusest läbi jookseb, on rikkalik ja intensiivne. Lavastaja Ain Mäeotsa sõnul on teater koht, kus publik saab saalis istudes lasta endast läbi väga erinevate inimeste elusid. “Selles lavastuses tuleb välja õppetund, mille eest peaksime päriselus maksma hoopis teistsugust hinda. Teatripublik vajab päris hetki, elusaid hetki, ja see on see, mida nad ju tegelikult ka teatrilt ootavad,” kutsub Mäeots publikut lavastust vaatama ja kaasa mõtlema.
Lavastusmeeskond
Näidendi “Kõik minu emast” on tõlkinud Martin Algus. Lavastaja on Ain Mäeots. Kunstnikutöö tegi Iir Hermeliin, videokunstnik on Martin Salundi, valguskunstnik Rene Liivamägi ja muusikaline kujundaja Ele Sonn.
Laval on näitlejad Maria Annus, Linda Porkanen, Piret Laurimaa, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Lena Barbara Luhse, Kaia Skoblov, Robert Annus, Reimo Sagor ja Karl Kristjan Puusepp.
Almodóvari film “Kõik minu emast” võitis 1999. aastal auhindu peaaegu kõigil maailma nimekamatel filmifestivalidel: parima lavastaja preemia Cannes’is, mitmed Hispaania filmiauhinnad, Golden Globe’i auhinnad, BAFTA auhinnad ning ka võõrkeelse filmi Oscari.
