KATK, PIDALITÕBI JA TEISED KOLEDAD HAIGUSED: Ülevaade nakkushaigustest eestikeelses ilukirjasõnas. Jan Kausi kaheosalise monoloogi teine osa. Analüüsi esimene pool ilmus eelmises KesKusi numbris.
On mitmeti kõnekas, et Miralda avaldab Indrekule armastust oma surmahaiguse ja haigussurma kaudu. Rõhutaksin siin kaht aspekti. Esimesele on juhtinud tähelepanu Susan Sontag oma essees „Haigus kui metafoor“, milles ta vastandab tuberkuloosi ja vähi kultuurilisi mõtestamisviise. Kui vähk seob inimese kehaga, toob või lausa kisub kehalisuse eriti teravalt nähtavale, siis tuberkuloosi on mõistetud kui keha piiranguid ületavat nähtust, mis annab põhjuse käsitleda seda „hingehaigusena“. Vastupidiselt vähile tajuti tiisikuses peituvat midagi ülevat. Tundub, et Terentjevi raevukas kirglikkuses ning Miralda ülevas armutunnistuses kõlab õrnalt kaasa järgmine Sontagi osutus: „Tuberkuloosi puhul oli palavik sisemise põlemise märgiks, tuberkuloosihaige on inimene, keda „hävitab“ tulihingelisus“. On huvitav, kuidas Sontag osutab tuberkuloosi tajumisel tekkinud rafineerituse ja peene hingeelu seostele: „Snoobidele ja tõusikutele ja seltskonnas kõrgemale pürgijatele oli tuberkuloos üks peenuse, tundelisuse ja õrnuse näitaja.“
Kindlasti andis sellele arusaamale jõudu elu ise, näiteks mitme tuntud romantilise luuletaja nagu Percy Shelley ja John Keatsi tuberkuloosisurm. Tiisikust tajuti sobivat noorele, tormleva hingeeluga luuletajale.
***
Minu kogemuses on kõige jõulisemalt romantiseeritud tuberkuloosihaige pärit ameerika kirjaniku Jack Londoni 1909. aastal ilmunud romaanist „Martin Eden“.
Teose nimitegelane on tugev, suure vaimujõuga, ent harimatu meremees, kes avastab endas kirjutamisande. Inimesed tema ümber püüavad teda sellest mittetootlikust tegevusest eemale kiskuda, ent leidub üksainus inimene; isepäine luuletaja Brissenden, kes Martini ebakonventsionaalse valiku heaks kiidab.
Tahaksin esile tõsta seda, kuidas London kirjeldab Brissendeni välimust: ta pikka kõhna aristokraatlikku nägu, ta sisselangenud rinda ja isegi mantlit, mis oli visatud kõrvaltoolile ja mille taskud olid raamatuist pungil. Brissendeni nägu ja pikad peened käed olid päevitunud, Martini meelest üleliia pruunid. See päevitus häiris Martinit. Selge oli, et Brissenden polnud mees, kes elab vabas õhus. Kuidas siis päike teda nii parkinud oli?
„Selles päevituses on midagi kurjakuulutavat ja tähendusrikast,“ mõtles Martin, kui ta pööras oma pilgu uuesti kaaslase kõrgete sarnade ja sügavate põselohkudega näole, mida kaunistas õrn ja peen kotkanina, mille taolist Martin veel polnud näinud. Silmad olid päris tavalised, ei suured ega väikesed, ebamäärast pruuni värvi. Aga neis hõõgus tuli, seal luuras mingi kahestunud, kummaliselt vastuoluline ilme. Need olid trotslikud, taltsutamatud, isegi äärmiselt karmid, aga samal ajal ometi kaastunnet äratavad silmad. Martin avastas äkki, et tal on Brissendenist kahju, kuigi ta ei teadnud, mispärast.“
Põhjuseks on muidugi tiisikus, ent tundub kõnekas, kuidas London põimib Brissendeni kujus kokku aristokraatlikkuse, kirglikkuse, ebakonventsionaalsuse ja surmahaiguse. Brissendenis kehastub Sontagi osutus sellest, kuidas tuberkuloosimüüt tekitas „boheemliku elu mudeli“, pildi haigest kui teadlikult ühiskonnareeglite alt välja langenud traagilisest, ülevalt kõhnast kujust.
***
Eesti kirjandusuurija Eve Annuk on täheldanud sarnast romantiseerivat elementi eelpool mainitud Ilmi Kolla üürikeseks jäänud luuleteekonnas, tema kirjutatu „võimendab romantilist tuberkuloosimüüti, ta luuletuste romantiline kujundistu romantiseerib ja mütologiseerib haigust“, olgugi et poetessi isiklikes kirjades on tajuda haiguse suhtes sootuks realistlikumat hoiakut.
See on kohati päris karm lugemine, näiteks kirjas Debora Vaarandile väljendab Ilmi Kolla hirmu ribide ja sedakaudu ka oma välimuse kaotamise pärast: „Komisjon otsustas teha mulle ribilõikus. Vast kuu aega tuleb siin veel niisamuti oodata, siis lähengi lauale. Kardan küll päris tõsiselt. Võibolla operatsiooni ennast ei kardagi nii, kui just seda, millisena tunnen end pärast.“
Igal juhul osutab Susan Sontag veenvalt, kuidas tuberkuloosihaige välimus muudeti romantiliste kujutluspiltide kaudu moodsaks, nii et oli igati šikk kahvatu ja kurnatud välja näha. See lubab Sontagil üldistada: „Tuberkuloosi romantiseerimine ongi esimene laialt levinud näide ühest selgelt tänapäevasest tegevusest – oma isiku imago reklaamimisest“.
Kuigi tuberkuloosikirjeldustes välditakse üldjoontes isikustatud surma, panid Sontagi osutused mind üht-teist siiski teise pilguga vaatama. Näiteks prantsuse 19. sajandi üks tuntuim luuletaja Charles Baudelaire on personifitseerinud keskaja vaimus surma oma luuletuses „Surmatants“. Luuletuse (anti)kangelannas, ühtaegu kütkestavas ja hirmutavas kujus on aga tajuda tuberkuloosihaige ebakonventsionaalset peenust:
Kas ballil on kunagi nähtud taljet, mis saledam?
Tema liialdusrohke kleit kuninglikult ja laialt
Variseb rohketes voltides kuivale jalarootsule,
Mida kängitseb tuttides king, ilus kui õied.
Teine kõnekas nüanss Miralda kirjas väljendub selles, kuidas nakkushaigus võimaldab kirjanikel siduda omavahel tundeseisundeid ja tervislikke seisundeid. Boccaccio vastandab „Dekameronis“ armastuse ja haiguse – selleks, et noored saaksid üksteisele jutustada armastusega seotud lugusid ning sedakaudu oma tunnetest aimu anda / aimu saada, tuleb neil põgeneda haigusest kaugele, sest haigus ja armastus ei tohi omavahel kokku puutuda. Gabriel García Márqueze romaanis „Armastus koolera ajal“ (1985) läheb lausa nii, et vanuigi teineteist leidnud armastajad seilavad kooleraepideemia ajal häirimatult mööda jõge aurulaeval edasi-tagasi, sest nende armastus ei tunne muret haiguse, raha ega aja pärast, nii et kooleralipu heisanud jõelaeva kaptenis tekib kahtlus, et „võib-olla on otsatu hoopis elu ja mitte surm“.
Ent mõnedki tuberkuloosiajastu kirjanikud näevad armastuse ja haiguste vahel vastupidiselt Boccacciole ja Márquezele tugevaid kokkupuutepunkte. Tõsi, haigust ja armastust on seotud juba varemgi, siingi ei saa üle ega ümber Shakespeare’ist, kelle ühes kõige kuulsamas näidendis, tragöödias „Kuningas Lear“, tunnistab nimitegelane oma iseka tütre Gonerili ees järgmist:
Mind ära, palun, hulluks aja, tütar!
Ma sind ei tülita, mu laps; jää terveks.
Ei kohtu meie enam ega näe,
ent oled minu liha, minu tütar –
või pigem tõbi minu lihas, mida
pean hüüdma omaks: oled koeranael
või katkuhaav või tursund mädapaise
mu roiskund veres.“
Niisiis seob Lear omavahel armastuse ja katkuhaava – üks on nagu teine. Millele see osutab? Kõigepealt muidugi armastuse irratsionaalsusele. Armastus ei allu tahtele ega mõistuse argumentidele. Armutunnete keha mõjutava irratsionaalsuse osas ei ütle Lear midagi uut, juba 2600 aastat tagasi kirjeldas kuulus antiikpoetess Sappho, millist mõju võib avaldada armastatu „naer võluv“:
kangeks hoopis jääb minu keel ja kerge
tuli muudkui lippab mu ihu mööda;
silmad need ei näe enam miskit, kõrvus,
kohiseb aina…
Niisiis pole raske siduda armastust millegagi, mis ei allu mõistuse korrastavale sunnile, vaid võtab terve keha enda valdusse ja vallandab selles palavikulise seisundi. Need, kes on lugenud teineteisesse armunud Friedebert Tuglase ja Marie Underi kirjavahetust, märkavad sõna „palavik“ ja „haigus“ kordumist, ühes Tuglase kirjas lausa kolm korda järjepanu. Ent armastuse mõistusülesus lubab tõmmata armastuse kontrollimatuse ja haiguse ennustamatuse vahele otsese võrdusmärgi – mõlemaid on pea võimatu ette näha ja neist võitu saada. Kes armastab, see astub ohtude maailma, aga mitte ainult sotsiaalses mõttes, mis paneb Tammsaaret vastandama armastuse kontrollimatust ja abielu konventsionaalsust ning siduma teist eluga ja esimest pigem surmaga, vaid ka otseselt füüsilises mõttes. Marie Under tunnistab ühes oma kirjas Tuglasele, et armastus „on hullem kui haigus, kardetavam kui ükski palavik“.
***
Kõige metoodilisemalt on armastuse ja infektsioonide sarnasusele ning armastusele kui (eluohtlikule) haigusvormile pühendanud oma tähelepanu saksa 20. sajandi romaanikirjanduse suurkuju Thomas Mann.
Armastuse ja haiguse seosed domineerivad ennekõike jutustuses „Surm Veneetsias“ ja romaanis „Võlumägi“. Esimeses, 1912. aastal avaldatud loos võtab Veneetsia linna enda haardesse kooleraepideemia, mille kätte paistab surevat ka raamatu peategelane, vananev härrasmees Gustav von Aschenbach, kes armub noorde Tadzio-nimelisse poissi. Armumine paneb von Ashcenbachi aina irratsionaalsemalt käituma ning muudab ta sedakaudu mitte ainult väliselt naeruväärseks, vaid ka vastuvõtlikuks nakkushaigusele, mille suhtes kaotab ta oma groteskses armuuimas valvsuse. Armumine paneb alla vanduma vaimu, epideemia aga keha – need kaks on aga omavahel seotud.
- aastal ilmunud „Võlumäe“ tegevus toimub kõrgmäestikus asuvas tuberkuloosihaigetele mõeldud sanatooriumis, nii et lõviosa teose tegelaskonnast kannatab nimetatud haiguse all või on vähemalt sellest ühel või teisel moel ohustatud või mõjutatud. Oma mastaapses ja iroonilises lähivaates mängib Mann armastuse ja haiguse vahelised seostumisvõimalused üsna põhjalikult läbi. Kui tuberkuloos on keha haigus, siis armastus on hinge haigus, mis muidugi mõjutab ka keha, sestap võib armastus paista kui kehalist „haigust soodustav võim“. See võimaldab Mannil või tema tegelastel armutunge ja haigussööste metafoorselt siduda, näiteks väidetakse „et haiguse esiletungimine olevat midagi pidulikku, et see olevat omamoodi kehaline lõbutsemine“. Enamgi, haigust saab pidada elu „kõlvatuks“ ja „liiderlikuks vormiks“, mis annab põhjuse nimetada elu ennast „mateeria liiderlikkuseks“. Sellises vaates pole irratsionaalne vaid armastus, vaid ka haigus, teisalt kuulub armastuski haiguste hulka. Sanatooriumis tegutsev doktor Krotowski leiab muide, et iga haigus on „teisenenud armastus“. Sedasi pole raske järeldada, et armastus on teisenenud haigus, mis pole mõeldud inimest kehast vabastama, vaid vastupidi – teda keha külge aheldama.
„Võlumäe“ peategelane Hans Castorp ütleb oma armutunnistuses, et „ihu, armastus, surm, need kolm kuuluvad kokku ühe tervikuna“.
Jaan Undusk, kes on uurinud armastuse ja surma seoseid A. H. Tammsaare loomingus, leiab, et kui Tammsaare kangelased armastavad, siis kaob neil „surmahirm“, mistõttu nad enamasti surevadki – sedasi juhtub Oskari, Erika, Miralda, Karini ja mitme teisega. Undusk kirjutab: „et armastus oleks tõeline ja igavene, selleks peab vähemalt üks tema kandjaist surema“.
Ent Manni ja Tammsaare erinevus väljendub selles, et kui Tammsaarele oli oluline armastuse sotsiaalne kandepind (või selle kandepinna puudumine), eriti just mõte, et tõelises armastuses ja sedakaudu tõelise armastaja meelelaadis ja teguviisis puudub üldisesse kasutusse sobituv ühiskondlik mõõde, siis Mann näeb armastuses pigem keha paratamatu soojuserituse kontrollimatut kasvu ning sedakaudu kehamasina allakäiku soodustavat jõudu. Ühesõnaga, Manni pakutud vaates paistab armastus ise liigituvat ohtlike infektsioonhaiguste kilda.
***
On huvitav, et kuigi õhtumaine romaanikunst kubiseb kõiksugu haigetest (ja ka mõnestki ebahaigest, olgu ta pärit Molière’i või Smuuli sule alt), leiab nende hulgast palju vähem arste. Tundub, et kirjandus on rohkem patsientide pärusmaa. Patsienti iseloomustab aga ennekõike kaitsetus.
Eriti tuleb see ilmsiks katkukirjeldustes – on kummaline mõelda, et veel viissada aastat tagasi soovitati katkuraviks „kreeka pähkleid ja mandlipiimu ja kuivatatud kantarellisid“, mida tarvitas moskoviitide ümberpiiratud Revalis ka Balthasar Russow, sest „kuivatatud kukeseeni tõid koguduse naised talle mitu väikest sekitäit“. Lisaks muidugi usuti aitavat ka palvetest: „Jaa, päris ilma katkuvastaste abinõudeta Balthasar ei olnud – ja palve võim pidi temasugust meest ju koguni paremini kaitsma kui Issandast hoopis kaugemal seisvaid harilikke patuseid.“
Muidugi võivad kaitsetust kogeda ka arstid nagu Aadu Hindi 1934. aastal ilmunud debüütromaanis „Pidalitõbi“: „Arstid ei suuda pidalitõbe arstida, arstid ei saa ka pidalitõve hirmu ära keelata.“ Tsitaat ei viita mitte ainult meditsiinialasele kaitsetusele, vaid ka laiemale sotsiaalsele probleemile, millele Hindi pidalitõvelood keskenduvadki – hirm haiguse ees teeb isegi rohkem ühiskondlikku kahju kui haigus ise. Hindi kirjelduses tundub pidalitõve sotsiaalne ja psühholoogiline jõud seljatavat kõik teised (nakkus)haigused: „Kui ema oleks surnud katku, koolerasse, tiisikusse, vähki või süüfilisse, oleks poeg oma hea tunnistuse pärast ometi kooliõpetaja koha saanud.“
Seejärel tuuakse mängu juba mainitud Indrek ja preili Maurus: „Oleks aga Ramilda olnud pidalitõbine, küllap oleks siis kujunenud ka hoopis teiseks Indreku saatus.“
Mõnigi kord võib patsiendi vaatepunkt sattuda arsti omaga vastamisi. 20. sajandi psühholoogilise draama ühes tähtteoses, Eugene O’Neilli näidendis „Pikk päevatee kaob öösse“, mida on esitatud ka Eesti lavadel (mäletan veel siiani 1990. aastate keskel etendunud Eesti Draamateatri versiooni, kus tegid hiilgavad rollid Ita Ever, Aarne Üksküla ja Jüri Krjukov), on samuti üks tiisikushaige tegelane, noorem perepoeg Edmund, kellele ta vanem vend, alkoholi küüsis rabelev Jamie ütleb: „Kuradile, sa võid endale pealuusse taguda: kuus kuud, ja sa oled terve kui purikas! Võib-olla polegi sul tiisikust. Arstid on kelmikari. Juba hulk aastaid tagasi ütlesid nad, et mul tuleb joomine maha jätta, või ma lähen enneaegu hauda – aga näed, ma olen elus! Arstid on omakasu peal väljas. Aina tahavad sult raha välja pigistada. Vean kihla, et selles riikliku sanatooriumi asjaski on rahajõud mängus. Arstid saavad vaheltkasu iga sinna saadetud patsiendi pealt.“
Olgu muidugi lisatud, et O’Neill esitab Jamie vaatepunkti moel, mis ei jäta kahtlust, et nimetatud tegelaskuju jaoks on arstide siunamine lihtsalt üks enesepettuse vorm.
***
Haruharva satub kirjandusse ka arsti vaatepunkt. Kui vaadata asja nakkushaiguste vaatevinklist, siis ei saa üle ega ümber prantsuse kirjaniku Patrick Deville’i 2012. aastal ilmunud romaanist „Katk ja koolera“, mille keskmes tegutseb teadlane, arst, kartograaf, maadeuurija, oma aja tõeline renessanssinimene Alexandre Yersin (1863-1943), kes avastas katkubakteri ja lõi selle vastu vaktsiini.
Deville kirjeldabki Yersini saavutusi, andes talle endale hääle: „Kell viis õhtul, see tähendab kuus tundi pärast haiguse ilmnemist, süstin ma 10 cc seerumit. Patsient oksendab, sonib – vägagi murettekitavad sümptomid, mis annavad tunnistust haiguse kiirest kulust. Kella kuue ja üheksa vahel õhtul järgmised süstid, iga kord 10 cc seerumit. Kella üheksa ja kesköö vahel ei toimu haige seisukorras mingit muutust, ta on uimane, rahutu ja oigab sageli. Palavik on endiselt väga kõrge, kõht on kergelt lahti. Alates keskööst jääb haige rahulikumaks ja kell kuus hommikul, kui kloostriülem tuleb katkuhaige enesetunde kohta uurima, ärkab viimane üles ja ütleb, et tunneb ennast paranenuna. Palavik on tõepoolest täiesti alla läinud. Uimasus ja teised tõsised sümptomid on kadunud. Kubeme piirkond ei ole kompamisel enam valuline ja tihke moodustis on peaaegu kadunud. Paranemine on olnud nii kiire, et kui peale minu veel mitu inimest ei oleks patsienti eile näinud, siis võiksin ma tõesti kahelda, kas üldse oligi tegemist katkujuhtumiga. Nagu te isegi võite arvata, oli see öö, mis ma veetsin oma esimese katkuhaige juures, äärmiselt pingeline. Kuid hommikul, kui koos koiduga sai ilmseks edu, ununes kõik, isegi väsimus.“ Sellele tsitaadile lisab Deville põhjapanevalt: „Yersin on esimene arst, kes päästab katkuhaige elu.“
Muidugi leiab selliste ülendavate kirjelduste kõrvale ka kainestavamaid vaateid, näiteks 20. sajandi ühe kõige olulisema stiilimeistri, Louis-Ferdinand Céline’i peateoses „Reis öö lõppu“ (ilmus 1932), pakutakse ühest nakkushaigusi uurivast laborist, mis mõnele lugejale meenutab kangesti Pasteuri Instituuti, üsna lohutu pilt „ustega mikroobikatlatest“. Céline’i kirjeldused annavad pastöörlaste ajalugu uurinud Aro Velmetile põhjust väita, et nende „ilukirjanduslik kuvand on küüniline ja pessimistlik.“ Tõsi, Céline’ist pessimistlikumaid autoreid annab otsida – kusjuures tema pessimism on juba nõnda äärmuslik, et see tajub äärmuslikes seisundites (sealhulgas näiteks nakkushaigushoogudes) kergendavat jõudu: „Ainsad talutavad päevad, mida ma suudan meenutada kõigi nende pikkade aastate jooksul, on olnud tõeliselt kõrge palavikuga gripi päevad.“
Velmet näeb Pasteuri, Yersini ja teiste nakkusarstide tegevuses ka poliitilisi ajendeid, ennekõike paratamatultki kolonialistlikku hoiakut, mis näiteks Yersini puhul olevat väljendunud mitte ainult tema meelelaadis, vaid lausa konkistadoorlikus kehahoiakus: „Yersini ettevõtmisi kirjeldades rõhutati pidevalt tema rühikust, ta tugevust ja energiat. Ta olevat olnud „taltsutamatu, säde silmis valgustamas luidrat palet“…“
Igatahes oleks võimalik kirjutada eraldi käsitlus nakkushaigustega kaasnevatest geograafilistest (ja sedakaudu ideoloogilistest) varjunditest, meenutatagu kas või Raskolnikovi viimast, viiendat unenägu: „Haiguse ajal talle viirastus, nagu oleks kogu maailm ohvriks määratud mingisugusele hirmsale, kuulmatule ja nähtamatule katkule, mis tuli Euroopasse kaugelt Aasiast.“
Sarnase motiivi – Euroopa vs nakkushaigused – leiab prantsuse Hervé Guilbert’i autobiograafiliste sugemetega raamatust „Sõbrale, kes ei päästnud mu elu“, kus üks (enda teadmata) AIDSi põdev Muzili-nimeline tegelane – kelle prototüübiks olevat Michel Foucault – ütleb: „See kaadervärk peab tulema Aafrikast.“
Väide, mis peab muidugi üldjoontes paika.
***
Guilbert’i romaan võib juhatada küsimuseni: kuidas on eestikeelses kirjasõnas lood n-ö moodsamate nakkushaigustega? 1990. aastal ilmunud „Sõbrale, kes ei päästnud mu elu“ on muidugi mõista suurepärane näide HIV/AIDSi ilukirjanduslikust kujutamisest. Seda mitmel põhjusel. Esiteks autobiograafilisus, minajutustaja positsioon, mis võimaldab kirjeldada ja jälgida haiguse kulgu väga detailselt, kirjeldada nii iseenda kui ka oma lähedaste kannatusi. Teiseks põimib Guilbert omavahel patsientide (sh minajutustaja) ja arstide vaatepunkte ning kaardistab mõlema osapoole abitust uudse viiruse ees.
See ilmneb näiteks siis, kui minajutustajal on kahtlusi AZT-nimelise ravimi osas: „Läksin uuesti doktor Otto juurde ja tunnistasin talle, et ma ei suuda kuidagi esimest sammu teha, ta vastas: „Alustate te praegu või hiljem, jätate te homme järele või alustate ülehomme uuesti – sellel pole mitte mingit tähtsust, sest kogu sellest asjast ei teata mitte midagi. Ei seda, millal ravi peaks alustama, ega seda, millised peaksid olema doosid. Kes väidab teile vastupidist, see valetab.““
Kolmandaks on muidugi selgelt tajuda, et AIDSi suremist kirjeldab kirjanik, kes moondab isikliku agoonia nauditavaks stiiliks. Kohati võib rääkida lausa AIDSi filosoofiast: „Ja on tõsi, et ma leidsin midagi sulnist ja pimestavat tema jõhkruses, tegemist on parandamatu, aga samas mitte äkilise ja ägeda haigusega, see haigus kulgeb astmelt astmele, mööda väga pikka treppi, mis viib küll kindlalt surma poole, aga mille iga aste kujutab endast võrratut õppetundi, see on haigus, mis annab aega surra, ja mis annab surmale aega elada, aega avastada aeg ja aega avastada lõppude lõpuks elu, see on teatud mõttes geniaalne modernne leiutis, mille me Aafrika roheahvidelt saanud oleme.“
Muide, Guilbert suri AIDSi 1991. aastal, kui sellele vandus alla ka Freddie Mercury ja haigestumisest andis teada korvpallur Magic Johnson, mistõttu haigusest oli saanud tõeliselt tuline teema.
Guilbert’i romaanist rääkis mulle Triinu Tamm, kui olin küsinud, ega talle ei meenu mõnda eestikeelset teost, milles käsitletaks HIV-viirust või AIDSI. Olin selliste lugude tuvastamisega üsna kimpus. Ingliskeelses kirjanduses ringleb AIDSi-teemalist ilukirjandust omajagu, samuti leiab näiteid Skandinaaviast, kõige tuntum näide on vist rootslase Jonas Gardelli 2012. aastal ilmunud romaan „Torka aldrig tårar utan handskar“ („Ära pühi kunagi pisaraid ilma kinnasteta“), mis kirjeldab AIDSi mõju Stockholmi 1980. aastate homoseksuaalide kogukonnale – tõsi, seda raamatut pole (veel) eesti keelde tõlgitud.
Kuna viimastel aastakümnetel on eesti keeles ilmuva ilukirjanduse hulk plahvatuslikult kasvanud, on ülimalt võimalik, et HIV/AIDSi teemalist kirjandust – või kirjutisi, kus haigust mainitakse – leiaks siit-sealt veel. Eesti autoritest on haigusele osutanud näiteks Emil Tode oma „Piiririigis“: „Õhtul istuksin Ooperi kolmandas reas, ihuüksi ja haigutaksin põlglikult. Poole vaatuse pealt jalutaksin minema, et korjata metroost üles oma kallim, kes oleks luukõhn ja suurte mustade silmadega narkomaan ja kellele oleks pealegi kindlasti AIDS, aga me ei hooliks sellest ja süstiksime ikka sama süstlaga.“
Ometi on selge, et uuel aastatuhandel Eesti elu tugevalt mõjutanud haigus on jäänud siinsetel kirjanikel sügavamalt käsitlemata. Oleks huvitav vaagida selle vaikimise põhjuseid. Võimalik, et seda on mõjutanud AIDSi sotsiaalne stigmatiseerimine – nii nagu seda on peetud ennekõike homoseksuaalide probleemiks, on Eestis käsitletud teda pigem Ida-Virumaa taudina – olukorras, kus Ida-Virumaa ise mõjub justkui võõrkeha või kasvaja (kui kasutada Sontagi uuritud vähimetafoore). See aga võimaldab HIV-d/AIDSi majanduslikult, etniliselt ja sotsiaalselt marginaliseerida, näha selles vaid vaeste, venekeelsete ja narkomaania küüsi langenud inimeste haigust.
***
Kui AIDSi annab marginaliseerida, siis Covid-19-ga on olnud sootuks teine lugu – see haaras endasse terve ühiskonna, muutis elu olemusliku ebakindluse filosoofilisest kontseptsioonist igapäevaelu loomulikuks osaks. Tõsi, epideemia mõju on veel nõnda värske, et see pole jõudnud ilukirjanduslikus väljenduses veel lõplikku jälge jätta. Ent juba on hakanud esimesed jäljed ilmuma, näiteks uue aastatuhande ühe olulisema eesti luuletaja Kruusa Kalju värskest raamatust „Üleelamiste vanake“ leiab kõnekaid koroonateemalisi kilde, näiteks:
HALASTAMATU liikidevaheline võitlus käimas on –
elu eest sõjajalal
inimkond ja viiruskond.
Avastasin hiljuti, et mu sõber, Prantsuse Lütseumi ajalooõpetaja Liis Reier on kirjutanud koroonast luuletuse, mille ülesehituses on ta kasutanud ainult selliseid sõnu, mis algavad sama tähega kui „koroona“. Usun, et see tabav mäng k-tähega sobib mu väikse ja ebapiisava ülevaate kokkuvõtteks – ja jätku lubaduseks:
Koroonakarastus
Kas keha kuumab?
Kopsud kombes?
Köhite?
Käsk kõlab – karantiini kõik! Koolid kinni korraga.
Kuidas korrutisi kordame? Keelte kõla kuis kinnistame,
kanna kudumist kamandame, katseid keemias korraldame,
kehade kergust kaalume, kaardil kohtasid kompame,
keskaja kulgu kirjeldame?
Kujundikeelt kubistlikku kuis kogeme?
Kuidas kükke kükitame, kolmkõlasid kuulame?
Kuidas kulda külvame?
Kuidas klasse koristame?
Kuidas konnadeks kasvavad kullesed?
Kas kokku kogunemata kukume kokku?
Kas käpuli käime kui kõrvadel kõnnime, kulmudel kulgeme?
Koolikohustuse kuninga karm korraldus – kodud klassideks kujutlege!
Koolikottide kola kallame klahvide kaudu kuvaritele.
Kes kahte, kes kolme, kes kümmet kontot korraga kontrollib.
Kooskannatusest kooskõla kasvab.
Kauaks kandume kuule – kuuks? Kuudeks?
Kahlame kosmose koskede keeristes.
Kallistamata kallistusi koguneb.
Kas kunagi korvame?
Küllap.
