KATK, PIDALITÕBI JA TEISED KOLEDAD HAIGUSED: Ülevaade nakkushaigustest eestikeelses ilukirjasõnas. Jan Kausi kaheosalise monoloogi esimene osa. Analüüsi teine pool ilmub järgmises KesKus’i numbris.
On pea võimatu anda ülevaadet nakkushaigustest ilukirjanduses. Selleks, et tekiks mingigi üldisem pilk, tuleks hakata kohe fookust sättima, haaret kitsendama. Muidugi mõista on kõige kergem valida geograafiline või kultuuriline fookus – näiteks piirduda läänemaise kirjandusega (ma ei hakka laskuma praegu selle täpsemasse määratlemisse, aga allpool püüan arvestada kõige sellega, mis on pandud kirja alates Homerosest kuni tänase päevani piirkonnas, mille üks serv ulatub Eufrati ja Tigrise jõest Uurali mäestikuni, üks serv piirneb Vahemerega, ning ülejäänut piiravad Atlandi ookeani põhjaosa avarused.) Siit edasi võiks kitsendada haaret lausa rahvuslikult, piirdudagi eesti asjaga, aga see ei annaks nakkushaiguste mõjust ilukirjandusele õige diapasooniga aimdust. Meie kirjandusest leiab küll tähelepanuväärseid teoseid, mille pealkirjadeski troonivad infektsioonhaiguste nimed – Jaan Krossi “Kolme katku vahel”, Aadu Hindi “Pidalitõbi”, Ene Mihkelsoni “Katkuhaud” jne –, ent nakkushaiguste ilukirjandusliku kujutamise paremaks kaardistamiseks oleks hea haarata pisut laiemalt. Etnograafiline lähenemine oleks pealispinnal ehk kõige lihtsam, ent lõppude lõpuks suudab see katta suuremast fenomenist liiga väikse osa. Samas piiritlen oma vaadet keeleliselt ja räägin ainult neist teostest, mis on tõlgitud eesti keelde.
***
Kui juba valida geograafiline fookus, võib püüda põimida seda ajalise, täpsemalt ajaloolise vaatega. Lääne kirjandusloos pole raske märgata n-ö katkuajastut, mis jätab eriti tugevaid jälgi keskaja loojangu ja uusaja koidu aegsesse kirjandusse, ning tuberkuloosajastut, mis tungib kirjandusse romaanikunsti hiilgeajal, 19. sajandil, pärast tuberkuloosi tuvastamist 1820. aastatel ning avaldab belletristikale mõju 20. sajandi keskpaigani välja ja sealt veel edasigi.
Muidugi ilmub ka tuberkuloosiajastul teoseid, mille süžeed mõjutab katk – Jaan Krossi suurteost sai juba mainitud, selle kõrval meenuvad saksa nobelisti Hermann Hesse 1930. aastal ilmunud, samuti keskaega paigutuv “Narziss ja Goldmund” ja prantsuse eksistentsialisti Albert Camus’ 1947. aastal avaldatud “Katk”, mis sai inspiratsiooni Alžeeria linnas Oranis 1849. aastal möllanud kooleraepideemiast, olgugi et romaani enda tegevus leiab aset sadakond aastat hiljem ning kirjeldab just nimelt katku vallandumist ja selle tagajärgi. Seetõttu peab rõhutama, et tuberkuloosikirjeldused pole tõrjunud katkukirjeldusi välja, vaid pigem neid varjutanud.
Kui aga selline üldistus esitada, tuleb hakata täpsustama, kuidas katku ja tuberkuloosi taustal või kõrval on mõjutanud õhtumaist kirjasõna muidugi mõista ka teised infektsioonhaigused. Vaadakem kas või ühe kõige olulisema 19. sajandi romaanikirjaniku Émile Zola loomingut. Tema 1880. aastal ilmunud romaani “Nana” nimitegelase, imeilusa suurilmadaami, kurtisaani ja intrigaani saatus lõppeb kohutavas agoonias, mille on põhjustanud rõuged: “Nana jäi üksinda küünlavalgele lebama. Ta näost oli järel limane, verine tomp, nagu kühvliga padjale visatud roiskuv lihakänts. See oli üleni kaetud rõugekärnadega. Tihedalt kobarduvad närtsinud ja pehmunud porikarva villid meenutasid hallitanud kõdu. Näojooni polnud selles vormitus sogas enam tunda.”
Pidagem meeles, et Zolale omane naturalism astus vastu romantiseeritud arusaamale armastusest ja ilust ning sellega seotud illusioonidest. Sellest ka kirjelduse füüsiline detailsus, milles Zola polnud muidugi üksi. Kui aga rääkida rõugetest, siis uuemast kirjandusest meenub Zola kaasmaalase, Nobeli preemia laureaadi Jean-Marie Gustave Le Clézio 1995. aastal ilmunud romaan “Karantiin”, milles ei taba rõugeepideemia ainult üht tegelaskuju, vaid tervet laevatäit reisijaid, kes jäetakse Maurituse lähedal asuvale, keset India ookeani kükitavale pisikesele ja viljatule maatükile karantiini. Nii et kui Zola kirjeldab ühe isiku allakäiku, siis Le Clézio osutab sellele, kuidas epideemia võib ohustada laiemat sotsiaalset sidusust: “Mõned päevad karantiinilaagris ja me oleme hulluks läinud, väriseme natukese vee, natukese riisi pärast, luurates üksteise juures surmahaiguse sümptomeid, laike põskedel ja verimuhke, korpas huuli, palavikust helkivaid silmi.”
***
Omamoodi lugu on süüfilise ilukirjandusliku kujutamisega, sest haiguse keerukas ja salapärane ajalugu on tinginud spekulatsioone, kas mingid kirjakohad viitavad nimetatud haigusele või mitte. Nende jaoks, kes usuvad, et süüfilis levis Euroopa aladel juba ammu, ent seda ei osatud teistest haigustest eristada, võivad leida vihjeid juba Moosese esimesest raamatust – näiteks siis, kui Aabrami abikaasa Saara võetakse Egiptuse vaarao kotta, et kaunis naine valitsejale heameelt valmistaks, aga sellise himuruse eest karistab Jehoova “vaaraod ja tema koda suurte nuhtlustega” (1 Mo. 12: 17). Samuti on huvitav mõelda, mis haigusele viitab Vana-Rooma ajaloolane Suetonius, kui ta kirjeldab, kuidas kurikuulsa valitseja Tiberiuse iseenesest ilusale näole tekkisid sageli “ootamatud paised”.
Üldjoontes võib öelda, et süüfilis siseneb õhtumaisesse kirjasõnasse selgelt ja üheselt alles 15. sajandil, renessanssi kõrgajal; ajastul, mida meie teame kui keskaja vahetumist uusaja vastu. Nimetatud üleminekut tähistavad enamasti just 15. sajandi sündmused – Gutenbergi trükipressi kasutuselevõtt sajandi keskpaigas, Konstantinoopoli vallutamine ja Bütsantsi lõpp 1453. aastal, aga ka Indiate avastamine 1492. aastal. Ühe hüpoteesi kohaselt kandsidki süüfilise Ameerikast Euroopasse Kolumbuse mehed, mis tähendab, et süüfilise levikut õhtumaises kirjanduses kui haigust, mida hakkasid teiste hulgas käsitlema näiteks sellised meistrid nagu Erasmus Rotterdamist ja prantsuse renessansskirjanduse suurkuju François Rabelais, võib samuti siduda uusaja algusega.
Kusjuures, Rabelais on üks neid väheseid autoreid, kes süüfilise üle nalja teeb – osalt tuleneb see tõsiasjast, et Rabelais teeb nalja kõige üle, tema looming on metoodiliselt ebapüha, irooniliselt mänguline. Tema 1532. aastal ilmavalgust näinud teoses “Pantagruel” lüüakse ühes lahingus Pantagrueli sõbral Epistemonil pea otsast ning senikaua, kuni nende ühine sõber Panurge pea keha külge tagasi paneb, jõuab Epistemoni hing käia ära nii põrgus kui ka Elüüsiumi väljadel.
Dante “Jumalikku komöödiat” pilades laseb Rabelais Epistemonil kirjeldada, mida too oli näinud patuseid teispoolsuses tegemas, näiteks Aleksander Suur olevat lappinud seal vanu pükse, Cicero teeninud elatist ahjukütjana, Hannibal müünud kanu, jne. Kui Epistemon jõuab paavstideni, mainib ta Sixtus IV-t, kes ravivat teises ilmas süüfilist. Pantagruel katkestab seepeale Epistemoni loetelu ja küsib “Kas seda tõbe on ka seal?” ning Epistemon vastab, et muidugi, “ma pole kusagil mujal nii palju neidsinaseid tõbiseid näinud; seal on neid rohkem kui sada miljonit. Asi on selles, et kes siin ilmas seda ei põe, saab selle kindlasti külge teises ilmas.”
Muide, süüfilise allusioon väidetakse olevat kirjas William Shakespeare’i “Hamleti” kuulsas Yoricku-stseenis, kus hauakaevaja vastab Hamleti küsimusele, kui kaua võib inimene olla mullas, enne kui ta keha ära kõduneb: “Tõtt-öelda, kui ta ei ole juba enne surma kõdu – nagu meil nüüdsel ajal on kärnas laipu, mis vaevalt kannatavad kirstu panna.”
Shakespeare’i loomingust leiab süüfilisele ka otsesemaid viiteid. Tragöödias “Timon Ateenast” ütlevad Alkibiadese armukesed Phrynia ja Timandra nimikangelasele, et nad teeksid kulla eest mida iganes, mispeale vastab Timon neile monoloogiga:
Siis laastavate tõbedega pehmeks
te tehke meeste õõnsad luud! Et nüriks
neil jääksid kannused! Et advokaadil
kaoks hääl ja ta ei kaitseks kohtus valet,
ei kriiskaks kelmust! Katku lööve preestrit,
kes kirub liha patuseks, kuid ise
ei usu oma jutlust! Maha nina
koos ninaluuga sel, kes haista teab
vaid omakasu, mitte üldist hüvet!
Las kähar pea jääb paljaks riiukukel;
ja haavamata sõjahooplejad
teilt saagu valu! Kõiki nakatage,
et hävitaks ja lämmataks te töö
kõik elu lätted sootuks! … Veel on kulda,
te needke teisi, needku see teid endid,
ja kõngege kõik kraavis!
***
Aga peateema juurde tagasi. Katkuajastu ja tuberkuloosiajastu vahel on rohkem erinevusi kui sarnasusi. Katkuajastu kestab kauem, aga on sellevõrra hajusam, paljud viited katkule on metafoorsed ja üürikesed, ning sageli ei kanna katk otseselt süžeed, vaid vilksatab pigem kui üldisema motiivi, kõige maise kaduvusele määratuse väljendus, viide keskajal nõnda olulisele memento mori põhimõttele. Katku kasutatakse sageli elu lühiduse ja ebakindluse, aga ka inimliku nõrkuse (sh vaimse nõrkuse) sümbolina, katkuhaigeid tegelasi leiab lääne kirjandusloost tunduvalt vähem kui tuberkuloosihaigeid tegelaskujusid, sest katk ise sobib mõjuvaks tegelaskujuks, Surma üheks kehastuseks, suureks karistajaks, jumala tööriistaks.
Üks kõige kuulsamaid katkust inspiratsiooni ammutanud ilukirjandusteoseid, itaalia renessansimeistri Giovanni Boccaccio 14. sajandi keskpaiku kirjutatud jutukogu “Dekameron” võtab katkuepideemia terve raamatu raamiks, ilma et ükski raamatu tegelane katku haigestuks. Katk hävitab taustal elusid, esiplaanil aga sünnitab loomingut: ilma haigusepuhanguta poleks noortel põhjust Firenzest lahkuda ega linnast kaugele jäävates paradiislikes aedades üksteisele kümne päeva jooksul lugusid jutustada. Kusjuures Boccaccio ei sulge samas katku ees silmi, raamatu alguses kirjeldatakse haiguse kulgu ja iseloomu üsna täpselt, peaaegu meditsiiniliselt: “siin ilmusid haiguse algul nii meestel kui naistel kubemesse või kaenla alla muhud, mis kasvasid hariliku õuna või muna suuruseks, esinedes vahel suuremal, vahel väiksemal määral. Rahvas nimetas neid katkumuhkudeks. Mainitud kehaosadest levisid need surmatoovad katkumuhud lühikese ajaga üle kogu keha: tõve järgmiste tunnustena ilmusid käsivartele, reitele ja mujale mustad või siniverkjad tähnid, mõnikord suured ja harvad, mõnikord väikesed ja tihedad.”
Samuti viitab Boccaccio sellele, kuidas katkuepideemia lõi kõikuma ühiskondlikud reeglid: “Õnnetus tekitas meeste ja naiste südames nii suurt hirmu, et vend jättis maha venna, onu oma vennapoja, õde oma venna ja naine sageli oma mehe, aga mis veel hullem oli ja vaevalt usutav: isad ja emad ei käinud enam oma lapsi vaatamas ega nende eest hoolitsemas, nagu polekski nad nende omad.” Selline motiiv kordub sajandeid hiljem ennekõike just düstoopilises kirjanduses, näiteks portugali nobelist José Saramago kirjeldab oma 1995. aastal avaldatud romaanis “Pimedus” üht salapärast nakkuslikku seisundit, mis muudab kõik inimesed pimedaks, ning selle ilmingu tagajärjel variseb ühiskond ootamatult kiiresti kokku, järgneb luupainajalik kaos. Fantaasiarikkaid nakkuspuhanguid, näiteks unetusepideemiaid, kohtab ulmekirjanduses muidugi omajagu.
Siin ei tasu unustada teost, mis arvatavasti paljusid neist lugudest otsesemalt või kaudsemalt inspireeris: Gabriel García Márqueze “Sada aastat üksildust”, mille kolmandas peatükis sekkuvad tegevustikku guahhiiro suguharust pärit indiaanlanna Visitación ja tema vend Cataure, kes põgenevad neid kimbutava unetustaudi eest. Ühel öösel märkab Visitación Buendíate majja võetud Rebeca-nimelise orvu juures sama tõve tunnuseid. Indiaanlanna sõnutsi on unetushaiguse juures “kõige hirmsam mitte võimetus magada, sest keha ei tunne mingit väsimust, vaid haiguse möödapääsmatu arenemine ohtlikuma avalduse, nimelt unustamise poole.”
Unetustõve “viirastusliku vaimuselguse seisund” haarab endasse terve Macondo linna.
***
Vararenessansiaegsest kirjandusest leiab katkuepideemiate kohta ka episoodilisi viiteid, mis ei paku ometi vähem huvi. Näiteks võib tuua ingliskeelse kirjanduse “nurgakivi”, renessansskirjanduse suurkuju Geoffrey Chauceri 14. sajandi viimastel kümnenditel valminud “Canterbury lood”, mida peetaksegi keskaegse ja uusaegse mõtteviisi vahelist murrangut sümboliseerivaks raamatuks. Teose tõlkis eesti keelde inglise filoloog Votele Viidemann, “Canterbury lugude” eestindusest kujunes tema elutöö, mida ta tegi tasa ja targu. Eestikeelne versioon ilmuski alles neliteist aastat pärast Viidemanni surma. Sellest leiab muuhulgas järgmised read:
“Sir,” ütleb poiss, “ta nime tean ma niigi;
paar tundi enne teie tulekut
käis ühest teie sõbramehest jutt;
kes joobnult täna öösel surma sai
ja kukkus pingilt, nõnda pikk kui lai,
sest salamõrvar hiilis öisel a’al,
kel nimeks Surm; kes tapab kõik me maal,
ja oda talle südamesse pistis
ning öösse kadus, ütlemata miskit.
On tuhandeid see lurjus tapnud juba;
ja, isand, meelde tuletada luba,
et kui sind kokku temaga viib saatus,
siis liigne pole ükski ettevaatus…”
“… sest selle aasta sees
kõik inimesed maha lõi ta külas,
miil eemal siit – kus palju rahvast elas.”
Nagu tsitaadist selgub, tegutseb siingi isikustatud Surm, ent eestikeelses versioonis pole kusagil otseselt mainitud katku. Ometi kõlab rea “On tuhandeid see lurjus tapnud juba” originaalversioon (kaasajastatud kujul) nõnda: “He’s slain a thousand with this pestilence”. Kui otsida sõnaraamatust väljendi pestilence vasteid, pakutakse esimesena välja just nimelt “katku”. Muidugi tähendab sõna ka laiemalt epideemiat, ent selleski osas ei tasu unustada konteksti. Prantsuse ajaloolane Jacques Le Goff on oma keskaja euroopa kultuuri sõnastikus markeerinud märksõna “katk” järgmiselt: “Paljude keskaja epideemiate (pestilentiae) seast tõusevad esile kaks suurt musta katku lainet (kopsu- ja muhkkatkuna) – VI sajandil (543. aastal) ja XIV sajandil (1348. aastal), mis hävitasid umbes kolmandiku rahvastikust.”
***
Võib-olla olulisemgi kui katkuhaiguse otsene kirjanduslik mainimine – meenutagem, et inglise kirjanik Daniel Defoe, “Robinson Crusoe” autor kirjutas terve raamatu 1665. aastal Londonit tabanud katkuepideemiast –, on selle üldine ja kauakestev mõju inimeste meelsusele. Epideemiapuhangud kehastasid kõige selgemalt üldist elu ja surma omavahelise seotuse tõsiasja. Kui meie praegust maailma iseloomustab surma tõrjumine elu äärealadele, elu ja surma üha intensiivsem eraldamine, mis osaliselt on tingitud ka meditsiini arengust, siis keskajal ja hiljemgi olid elu ja surm selgemalt põimunud – juba mainitud memento mori kõige tuntumate kujutiste hulka kuulusid Surmatantsu-nimelised maalid või freskod, mille üks väljapaistvaid kujutisi, Lübecki meistri Bernt Notke töökojas 15. sajandi lõpul valminud teos asub Niguliste muuseumis. Nendel piltidel seisavad vaheldumisi elavad ja surnud (või õieti inimesed ja Surm), kes hoiavad üksteisel käest või käevangust. Seega pole kesk- ja renessanssajastu kirjanduses sugugi harvad kirjandusteosed, mis osutavad elu haprusele ja surma tõsikindlusele, sedakaudu aga nende omavahelisele lähedusele.
Olgu siin lihtsalt tsiteeritud read motiivi ühest kõige kaunimast näitest, sonetist pealkirjaga “Elegantne õpetus selle kohta, kuidas kogu oleva surm seisneb aja haiguses”, autoriks hispaania barokk-kirjanduse suurkuju, sonetimeister Francisco de Quevedo (1580–1645), kes osutab elule enesele kui haigusele, nii et elu asetub luuletuses surma teenistusse:
Sureb elu, ja sureb üheskoos
ka matus pillavaim ja rikkaim kärast;
ning piisab tunni salajasest värast,
et lakkaks hõisked ülistuste hoos.
/—/
Näed naervaid koite, kuid on tõved nad,
mis tervist uuristavad kahjurina;
on tunnid, Licas, hauakaevajad.
***
Võrreldes katkuga on tuberkuloos jätnud läänemaisesse kirjandusse kompaktsema ja sügavama jälje, 19. sajandi ja 20. sajandi alguse romaanid kubisevad tiisikushaigetest kangelastest. Rääkimata samasse haigusse surnud autoritest. Mõelgem kas või 20. sajandi ühele kõige olulisemale kirjanikule Franz Kafkale, kes lisaks oma mõjuvõimsatele romaanidele kirjutas suure hulga kirju ning päevikud. Kõik need autobiograafilised tekstid kaardistavad muu hulgas ka Kafka suhteid tiisikusega, mille kätte ta 1924. aasta mais ka suri. Kõnealused päevikud ulatuvad otsapidi 1923. aastasse, viimane sissekanne pärineb 12. juunist, kus hingeseisundi kirjeldamise kõrval vaadatakse otsa ka kehalisele seisundile: “Kohutavad viimased ajad, loendamatud, peaaegu lakkamatult. Jalutuskäigud, öö, päevad, võimetu kõigeks peale valude.”
Meie enda kirjandusloos tasub mainida eriti noorelt haigusele alla vandunud poetessi Ilmi Kollat (1933–1954).
Kui otsida katkukirjelduste ja tuberkuloosikirjelduste vahelisi sarnasusi, pole raske märgata mõlema otsest seotust surmaga – vähemalt mina ei suuda meenutada tuberkuloosi haigestunud kirjanduslikke kangelasi, kes tõve käest eluga pääseksid ja kehastaksid seeläbi elu võitu surma üle. Ent katk ja tuberkuloos sümboliseerivad erinevat surma – seoses renessanssi, valgustuse ja romantismi põhjustatud mentaalsete nihetega on 19. sajandi ja 20. sajandi tuberkulooskirjeldused väga isiklikud. Haigus pole sageli seotud inimeste üldise surelikkusega (ja selle põhjuseks oleva patususega), vaid konkreetse inimolendi jagamatu kestuse katkemisega, üheainsa elu kordumatusest tuleneva tragöödiaga.
Tuberkuloosikirjeldustes võimendub individuaalse vaatepunkti asendamatus ja piiratus. Näiteks Fjodor Dostojevski romaanis “Idioot” kirjeldab Ippolit Terentjevi nimeline tiisikushaige noormees oma pikas, raevukaltki emotsionaalses avalikus kirjas isikliku kestuse katkemist järgnevalt: “Mis on mul kõigest sellest ilust, kui ma iga minut, iga sekund pean ja olen sunnitud teadma, et isegi see tilluke kärblane, kes praegu mu ümber päikesesäras sumiseb, et isegi tema on osaline selles pidustuses ja kooris, teab oma kohta, armastab seda ja on õnnelik; ainult mina üksi olen väljatõugatu…”
See kibe kommentaar ajendab vürst Mõškinit paluma anda Terentjevil ellujääjatele nende õnn andeks.
(Olgu remargi korras mainitud, et Terentjevi kirjeldus on mõne Dostojevskiga samal ajal kirjutanud prantsuse autori valikute kõrval kena linnulaul. Näiteks Guy de Maupassanti kuulus romaan “Bel Ami” (1885), mille üks tegelasi, edukas ajakirjanik Forestier satub tiisikusse surres pöörasesse, kontrollimatusse meeleheitesse, paludes oma naist ning tolle armukest ja ühtlasi järgmist abikaasat teda päästa, kusjuures tema viimasteks sõnadeks jäävad: “Kalmistule …. mina …. oh Jumal! …”
Et stseenist puuduks igasugune ülevus, kirjeldab Maupassant, kuidas surija “kõrist kostis tasane luksatus ja suunurgast nõrgus kaks vereniret särgile, sõrmede õudne jalutuskäik peatus.”)
Terentjevi tunnistusega vägagi sarnase motiivi leiame Dostojevski loomingust tugevaid mõjutusi saanud A. H. Tammsaare suurteose “Tõde ja õigus” teisest osast, kus samuti tuberkuloosile alla vanduv Miralda Maurus saadab Indrekule kirja, mis jõuab viimaseni juba pärast tüdruku surma. Rakurss on sama, ent fookus erinev. Kui Terentjevit ajab elu küllus, mille keskelt tal oma haiguse tõttu kohe lahkuda tuleb, masendusse, püüab Miralda jätta muljet, et selle külluse jätkuvus (olgu siis ühes või teises, olendite või tunnete vormis), lohutab teda ning annab tunde, et tema isiklik surm on osa suuremast kestmisest: “Ja ma mõtlen, et tuleb kevad, tulevad linnud ja laulavad ning punuvad pesi, tulevad lilled ja lõhnavad – lõhn on lillede laul, eks? – ja mind ei ole enam, aga see, kes mind armastab, kõnnib päikese paistel ja mõtleb minu peale ning nõnda saan ka mina tulevast, ületulevast ja järgmisestki kevadest osa.”
Nii et kui Terentjevi jaoks on haigus (ja haigeks jäämise fakt) alandav: “Kui oleks olnud minu võimuses sündimata jääda, siis poleks ma kindlasti nõustunud olemasoluga nii naeruväärsetel tingimustel”, siis Miralda leiab oma hääbumiskogemusest ka midagi ülevamat: “Sest ilu on see, mis jääb, kõik muu kaob. Hing kaob, vaim kaob, aga ilu ei kao, tema jääb.”
Loo teine osa ilmub järgmises, KesKus’i novembrinumbris.
