KUIDAS INIMENE ENNAST RAKENDADA PROOVIB: KesKus’i ja Ööülikooli sarja 6. osa. Argo Moor jutustas Rõuge rahvamajas inimese üksindusest muutuvas maailmas. Raadiosaatest saab muidugi asju välja lõigata. Üks mõte, milleni kaarega tahaks jõuda, on see, et inimesed elavad järjest enam sümbolite maailmas ja järjest vähem reaalses maailmas. Reaalsest maailmast ei saa midagi välja lõigata, need asjad, mis on olnud, need lihtsalt on. Aga sümbolite maailmas võetakse käärid kätte ja ebasobiv lõik lõigatakse välja.Cheap Hats. Selles on tegelikult tohutu vahe. Elulaad ja ökosüsteem Tänapäeva inimene elab põneval ajal, see on pidevate ja samas kiirete muutuste aeg. Maailm on totaalselt avanenud, nii geograafilises kui ka informatsioonilises mõttes. Ühtepidi tundub, et võimalusi tuleb järjest juurde, aga inimene ise muutub järjest üksikumaks. Et see ei kõlaks liiga deklaratiivselt,NFL SNAPBACKS 2015. siis kvalitatiivsete suhteliikide kaudu võiks seda üksindust natukene demonstreerida. Esimene suhe, mis minu meelest on üks inimest iseloomustavamaid, on inimese suhe loodusesse. Seda võiks vaadelda paarist aspektist: esiteks elulaad, teiseks teadmiste hulk, mida ümbruse kohta omatakse ja kolmandaks erinevad uskumused, milles see lähedus kajastub. Elulaadist rääkides on korilas-kütikultuurid ikkagi ainuke kultuuritüüp, mis elab sellessamas algses ökosüsteemis. Seal ei ole midagi inimese poolt veel kvalitatiivselt ümber tehtud. Teadmiste hulgast rääkides meenub jutuajamine ühe šotlasega, Edinburghi kuningliku botaanikaaia rahvahariduse osakonna juhatajaga, kes käis Lõuna-Ameerikast oma botaanikaaia jaoks troopilisi taimi toomas. Tema jutus kordus väljend most humbling experience, sest pärismaalased, inimesed, kes oskavad ainult ühte keelt ja pole suures linnas kunagi käinud, õpetasid professoreid ning nende teadmiste hulk ökosüsteemis valitsevate vastastikuste seoste kohta oli tohutu. Kuju muutmise rituaalid Uskumustest tooksin välja väikese loetelu. Esiteks, korilas-kütikultuurides peetakse maad väga sageli kogu eluslooduse emaks. Eestlastel ei ole „emake maa“ väga tuttav väljend, venelastel матушка земля on aga küll. Teine motiiv on mikrokosmose ja makrokosmose, suure ilmaruumi ja selle väikeste osade, inimese keha või näiteks maja ühtsusest. Eesti pärimusteadetest olen leidnud inimese kohta nimetuse „ilmasammas“. Ilmasammas oli samal ajal Linnutee tuntud nimetus. Animistliku usundi perioodil arvatakse, et inimesel on mitmeid hingi ja üks inimese hingedest võib olla kuskil mõne loodusobjekti sees,HAT NEWS. linnu, looma või puu sees. Eestlastel on veel tänapäevalgi üllatavalt palju sugulaslugusid just nimelt puudega. Ja küllalt palju võib loodusrahvaste juures leida kuju muutmise rituaale. Need käivad sageli kas jahimeheks või ka täiskasvanuks saamise riituste juurde. Nende rituaalide kaudu tekib inimesel ühtekuuluvustunne ümbritseva loodusega. Kui nüüd tuua selle skaala teise otsa tänapäevane moodne linnakultuur, siis võib-olla paarikümne aasta pärast on eestlane nii kaugele jõudnud, et kui näiteks näidata talle pärnapuud ja küsida, mis puu see on, siis ta vaatab sellise arusaamatu näoga otsa ja ütleb: „See on puu.“ – „Aga mis puu see on?“ – „See on puu. Kas sa ei saa aru, see on puu!“ Suurlinna kultuuris, mujal maailmas ei olegi see enam nii võõrastav. Elavate ja surnute liit Teine, eestlasele juba väga kauge asi, on seotus esivanematega või lihtsalt seotus surnutega. Animistlikku usundiperioodi iseloomustab tõrjuv suhe surnutesse, hirm nende ees. Kui tekivad hingeuskumused, siis surmauskumustes toimub omalaadne kahestumine. Keha ja kehahingega seotud animismiaegne hirm ja tõrjuv suhtumine surnutesse on alles, kuid seoses hingeuskumustega tekib täiesti uus kvaliteet, tekib elavate ja surnute liit või omamoodi sümbioos. Seda on nimetatud ka esivanemate kultuseks. Surnutest usutakse sõltuvat elavate inimeste viljakust, kariloomade õnne, põlluviljasaaki, haigusi ja samas ka haiguste ravi. Kusagil monoteistlikul usundiperioodil hakkab toimuma protsess, kus funktsioone, mida algselt on seostatud otseselt esivanematega, hakkab üle võtma ainujumala kuju. Ja seoses sellega hakkavad surnud kultuurikeskmest eemalduma kultuuriperifeeriasse. Kui asja võtta puhtalt materialistlikult, siis pärast surma midagi ei tulegi ja mingist liidust kui sellisest oleks kohatu rääkida. Ma arvan, et suhe surnutesse ei saa enne paremaks minna, kui muutub inimese suhe iseenda surelikkusesse. On laialt teada, et kui sureb lähedane inimene ja kui inimene leinaprotsessi ei läbi, siis tekib väga palju psüühilisi probleeme. Ei saa luua uusi suhteid, tekivad ebaadekvaatsed asendussuhted, depressioonid jne. On teada, et põhimõtteliselt ei ole vahet sellel leinal, mis on seotud lähedase inimesega, ja sellel leinal, mis vallandub siis, kui inimene saab teada, et ta on vähihaige. Aga mis vahe on lootusetult haigel ja täiesti tervel inimesel? Kvalitatiivselt mitte mingisugust – mõlemad surevad. Vahe on kvantiteedis. Iseenda surelikkuse faktiga tuleb ühtmoodi leppida nii tervel kui ka haigel inimesel. Niikaua kui iseenda surelikkusega ei leita mingisugust normaalsemat suhet, niikaua surnute või ka esivanematega mingisugust suhet ei teki. Seotus absoluutselt kõigega Meie jaoks kõige arusaadavam ja lähedasem suhete laad on suhted inimestega. Tundub, et oleme eemaldunud nii oma surnutest kui ka loodusest. Aga kui vaadata moodsat linnakultuuri, siis inimsuhted on linnakultuuris muutunud ennekõike kaubalisteks suheteks. Traditsioonilist või maalähedast eluviisi iseloomustab see, et suhe ei ole kaubaline. Kui need kolm suhte laadi – suhe looduse, esivanemate ja inimestega – lühidalt kokku võtta, siis järeldus on, et suhted on muutunud ühekülgsemaks. Nii nagu on vaja süüa mitmekesist toitu, peaksid ka suhted olema mitmekesised. Teiseks, lähisuhete

osakaal, kus inimene on emotsionaalselt seotud, kus ta hoolib, kus ta on avatud, on ka kindlasti oluliselt vähenenud. Üks esimesi asju, mille üle tasub nüüd natuke mõelda, on see, et mida see üksindus inimesele laiemas plaanis tähendama hakkab. Esimene asi on see, et inimese elu tähenduslikkus hakkab kiiresti vähenema. Sellepärast, et asjade tähendused on ennekõike suhetes. Teine oluline kaasnevus on surma tähenduse nihkumine eksistentsiaalse lõpu poole. Üks inimese suurematest hirmudest on surra üksi ja võõras kohas. Seda võiks kujutada sellise skaalana, kus ühes otsas on inimese mina, ka sellega kaasaskäiv üksindus, ja teises otsas on suhete aspekt viidud maksimumi, mille puhul inimene tunneb oma seotust absoluutselt kõigega. Need on üliharuldased inimkogemused, tingimatu armastuse kogemused. Sellises hetkes tunneb inimene reaalselt surematuse tunnet. Kuna oleme avatud? Võttes kokku need kolm asja – inimene on üksinda; ta elab maailmas, kus ei ole tema jaoks tähendusi, vähemalt ei ole selliseid universaalseid tähendusi, ja samal ajal ta tunnetab surma kui eksistentsi totaalset lõppu –, siis olemegi saanud tänapäeva eksistentsialistliku filosoofia paar üksteist tingivat põhidogmat, mis päris hästi kirjeldavad just üksiku inimese elutunnetust. Selline elamise tunnetus on kahtlemata küllaltki karm ja sellega elada ei ole väga kerge. Kui need suhted inimesele nii olulised on, miks inimene siis jääb üksikuks? Või et mis selle põhjustab, kui suhted nii palju annavad? Sellele võiks vastata niimoodi, et kui me kellegagi suhetes oleme, siis me peame selle teisega kogu aeg arvestama. Kui ma olen suhtes lähedase inimesega, siis ma ei saa ju iga hetk teha just seda, mida mina tahaksin teha. Ja kui ma olen lähedases suhtes maaga, siis ma pean sellesse maasse panema oma aega, vaeva, tööd jne. Üksindus kui sotsiaalne fenomen on seotud suletuse kui psühholoogilise fenomeniga. On üks väga levinud müüt sellest, et just nimelt moodne linnaühiskond on avatud ühiskond. Avatus võrdsustatakse väga kergekäeliselt uuendusmeelsusega. Seda tahaksin vaidlustada ja natukene analüüsida. Formaalloogiliselt võiks ju väita, et avatuse vastaspool või vastandmõiste on suletus ja uuendusmeelsuse vastandmõiste on vanameelsus. Aga need asjad iseenesest ei ole niivõrd kattuvad, et neid saaks ühte patta panna. Me oleme avatud nendes situatsioonides, mille suhtes me tunneme huvi. Huvi ongi see, mis inimese avatuse seisundisse viib, tundena tuleb armastuse tunne ja see sündmus lõpeb inimese jaoks rahuloluga. Aga nüüd on oluline see, mis tingimustes inimene huvi tunneb. Üheks olulisemaks tingimuseks on kokkupuude uuega. See on iseenesestmõistetav ja väga oluline tingimus, aga samas on seda suhteliselt raske kontrollida. Enda uuega ümbritsemine nõuab päris palju ressursse. Siis saavad tähtsaks avatuse teised tingimused. Kohanemine, aktiivne protsess Esiteks peab inimesel olema piisav hulk psüühilist energiat. Teine aspekt on see, et avatus on seotud teadmiste eitamisega, ütlemisega „ma ei tea“. Kolmandaks on avatus alati seotud konkreetsusega, mingisugusel tegevusel või sündmusel peab olema vorm. Ükskõik, kas see vorm on ajalises piirangus või see vorm on mingisuguses tema toimetamise välises raamis. Ja neljas asi on, et huvi on inimesel ennekõike siis, kui inimene teeb asju iseendale, mitte kellegi teise meeleheaks või hüvanguks. Tegelikult need neli tunnust iseloomustavad puhtal kujul laste mänge. Võrreldes traditsioonilisi kultuure ja tänapäevast moodsat maailma nende nelja avatuse põhitunnuse järgi, siis mis puudutab vaba energiat ja selle olemasolu, võiks öelda, et mida keerulisemaks ühiskond muutub, seda vähem on tema liikmetel vaba aega. Iseendale tegemisega on natukene keerulisem. Just tänapäevases ühiskonnas on inimesed väga endale suunatud, samas on alati väga palju vältimatuid tegevusi. Küsimus on selles, kuidas me tunnetame neid vältimatuid tegevusi. Kui inimesel on palju lähedasi suhteid, siis samastab ta ennast suure osaga enda ümbrusest ja need tegevused muutuvad suures osas tegemiseks iseendale. Mis puutub komponenti „ei tea“, siis see on teadmiste eitamine ja siin ilmselt väga palju vaielda vaja ei ole. Traditsioonilistes kultuurides on juba kontseptuaalselt niimoodi, et nähtava maailma kõrval eksisteerib nähtamatu maailm. On väga palju otseselt mitte-eesmärgipäraseid tegevusi. Ja traditsioonilistes kultuurides on sageli tegevuse vorm äärmiselt täpselt paigas. Tänapäeva ühiskonnad vajavad uut. Sellepärast, et teised huvid ja selle kaudu ka avatuse ja rahulolu tingimused on niivõrd kehvasti täidetud. Nii et uus muutub omamoodi ainsaks võimaluseks üldse rahulolu kogeda. Tänapäeva maailmas täidab uus ligilähedaselt sama rolli, mis vanades ühiskondades täitis püha. See peab inimesele andma mingit sellist avatust või tekitama temas huvi ja selle kaudu ka rahulolu sündmustest, ja lõppkokkuvõttes ka elustama. Minu meelest on üksindus kui sotsiaalne fenomen seotud suletuse kui psühholoogilise fenomeniga. Ja sellise „algpõhjusena“, mis selle suletuse taga on, näen ma ühekülgset psüühilise energia kasutuse laadi. Seda iseloomustab üks psühholoogia termin – hõivang, cathexis. Ehk inimene otsib pidevalt oma psüühilisele energiale objekte: hobi, tööd, erinevad tegevused. Ja kui neid objekte ei leita, siis see psüühiline energia hakkab inimese sees mäslema ja põhjustab psüühilisi probleeme. Selles määratluses on juba eeldatud seda, et see psüühiline energia tuleb tingimata panna väljapoole inimest. Aga põhimõtteliselt on ju kaks erinevat psüühilise energia kasutusviisi. Esimene viis on see, et me võtame oma jõu ja kujundame ümber keskkonda, mis on meie ümber. Aga on olemas ka teine viis: me võtame psüühilise energia ja rakendame seda selleks, et muuta iseenda mõtet, tunde ja keha seisundeid. Kohanemine kui mõiste ei ole kahtlemata passiivne. Kohanemine on just aktiivne protsess, aga just nimelt selline protsess, kus psüühilise energia suund on vastupidine; kus ta viiakse enda sisse ja iseennast tehakse sobivaks selle ümbrusega. Kui info maailmapilti lammutab Üks huvitav asi, mida tasub vaadata, on tekstide struktuur. Saja aasta vanustes pärimustekstides on inimese positsioon teistsugune. Ütleme „inimene eksib metsa ära“, aga vanasti öeldi: mets eksitas. Juba tekstide struktuur peegeldab seda, milline on olnud valdav psüühilise energia kasutuse skeem. Inimene esmaselt valib keskkonna korrastamise; iseenda sisse energiat suunama, iseennast muutma hakkab ta alles siis, kui midagi muud enam üle ei jää. Tugev side looduskeskkonnaga suunab inimest sissepoole. Ka aitavad vaimsed traditsioonid, erinevad tehnikad, mis käsitlevad inimest nii mõtete, tunnete kui ka kehaaistingute tasandil. Tegelikult peame igasuguses suhtes ennast kohandama. Loodus on selles mõttes lihtsalt piltlikum, te ei hakka ju vihastama vihma või külma ilma peale! Miks inimene hoidub sellist energiat iseenda sisse suunamast? Sest kui seda tehakse, kohtutakse tundmatusega iseendas, või kohtutakse tugeva ängistusega. Sattutakse täiesti tundmatusse maailma, seda võiks nimetada ka sisekosmoseks, tohutute võimaluste maailmaks. Kuna pikka aega on inimesel tekkinud rohkem võimalusi kujundada oma keskkonda, siis loomulikult on seda tehtud. Pikas perspektiivis ongi see protsess, mis on viinud sisemisele suletusele ja millele sotsiaalses plaanis vastab üksindus. Üks tänapäeva inimese suhtelise suletuse põhjuseid on tohutu infosurve. Info ja rahulolu vahel on põhimõtteline seos: kui anda informatsiooni juurde, siis rahulolu kasvab, kasvab teatud piirini, kust seejärel kolks! alla kukub. Inimese aju ei suuda enam integreerida seda olemasolevasse maailmapilti ja sellisel juhul hakkab uus info seda lammutama. Sellises maailmas, kus uus info kohe kui nuppu keerad, kohe ka tuleb, ollakse pigem juba kaitseseisundis. See on seotud ka sellega, et inimesed on väärtustega nõrgemini seotud. Just väärtused on need, mis võimaldavad inimesel infot hierarhiseerida: mis on oluline, mis mitteoluline. Kui algne jaotus ära tehakse, siis võimaldab see palju suurema infohulgaga toime tulla. Aga kui see taandareneb kõik ühele tasandile – kõik on suhteline, relatiivne, ei ole mingisugust põhiväärtust ega midagi sellist –, siis tõstab see infosurve kvalitatiivselt hoopis teisele tasandile. Reaalne ja sümbolite maailm Inimene otsib mingisugust väljapääsu asjade maailmas. Asju saame vahetada, saame allutada ilma pretensioonideta oma tahtele – võrreldes elusate olenditega. Omaette peatüki moodustavad n-ö connecting people asjad – telefonid, arvutid jne. See loob võimalusi, hõlbustab tööd jne. Aga varjukülg on see, et suhtlusakt lihtsustub. Suhtlusaktis loeb ruum, loeb isegi ilm, mis on seal õues, kust me tuleme; loeb see, kuidas me ruumis paigutume; loeb see, millised on meie kehahoiakud ja millised on meie tunded; rääkimata näoilmetest, sõnadest ja kõigest sellest. Kui võtame telefoni, siis kõne on veel alles, aga suhtlemisakt on juba sümboliseerunud. Ja kui võtame arvuti, siis suhtlemisakti asendab sümboolne akt. See lõppkokkuvõttes viib inimese reaalse maailma asendumiseni sümbolimaailmaga. Need kaks peavadki koos olema – reaalne maailm ja sümbolimaailm. Moraal on nendes hästi lihtsates suhetes hästi lihtsate asjadega. Või mitte asjade, vaid olenditega. Selles naturaalses elus, sellesama elu väärtustamises, millest midagi ei saa välja lõigata. Sellepärast, et kõik on seal omavahel seotud ja kõik on reaalne, käegakatsutav. Terve loeng ja arutelu: ylikool.ee